Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

tõstis selles üles ning tegi sellega löögiliigutuse kannatanu suunas, ähvardades tooliga kannatanut lüüa ehk tekitada temale tervisekahjustuse. Kannatanu S. M. tajus ohtu enda tervisele ja kartes, et Vitalii Malyi võib ähvarduse täide viia ja teda füüsiliselt rünnata, katkestas kliendiga kokkusaamise ja kutsus vanglaametniku kohale. Samuti esines kannatanul S.M. alus arvata ähvarduse täideviimist, sest kannatanu omas teavet selles, et Vitalii Malyi võib olla vägivaldne ja agressiivne. Seega Vitali Malyi pani toime tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist s.o kuriteo KarS § 120 lg 1 järgi.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

Algul tuvastab kohus faktilised asjaolud, seejärel annab neile õigusliku hinnangu. Kohtuistungil avaldas süüdistatav, et kannatanu oli tema riigi määratud kaitsja kriminaalasjas ja külastas teda vanglas vestlusega seoses. Tegelikult ta ei soovinud kriminaalasjale kaitsjat ja loobus kaitsjast, talle aga määrati sunniviisiliselt. Kaitsja tuli ise oma algatusel ja röökis asjade kohta mis ei puutunud asjasse. Ta ärritus selle peale, et ta ju loobus ammu kaitsjast, kaitsja tuli raiskama tema aega. Kannatanu Mõistlik ütlused ei vasta tõele. Hoopis tema soovis ruumist lahkuda ja püüdiski seda teha.. Ta tunnistab, et tegi liigutuse tooliga, et kaitsja enam ei petaks teda. Ta tegi liigutuse tooliga, et näidata kaitsjale, et ta on meelestatud agressiivselt. Ta ei kahetse tehtut, ta pidi jagama ruumi isikuga, mis ei ole talle meeldiv. Siis jääb ainult üks variant, kuidas näidata oma negatiivset suhtumist. Kohus märgib, et süüdistatav ei eita fakti kui sellist, et ta tegi kannatanuga suhtlemisel liigutuse tooliga, kuid leib, et see on normaalne suhtumise viis, kui soovitakse näidata inimesele, et suhtlemine ei ole meeldiv. Seega faktiliste asjaolude osas ei ole vaidlust. Kannatanu selgitas ütlustes, et detsembris 2023 tuli ta vanglasse andma konsultatsioone oma kaitsealusele. Kohtumine toimus ruumis, kus olid kahekesi. Vestluse käigus süüdistatav tõusis püsti, võttis tooli ja tegi kannatanu suhtes löögi liigutust meenutava liigutuse. Selle peale kannatanu ütles, et kõik, kohtumine lõpeb, ta helistas kohe valvurile ja ütles, et kohtumine lõpeb, isik on agressiivne. Tunne ja hirm oli, et süüdistatav lööb tooliga vastu pead. Pärast kõnet süüdistatav võttis paberid ja viskas kannatanule näkku, kannatanu tundis hirmu, et tegu eskaleerib ründeks. Oli ebamugav olukord, sest kannatanu oli süüdistatava ja seina vahel, väljapääs oli hoopis süüdistatava selja taha. Pärast seda süüdistatav lahkus ruumist ja läks koridori liikuma. Valvurit veel ei olnud. Kannatanu otsustas ruumist välja minna. Ka koridoris oli süüdistatav vabalt liikumas ja lähenes kannatanule. Süüdistatav rääkis vene keeles kiiresti ja ärritunud tooniga, kannatanu ei saanud kõnest aru. Hiljem saabus valvur. Kannatanu ütlused leiavad kinnitust kohtuistungil vahetult uuritud salvestusega. Asitõendi vaatlus protokoll, millega vaadeldi salvestis, vastab salvestise sisule. Salvestise pikkus on 2 minutit 58 sekundit. Selle st nähtub, kuidas kannatanu ja süüdistatav vestlevad, kl 19.40.18 süüdistatav tõuseb püsti, võtab tooli ja tõstab käe liigutusega tooli üles, teise käega hoiab tooli teisest käepidemest, tooli ülemine osa suunatud kannatanule. Kannatanu istub ja tõstab kätt hoiatava žestiga. Süüdistatav liigub veidi ligimale kannatanule tõstes tooli kõrgemale, süüdistatav teeb veel ühe sammu kannatanule ja paneb tooli alla. Tegevus võtab 2 sekundit. Tegu on toime pandud kiiresti. Kl 19.40.21 viskab süüdistatav paberid kannatanu näo suunas. Kannatanu kasutab telefoni. Süüdistatav teeb kl 19.40.39 parema käega löögi valmistamisele

