2.Mõista välja Z.O-lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks põhivõlgnevus 499,16 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 17. juuni 2026 seisuga summas 239,17 eurot.
3.Mõista välja Z.O-lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks viivis alates
18.juunist 2026 põhinõudelt (499,16 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni põhinõude tasumiseni.
Jätta 80% poolte menetluskuludest Z.O kanda ja 20% poolte menetluskuludest Aktsiaselts PlusPlus Capital kanda.
5.Z.O-le hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
6.Määrata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 348 eurot.
7.Mõista välja Z.O-lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks menetluskulud 348 eurot.
8.Välja mõistetud menetluskulude summalt (348 eurot) tuleb Z.O-l tasuda Aktsiaseltsile PlusPlus Capital viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses
sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Käesolevas lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD, POOLTE SEISUKOHAD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 15. novembril 2024 Pärnu Maakohtule Z.O (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuna kostja esitas nõudele vastuväite, anti nõue üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 23. jaanuaril 2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 499,16 eurot, võla sissenõudmiskulud 25 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 73,70 eurot ja alates 24. jaanuarist 2025 edasiulatuva viivise 0,065% päevas põhinõudelt kuni põhinõude tasumiseni.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja TKM Finants AS (esialgne võlausaldaja, TKMF)
21.mail 2024 lepingu, mille kohaselt võimaldas TKMF kostjale ostulimiidi 500 euro kasutamist, et osta kaupu edaspidi TKM Gruppi kuuluvates Selveri, Kaubamaja, ABC Kinga, SHU, I.L.U. ja L ́Occitane kauplustes maksepäeva edasi lükates. Partnerkaardiga sooritatud jooksva kuu ostude eest tuli tasuda arvega järgmise kuu alguses. Ostulimiidile ei lisandunud intressi ega muid tasusid. Kostja kasutas ostulimiiti 21. mail 2024 summas 499,16 eurot. Kostja rikkus lepingut ning ei tasunud Partner kuukaardiga sooritatud ostude eest ja jättis tasumata talle väljastatud arve nr 843773, maksetähtajaga 10. juuni 2024. Kuna kostja rikkus omapoolseid kohustusi, teavitas TKMF teda 25. augustil 2024 lepingu lõpetamisest ja võlgnevuse loovutamisest hagejale.
4.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu.
5.Vastuväidete kohaselt ei ole kostja vaidlusalust krediidilepingut sõlminud, selle sõlmimiseks tahet avaldanud ega ostulimiiti kasutanud. Kostja nimel tegutses volituseta kolmas isik, kes kasutas ebaseaduslikult kostja isikuandmeid ja autentimisvahendeid. Kostja selgitab, et temalt varastati jope koos rahakoti ja mobiiltelefoniga. Rahakotis asusid kostja isikut tõendavad dokumendid, pangakaardid ning Smart-ID kasutamiseks vajalikud
koodid. Varastatud mobiiltelefonis oli aktiivne Smart-ID rakendus. Seetõttu oli kuriteo toime pannud isikul võimalik kasutada kostja autentimisvahendeid ning teha kostja nimel toiminguid ilma kostja teadmise ja nõusolekuta. Hageja väide, et kostja kinnitas lepingu SMS-sõnumi teel, ei tõenda kostja tegelikku tahteavaldust. Kinnitussõnum saadeti küll kostja telefoninumbrile, kuid sõnumi saatmise ajal ei olnud telefon ega muud autentimisvahendid kostja valduses ega kontrolli all. Juhtunu asjaoludel on algatatud kriminaalmenetlus võimaliku identiteedivarguse ja kelmuse tunnustel. Kostja ei ole vaidlusalust tehingut heaks kiitnud ega sellest mingit varalist kasu saanud. Kuna kostja on tehingu viivitamata vaidlustanud ning teavitanud õiguskaitseorganeid, puudub alus pidada kostjat vastutavaks kolmanda isiku kuritegeliku tegevuse tagajärgede eest. Lisaks lasub hagejal tõendamiskoormis asjaolu osas, et lepingu sõlmis tegelikult kostja ning et kostja andis lepingu sõlmimiseks kehtiva tahteavalduse. Pelgalt kostja autentimisvahendite kasutamine ei tõenda kostja isiklikku osalemist tehingu tegemisel olukorras, kus esinevad tõendid nende vahendite varguse ja kuritarvitamise kohta.
