Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-23-2349 12. oktoober 2026 Eesistuja Nele Siitam, liikmed Oliver Kask ja Heiki Loot X kaebus Viru Vangla vastu vanglaametnike tegevusetusest tingitud mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Anu Toomemägi-Kivistik Vastustaja Viru Vangla, esindaja Ülo Anijalg Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2026. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Võtta tõendina asja juurde kaebajat puudutav Rahvastikuregistri päringu vastus.
2.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
3.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2026. a otsuse resolutsiooni p 1 ning saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
4.Rahuldada vandeadvokaat Anu Toomemägi-Kivistiku taotlus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks taotluses märgitud ulatuses. Määrata tema poolt Advokaadibüroo LOJAL kaudu kassatsiooniastmes esindatavale osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 437 eurot 72 senti (koos käibemaksuga).
Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vanglas toimus 19. juulil 2023 intsident, milles kaebaja sai vigastusi. Samal päeval koostatud vanglaametniku ettekande kohaselt kuulis valvur kell 9.14 eluosakonnas selja tagant rüseluse hääli. Ringi keerates nägi ta, kuidas kaebaja kambrist väljusid maadeldes kaebaja ja teine kinnipeetav. Maandudes põrandale, jätkati rüselemist. Valvur liikus kinnipeetavate juurde ja üritas lähimast kinnipeetavast haarata. Hetkel, kui teine kinnipeetav eemaldus veidi kaebajast, õnnestus valvuril haarata vasaku käega teise kinnipeetava kaelast ning suunata ta osakonna lõppu. Valvur informeeris vanemvalvurit sündmusest, eluosakond suleti ning kaebaja viidi vigastuste fikseerimiseks meditsiiniosakonda.
2.Meditsiiniosakonna õe 19. juuli 2023. a ettekande kohaselt fikseeris ta kella 9.25 paiku kaebaja välisel vaatlusel järgmised vigastused: otsmikupiirkonnal on nahapunetus; parema silma silmalaul on lõikehaav 1×0,2 cm, mis veritseb; kaela-, rinnaku-rangluu-nibujätke ja kuklataguse piirkondadel on nahapunetus; vasaku käe küünarpiirkonnal on nahapunetus ja tagumisel küünarvarrepiirkonnal on
3-23-2349 kriimustus veritsuseta; parema käe küünarpiirkonnal on nahapunetus ja tagumisel küünarvarrepiirkonnal on kriimustus veritsuseta; parema jala põlvepiirkonnal on nahapunetus; vasaku jala põlvepiirkonnal on väike kriimustus veritsuseta. Kaebaja tervisekaardil märgitu järgi silmalaug puhastati ja fikseeriti haavasulguriga ning anti valuvaigistit. Samuti nähtub tervisekaardilt, et sama päeva õhtul kell 20.55 oli kutse kaebaja kambrisse ning õde fikseeris järgmised vigastused: vasaku küünarliigese piirkonnas suur verevalum ja paistetus. Kaebaja saadeti röntgenisse. 21. juulil 2023 kella 9.25 paiku toodi kaebaja vigastuste fikseerimiseks taas meditsiiniosakonda: vasaku jala põlvepiirkonna hematoom suurusega 12×7,5 cm (sinise ja lilla värvusega); parema silma ümber on verevalum; vasaku käe küünarnukipiirkonnal on hematoom, mis on fikseeritud kaks päeva varem. Edasi on kaebaja olnud tervisekaardi järgi meditsiinilise jälgimise all. Küünarnuki vigastuse olukorra halvenemise (bursiit) tõttu viidi kaebaja kolmel korral Ida-Viru Keskhaiglasse, kus haavapiirkonda punkteeriti (9., 14. ja 21. august 2023). 26. septembri 2023. a kande kohaselt on küünarnuki paistetus taandunud.
3.Viru Vangla jättis 18. septembri 2023. a otsusega nr 6-16/138-2 kaebaja 20. juuli 2023. a mittevaralise kahju nõude 2000 eurot rahuldamata. Vastustaja asus seisukohale, et vangla ei ole toiminud õigusvastaselt ning vangla tegevuse või tegevusetuse tõttu ei ole kaebajale tervisekahju tekkinud. Vanglaametnikud täitsid oma tööülesandeid kohusetundlikult, järgides kehtivaid nõudeid (vangistusseaduse (VangS) § 66, justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 13). Valvur tõrjus vahetu ohu kaebaja elule ja tervisele. Kaebajale osutati kiiresti esmaabi ning vangla meedikud on kaebaja tervist pidevalt jälginud ja teda ravinud. Vangla algatas kriminaalmenetluse karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 tunnustel. Vanglale ei olnud teada, et teine kinnipeetav kavatseb kaebajat rünnata. Kui kriminaalmenetluses tehakse kindlaks, et ründajaks ja tervisekahju tekitajaks on teine kinnipeetav, saab kaebaja nõuda temalt mittevaralise kahju hüvitamist. Tervisekaardilt ei nähtu, et intsidendi käigus oleksid kaebaja hambad kahjustada saanud ja logisema hakanud. Kaebaja osutus sellele, et teine kinnipeetav oleks pidanud karistust kandma noorteosakonnas (VangS 3. ptk), ei ole põhjendatud. Teine kinnipeetav oli sündmuse toimumise ajal 22-aastane (sündinud 3. septembril 2000).
