Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

HAGEJA NÕUE; PÕHJENDUSED JA SEISUKOHAD

1 (6)

võlgniku vastuväitega otsustas Pärnu Maakohus 31.03.2025. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse lõpetada ja anda nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

KOSTA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED

Kostja, I.Y hagi ei tunnista, vaidleb hagile vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Kostja väitel ei ole tema hagejaga laenulepingut sõlminud ega raha saanud. Kostjal on piiratud teovõime ja tema nimel sõlmis hagejaga laenulepingu keegi kolmas isik, kostja seisundit ära kasutades. Seoses sellega pöördus kostja ka avaldusega politsei poole, aga kriminaalmenetlus lõpetati. Tartu Maakohtu 23.01.2026. a määrusega tsiviilasjas nr XXX määrati kostjale eestkostja. Eestkostja määramise menetluses teostati kostjale kohtupsühhiaatriaekspertiis, millega tuvastati, et kostjal esineb psüühikahäire, mille tõttu ei suuda ta kestvalt oma tegudest aru saada ega neid juhtida. Kostja kui piiratud teovõimega isiku poolt tehtud tehing on tühine ja sellel ei ole õiguslikke tagajärgi. Kostja leiab lisaks, et hageja laenuandjana pidi enne lepingu sõlmimist põhjalikult veenduma, et ta annab laenu õigele isikule, samuti järgima vastutustundliku laenamise põhimõtteid, sh kontrollima laenusaaja maksevõimet. Kostja hinnangul ei ole hageja neid

2 (6)

nõudeid korrektselt järginud. Lisaks ei ole seadusega kooskõlas laenulepingus ettenähtud intressi- ja krediidikulukuse määr.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et M.Q hagi I.Y vastu võlgnevuse nõudes on põhjendatud osaliselt.

nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. TsÜS § 8 lg 3 näeb ette, et kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Kostja on esitanud kohtule tõendina Tartu Maakohtu 23.01.2026. a määruse tsiviilasjas nr XXX (dtl 90-94) temale eestkostja määramise kohta. Kohus on selle 23.01.2026. a määrusega määranud kostja eestkostjaks tema isa C.T. Kohus määras, et kostjal on õigus teha iseseisvalt pisitehinguid enda sissetuleku ulatuses kalendrikuus, aga kõikide muude varaliste tehingute tegemise kostja nimel määras kohus eestkostja ülesandeks. Kohus luges määrusega muu hulgas tuvastatuks, et kostja ei mõista laenulepingute tähendust, mistõttu ei saa võtta iseseisvalt laenu. Kostja esitas kohtule tõendina eestkosteasjas 14.12.2025. a koostatud psühhiaatri ekspertarvamuse (dtl 79-88), milles psühhiaater on kohtupsühhiaatriaekspertiisi tulemusena seisukohal, et kostjal esineb psüühikahäire, kerge vaimne alaareng, mille tõttu on isiku võime aru saada oma tegude tähendusest, piiratud. Eksperdiarvamuse kohaselt on kostjal vaimse arengu mahajäämus alates väikelapseeast. Eksperdi hinnangul ei ole kostja võimeline iseseisvalt toime tulema oma elukorraldusega ega tegema iseseisvalt igapäevasest olmest väljuvaid tehinguid ning tegemist on püsiva seisundiga. Kohus leiab, et eelnimetatud kostja esitatud tõendid tõendavad, et kostja teovõime, sh võime teha tehinguid, sh sõlmida laenulepingut, on piiratud ja oli seda ka hagejaga laenulepingu sõlmimise ajal 20.01.2025. a. TsÜS § 11 lg 1 kohaselt on piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. Antud juhul ei ole kostja seaduslik esindaja, s.o eestkostja, tehingut heaks kiitnud, mistõttu saab kohtu hinnangul TsÜS § 11 lg 1 alusel lugeda, et kostja poolt hagejaga sõlmitud laenuleping on tühine. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohtu hinnangul on antud juhul kohaldatav alusetu rikastumise sättena VÕS § 1028. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1028 lg 2 näeb erisusena ette, et üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui: 1) üleandmisega täideti mittetäielik kohustus; 2) õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud; 3) tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga. Kohus leiab, et käesolevalt ei esine VÕS § 1028 lg-s 2 sätestatud asjaolusid ning VÕS § 1028 lg 1 alusel on hageja õigus nõuda kostjalt tühise laenutehingu järgi saadut, s.o laenusumma 400 eurot, tagasi nõuda. Ka Riigikohus on avaldanud seisukohta (vt nt RKTKo 17.04.2024. a nr 2-22115921, p-d 14 ja 15), et laenulepingu tagasitäitmine ei ole VÕS § 1028 lg 2 p 3 mõttes vastuolus TsÜS § 11 eesmärgiga, milleks on kaitsta piiratud teovõimega isikut ja takistada tal tsiviilkohustuste võtmist, aga üldjuhul see kaitse ei tähenda siiski seda, et piiratud teovõimega isik võib jätta endale tühise tehingu alusel saadu, st laenuandja arvel alusetult rikastuda. Kolleegiumi hinnangul on piiratud teovõimega isiku õiguste kaitse tühise tehingu alusel saadu 4 (6)

