Tartu, 17. juuni 2026 Tartu kohtumaja (Kalevi 1, 51010, Tartu, e-post [email protected]) 2-25-19910
Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Asja läbivaatamine
B2 Impact OÜ hagi M.H vastu 1640 euro suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks 2132 eurot 40 senti Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046, asukoht XXX-i ), volitatud esindaja Anzhela Ternikova (e-post XXX) Kostja M.H (isikukood XXX, registrijärgne elukoht XXX, XXX-i, elukoht hagiavalduses, XXX, e-post XXX) Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada B2 Impact OÜ 21.11.2025 hagi M.H vastu 1640 euro suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks osaliselt.
2.Mõista M.H-lt B2 Impact OÜ kasuks välja põhivõlg 77 eurot 92 senti ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt (77 eurot 92 senti) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni.
3.Jätta menetluskuludest 4% M.H kanda ning 96% B2 Impact OÜ kanda. M.H-l puuduvad hüvitatavad menetluskulud. Mõista M.H-lt B2 Impact OÜ kasuks välja menetluskuludena 14 eurot ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt (14 eurot) alates tagaseljaotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kostja võib esitada TsMS §-de 415 ja 416 kohaselt tagaseljaotsuse peale kaja, kui ta jättis hagile tähtaegselt vastamata mõjuval põhjusel. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada Tartu Maakohtule 30 päeva jooksul alates tagaseljaotsuse kostjale kätte toimetamisest. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kajalt tuleb tasuda riigilõiv, mille suurus on pool hagi hinnast, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Kajale tuleb lisada nõuetekohane vastus hagile. Selgitus menetlusabi taotlejale Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 21.11.2025 M.H (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 1640 eurot ja kõrvalnõuded tulenevalt IPF Digital AS (krediidiandja) ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust VÕS § 402 mõttes Hagiavalduse kohaselt sõlmisid krediidiandja ja kostja 18.05.2022 tähtajatu krediidikonto lepingu nr 5428065 (leping), mille alusel andis krediidiandja kostjale krediiti 1640 eurot, intressimäär oli algselt 41,04% aastas, seejärel 37,68%. Kostja kohustus tagastama krediidi igakuiste maksetega 17. kuupäevaks vastavalt kliendile saadetud arvele (minimaalse kuumakse summa oli muutuv, sõltuvalt sellest, kuidas klient oma krediidikontot kasutas). Krediidikulukuse määr oli kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1 50,55%, hiljem 45,67% aastas. Kostja sai 18.05.2022–15.12.2023 krediiti 1804 eurot 67 senti, kostja maksis tagasi 1726 eurot 75 senti. Krediidiandja arvestas sellest põhiosa katteks 164 eurot 67 senti, intresside katteks 1465 eurot 90 senti, teenustasude katteks 33 eurot 70 senti ja viiviste katteks 58 senti. Hageja selgituste kohaselt järgis krediidiandja lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega (dtl 3–5), kui ta tegi enne lepingu sõlmimist kostja finantsolukorra analüüsi ja krediidivõimelisuse hindamise kostja enda esitatud andmete alusel (dtl 3). Krediidiandja kontrollis kosja esitatud teavet avalikest andmebaasidest ning tuvastas kostja sissetulekute suuruse Maksu- ja Tolliametile (MTA) tehtud päringu kaudu (dtl 3). Lisaks kontrolliti kostja varasemate maksehäirete olemasolu avalikest andmebaasidest (dtl 4). Krediidiandja leidis, et kostja on võimeline täitma lepingust tulenevaid kohustusi kokkulepitud tingimustel, tuginedes kosja esitatud andmetele ja kostja varasematele maksekäitumistele.