4.Kaebaja esitas 17. oktoobril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse (mida hiljem korduvalt täiendas), milles nõuab 5000 euro suuruse kahju hüvitamist tervise kahjustamise eest.
4.1.Andmeid juhtunu kohta on võimalik saada kriminaalasjast nr 23922700100, milles kaebaja oli kannatanuks. Kriminaalasi lõpetati asitõendite puudumise tõttu. Vangla teadis, et teine kinnipeetav oli ohtlik. Ta oli kakelnud varem valvuritega ja teiste kinnipeetavatega. Seda kinnitavad näiteks Viru Vangla
11.jaanuari 2023. a distsiplinaarmenetluse protokoll ja
31.jaanuari 2023. a julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri. Lisaks, kuigi teine kinnipeetav ei tööta, oli tema käes keelatud ese – töökinnas, mida on keelatud tuua tööhoonest. Sellesse võib peita terariistu. Kaebaja silma vigastus tekitati abielusõrmuse või terariistaga. Kuna intsidendis osalenud teisel kinnipeetaval puuduvad sissetulekud, on põhjendatud nõuda kahju hüvitamist vanglalt.
4.2.Vangla ei kaitsnud kaebaja tervist. Kaebajale ei süstitud teetanusevastast ravimit ega väljastatud antibiootikume. Kaebaja organismi sattus infektsioon ning tekitas talle küünarnuki bursiidi, flegmooni ja sepsise. Küünarnukki tuli kolm korda opereerida. Arste ei saa toimunus süüdistada. Vanglaametnikud ei rakendanud vajalikke abinõusid tema ravimiseks, kuigi pidid nägema, et käsi oli täielikult sini-musta värvi.
5.Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebus rahuldamata.
5.1.Kaebus on laialivalguv ja raskesti mõistetav. Ei ole selge, kellelt ja millise tegevuse tõttu kaebaja hüvitist nõuab (raviteenuse osutamine või intsidendile reageerimine; kaebaja väitel ei nõua ta ametnikelt kahju hüvitamist, kuid samas nõuab vastustajalt 5000 euro hüvitamist jne). Kaebaja vabastati vanglast 21. oktoobril 2024. Tema suhtes kohaldatakse edaspidi sundravi ja ta on saadetud 2(11)
3-23-2349 ravile SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikusse. Tegu võib olla olukorraga, kus kaebajal puudub teovõime halduskohtumenetluses osalemiseks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 25 tähenduses.
5.2.Kaebaja väited vanglaametnike väidetava tegevusetuse kohta on põhjendamatud. Vanglaametnikud ja meditsiiniosakond reageerisid 19. juuli 2023. a intsidendile kiiresti. Kaebaja väidete kohta hilisemast bursiidist ja muudest tervisehädadest nähtub tervisekaardi väljavõttest, et kaebaja terviseseisundiga ja etteheidetega on pidevalt arvestatud. Talle osutati asjakohast ravi.
5.3.Ekslik on kaebaja väide, et intsidendis osalenud teine kinnipeetav ei oleks tohtinud selles eluosakonnas viibida, kuna ta on alaealine. Tegelikkuses oli teine kinnipeetav intsidendi ajal 22-aastane ning seega ei rikutud VangS § 12 lg 1 p 2.
6.Tartu Halduskohus jättis 30. septembri 2025. a otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1).
6.1.Kaebaja vabastati Viru Vanglast 21. oktoobril 2024 ning tema suhtes kohaldatakse edaspidi sundravi. Kaebuse esitamise ajal, 17. oktoobril 2023 oli kaebaja teovõimeline. Seega ei esine HKMS §-s 25 sätestatud olukorda, kus kaebajal puudub teovõime halduskohtumenetluses osalemiseks.
6.2.Vastustaja ei ole toiminud õigusvastaselt, mistõttu puudub alus kahjunõuet rahuldada. Kaebaja peab õigusvastaseks 19. juulil 2023 vältimatu meditsiiniabi osutamata jätmist, tema terviseseisundi jälgimata jätmist ja ravi puudulikkust. Ettekandest nähtub, et vanglaametnik ja meedik reageerisid kiiresti ja operatiivselt. Kaebaja väidete kohta hilisemast bursiidist ja muudest tervisehädadest nähtub tervisekaardi väljavõttest, et kaebaja terviseseisundiga ja etteheidetega on arvestatud ning talle on osutatud asjakohast ravi. Seega kaebaja etteheited vanglaametnike suhtes ei ole põhjendatud, kuivõrd ravi osutamisega tegelevad tervishoiutöötajad. Teine kinnipeetav oli intsidendi ajal täisealine ja seega ei eksitud eraldihoidmise põhimõtte vastu (VangS § 12 lg 1 p 2).