sarnase liigutuse, tõstes kätt. Esimesena väljub ruumist süüdistatav ja suundub koridori. Kannatanu väljub ruumist hiljem, kl 19.41.45 süüdistatav läheneb kannatanule, eemaldub, kl 19.42.03 läheneb süüdistatav veel korrakannatanule. Seega objektiivselt küljelt on kinnitust leidnud, et 14.12.2023 kl 19.40 Tallinna vanglas, kohtumiste ruumis võttis süüdistatav tooli ja tegi sellega löögi sarnase liigutuse kannatanu suunas, ähvardades kannatanut tervisekahjustuse põhjustamisega, mille tagajärjel tekkis kannatanul hirmutunne, et talle võidakse tekitada tervisekahjustust. Kannatanul oli alus karta ähvarduse täideviimist, sest kannatanule oli teada, et süüdistatav võib olla vägivaldne. Küsimusele, kas süüdistatava tuvastatud tegu on vaadeldav KarS § 120 lg 1 järgi ähvardusena, vastab kohus jaatavalt. Ähvardamise kohtupraktika on välja kujunenud. Sisuliselt püüab süüdistatav vaielda esitatud süüdistusele põhjendusega, et tegu ei ole ähvardamine, vaid rahulolematuse väljendamine lubatu piirides. Kokkuvõtlikult. Tegu on ähvardus KarS § 120 mõttes, kui selle teoga soovitakse tekitada kannatanus hirmutunnet, kusjuures hirmu kui sellist ei peagi tekkima ( tegemist on teo- mitte tagajärjedeliktiga). Teo mõju seisneb selles, et tegu paneb kannatanut muretsema oma terviseseisundi pärast ehk kannatanul on alust karta teo täideviimist. Üldjuhul tekitaks tegu hirmu kõrvaltvaatajas. 1-23-1176/70: „10. KarS § 120 lg 1 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Selle kuriteokoosseisuga kaitstakse kannatanu vaimset tervist - ähvardamine on karistatav põhjusel, et sellega soovitakse tekitada kannatanus hirmutunnet (nt RKKK 30.12.2022, 1-21-3514/40, p 15). Süüdlane saab täita kõnealuse koosseisu objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas (nt RKKK 06.02.2020, 1-19-1849/43, p-d 23 ja 24; 21.10.2011, 3-1-1-59-11, p-d 9.1 ja 9.2). Ähvardaja poolt öeldut või tehtut ei saa alati siiski vaadata lahutatult kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama ka koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. (Viidatud 1-19-1849/43, p 24; RKKK 21.10.2022, 1-21-3307/43, p 19)“...

