Borkal OÜ kaebus Viimsi Vallavalitsuse 24.08.2026 ettekirjutuse nr 13-1/3130 tühistamiseks ja sunnivahendite rakendamise keelamiseks
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus.
2.Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
4.Avaldada lahend tervikuna.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
1.Viimsi Vallavalitsus andis 24.08.2026 ettekirjutuse nr 13-1/3130 (dtl 14-17) koos sunniraha määramise ja asendustäitmise hoiatusega, milles seadis Borkal OÜ-le kohustuse: - nõue 1: niita Männiliiva tee 2, Laiaküla, Viimsi vald kinnistul (katastritunnus 89001:001:2275) hein täies ulatuses (kaasa arvatud mullavallidelt) ja hein koristada ning üle anda jäätmejaama. Hein tuleb niita hiljemalt 04.09.2026. - nõue 2: vegetatsiooniperioodi vältel, kuni 31.10.2025, tuleb kinnistul rohu kõrgus hoida 15 cm piires.
2.Borkal OÜ esitas 03.09.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi Vallavalitsuse 24.08.2026 ettekirjutuse nr 13-1/3130 tühistamiseks ja sunnivahendite rakendamise keelamiseks. Koos kaebusega on esitatud esialgse õiguskaitse taotlus. Sunniraha on ebaproportsionaalne ja õigustamatu ning selle täitmine koormab kaebajat selliselt, et ettekirjutuse edasine täitmine osutub küsitavaks. Täitemenetluse talumine on kaebajale koormav. Fotode kohaselt ei ole kinnistul liigselt kõrget rohtu ja kinnistu teega piirnevad servad on niidetud, st niitmiskohustust on asutud täitma ja see on täidetud. Ettekirjutus on vastuoluline osas, et nõutakse niitmist ja heina jäätmejaama viimist olukorras, kus niitmine ei ole vajalik, mh on vajalik niitmine teega piirnevatel aladel teostatud ja liigkõrget muru ei eksisteeri. Lisaks eeltoodule ei ole selge, kas niitmist vajavad ka looduslikud kõrgendikud kinnistu puistuga tagaosas ja liivastel kohtadel kasvavad üksikud puhmad. Kaebaja ainus vara on vaidlusalune kinnistu, muu sisuline majandustegevus hetkel puudub ning juhatus on kinnistuga seonduvaid kulusid seni katnud väliste vahendite arvelt.
3.Viimsi vald eeldatava vastustajana vaidleb esialgse õiguskaitse taotlusele vastu (dtl 33 jj ja dtl 132).
KOHTU PÕHJENDUSED
1(4)
4.Kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline (HKMS § 121 lg 2 p 2 1). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel asjaolude kontrollimisel on kohus jõudnud järeldusele, et viidatud alusel kaebuse tagastamise tingimused on täidetud.
5.Kaebaja kirjeldatud õiguste kaitse ja esialgse õiguskaitse vajadus seondub ennekõike sellega, kui ettekirjutuse alusel asutakse rakendama sunnivahendeid. Vaidlustatud ettekirjutuse eesmärgiks ei ole kohustada kaebajat sunniraha tasuma, vaid kinnistut niitma. Kaebaja ei ole kirjeldanud, millised raskesti kõrvaldatavad tagajärjed talle tekiksid juhul, kui ta täidaks ettekirjutuse täies mahus, s.o niidaks Männiliiva tee 2 kinnistul heina täies ulatuses, kaasa arvatud mullavallidelt. Kohtule ei nähtu samuti, et kinnistu korrapärane niitmine tekitaks kaebajale raskesti kõrvaldavaid tagajärgi (vrdl ehitise lammutamine vms). Kaebaja 10.09.2026 täiendusest võib järeldada, et kinnistu korrashoid võib olla kaebajale kulukas, kuna see on kaebaja ainsaks varaks ning muu sisuline majandustegevus hetkel puudub (dtl 66). Samas on kinnistu korrashoiu ja ka sellega kaasnevate kulude kandmise kohustus (milleks võib mõnel juhul olla ka maamaks) olemuslik osa omaniku staatusega kaasnevast. Kaebaja on täiendavalt viidanud ka kinnistu arendamise soovile, mis üldjuhul eeldab juba planeerimismenetluse raames omaniku poolt kulutuste tegemist, kui arendamine toimub erahuvides. Kuna kaebajal on siinses asjas ka vandeadvokaadist esindaja, saab eeldada kaebajal piisavate rahaliste vahendite olemasolu, et soovi korral niitmine korraldada. Kaebaja on varasematel aastatel kinnistut niitnud (dtl 43-54) ega ole siis leidnud, et kinnistu niitmine on kaebajat ebamõistlikult koormav. Sellistele vastuväidetele ei ole kaebaja viidanud ka 2026. aastal ärakuulamise käigus (dtl 68-69), vaid kaebaja on viidanud soovile panustada liigirikkuse säilitamisse ja arengusse. Samas kirjas kinnitas kaebaja ka valmidust teha investeering selleks, et piirata kinnistu aiaga (dtl 69), millest ei saa järeldada niitmiseks rahaliste vahendite puudumist. Arvestades seda, et kaebajale kuulub kinnistu Viimsi vallas, võib pidada võimalikuks vähemalt kinnisvara tagatise alusel selle korrashoiu eesmärgil laenu saamise võimalust.