temalt tagasinõudmisel tagatud eelkõige rikastumise äralangemise vastuväitega. Antud juhul on hageja tõendanud kostjale laenusumma ülekandmise. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta on laenu tagastanud ehk ei ole tõendanud rikastumise äralangemist. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et põhjendatud on hageja nõue kostja vastu laenusumma, s.o 400 euro ulatuses võlgnevuse nõudes.

Kohus leiab, et hageja intressinõue on põhjendatud vaid osaliselt.

Hageja ei ole täpsustanud, kuidas kostja teadis temalt laenu küsida ja kuidas kostja täpsemalt temaga ühendust võttis. Hageja on esitanud väljavõtte kostja poolt 20. jaanuaril Messenger keskkonnas saadetud sõnumitest, milles kostja on saatnud oma isikukoodi, foto ID-kaardist ja avaldanud oma elukoha. Kohus hindab, et olukorras, kus hageja andis intressiga laenu kostjale, kes ei olnud tema tuttav, ning kostja oli ka varasemalt kolmandatele isikutele laenu andnud, võib öelda, et laenuandmine oli hageja majandustegevus, eesmärgiga teenida laenamisega tulu. Seega on poolte vahel sõlmitud laenuleping kvalifitseeritav VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepinguna. VÕS näeb tarbijakrediidilepingute puhul tarbija kaitseks ette mitmed piirangud. Nii on tarbijakrediidilepingute puhul piiratud krediidi kasutamise eest tasu, s.o intressi ja muude kulude kokku leppimine. VÕS § 4062 lg 1 näeb ette, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Vastavalt VÕS § 406 2 lg-le 3, kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi sama seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Antud juhul on pooled laenulepingus kokku leppinud laenusumma 400 eurot, laenu tagastamise tähtaeg 10.02.2025. a (21 päeva) ja intress 300 eurot. Sellistel tingimustel on krediidi kogukulu ühe aasta kohta üle 1000 protsendi, mis ületab laenu andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra (s.o 13,35%) ligi 97 korda. Seda arvestades on laenuleping VÕS § 406 2 lg 1 kohaselt tühine, millisel juhul on hagejal õigus nõuda kostjalt tagasi antud laen summas 400 eurot ja lisaks krediidi kasutamise aja eest intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses (Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, s.o enne 2025 1. jaanuari 4,25%. Tühise laenulepingu järgi pidi kostja maksma hagejale laenu tagasi hiljemalt 10.02.2025. a. VÕS § 4062 lg 3 kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt tasu laenu kasutamise eest perioodi 20.01.2025.a kuni 10.02.2025. a eest VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses, s.o on kokku summas 0,84 eurot (0,01% päevas, s.o 0,04 eurot x 21 päeva). Seega on hageja intressinõue põhjendatud vaid 0,84 euro ulatuses.

5 (6)

nimetatud lihtmenetluse asjas tehtud otsuses võib maakohus märkida, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Sellise loa annab kohus eelkõige juhul, kui apellatsioonikohtu lahend on maakohtu arvates vajalik ringkonnakohtu seisukoha saamiseks mingi õigusnormi kohta. Edasikaebamise loa andmist ei pea otsuses põhjendama. Kohus antud asjas edasikaebamise luba ei anna. Kui pool esitab otsuse peale apellatsioonikaebuse, siis ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse ja menetleb asja ringkonnakohtus üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Menetluskulude jaotus

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.