6.Tartu Maakohus rahuldas 21. augusti 2025 otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 499,16 eurot, viivise 68,97 eurot ja viivise alates 22. augustist 2025 kuni põhinõude (499,16 eurot) tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus jättis 85% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 15% kostja menetluskuludest hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 352 eurot ja jättis hagejalt kostja kasuks menetluskulud välja mõistmata. Maakohus märkis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
7.Kostja esitas maakohtu otsusele osas, millega kohus hagi rahuldas, apellatsioonkaebuse.
8.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 7. novembri 2025 otsusega Z.O apellatsioonkaebuse ja tühistas Tartu Maakohtu 21. augusti 2025 otsuse osas, millega maakohus Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi rahuldas ja mõistis Z.O-lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja põhivõla 499,16 eurot, viivise 68,97 eurot ja viivise alates 22. augustist 2025 kuni põhinõude (499,16 eurot) tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
9.Ringkonnakohus saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata.
10.Hageja täiendavate seisukohtade järgi väitis kostja eelmises menetlusstaadiumis järjepidevalt, et temalt varastati ainult rahakott koos kaartidega. Seda kinnitab ka Politseija Piirivalveameti (PPA) 18. märtsi 2025 teatis, millest nähtub, et kostja teatas politseile 8. juulil 2024 rahakoti ja kaartide vargusest. Oma viimases 20. veebruari 2026 vastuses on kostja lisanud varastatud esemete hulka jope, mobiiltelefoni ja paberile kirjutatud Smart-ID koodid. Hageja hinnangul on tegemist teadliku ütluste kohandamisega pärast seda, kui esimese astme kohus selgitas lahendis, et üksnes rahakoti vargusest ei piisa Partner Kuukaardi ostulimiidi lepingu sõlmimiseks, kuna selleks oli vaja telefonile saabuvat SMSPIN-koodi. Kostja püüab uue versiooniga kõrvaldada talle ebasoodsat loogikaviga. Samuti esineb ilmselge ajaline vastuolu varguse ja lepingu sõlmimise vahel. Kostja väidab oma uues seisukohas: „Minult varastati jope koos rahakoti ja mobiiltelefoniga... teostas kuriteo toime pannud isik minu nimele krediidi võtmise operatsioonid minu tahte vastaselt.“
Toimiku andmetest nähtub, et Partner Kuukaardi leping nr 437325-1 on digitaalselt allkirjastatud 21. mail 2024. Kostja ametliku väite kohaselt toimus vargus alles 22. mail 2024. Seega on Ostulimiidileping sõlmitud ja allkirjastati päev enne väidetavat vargust ning kolmandad isikud ei saanud 21. mail võtta kostja nimele kohustusi varguse kaudu, mis toimus alles 22. mail. Hageja jääb seisukoha juurde, et leping on sõlmitud kostja poolt ja on talle siduv.
11.Kostja täiendavate seisukohtade kohaselt ei ole kostja vaidlusalust krediidilepingut sõlminud. Kostjalt varastati jope, mille taskutes olid rahakott koos isikut tõendavate dokumentide ja pangakaartidega ning mobiiltelefon. Kuritöö toimepanemise ajal asusid rahakotis ka kostja Smart-ID koodid. Kostja puudus lepingu sõlmimise tahe. Kostja sai tema andmete kuritarvitamisest teada kohe, kui avastas jope ja esemete varguse ning tuvastas tagantjärele tema nimel tehtud toimingud. Kostja reageeris ning pöördus avaldusega PPA poole 9. juulil 2024.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ning see kuulub rahuldamisele osaliselt.