6.Kaebaja on täiendavalt vaidlustanud ka ettekirjutuses toodud sunniraha rakendamise hoiatuse, milles on hoiatatud sunniraha rakendamise eest kuni summas 960 eurot (dtl 14). Hoiatuses toodud sunniraha maksimaalne suurus on väiksem kui HKMS § 133 lg-s 1 toodud lihtmenetluse piirmäär – varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Ettekirjutuses toodud hoiatuses oleva sunniraha suurus saab omandada iseseisva tähenduse alles siis, kui vastustaja ettekirjutust rakendama hakkab. Ka siis peab vastustaja täitmiseks antava vabatahtliku tähtaja möödumisel hindama, kas ja millises osas on sunniraha määramine õigustatud ja proportsionaalne. Seega juhul, kui kaebaja ettekirjutuse täidab, ei rakendata tema suhtes ka sunniraha.
7.Kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Viimsi Vallavolikogu 18.03.2025 määruse 1 nr 6 „Viimsi valla heakorraeeskirja“ § 6 p 7 kohaselt on kinnistu omanik kohustatud korraldama elamumaal, ärimaal, sotsiaalmaal, tootmismaal, riigikaitsemaal ja alevikes maatulundusmaal korrapärase rohu niitmise. Rohu kõrgus ei tohi ületada 15 cm. Erandina on lubatud nõudest kõrvale kalduda põuaperioodil ja vihmaperioodil. Eelnimetatud nõude täitmisel on erisuseks selleks eraldi maastikukujundusliku projekti alusel loodud looduslähedased lahendused. Vastustaja on vastusena kaebaja ärakuulamisele õigesti selgitanud, et ühiskondlike ehitiste maa (vt dtl 68) on sotsiaalmaa alaliigiks MaaKatS § 181 lg 12 p 1 mõttes. Kaebaja ei ole väitnud, et tegemist
oleks põua- või vihmaperioodiga või tema kinnistul oleksid selleks eraldi maastikukujundusliku projekti alusel loodud looduslähedased lahendused heakorraeeskirja § 6 p 7 mõttes. Kaebaja esitatud fotodelt (dtl 70-79) nähtub, et kinnistu servad võivad olla niidetud, kuid täidetud ei ole ettekirjutusest tulenev kohustus tervikuna – niita kinnistul hein täies ulatuses ja hoida kinnistul rohu kõrgus 15 cm piires vegetatsiooniperioodi vältel. Sama asjaolu nähtub vastustaja tehtud fotodelt (dtl 39-41). Ettekirjutusest tulenev kohustus ei ole ebaselge, et see näeks ette üksnes liigselt kõrge rohu või kolmandaid isikuid häiriva rohu niitmist (dtl 65). Olukorras, kus kaebajale on seatud kohustus niita kinnistul hein täies ulatuses, ei ole ettekirjutus ebaselge küsimuses, kas niitmist vajavad ka looduslikud kõrgendikud kinnistu puistuga tagaosas ja liivastel kohtadel kasvavad üksikud puhmad (vrdl dtl 66). Kinnistu tuleb niita tervikuna. Sealjuures ei ole kaebaja tuginenud ärakuulamisel kogu kinnistu niitmise kohustuse ebaselgusele (dtl 68-69) ega ka eelmisel aastal samale kohustusele tähelepanu juhtimisel (dtl 43). Kaebaja väide, et vaid kinnistu servade niitmisega piirdumine on Tallinna lähivaldades tavapärane praktika, ei muudaks ka selle tõele vastavuse korral ettekirjutust ega ka selle õiguslikuks aluseks olevat heakorraeeskirja sätet õigusvastaseks. Vastustaja täiendavast selgitusest tuleneb, et kinnistu serv, mille niitmisele kaebaja viitab, on valla maa, mida niidab valla koostööpartner (dtl 132). Kuivõrd rohi ja hein kasvavad iga-aastaselt ja kaebaja on kinnistu omanikuks juba 2022. aastast, ei nähtu kohtule loogilist seost kaebajale ettekirjutuse tegemise ja varasemate omanike tegevuste vahel. Kaebajaga on suheldud sama kohustuse teemal juba varasematel aastatel (dtl 43-55), kuid sel aastal ei ole kaebaja soostunud heakorraeeskirjast tulenevat kohustust täitma (dtl 68-69).