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 25. veebruari 2026. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, täiendades otsuse põhjendusi (resolutsiooni p 1).
7.1.Õige ei ole halduskohtu seisukoht, et kaebaja etteheited vanglaametnike suunas ei ole põhjendatud, kuivõrd ravi osutamisega tegelevad vanglas tervishoiutöötajad. Kaebaja esitas kahju hüvitamise nõude Viru Vangla vastu. 1. juulini 2024. a kehtinud VangS redaktsiooni järgi oli vangla ülesandeks tagada kaebajale meditsiiniteenuse osutamine ning vangla vastutus hõlmab ka vangla meditsiiniosakonna tervishoiutöötajate tegevuse või tegevusetusega tekitatud kahju.
7.2.Halduskohus hindas kaebajale osutatud ravi siiski ka sisuliselt. Esiteks toob kaebaja välja intsidendi järel kaebaja kehal hematoomide tekkimise ja heidab ette, et talle ei antud hematoomikreemi. Kaebaja väidetest on arusaadav, et ta peab silmas 19. juulil 2023 kella 20.55 ajal toimunud läbivaatusel tuvastatud suurt verevalumit ja paistetust vasaku küünarliigese piirkonnas ning
21.juulil 2023 kella 9.25 ajal toimunud läbivaatusel tuvastatud verevalumit suurusega 12×7,5 cm vasaku jala põlve piirkonnas. Kaebaja väidetest ja järgnevatel läbivaatustel fikseeritust võib järeldada, et verevalumid on põhjustatud intsidendi käigus saadud vigastustest. Hematoome silmas pidades ei ole tuvastatav vastustaja õigusvastane tegevus ega see, et vangla tegevuse tõttu saabunuks kahjulik tagajärg. Teiseks toob kaebaja esile, et 2024. a juunis eemaldati tal kaks hammast, mis logisesid
19.juulil 2023 toimunud intsidendi tulemusena. Kaebaja ei heida vastustajale ette ebakvaliteetse meditsiiniteenuse osutamist, kaebaja abita jätmist ega ka seda, et kohase või õigeaegse ravi korral oleks saanud vältida hammaste eemaldamist. Seetõttu puudub vajadus analüüsida kaebaja hammaste eemaldamise vaatepunktist meditsiiniteenuse kvaliteeti.
7.3.Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et kuna vangla ei taganud kaebaja ohutust, vastutab ta kaebaja vigastustega kaasnenud mittevaralise kahju eest.
7.3.1.Vastustajal oli kohustus korraldada kaebaja vangistuse täideviimine selliselt, et teised kinnipeetavad ei saaks kaebajat füüsiliselt kahjustada (VangS § 41 lg 1 ja § 66 lg 1). Kaebaja subjektiivne õigus nõuda enda julgeoleku tagamist vanglas ei hõlma seda, et vangla kohaldaks sel 3(11)
3-23-2349 eesmärgil teiste kinnipeetavate suhtes ülemääraseid piiranguid. Julgeoleku tagamine vanglas tuleb korraldada tasakaalus kinnipeetavate teiste õigustega, sh võimaldades kinnipeetavatele piisavalt liikumist väljaspool elukambrit ning sotsiaalseid kontakte. Tavapäraste kinnipidamistingimustega võrreldes kinnipeetavate õigusi intensiivselt riivavaid meetmeid on lubatud kasutada kooskõlas meetme õigusliku alusega konkreetse ohu realiseerumise ärahoidmiseks (vt ka RKHK 19.06.2025, 3-22-1384/55, p 29). Ülemääraste piirangute kohaldamine abstraktse ohu tõrjumiseks ei oleks kooskõlas inimväärikuse austamise ja seaduslikkuse põhimõttega.
7.3.2.Kinnipeetavaid ei ole üldjuhul lubatud hoida kogu päeva vältel lukustatuna elukambris ning neil on õigus liikuda väljaspool kambrit oma osakonna piires kodukorras selleks sätestatud vabal ajal (VangS § 8, justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 8 lg 1). Kinnipeetaval on õigus nõuda, et teine kinnipeetav ei siseneks tema elukambrisse, kuid tal puudub õigus sellele, et saaks kambrit seestpoolt lukustada või kasutada muud (füüsilist) tõket (Viru Vangla direktori 23. jaanuari 2013. a käskkirjaga kinnitatud „Viru Vangla kodukord“ p 1.12.5, VSkE § 6 lg 4).
7.3.3.Ametnikul on küll kohustus rakendada abinõusid õigusrikkumiste ennetamiseks, kuid see kohustus seostub nende olukordadega, kus on piisavalt tõenäoline, et korrarikkumine võib toimuda. Kui puuduvad korrarikkumise peatse toimumise võimalusele viitavad asjaolud, on ametnik kohustatud jälgima valvepiirkonda ja tegema ringkäigu vähemalt kord igas tunnis. (Vt määruse nr 44 § 12 lg 1 p-d 1, 2 ja 5.) Ohu tõrjumise eesmärgil kohese tegutsemise kohustus on ametnikul üksnes vahetu ohu esinemisel ametniku või muu isiku elule ja tervisele (määruse nr 44 § 13).