panna, et KarS § 120 tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse, et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku (nt realiseerib ähvarduse omakäeliselt või mõjutab teist isikut kannatanule kahju tekitama). Arvestades, et KarS § 120 on formaalne teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Vastupidine arusaam tähendaks, et ähvardamine oleks sisuliselt mõne isiku- või varavastase süüteo (nt KarS §-d 113, 203 vmt) ettevalmistav staadium. Ähvarduse veenvuse hindamisel pole seega ka tähtis, kas süüdlasel oli tegelikult täideviimise kavatsus ja võimalus (nt ründevahendi olemasolu ja selle kõlblikkus kahju tekitamiseks) (vrd RKKKo nr 3-1-1-7-07, p 13 ja nr 3-1-1-11-00); ähvardaja peab looma pelgalt mulje tema tahtest sõltuva ja KarS § 120 lg-s 1 nimetatud kahjuliku tagajärje saabumise kohta. Karistatavast teost KarS § 120 mõttes on seega võimalik kõneleda juba ning ka ainult olukorras, kus koosseisus nimetatud kahju tekitamist väljendatakse viisil, mis on ähvarduse adressaadi silmis veenev. (Vt RKKKo nr 3-1-1-59-11, p 9.1.) (p 23) Asjaolud, millel ähvardatu kartus saab põhineda, tuleb eraldi tuvastada. Kuna ähvardus peab olema tõsiselt võetav, ei saa seetõttu kannatanu hirmutunne üldjuhul tuleneda vaid tema isikulisest eripärast. Vastasel juhul sõltuks KarS §-s 120 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimine üksnes kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist. Järelikult tuleb ähvarduse tõsiselt võetavust tavajuhtumil hinnata täiendavalt ka muu kriteeriumi abil. Riigikohus ongi öelduga haakuvalt selgitanud, et kuivõrd aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega saab süüdlane täita KarS § 120 objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas. (Vt RKKKo nr 3-1-1-59-11, p-d 9.1. ja 9.2.) Kirjeldatud moel saab vaadeldava süüteokoosseisu toimealast kõrvaldada nt praalivad väljaütlemised, mida üldarusaadavalt ei öelda tegeliku ähvardamise eesmärgil, aga ka ütluste adressaadi võimalikud ebaadekvaatsed reaktsioonid jmt. (p 24) Kuigi esitatud ähvardusest peavad tulema arusaadavad viited KarS §-s 120 loetletud tunnustele, ei saa ähvardaja poolt öeldut või tehtut alati vaadata vaid rangelt iseseisvalt, s.o lahutatult kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama ka koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. Nii on võimalik, et sõnaliselt väljendatud ähvardus ei pea olema tingimata väljendatud räiges või ülbes vormis, vaid võib seisneda ka viisakas nentimises või mõista andmises (vt nt RKKKo nr 3-1-1-65-06, p 20). Isegi kui mingi ütlus või tegu ei pruugi eraldi vaadatuna kujutada endast ähvardust KarS § 120 tähenduses, võib see oma sisu poolest seda siiski olla juhul, kui vastavat ütlust või tegu hinnatakse sellele eelnenud või sellega (teatud juhtudel ka hiljem) kaasnevate asjaoludega kogumis (vt TlnRnKo nr 1-0715425). Mõistetavalt tuleb väliselt neutraalse tähendusega, kuid spetsiifilises kontekstis ähvardusena hinnatava ütluse või teo sisu avada süüdistuse tekstis ning tuvastada ka kohtulikul arutamisel. (p 25) Kuivõrd KarS § 120 objektiivsete tunnuste täitmine eeldab mitte lihtsalt valu, vaid just tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist, võib piiripealsete situatsioonide hindamisel osutuda süüdlase karistusõigusliku vastutuse seisukohalt esmatähtsaks see, missuguse vägivallateoga kannatanut ähvardati, ja kas ähvarduse sisuks oleva teo üks hüpoteetiline tagajärg saab vähemalt põhimõtteliselt olla tervisekahjustuse tekkimine. (p 27)