8.Siinse vaidluse tuumküsimuseks on kinnistu niitmiskohustus. Niite koristamise küsimust saab pidada teisejärguliseks. Olemuslikult seondub heina (s.o tavapärasest murust märgatavalt kõrgemate rohttaimede) niitmise tekkiva jääte koristamise kohustus heakorraeeskirja § 6 punktis 1 toodud kohustusega, et kinnistu omanik on kohustatud hoidma korras oma kinnistu, selle piirdeaia ja kinnistul asuvad ehitised, vältima kinnistu reostamist ja risustamist ning kinnistult prahi, pori ja tolmu kandumist sõidu- ja kergliiklusteele ning naaberkinnistule. Ettekirjutuse suunis on ilmselgelt suunatud sellele, et mahaniidetud heina ei jäetaks kinnistule kõdunema ega veetaks samal eesmärgil mõnele võõrale kinnistule. Esmaseks õiguspäraseks viisiks saabki pidada heina viimist jäätmejaama, kui kaebaja ei tõenda heina mõistlikult, teisi isikuid mittekoormaval viisil käitlemist muul viisil (üleandmist põllumajandusettevõttele vms). Ettekirjutuses on ilmne kirjaviga, st teises nõudes on viidatud valele aastaarvule, st eelmisele aastale. Haldusorgan parandab seadusega haldusakti muutmiseks ettenähtud menetluskorda järgimata haldusaktis kirjavea ja muu ilmse ebatäpsuse, mis ei mõjuta haldusakti sisu (HMS § 59). Kaebaja ei ole tuginenud sellele, et ta ei mõistnud, et kinnistut tuleb niita käesoleva aasta vegetatsiooniperioodi lõpuni.
9.Ettekirjutuse resolutiivosa (s.o kaebajale niitmiskohustuse seadmise) õiguspärasust ei tingi hoiatuses toodud sunniraha suurus. Kohus selgitas eelpool, kuidas on kaebajal võimalik sunniraha tasumise kohustuse teket vältida, st ennekõike kinnistu niitmisega samal viisil ja ulatuses, nagu kaebaja on teinud eelneval aastal. Kaebaja keelamisnõue on seotud väidetega, et kinnistul ei ole niitmist vajavat rohtu (dtl 3) ning kinnistul ei ole liigselt kõrget rohtu ning kinnistu teega piirnevad servad on niidetud, st niitmiskohustust on asutud täitma ja see on täidetud, mistõttu ei saa seal midagi häirivat kolmandate isikute jaoks olla (dtl 65). Ka selle nõude osas on kaebajale tekkiv riive väheintensiivne ning kaebuse rahuldamine ebetõenäoline. Kohus analüüsis sunniraha suurust ja ka kinnistu niitmise kulu 3(4)
eespool. Samuti on poolte esitatud fotomaterjalidest ilmne, et kaebaja ei ole ettekirjutust täitnud, st kinnistut tervikuna niitnud. Kui kaebaja täidab ettekirjutuse edaspidi, on ka vastustajal kohustus hoiduda sunnivahendite rakendamisest, kuivõrd sunnivahendi eesmärk ei ole karistuslik, vaid üksnes ettekirjutuse täitmisele suunav.
10.Kaebaja ei saa pöörduda ka kohtusse avalikes huvides või muude isikute õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 2). Kinnistu heakorraga ei ole seotud see, kas ja millistel tingimustel jätkatakse kinnistu osas esitatud detailplaneeringu menetluse algatamise taotluste menetlemist. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust sellele, et kinnistu heakorrastamise kohustus kehtiks vaid juhul, kui kaebaja saab vastustajalt soovitud tulemuse haldusmenetluses.
11.Lisaks kaebuse tagastamisele lahendab kohus ka esialgse õiguskaitse taotluse. Kohus võib kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg-d 1 ja 3). Nagu kohus eelnevalt kaebaja riive kohta järeldas, on kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus vähene. Kaebaja ei ole põhjendanud, milline väga koormav tagajärg talle kinnistu niitmise korral saabuks. Sunnivahendi rakendamine oleks alles tagajärjeks juhul, kui kaebaja ei täida ettekirjutusest tulenevat kohustust kinnistut niita. Kaebusel ei ole ilmseid eduväljavaateid ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Vaidlustatud ettekirjutuses on kirjeldatud ka olulist avalikku huvi, mis vastandub kaebaja õiguskaitsevajadusele. Kinnistu torkab silma oma hooldamatuse ja mahajäetusega, mis loob soodsa keskkonna Lusitaania teetigude, näriliste, usside ning botaaniliste võõrliikide (pargitatar) paljunemisele ning naabrite kinnistutele kandumise. Tiheasustusalas tuleb arvestada suurema hulga inimeste võimalike probleemidega, sooviga vältida nende kinnistule levivaid kahjureid ja umbrohtu ning võimalike võõrliikide leviku ohuga (dtl 15). Seega on avalik huvi ja kaebuse rahuldamise ebatõenäolisus kaalukamad kaebajale tema kinnistu korrashoidmisest tekkivast riivest või õiguskaitse vajadusest. Kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.