Kostja rikkus lepingut, kui ta jättis 17.12.2024, 17.01.2025, 17.02.2025 kolm järjestikust makset tasumata. Krediidiandja edastas 18.02.2025 kostjale lepingus märgitud aadressile lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles ta andis kostjale täiendava tähtaja ning hoiatas kostjat, et kui kostja ei tasu võlgnevust hiljemalt 10.03.2025 ütleb ta lepingu üles. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja 11.03.2025 kostjaga sõlmitud leping üles, ülesütlemisega muutusid kõik maksed sissenõutavaks. Krediidiandja loovutas oma lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale ning teavitas sellest kostjat 18.02.2025 krediidiandja kirjaga. Hageja edastas kostja kodusele aadressile ja e-posti aadressile veel ka pretensiooni ja hagihoiatuse ning mitmeid meeldetuletusi. Hageja selgitas, et põhivõlg on 1640 eurot (1804,67 – 164,67), sest kostja tagasimaksetest 1726 eurot 75 senti arvestati 164 eurot 67 senti põhinõude katteks. Intress on 169 eurot 16 senti, see on lepingujärgne intress perioodil 01.12.2024–10.03.2025 arvutatuna põhivõlalt 1640 eurot. Viivis lepingu ülesütlemisest hagi esitamiseni perioodil 11.03.2025–21.11.2025 on 121 eurot 78 senti arvutatuna põhivõlalt (1640 eurot). Juba sissenõutavaks muutunud viivistele lisaks nõuab hageja kostjalt ka jooksvaid viiviseid seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1 teine lause) põhinõudelt alates 22.11.2025 kuni kohase täitmiseni. Hageja nõuab kostjalt VÕS § 1132 lg 2 ja lepingu alusel sissenõudekulusid summas 35 eurot järgmiste nõudekirjade esitamise eest: 14.03.2025 25 eurot; 25.03.2025 5 eurot ja 09.04.2025 5 eurot. Kostja ei ole tagastamata põhiosa ega arvestatud intressi ja viivist ning sissenõudekulusid hagejale tasunud. Hageja palub kostjalt välja mõista: põhivõlg 1640 eurot intress 169 eurot 16 senti viivis 121 eurot 78 senti, mis on sissenõutavaks muutunud 11.03.2025–21.11.2025 sissenõudmiskulud 35 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja riigilõiv 350 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
2.Tartu Maakohus jättis 29.12.2025 määrusega hagi käiguta ning andis hagejale tähtaja täiendada hagi aluseks olevaid asjaolusid ning esitada tõendid, mis võimaldavad kohtul kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Hageja täpsustas oma 06.01.2026 vastuses lepingu ülesütlemisega seotud asjaolusid ning märkis, et hageja esitas kõik temale teadaolevad andmed krediidiandja poolt kostja krediidivõime hindamisest. Hageja leiab, et üksnes pangakonto analüüs ei pruugi anda tegelikku ülevaadet kostja kohustuste kohta, kuivõrd pangakonto omamine ja veel enam selle kasutamine ei ole Eesti Vabariigis kohustuslik. Küll aga enda tõeste andmete avaldamise kohustus lasub kostjale tulenevalt VÕS § 14 lg 2 ja § 403 4 lg 3 teine lause, ehk kohustab krediidivõtjat esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe oma andmete osas. Krediidiandjal puudus alus kahelda kostja esitatud andmetes. Hageja leiab, et krediidiandja hindas kostja krediidivõimet piisava hoolsusega. Hageja selgitas, et jääb hagiavalduses esitatud nõuete juurde, kuid juhul, kui kohus siiski mingil põhjusel leiab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis palub hageja kostjalt välja mõista hageja kasuks: põhivõlg 77 eurot 92 senti (1804,67 – 1726,75) seadusjärgne intress 145 eurot 34 senti lepingu sõlmimisest kuni lepingu ülesütlemiseni viivis 77 eurot 92 senti tagastamata summalt alates 19.02.2025 kuni selle tasumiseni.