13.Kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses ning piirdub tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 2 alusel kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ning nende tõendite märkimisega, millele kohtu järeldused tuginevad. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 1 p 5 kohaselt võib lihtmenetluse korral kalduda kõrvale seaduses sätestatud tõendite esitamise ja kogumise vorminõuetest ning tunnustada tõendina ka seaduses otseselt nimetamata tõendusvahendeid, sealhulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Lisaks ei pea maakohus lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu menetlusosalise mõne väitega, ega analüüsima kõiki tõendeid või selgitama, miks mõnda tõendit ei arvestata (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16).
14.TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
15.Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS § 230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 19). Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, on kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet tõendada (RKTKo 06.02.2008, 3-2-1137-07, p 13). Poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks (TsMS § 231 lg 2).
16.Kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele (TsMS § 436 lg 2). Kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada (TsMS § 436 lg 3). Kohus hindab otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet,
teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta (TsMS § 438 lg 1). Kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (TsMS § 438 lg 2).
17.Hageja on esitanud oma nõude 21. mail 2024 TKMF ja kostja vahel sõlmitud ostulimiidi lepingu alusel (dtl 37). Kuna kostja eitab nimetatud lepingu sõlmimist, tuleb kohtul esmalt võtta seisukoht küsimuses, kas vaidlusaluse lepingu sõlmis kostja ning kas lepingust tulenevad õigused ja kohustused on kostjale siduvad.
18.Nõude esmane eeldus on, et TKMF ja kostja vahel on sõlminud ostulimiidileping ja see on kehtiv. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (võlaõigusseadus (VÕS) § 9 lg 1). Lepingu sõlmimine eeldab seega, et mitu isikut teevad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 mõttes tahteavaldused, milles väljendub nende vastastikune tahe olla lepinguliste õiguste ja kohustustega seotud.
19.Poolte vahel ei ole vaidlust, et lepingul on kostja digitaalallkiri. Kohtule on esitatud digitaalselt allkirjastatud leping, mis on lepingu andmete kohaselt kostja poolt allkirjastatud
21.mail 2024 kell 09.07. Nimetatud lepingu alusel on 21. mail 2024 sooritatud Kaubamaja Ilu- ja Naistemaailmas kolm ostu, vastavalt kell 10.38, kell 10.44 ja kell 11.08 (dtl 135137). Hageja on täpsustanud 4. aprilli 2025 vastuses, et Partner Kuukaardi ostulimiidi kasutamiseks on kliendil vaja PIN-koodi, mille TKMF edastab kliendile tekstisõnumina peale Partner Kuukaardi ostulimiidilepingu sõlmimist lepingus määratud mobiiltelefoninumbrile (dtl 74). Ostulimiidi maksmiseks tuleb ostu kinnitamiseks sisestada PIN-kood. Samuti on hageja osundanud, et eelnevalt on kostja järjepidevalt väitnud, et temalt on varastatud üksnes rahakott koos kaartidega. Seda kinnitab ka Politsei- ja Piirivalveameti 18. märtsi 2025 teatis, millest nähtub, et kostja on politseile teatanud rahakoti ja pangakaartide vargusest. 20. veebruari 2026 esitatud vastuses on kostja aga laiendanud varastatud esemete loetelu, lisades sinna jope, mobiiltelefoni ning paberile kirjutatud Smart-ID koodid. Seda on kostja teinud pärast seda kui kohus selgitas 21. augusti 2025 kohtuotsuses, et üksnes rahakoti varguse väide ei ole piisav Partner Kuukaardi ostulimiidi lepingu sõlmimise eelduseks olnud SMS-PIN-koodi kasutamise asjaolude põhjendamiseks.
20.Kostja vastuväite kohaselt varastati temalt mobiiltelefon ja rahakott, kus sees olid PINkoodid ning ta on teinud varguse kohta avalduse politseisse. Maakohtu järelpärimisele vastas Politsei- ja Piirivalveamet 18. märsil 2025, et kostja teatas politseile rahakoti ning kaartide vargusest 8. juulil 2024 ning väidetavalt varastati rahakott koos kaartidega 22. mail 2024.