Pelgalt valjuhäälse, ärritunud ja solvava kõneviisi põhjal ei saa kõneleda kuriteost, s.o KarS § 120 objektiivsetele tunnustele vastava kvaliteediga käitumisest, mis oleks andnud ähvarduse adressaadile tõsiselt võetava aluse tunda hirmu enda tervise või elu pärast. (p 30) Kui võtta kohtupraktika kokku, siis tuleb sedastada, et KarS § 120 kuriteokoosseise täitmiseks ei peagi kannatanul tekkima hirmutunnet, peamine on, et süüdistataval oleks soovi tekitada oma teoga hirmutunnet, et kannatanu tervist võivad rünnata, kannatanu muretseb oma tervise pärast ja tal on ka alust karta teo täideviimist. Samas toodud kohtupraktika sedastab, et ähvardus peab olema reaalne faktilises mõttes ka kõrvaltvaataja silmis. Hilisemas näidatud lahendis sedastab siiski Riigikohus, et päris kõrvaltvaatajale ei anta see küsimus lahendamisele, õiguslikus mõttes otsustab ikka kohus, kas ähvarduse täideviimine hüpoteetiliselt reaalne ( ähvardava teoga põhimõtteliselt on tervisekahjustuse tekitamine võimalik). Käesolevas kohtuasjas on ähvardusena vaadeldav tegu lihtne ja päriselus üsna selge tähendusega. Asjaolu, et süüdistatava sõnul tahtis ta väljendada oma rahulolematust , mitte aga ähvardada, ei ole otsustava tähendusega koosseisu tuvastamisel. Süüdistava ja kannatanu, kes oli süüdistatava määratud kaitsja muus kriminaalasjas, viibisid kahekesi kohtumiste ruumis. Ruum on kujundatud nii, et kannatanu selja taga jääb sein, süüdistatav istub nii, et tema selja poolt on uks, mis ei ole lukustatud. Sisuliselt, süüdistatav võib blokeerida kannatanule väljapääsu ruumist. Toolid on ole põrandale kinnitatud. Kannatanu ütluste ja salvestisega on tuvastatud, et süüdistatava suhtlemine kannatanuga ei toimi sujuvalt, süüdistatav on rahulolematu, ärritunud. Tallinna vanglas õhtusel ajal valvuri saabumine ruumi võtab aega ( kannatanu ütlused). Kõik see on kannatanule teada. Süüdistatav tõuseb püsti, võtab tooli, tõstab üles ja teeb löögi sarnase liigutuse, samal ajal lähenedes kannatanule. Tegu on lühiajaline, kestab paar sekundit. Süüdistatav paneb tooli maha. Kannatanu tundeid ja reaktsiooni näitab tema käega hoiatusžest süüdistatava suunas, samuti helistab kannatanu kohe valvuri ruumi. Nimetatud asjaolud näitavad, et kannatanu muretses oma tervise pärast, kas lüüakse tooliga vastu pead ( kannatanu ütlused) ehk tal oli alust karta. Süüdistatav püüab säilitada kontrolli olukorra üle, viskab kannatanule paberid näkku ja teeb käega löögi sarnase liigutuse. Kohus märgib, esiteks, ei ole vaidlust, et süüdistatava tegu tekitaski kannatanus hirmutunnet, millele osutab kannatanu hoiatav žest ja helistamine valvuri ruumi. Kannatanu reageeris tooliga liigutusele kiiresti. Teiseks. Salvestise pinnal on nähtav, et süüdistatava tegu, olles lühiajaline, on samas selge ähvardava tähendusega – tool on üles tõstetud ja tooli ülemine osa suunatud kannatanule. Ka kõrvaltvaataja seisukohalt on olukord ähvardav ja tekitab hirmutunnet, et süüdistatav ründab kohe kannatanut lüües vastu pead tooliga. Seega oli kannatanul alust arvata, et teda võidakse rünnata füüsiliselt ehk põhjustatakse tervisekahjustus. Ka kõrvaltvaataja seisukohalt ei saa vaadeldavas juhtumis olla tegemist üksnes süütu rahulolematuse väljendamisega. Süüdistatava tegu näitab piisava selgusega, et tegu on suunatud kannatanule hirmutunde tekitamisele, et selle kaudu näidata, kes on situatsiooni nö peremees, ehk kes valitseb olukorda. Sellele osutab süüdistatava järeltegevus – paberite kannatanule näkku viskamine ja käega löögi sarnase liigutuse tegemine kannatanu suunas. Kolmandaks. Ei ole alust kahelda, et tooliga löömisel võib reaalselt tekitada kannatanule tervisekahjustuse – hematoome, kriimustusi-marrastusi. Subjektiivsest küljest tegutses süüdistatav otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Ta teadis, et ta olles püsti, võtab tooli, teeb sellega liigutuse, tõstab tooli üles ja tooli osa suunatud kannatanule. Süüdistatav viibis kannatanust vahetuses läheduses ja lähenes talle. Tooliga löögi sarnase liigutuse tegemine ja sellega liikumise kannatanu suunas oligi tingitud süüdistatava