7.3.4.Kaebaja ei väida ning ka asjas kogutud tõenditest ei nähtu andmeid, et esinenuks põhjus pidada teist kinnipeetavat kaebajale ohtlikuks enne 19. juuli 2023. a intsidendi toimumist. Kaebaja väidab küll, nagu oleks teine kinnipeetav norinud tüli samasse osakonda paigutatud kinnipeetavatega selleks, et ta paigutataks teise eluosakonda. Samas ei nimeta kaebaja konkreetseid kinnipeetavaid ega võimalike rünnete toimumise aega. Kaebaja sedavõrd üldine väide ei ole kontrollitav. Puuduvad andmed, et teisest kinnipeetavast oleks lähtunud kaebajale konkreetne oht, mille realiseerumise ärahoidmiseks oleks vastustaja pidanud tegutsema enne 19. juuli 2023. a intsidenti. Isegi kui teine kinnipeetav võis ohustada kaebajat või vangla julgeolekut üldiselt, ei ole tuvastatav, et vangla oli või pidi olema teadlik sellest ohust. Seetõttu ei olnud vastustajal kohustust rakendada meetmeid ohu tõrjumiseks. Seega ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, nagu olnuks vastustaja õigusvastaselt tegevusetu kaebaja ohutuse tagamisel.
7.3.5.Kaebaja eksib, leides, et teist kinnipeetavat ei oleks tohtinud üldse temaga samasse eluosakonda paigutada teise kinnipeetava vanuse tõttu. Teine kinnipeetav oli intsidendi toimumise ajal 22-aastane ja seega täisealine. VangS § 12 lg-s 1 sätestatud eraldihoidmise printsiibi kohaselt on nõutav alaealiste ja täiskasvanute (p 2) paigutamine eraldi. Seetõttu ei olnud teise kinnipeetava paigutamine kaebajaga samasse eluosakonda keelatud ega riivanud kaebaja subjektiivseid õigusi isegi juhul, kui vastustaja oli loonud eraldi eluosakonna noorte täiskasvanute paigutamiseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada ja mõista välja taotletud mittevaralise kahju hüvitis.
8.1.Puudub alus väita, et kaebaja oli kaebuse esitamisel teovõimetu või piiratud teovõimega HKMS tähenduses. Ühestki dokumendist ei nähtu, et kaebajale oleks määratud eestkostja või tema teovõime oleks piiratud. Seega on kaebaja teovõimeline. Halduskohtumenetluses tuleb eeldada, et isikul on halduskohtumenetluse teovõime, ning seda isegi siis, kui tema teovõimet on piiratud ning talle on määratud eestkostja (vt RKHK 30.11.2006, 3-3-1-42-06, p 6). Kaebaja on esitanud maakohtule ka sundravi lõpetamise taotluse.
8.2.Õige ei ole ringkonnakohtu etteheide, et kaebaja on jäänud oma väidetes üldsõnaliseks ega ole osutanud ühelegi konkreetsele isikule, keda teine kinnipeetav ründas. Kaebaja esitas tõendid 4(11)
3-23-2349 halduskohtule. Need näitavad, et vastustaja oli teadlik sellest, millist tüüpi isiksus teine kinnipeetav on (ründav ja provotseeriv, kes ei kannata oma läheduses välja teisi kinnipeetavaid), ning vastustaja oli juba isiku suhtes varem kohaldanud ohjeldusmeetmeid. Seega ei olnud vastustaja oma tegevuses, sh võimalikku riskianalüüsi tehes kaebaja turvalisust silmas pidades piisavalt hoolas ja ettenägelik.
8.3.Kaebajale tekitasid kahju vangla meditsiiniosakonna töötajad ja valvurid, kes liiga hilja teatasid arstidele kaebaja käeprobleemidest.
9.Vangla palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kohtute otsused muutmata.
9.1.Riigikohus on märkinud, et õiguskäibes osalemise seisukohalt on oluline tuvastada, millistes küsimustes on piiratud teovõimega isik võimeline enda tegevusest aru saama ning millistes ei pruugi ta arukalt tegutseda, kuivõrd igaühel on põhiõigus vabale eneseteostusele (RKTKm 09.11.2011, 3-2-1-87-11, p 19). Kriminaalasja nr 1-24-3333 materjalidest nähtub, et kaebaja teovõime piiratuse tunnused esinesid juba 2021. aastal ning kaebaja süüvõime puudumine tuvastati tema varasema käitumise põhjal ja tuginedes ka muudele asjaoludele kui vaid konkreetsete süütegude toimepanemise aeg. Ekspertiisiaktist nähtub, et kaebaja polnud hetkel, kui ta vanglale esialgse kaebuse esitas, tõenäoliselt täisväärtusliku arusaamisvõimega. Kuigi kohtuasjas nr 1-24-3333 hinnati kaebaja süüdimatuks KarS § 34 tähenduses, kohaldub haldusmenetluses õigus- ja teovõimele HMS § 12 lg 1 järgi tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS). Praeguses asjas on kohus hinnanud kaebaja teovõimeliseks HKMS § 25 lg 2 p 1 järgi. Vanglal pole põhjust halduskohtu seisukohas kahelda. Alles kassatsioonimenetluses tuvastamine, et kaebajal teovõime puudub, võib seada ohtu menetlusosaliste huvid HKMS § 25 lg 2 p 3 järgi, kuna menetlust tuleks alustada uuesti. See muudaks kogu menetluse ebamõistlikult pikaks.