9.juulil 2024 on alustatud KarS § 209 lg 1 tunnustel kriminaalmenetlus nr. 24278051456 (dtl 71). Maksekäsu kiirmenetluses on kostja esitanud teatise kriminaalmenetluse alustamisest (dtl 17), mille kohaselt on kriminaalasjas nr 24278051456 alustatud menetlus 9. juulil 2024 selles, et kostja esitatud ütluste kohaselt tema teadmata ja nõusolekuta võetud tema nimel Elisa Eesti AS-ist kolm järelmaksulepingut. Seega oli kostja esmane ametlik teavitus seotud rahakoti ja kaartide vargusega ning selles ei ole viidet mobiiltelefoni ega muude esemete vargusele.
21.Kostjale on lepingu alusel väljastatud 1. juunil 2024 arve summas 499,16 eurot, mille tasumise tähtaeg on 10. juuni 2024. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks reageerinud esialgse võlausaldaja 25. augusti 2024 kirjale võlgnevuse ja lepingu ülesütlemise kohta (dtl 44) või oleks teavitanud tema suhtes toime pandud vargusest.
Täiendavalt on hageja edastanud kostjale võlateatised 10. septembril 2024, 22. oktoobril 2024, 26. novembril 2024 (dtl 46-48). Kostja ei ole vastanud ka täiendavatele võlateatistele. Asja materjalidest nähtub, et kostja on vastanud võlgnevuse osas alles maksekäsu kiirmenetluses vastuväite esitamisel 11. detsembril 2024 (dtl 18).
22.Kohus juhtis menetluse käigus korduvalt kostja tähelepanu tõendamiskoormusele ning selgitas, et pelgalt üldsõnaline viide rahakoti, dokumentide või mobiiltelefoni vargusele ning politseisse pöördumisele ei ole iseenesest piisav kostja vastuväidete põhjendatuse tuvastamiseks. Samuti palus kohus kostjal esitada täiendavaid selgitusi ja tõendeid väidetava varguse kohta, sealhulgas andmeid selle kohta, millal ja millistel asjaoludel sai kostja toime pandud vargusest teada ning milliseid toiminguid ta seejärel tegi. Vaatamata kohtu selgitustele ei esitanud kostja menetluse kestel täiendavaid tõendeid ega täpsustanud oma väiteid sisuliselt, vaid jäi varasemalt esitatud üldise seisukoha juurde, et temalt varastati rahakott koos dokumentide ja mobiiltelefoniga ning vaidlusalused tehingud võis teha kolmas isik. Seetõttu puuduvad kohtul kostja väidete kinnitamiseks muud tõendid peale kostja enda üldsõnaliste selgituste.
23.Tõendamise üldreegli kohaselt peab kumbki pool oma väidet tõendama (TsMS § 230 lg 1). VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik ning see lõpeb muuhulgas lepingu ülesütlemisega (VÕS § 186 p 6). Kohtu hinnangul ei ole kostja praegusel juhul tõendanud, et ta ei teinud esialgse võlausaldajaga ostulimiidi lepingu sõlmimiseks tahteavaldust. Seega on täidetud hageja nõude esmane eeldus, et ostulimiidi lepingu sõlmis kostja ning hageja saab nõuda lepingust tulenevate kohustuste täitmist.
24.Lepingupool peab oma kohustused täitma vastavalt lepingule või seadusele (VÕS § 76 lg 1) VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja nõue kostja vastu tuleneb 21. mail 2024 TKMF ja kostja vahel sõlmitud ostulimiidi lepingust, mille alusel sooritatud ostude eest on kostjale väljastatud 1. juunil 2024 arve summas 499,16 eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja ei ole vastavat arvet tasunud. Kohus on seisukohal, et hageja on tõendanud kostja vastu nõude olemasolu ja kujunemist, ning kuna kostja ei ole esitanud tõendeid kohustuse kohase täitmise kohta, on hageja nõue põhjendatud.
25.Kostja on jätnud nõuetekohaselt tasumata arve nr 843733 (dtl 43), mille maksetähtaeg oli 10. juuni 2024. Kuna kostja jättis talle esitatud arve tasumata, on tegemist kohustuste rikkumisega (VÕS § 100). Hagejal on õigus nõuda rahalise kohustuse täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1). Hageja on esitanud põhivõlgnevuse nõude kostja poolt tasumata jäetud arve alusel summas 499,16 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja põhivõlgnevuse nõue on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele.