soovist tekitada kannatanus asjaolu saabumist.

hirmutunnet, et süüdistatav tahtiski süüteokoosseisule vastava

Seega isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 120 lg 1 järgi. Kohus leiab, et süüdistatava teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole 2. peatüki 2. jao mõttes. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.

KARISTUS

KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, millest kohus lähtub karistuse määra valimisel. Riigikohtu otsuse nr. 1-17-1629/44 p 28 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktika on karistuse mõistmise küsimuses järjepidev. Riigikohtu lahend 1-19-4150 p 26: „Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1 ) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. (Vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2020. a otsus nr 1-182232/179, p 71; 11. juuni 2018. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28; 17. juuni 2013. a otsus asjas nr 31-1-58-13, p 8; 12. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-76-12, p 7; 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1; 16. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6.)“ Kohus ei ole seotud kaitsja ega prokuröri karistustaotlustega ja lahendab karistuse küsimuse seaduse alusel ning oma siseveendumusel (vt Riigikohtu lahend 3-1-1-99-13). Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. KarS § 120 lg 1 näeb ette karistusena kas rahalise karistuse või vangistuse kuni 1 aastani. Vangistuse keskmine määr on 6 kuud vangistust. KarS § 120 lg 1 näeb ette ühe karistuse liigina rahalise karistuse.