9.2.Vangla tõendamiskoormust analüüsides tuleb silmas pidada, et vangla ei saa tõendada puuduva asjaolu esinemist. Praegusel juhul ei olnud vanglal ühtegi põhjust eeldada, et kinnipeetavate vahel tekib füüsiline konflikt. Kaebaja kohtumenetluse käigus esitatud dokumendid on tõenditena asjakohatud, kuna ei seostu praeguse juhtumiga ning pärinevad seitse kuud varasemast ajast. Mõlemad isikud olid enne mitu kuud paiknenud samas eluosakonnas ilma ühegi intsidendita (kaebaja alates
14.aprillist 2023 ja teine kinnipeetav alates 9. veebruarist 2023). Olukorras, kus vanglal polnud ega saanudki olla ühtegi kahtlust füüsilise konflikti ohust juhtumi osaliste vahel, ei olnud vanglal ka alust võtta kasutusele ennetavaid meetmeid ohu ärahoidmiseks. Vanglal polnud võimalik kohaldada teise kinnipeetava suhtes julgeolekuabinõusid VangS § 69 alusel. Vangla turvalisuse tagamise eesmärgil ennetavate meetmete rakendamisel ei saa vangla üldjuhul lähtuda üldisest ohuhinnangust (RKHK 19.06.2025, 3-22-1384/55, p 26), vaid eeskätt põhjendatud kaalutlusest. Eeltoodust tulenevalt ei saa vanglale ette heita tegevusetust ega hoolsuskohustuse rikkumist. Ka tuleb märkida, et kaebaja enda puhul oli esinenud mitmeid juhtumeid, kus ta kasutas teiste isikute suhtes vägivalda ja oli provotseeriv.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse osaliselt. Kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks (HKMS § 230 lg 5 p 2). Esmalt käsitleb kolleegium kaebaja halduskohtumenetluse teovõimet (I) ning seejärel selgitab, miks kahjunõude osas tuleb asi tagasi saata ringkonnakohtule (II).
11.Riigikohus võttis 13. augustil 2026 tõendina asja juurde Tartu Ringkonnakohtu
12.septembri 2024. a määruse asjas nr 1-24-3333. Samuti tuleb võtta tõendina asja juurde kaebajat puudutava Rahvastikuregistri päringu vastus. I
5(11)
3-23-2349
12.Varasemas kohtumenetluses on nii kaebaja kui ka vastustaja tõstatanud küsimuse kaebaja halduskohtumenetluse teovõimest. Kaebaja taotles 12. septembri 2024. a avalduses halduskohtult, et talle määrataks riigi õigusabi korras esindaja. Ta põhjendas seda lisaks eesti keele oskamatusele ka sellega, et 12. septembri 2024. a määrusega kriminaalasjas nr 1-24-3333 tunnistati ta „kaalutlusvõimetuks vähemalt alates 2021. a-st seniajani“. Kaebaja selgitas, et viibib sundravil. Ka vangla osutas halduskohtule esitatud vastuses, et kaebaja seisukohad on raskesti mõistetavad ning sundravi määramisest tulenevalt võib kaebajal puududa halduskohtumenetluse teovõime. Halduskohus keeldus 30. septembri 2024. a määrusega kaebajale riigi õigusabi määramisest, viidates riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p-le 6 (asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi). Otsuses asus halduskohus seisukohale, et kaebaja oli halduskohtule kaebuse esitamise ajal (17. oktoober 2023) teovõimeline ning seetõttu ei esine HKMS §-s 25 sätestatud olukorda. Kaebaja kordas ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses väidet, et tema halduskohtumenetluse teovõime võib puududa. Ringkonnakohus selles küsimuses seisukohta ei kujundanud.
13.Kaebaja kandis pikaajalist vangistust, mis pidanuks lõppema 16. novembril 2025. Vanglakaristuse kandmise ajal tema suhtes algatatud uues kriminaalasjas esitati talle kahtlustus KarS § 120 lg 1, § 121 lg 2 p 3 ja § 274 lg 2 p 3 järgi: 17. oktoobril 2021 ähvardas Viru Vangla arsti, 9. jaanuaril 2022 lõi arstile kaks korda rusikaga näkku, 21. märtsil ja 2. aprillil 2023 ähvardas Viru Maakohtu esimeest tapmisega, ähvardas korduvalt Viru Vanglas inspektor-kontaktisikuid (8. märtsil 2022, 21. ja
23.märtsil 2023) ja vanemvalvurit (25. ja 26. veebruaril 2023).