3.Tartu Maakohus võttis 11.02.2026 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale 21 päevase tähtaja, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja hagi menetlusse võtmise määruse kätte 11.04.2026 postkasti jätmisega (TsMS § 326) kostja elukoha aadress XXX , XXX. Kohus võttis eelnevalt, s.o 06.04.2026 ühendust korteri omanikuga, kes kinnitas, et kostja elab antud aadressil. Kostjal oli võimalik esitada hagile vastus hiljemalt 04.05.2026, kostja jättis hagile tähtaegselt vastamata.
4.Tartu Maakohus andis 03.06.2026 hagejale tähtaja täiendavate selgituste ja tõendite ning nõude ümberarvutuse esitamiseks VÕS § 4034 lg 7 mõttes, mis sätestab, et kui krediidiandja rikub tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks seadusjärgne intressimäär VÕS § 94 mõttes ning muid tasusid (sh lepingutasu) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kohus selgitas hagejale õiguslikku käsitlust ja tõendamiskoormist ning juhtis tähelepanu sellele, et kohtu esialgsel hinnangul ei järginud krediidiandja lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 84–86).
5.Hageja esitas 05.06.2026 kohtule seisukoha (dtl 88), milles selgitas, et krediidiandja tugines kostja krediidivõime hindamisel kostja esitatud andmetele, MTA-sse esitatud päringu vastusele ja sellest tulenevalt sisereeglite kohaselt tehtud laenuteenindamise suhtarvu arvutuskäigule. Hageja on seisukohal, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Täiendavaid seisukohti või tõendeid hageja ei esitanud. Hageja täpsustas lisaks, et krediidiandja ütles lepingu üles 11.03.2025 ning hagiavalduses käsitletava lepingu puhul ei ole tegemist annuiteetgraafikuga. Poolte vahel sõlmitud leping on krediitkaardi iseloomuga ja igakuine tagasimakse suurus sõltub kasutusele võetavast krediidisummast. Hageja leiab, viidates Tartu Ringkonnakohtu 19.12.2025. a otsusele nr 2-22-130825 (p 10– 11) kus leiti, et hagi saab põhivõla osas rahuldada ka siis, kui tarbijakrediidileping on tähtajatu ja jätkuvalt kehtiv, tingimusel et hageja nõuab lepingu täitmist ning kostja ei vaidle põhiosa tasumisele vastu, et kui kohus siiski jääb arvamusele, et krediidiandja eksis kostja krediidivõime hindamisel, tuleb kostjalt välja mõista vähemalt tagastamata põhiosa 77 eurot 92 senti (1804,67 – 1726,75).
KOHTU SEISUKOHT
6.Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et krediidiandja on kostjaga sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud, mille tõttu on muutunud kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kohus analüüsib lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (I). Kohus käsitleb seejärel VÕS § 416 kohaseid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eelduseid ning teeb menetluslikud otsustused (II). I
7.Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPRFinance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima, sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 406 2 lg 1) (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).
7.1.Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).
7.2.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.
7.3.Krediidiandja pidi VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima VÕS § 403 3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
8.Kohus leiab, et krediidiandja ei järginud lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui jättis kostja krediidivõimelisuse VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes kohaselt hindamata. Hageja on välja toonud, et krediidivõime hindamisel lähtuti vaid kostja enda esitatud andmetest, päringust MTA-le ning avalikest andmebaasides saadud infost kostja maksekäitumise kohta (dtl 3-4, 69), muuhulgas avaldanud, et krediidiandja ei küsinud kostjalt lepingu sõlmimisel arvelduskonto väljavõtet (dtl 70) erinevalt Riigikohtu suunistest (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18).