26.Lisaks nõuab hageja viivise tasumist lepingus sätestatud määras 0,065% päevas. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult viivitusintressi ehk viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni (VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1).
27.Kohus märgib, et VÕS § 415 lg 1 järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Seadusjärgsest viivisest suuremat viivist saab küsida vaid juhul, kui lepingus on kokku lepitud kõrgem intressimäär. Käesoleval juhul on teenusepakkuja ja kostja leppinud kokku intressimääras 0%. Seega on poolte vahel
sõlmitud laenuleping tarbijakrediidileping, milles ei ole intressi tasumist kokku lepitud, järelikult on põhjendatud rakendada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära.
28.Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise seadusjärgses ehk VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus määrab viivise vastavalt TsMS § 367 teisele lausele kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Sissenõutavaks muutunud viivis on lahendi tegemise seisuga 110,61 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee).
29.Arvestades eeltoodut, rahuldab kohus hageja hagi kostja vastu osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 499,16 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 17. juuni 2026 seisuga summas 110,61 eurot ning viivised põhinõudelt 499,16 eurot alates 18. juunist 2026 kuni põhinõude tasumiseni seadusjärgses määras. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
31.Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagiavaldusest tuleneva viivisemääraga nõue on kokku 763,28 eurot (499,16+239,12+25), kohus rahuldab nõude 609,77 euro ulatuses (499,16+110,61). Seega rahuldab kohus hageja nõuded 80% ulatuses. Seetõttu jätab kohus 80% menetluskuludest kostja kanda ja 20% hageja kanda.
32.Hageja on märkinud üksnes 19. mai 2026 vastuses, et menetluskulud tuleb jätta täies ulatuses kostja kanda. Täiendavat menetluskulude nimekirja hageja esitanud ei ole. Menetluskulude nõue on esitatud hagiavalduses ja menetluskulude nimekiri on menetluses esitatud hageja poolt viimati 31. juulil 2025 (dtl 79). Hagiavalduses palub hageja mõista kostjalt välja menetluskuludena asjas tasutud riigilõiv 175 eurot, maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot ja õigusabikulud summas 427 eurot. 31. juuli 2025 menetluskulude nimekirjas palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena riigilõivu 175 eurot ja esindaja kulud 824,50 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjalt väljamõistetud menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja omapoolset seisukohta hageja menetluskuludele esitanud ei ole.
33.Kuna hageja ei ole pärast menetluskulude nimekirja esitamist taotlenud menetluskulude suurendamist ega esitanud täiendavat menetluskulude nimekirja, mõistab kohus hageja menetluskulud välja menetluskulude nimekirja esitamise seisuga, s.o 31. juuli 2025 andmete alusel. TsMS § 139 lg 2, riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja 17 ja lisa 1 kohaselt on põhjendatud hageja menetluskuluna välja mõista hagi esitamisel vastavalt hagihinnale tasutud riigilõiv 175 eurot. TsMS § 144 p 7 kohaselt on põhjendatud hageja menetluskuluna välja mõista ka hageja poolt maksekäsu kiirmenetluses kantud kulud 20 eurot.
34.Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja
vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14; 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kohtu hinnangul on 824,50 euro suurune õigusabikulu selgelt põhjendamatu. Kohtu hinnangul on põhjendatud esindaja tunnitasuna 120 eurot tunnis, kuid põhjendatud ei ole esindamisele kulunud aeg. Põhjendatud lepingulise esindaja ajakuluks käesolevas asjas on 2 tundi. Arvestades nõude olemust, hagiavalduse tüüpvormi ja asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikulu summas 240 eurot.
35.Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega 435 (20 + 175 + 240) eurot. Kohtule teadaolevalt kostja menetluskulusid tekitavaid menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad. Kostjal tuleb hagejale hüvitada 348 eurot.
36.Vastavalt hageja taotlusele peab kostja hagejale hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuma alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.