14.19. veebruaril 2024 koostatud ekspertiisiaktis asus ekspert seisukohale, et kaebajal on psüühikahäirete kogum: düssotsiaalne isiksus (F60.2) ja luululine häire (F22.0), millest teine vallandus hiljemalt 2021. aastal. Ekspert selgitas, et kaebaja polnud õigusvastaste tegude ajal psüühikahäirete tõttu võimeline aru saama toime pandud tegude keelatusest ega juhtima enda käitumist. Ta ei ole ka võimeline osalema menetlustoimingutes ja vajab psühhiaatrilist ravi.
15.Eeltoodust tulenevalt otsustati kohtuasjas nr 1-24-3333 kaebaja suhtes kohaldada KarS § 86 lg 1 alusel statsionaarset psühhiaatrilist sundravi süüdimatuse tõttu (KarS § 34). Tartu Ringkonnakohus leidis 12. septembri 2024. a määruses kaebaja „(tõsise) luululise häire ja tema senise käitumise põhjal (nii talle omistatud õigusvastaste tegude toimepanemise ajal kui ka käimasolevas menetluses), et ta polnud õigusvastaste tegude ajal ega ole ka praegu võimeline aru saama, et see, mida ta tegi, on keelatud“.
16.Halduskohtumenetluse teovõime on kaebuse lubatavuse eeldus. Selle puudumise tagajärg on kaebuse tagastamine, kui seaduslik esindaja ei kiida kaebust kohtu määratud tähtaja jooksul heaks (HKMS § 121 lg 1 p 6), või läbi vaatamata jätmine, kui kaebus on juba menetlusse võetud (HKMS § 151 lg 1 p 1). Seejuures on kaebuse läbi vaatamata jätmise pädevus igal kohtuastmel ning teovõime puudumisel tuleb alama astme kohtulahend määrusega tühistada (HKMS § 155 lg 3). Kaebajal peab kogu halduskohtumenetluse jooksul olema teovõime.
17.HKMS § 25 lg 1 järgi ei ole halduskohtumenetluses teovõimet piiratud teovõimega isikul TsÜS § 8 lg 2 tähenduses. TsÜS § 8 lg 2 järgi on piiratud teovõime alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Erandid, mil piiratud teovõimega isikul siiski on halduskohtumenetluses teovõime, on sätestatud HKMS § 25 lg-s 2, nt teovõime piiratus ei puuduta haldusasja (p 1) või vastasel juhul seataks kohtu hinnangul ohtu piiratud teovõimega isiku või mõne teise menetlusosalise õigus või avalik huvi (p 3). Täisealise isiku teovõime puudumise halduskohtumenetluses teeb kohus määrusega kindlaks menetlusosalise taotluse alusel või omal algatusel (HKMS § 25 lg 4 esimene lause). Kui täisealisele isikule ei ole määratud eestkostjat, 6(11)
3-23-2349 korraldab kohus enne viidatud määruse tegemist ekspertiisi (HKMS § 25 lg 5 esimene lause). Teovõime puudumisel ei luba kohus isikul menetluses osaleda (HKMS § 26 lg 1 esimene lause). Täisealisele piiratud teovõimega isikule, kellel on halduskohtumenetluses teovõime, võib kohus määrata esindaja (HKMS § 26 lg 2 esimene lause).
18.Isiku halduskohtumenetluse teovõime üle otsustaval kohtul tuleb eeltoodud normidest tulenevalt esmajoones silmas pidada menetlusosaliste õiguste kaitse vajadust. Kui isiku teovõime on piiratud TsÜS § 8 lg 2 mõttes, ei tähenda see ilmtingimata halduskohtumenetluse teovõime puudumist. Isegi kui kaebajal halduskohtumenetluse teovõime puudub, tuleb enne menetluse lõpetamise üle otsustamist küsida, kas seaduslik esindaja kiidab kaebuse siiski heaks. Nii on Riigikohus ka selgitanud, et halduskohtumenetluses tuleb eeldada, et isikul on halduskohtumenetluse teovõime. Menetlusliku teovõime piiramise vajadus võib kõne alla tulla oludes, kus on ilmne oht, et isik ei suuda iseseisvalt efektiivselt kaitsta oma õigusi ja vabadusi. Sellised piirangud ei tohi aga ühelgi juhul ülemäära piirata isiku õigust autonoomiale ja enesemääramisele. Teovõime piiramine kohtumenetluses on äärmuslik vahend, mida saab kohaldada tingimusel, et muul viisil ei ole võimalik tagada isiku põhiõigusi ja -vabadusi. (RKHK 30.11.2006, 3-3-1-42-06, p 21.) Kaebuse saanud kohus peab hindama kaebaja võimet iseseisvalt osaleda kohtumenetluses ning vajaduse korral tagama talle vajaliku abi (RKHK 18.12.2006, 3-3-1-83-06, p 7).