8.1.Kohus andis hagejale 03.06.2026 tähtaja, et esitada soovi korral täiendavad tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, selgitas, et kohtu esialgsel hinnangul ei ole hageja tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ning palus esitada nõude ümberarvutuse VÕS § 4034 lg 7 mõttes, andis selgitused ja esitas näidiseks ümberarvutuse tabeli, paludes ära näidata põhiosa ja seadusjärgse intressi maksed ja kostja tasutud summad arvestades vähendatud nõuet, et oleks aru saada, millal oleks kostja ümberarvutuste järgi maksetega viivitusse jäänud ja hinnata, kas ka ümberarvutuse korral oleks krediidiandjal olnud õigus 10.03.2025 leping üles öelda ehk kas ka VÕS § 403 4 lg 7 vähenenud nõuet ja kostja makseid arvestades saanuks öelda, et kostja oli enne 10.03.2025 VÕS § 416 lg 1 mõttes viivituses kolme teineteisele järgneva osamaksega (dtl 83–86).
8.2.Hageja esitas 05.06.2026 vastuse, milles selgitas jätkuvalt, et krediidiandja tugines kostja krediidivõime hindamisel kostja esitatud andmetelet, MTA päringuvastusele ja sellest tulenevalt sisereeglite kohaselt tehtud laenuteenindamise suhtarvu arvutuskäigule. Hageja täpsustas, et leping öeldi üles 11.03.2025, kuid täpsustusi ülesütlemise kehtivuse kohta ei
esitatud (sh uut maksegraafikut ümberarvestatud tagasimaksete kohta). Hageja vaid märkis, et käesoleva lepingu puhul ei ole tegemist annuiteetgraafikuga. Sel oli krediitkaardi iseloom ja igakuine tagasimakse suurus sõltus kasutusele võetavast krediidisummast (dtl 88).
8.3.Kohus selgitas 03.06.2026 määruses ümberarvutuse olemust VÕS § 403 4 lg 7 mõttes. Kohus esitas näidistabeli ja palus üksnes tabelisse arvud sisestada (dtl 83–86). Kohus selgitaas nii 03.06.2026 määruses kui ka näidistabelis eraldi vajadust tuua välja, kuidas oleksid jagunenud kostja tagasimaksed ümberarvutuse kohase vähenenud summadega maksegraafiku järgi ning selgitanud, et see on vajalik, et hinnata ülesütlemise kehtivust. Kohus selgitas, et kui on tuginetud VÕS § 416 lg 1 kohasele ülesütlemisele, siis tuua välja, millal oleks kostja uute ümberarvutuse järgsete maksetega viivitusse jäänud (dtl 48), vastasel juhul ei ole kohtul võimalik hinnata, kas ülesütlemise eeldused olnuks kostja tagasimakseid arvestades täidetud ka ümberarvutuse tulemusel vähenenud nõude kontekstis. Kohus leiab, et eeltooduga on hageja tõendanud, et leping on küll kehtiv, kuid krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus analüüsib järgnevalt lepingu ülesütlemise eelduseid. II
9.Kohus lisab, et krediidiandjal võinuks olla õigus pooltevaheline leping kehtivalt üles öelda, eeldusel, et täidetud olid pooltevahelise tarbijakrediidilepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused: tarbija on viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, hageja esitas kostjale lepingu ülesütlemisavalduse ja kostja sai selle kätte krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist krediidiandja on pakkunud tarbijale hiljemalt koos eelnimetatud kahenädalase tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust.
9.1.Kuivõrd hageja ei esitanud kohtule ümberarvutust, ei ole kohtul VÕS § 416 lg 1 mõttes võimalik hinnata juba esimest eeldust. Kohtule ei ole võimalik võtta seisukohta selles kohta, millal oleks kostja olnud VÕS § 4034 lg 7 kohase ümberarvutuse korral VÕS § 416 lg 1 mõttes viivituses kolme järjestikuse maksega ning kas viivitus oleks esinenud 11.03.2025.
9.2.Hageja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 24). Kuivõrd puudub nõude ümberarvestus vajalikul kujul, ei ole kohtul võimalik kindlaks teha, kas kostja oli lepingu ülesütlemise ajal osamaksete tasumisega viivituses ning kas VÕS § 416 lg-st 1 tulenevat oli järgitud (TlnRnKm 17.12.2025, 2-255764, p-d 15 ja 16). Kohus leidub, et eeltoodut arvestades ei ole hageja tõendanud, et ülesütlemise alus esines ka ümberarvutuse korral 11.03.2025.