Kohus leiab, et sellise karistuse liigi kohaldamine ei ole põhjendatud süüdistatava suhtes, arvestades karistamise eesmärke. Kohus leiab, et rahaline karistus on kohaldatav kergemate kuritegude puhul ja arvestades süüdistatava isikut, mil kohtul võimalik prognoosida, et vangistusega karistamine ei ole vajalik karistamise eesmärke arvesse võttes. Konkreetse süüdistatava puhul see nii ei ole. Rahalise karistuse mõju seisneb selles, et isikut mõjutatakse eeskätt tema majanduslike võimaluste kitsendamiste kaudu. Kohus leiab, et konkreetse süüdistatava puhul ei ole majanduslik mõjutamine üldse aktuaalne. Tegemist on niigi majanduslikult ja sotsiaalselt kehvas olukorras süüdistatavaga – ta viibib pikaajaliselt vangistuses, Eestis puudub tal registreeritud elukoht. Isiku päevane sissetulek 2022. a oli 8,62 eurot. Rahalist laadi karistuse kohaldamine ei saavuta karistuse eesmärki, et isik ei paneks toime uusi kuritegusid, vaid võib hoopis suurendada sügavamalt toimetulekukriisi langemise riski, sest isiku majanduslik seis on niigi kergesti haavatav. V. Malyi süü KarS § 120 lg 1 järgi ettenähtud kuriteos on vähemalt keskmise. Tegemist on teise astme ohudeliktiga, koosseisuline tagajärg puudub. Samas süüdistatava rünne oli piisavalt intensiivne, sest teo toimepanemisel kasutas süüdistatav tooli, vehkis sellega kannatanu summas ähvardava liigutusega. Süü suuruse seisukohalt on selline tegu siiski olulisem, võrreldes näiteks lihtsalt käega ähvardava liigutusega. Süüdistatav ei rahuldunud tooli kasutades ähvardamisega, vaid hirmutunde püsima jäämiseks viskas süüdistatav kannatanu näkku pabereid ja tegi lisaks agressiivse liigutuse käega kannatanu suunas. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Süüdistatav on ka varem toime pannud isikuvastase kuriteo (vt 09.11.2023 kohtuotsus). 2022.a pani süüdistatav vägivallakuriteo toime, ta lõi rattalukuga kannatanu suunas, kannatanul õnnestus kõrvale kalduda. Lisaks 2022. a pani süüdistatav toime väljapressimise, mille käigus ähvardas kannatanut sõnaliselt tapmisega. Süüdistatav oli süüdi tunnistatud ka eraviisilises jälitustegevuses, mis seisnes selles, et süüdistatav filmis ja fikseerimis kannatanu elukohta ja selle olustikku. Mainitud kohtuotsusega lahendatud kuriteod olid tuletatud ühe kannatanuga tekkinud konfliktsest olukorrast töösuhete pinnal. Ka käesolevas kohtuasjas on tuvastatud, et süüdistataval on ilmne kalduvus lahendada elulisi küsimusi ( käesoleva juhul suhtlemine riigi õigusabi korras määratud kaitsjaga) vägivalla kasutamisega ( antud kohtuasjas vaimne vägivald - ähvardamine) ja ta ei pea seda probleemiks. Kohtu küsimusele, kuidas ta nüüd suhtub oma teosse, kas arvab, et ta käitus valesti kannatanuga suhtlemisel, avaldas süüdistatav, et tema arvates ta väljendas oma rahulolematust. Sellest, kuidas süüdistatav kohtule vastas, oli tõepoolest nähtav, väljendatu toonist ja isiku miimikast, et nii tulebki käituda, kui midagi ei meeldi. Süüdistatava isik vajab tõhusat korrigeerimist, et teda saaks suunata seadusekuulekale elule. Arvestades süü suurust (keskmine), süüdistatava isikut (varasemalt karistatud vägivaldse kuritegude toimepanemise eest) ja karistuse eesmärke (mõjutada isikut hoiduda süütegude toimepanemisest ja kaitsta õiguskord), peab kohus põhjendatuks mõista karistuseks KarS § 120 lg 1 järgi 7 kuud vangistust ehk keskmisest määrast suuremal määral.

MENETLUSKULUD

Isiku süüdimõistmisega kaasneb süüdimõistetul kohustus kanda menetluskulusid KrMS § 180 lg 1 alusel.

KrMS § 180 lg 3 alusel on kohus kohustatud arvestama menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerimisväljavaateid; kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmset üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Süüdistataval ei ole töökohta ega kindlaid piisavaid legaalseid sissetulekuid. Ta ei ole võimeline kandma menetluskulusid korraga. Süüdistatav viibib vangistuses pikaajaliselt, ka käesoleva kohtuotsusega mõistetakse talle reaalne vangistust. Isikul ei ole Eestis registreeritud elukohta. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 alusel on menetluskuludeks määratud kaitsjatasu ja sundraha teise astme kuriteo puhul. Kaitsjatasud on käesolevas asjas tekkinud kohtueelses, eel- ja kohtuliku arutamise staadiumis: - 95,88 eurot kohtueelses menetluses, - 44,64 eurot kohtulik eelmenetlus, - 494,76 eurot kohtulik aritamine, - 2. astme sundraha 1329 eurot Kohus on seisukohal, et kuna süüdistatav on käesoleva kohtuotsusega süüdi tunnistatud, kannab süüdistatav menetluskulusid summa kokku 1964,28 eurot ise. Summa on ilmselt suur korraga tasumiseks ja selliseid vahendeid süüdistataval ilmselt lähiajal ei ole. Kohtu arvates on põhjendatud kohaldada KrMS § 180 lg 3 regulatsiooni ja määrata menetluskulude hüvitamine ositi, tähtaeg 1 aasta alates kohtuotsuse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Inna Kirsipuu kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.