19.Praegusel juhul ei ole kaebaja üldise teovõime piiratust tsiviilkohtumenetluses tuvastatud ega kaebajale eestkostjat määratud. Nagu öeldud, Tartu Ringkonnakohus asus kriminaalasjas jõustunud kohtulahendis seisukohale, et kaebaja ei olnud süüdiv – tal puudus õigusvastaste tegude ajal (17. oktoober 2021 – 2. aprill 2023) ja ka kohtulahendi tegemise hetkel (12. september 2024) võime aru saada enda tegude keelatusest.
20.Eeltoodud normidest nähtub, et halduskohtumenetluses on määrav teovõime piiratus TsÜS § 8 lg 2 mõttes, mitte karistusõiguslik süüdimatus. Nende mõistete sisu ja eesmärk kattuvad üksnes osaliselt, mistõttu ei järeldu üks teisest. Mõlema puhul tuleb hinnata inimese võimet psüühikahäire tõttu oma tegudest aru saada või neid juhtida. TsÜS § 8 lg 2 kohaldamisel peab isiku seisund olema kestev, samas kui KarS § 34 kohaldamisel on määrav konkreetse teo toimepanemise aeg. KarS § 86 alusel sundravil olemine ei välista isiku teovõimet, vaid näitab üksnes seda, et ta on oma teo ja vaimse seisundi tõttu jätkuvalt ohtlik endale ja/või ühiskonnale ning vajab ravi (vt ka nt RKKK 31.03.2017, 3-1-1-105-16, p-d 16–20; RKKK 19.05.2019, 1-17-8089/43, p-d 14 ja 15).
21.HKMS § 61 lg 4 sätestab, et varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. Sellest tulenevalt ei ole kriminaalasjas tuvastatud asjaolu – kaebaja võimetus oma tegudest aru saada – siduv haldusasja lahendavale kohtule. Samas ei ole halduskohtu otsuses sisalduv osutus, et halduskohtusse kaebuse esitamise ajal (17. oktoobril 2023) ei olnud kriminaalasjas veel jõustunud lahendit, piisav mõistmaks, miks kaebajal on kohtu hinnangul halduskohtumenetluse teovõime. Nagu öeldud, puudus kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu määruse järgi kaebajal võime oma tegude keelatusest aru saada juba oktoobris 2021. Ka ringkonnakohus ei saanud tõendeid hindamata ja põhjendusi esitamata jätta kaebaja halduskohtumenetluse teovõime küsimust lahendamata. Seda põhjusel, et nii kaebaja kui ka vastustaja juhtisid kohtute tähelepanu võimalikule kaebaja halduskohtumenetluse teovõime probleemile (vt eest otsuse p 12). Halduskohus peab tagama kaebaja õiguste tõhusa kaitse ning HKMS § 26 lg 1 esimene lause keelab halduskohtumenetluse teovõime puudumisel isikul osaleda menetluses. Jättes kaebaja halduskohtumenetluse teovõime küsimuses (jälgitava) seisukoha kujundamata, rikkus ringkonnakohus oluliselt kohtumenetluse norme.
7(11)
3-23-2349
22.Eelkirjeldatu ei tingi siiski ringkonnakohtu otsuse tühistamist, sest ka Riigikohus peab kontrollima kaebuse lubatavuse eeldusi (vt eest otsuse p 16) ning saab hinnata selleks vajalikke tõendeid. Kolleegiumi hinnangul tuleb kaebaja teovõimet halduskohtumenetluses praegusel juhul asjaolude kogumis hindamise tulemusel siiski jaatada. Kohtuasjas esitatud kaebaja seisukohad on olnud piisavalt selged, et nende abil välja selgitada kaebaja tahe (HKMS § 2 lg 4 teine lause) – millise vangla tegevuse(tuse)ga tema õigusi väidetavalt rikuti, milline kahju tal tekkis ja mida ta kohtumenetluse tulemusel soovib saavutada. Halduskohtumenetluses tuleb lähtuda otsust tehes uurimispõhimõttest ja täita vajaduse korral ka selgituskohustust (HKMS § 2 lg 4 esimene lause, lg 5). Nagu öeldud, teovõime tunnustamine on reegel ja piiramine erand (vt eest otsuse p 18). Tagamaks kaebaja õiguste kaitse, määras Riigikohus kaebajale praeguses asjas ka riigi õigusabi korras esindaja. II
23.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega on kahjunõude rahuldamise eeldused järgmised: avaliku võimu kandja (RVastS § 2 lg 1) peab olema tegutsenud õigusvastaselt ja sellega rikkunud isiku õigusi avalik-õiguslikus suhtes. Lisaks peab isikul olema tekkinud kahju ning avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos. Isik peab olema enne ammendanud RVastS §-des 3, 4 ja 6 nimetatud esmased õiguskaitsevahendid. RVastS § 7 lg 2 täpsustab, et tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui toiming jäi õigel ajal sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi.