9.3.Kohus lisab, et kuna leping oli sõlmitud tähtajatult, ei ole leping ka tähtaja möödumisega lõppenud. Kohus leiab, et kuna tegemist oli arvelduskontokrediidiga, kus kostja võttis krediiti kasutusele osade kaupa erinevatelt aegadel, saab lähtuda siiski sellest, et kasutusele võetud limiit tuli tagastada 60 kuu jooksul (dtl 4, 13) alates viimasest kasutusele võetud summast.
9.4.Kohus tuvastab, et kuivõrd kostja võttis viimati krediidi kasutusse 15.12.2023 (dtl 39), saabuks ka selle järgi lepingu lõppemise aeg 15.12.2028, seega ei ole praeguseks 60. osamakse tasumise tähtpäev kätte jõudnud ning leping ei ole lõppenud ka selle alusel. Hageja
ei ole seega tõendanud, et praeguseks oleks leping lõppenud ning põhivõlg oleks ka ümberarvutuse korral tervikuna sissenõutavaks muutunud.
10.Hageja on esitanud kohtule juhuks, kui kohus leiab, et vastutustundliku laenemise põhimõtet on rikutud, nõude ümberarvutuse, milles on märkinud üksnes lõppsummat, kuid ei ole toonud välja ümberarvutust (dtl 70, 88). Hageja andmetel oles tagastamata põhivõla jääk ümberarvutuse korral 77 eurot 92 senti (1804,67 – 1726,75), seadusjärgne intress oleks 145 eurot 34 senti lepingu sõlmimisest kuni lepingu ülesütlemiseni ning viivis 77 eurot 92 senti tagastamata summalt alates 19.02.2025 kuni selle tasumiseni.
10.1.Kohus leiab, et arvestades Tartu Ringkonnakohtu 19.12.2025 otsuses tsiviilasjas nr 222-130825, p-d 10 ja 11 antud selgitusi, kus oli tähtajatu leping, mida ei olnud üles öeldud, saab hagi rahuldada ümberarvutuse kohase põhivõla ulatuses, samuti saab välja mõista seadusjärgse viivise alates kohtuotsuse tegemisest, kuid ülejäänud osa tuleb jätta hagi rahuldamata.
10.2.Hageja on taotlenud kostjalt ka sissenõudekulude summas 35 eurot väljamõistmist, viidates VÕS § 1132 lg-le 2, mis sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist. Antud olukorras krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping on lõppenud ning lepingust tulenevad õigused on loovutatud hagejale. Säte ei nõua iseenesest, et meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks oleks eelnev kokkulepe. Kui poolte vahel sellist kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist arvestades § 1132 lg-tes 2 sätestatud hüvitise ülempiiridega. Kuna käesoleval juhul ei ole tuvastatav lepingu lõppemine, siis ei saa eeltoodud sätte alusel ka hageja nõutavaid sissenõudmiskulusid kostjalt välja mõista. Seega jätab kohus nõude selles osas rahuldamata
11.Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse. Kohus jätab hagi osalise rahuldamise tõttu TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskuludest 4% kostja kanda ning 96% hageja kanda. Hageja taotles hagiavalduses mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna vaid riigilõiv 350 eurot. Kostjal menetluskulud puuduvad. Kohus ei küsi tagaseljaotsuse puhu kostja seisukohta menetluskuludele.
11.1.Kohus leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 4% riigilõivust. Riigilõiv on menetluskulu riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest TsMS § 138 lg 2 mõttes. Hageja on tasunud riigilõivu 350 eurot, seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludena 14 eurot.
11.2.Kohus rahuldab TsMS § 177 lg 4 kohaselt hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tagatiseta viivitamata täidetavaks. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.