24.Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise puhul tuleb silmas pidada, et seda võib nõuda üksnes inimene ja juhul, kui süüliselt on alandatud tema väärikust, kahjustatud tervist, võetud vabadus, samuti kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1). Eeltoodud sätte järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus oli süüline. Seejuures vastutab avaliku võimu kandja nii kahju vahetult põhjustanud isikute süü kui ka n-ö organisatsioonilise süü korral, st arvesse tuleb võtta süüd avaliku võimu kandja mistahes otsustustasandil. Kui mittevaralise kahju hüvitamise mõni eeldus puudub, tuleb nõue jätta rahuldamata. (Vt nt RKHK 19.06.2025, 3-22-1348/55, p 13 ja seal tehtud viited.)
25.Kaebaja nõuab Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist 19. juulil 2023 toimunud intsidendi tõttu, milles teine kinnipeetav ründas kaebajat ja mille tulemusel ta sai vigastusi. Seega on kahjunõude aluseks küsimus, kas Viru Vangla tegevus ja tegevusetus oli õiguspärane kaebaja tervise ja julgeoleku kaitsel. Täpsemalt, kas vangla pidi ette nägema, et teine kinnipeetav võib olla ohtlik kaebajale, ja pidanuks intsidenti ennetama (vangla tegevusetus), ning kas intsidendile reageeriti nõuetekohaselt, sh meditsiinilise abi võimaldamist silmas pidades (vangla tegevus). Vangla tegevuse õiguspärasus osas, milles kaebaja ei ole rahul vigastuste raviga (küünarnuki bursiit), väljub kohtuasja esemest. Kaebaja on sellega kohtumenetluse käigus ka nõustunud (17. septembri 2024. a vastuses halduskohtule).
26.Õiged on ringkonnakohtu seisukohad, et vanglaametnik reageeris intsidendile adekvaatselt ning kaebaja sai ka viivitamatult meditsiinilist abi (HKMS § 231 lg 6). Teisisõnu, eelkirjeldatud vaidlusalune vangla tegevus oli õiguspärane.
27.Nõustumisväärne on ka ringkonnakohtu seisukoht, et vangla julgeoleku tagamisel ning kinnipeetavate elu ja tervise kaitsel tuleb leida kohane tasakaal vastandlike huvide vahel. Kinnipeetavate õiguste piirangud neil eesmärkidel peavad omama õiguslikku alust ja olema
8(11)
3-23-2349 proportsionaalsed. Meetmete kohaldamisel tuleb eelistada konkreetsest ohust lähtumist. (Vt eest otsuse p-d 7.3.1–7.3.3.)
28.Asudes seisukohale, et vastustaja vaidlusalune tegevusetus oli õiguspärane, rikkus ringkonnakohus siiski oluliselt menetlusnorme (HKMS § 59 ja § 61 lg 2 teine lause). Ringkonnakohus jaotas vääralt tõendamiskoormuse. Samuti ei ole põhjendatud ringkonnakohtu etteheide kaebajale, et ta on oma väidetes teise kinnipeetava ohtlikkuse ja vangla sellest teadma pidamise kohta jäänud üldsõnaliseks.
28.1.Nagu öeldud, tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda, kui toiming jäi õigel ajal sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi (vt eest otsuse p 23). Vangla peab tagama kinnipeetava elu ja tervise kaitse (põhiseaduse § 28 lg 1, VangS § 41 lg 1) ning nii vangla üldise kui ka vanglas kinnipeetavate isikute julgeoleku (VangS § 66 lg 1, vt RKHK 11.12.2014, 3-3-1-64-14, p 9). Euroopa Inimõiguste Kohtu järjepideva praktika kohaselt on liikmesriigil kohustus mh kaitsta kinnipeetavat mitte ainult riigivõimu esindajate, vaid ka teiste eraisikute rünnakute vastu. See kohustus hõlmab ülesannet kaitsta kinnipeetavate elu ja tervist ennetavate meetmetega tingimusel, et sellise ülesande täitmine ei ole ametivõimudele ebamõistlikult koormav. Tuleb hinnata, kas ametivõimud võtsid kõik meetmed, mida neilt mõistlikult oodata võis, et vältida kaebaja füüsilise puutumatuse suhtes tekkinud tegelikke ja vahetuid ohte, millest ametivõimudel oli või oleks pidanud olema teadmine. Vastus küsimusele, kas ametiasutused täitsid neil lasuvat positiivset kaitsekohustust, sõltub kõigist uuritava juhtumi asjaoludest. (Vt nt EIKo 10.02.2011, Premininy vs. Venemaa, 44973/04, p-d 83 ja 84.)
28.2.Avaliku võimu kandja tegevuse või tegevusetuse õigusvastasust ei saa tuletada pelgalt tagajärjest, s.o kahju tekkimisest. Siiski, kui on tõendatud, et kinnipeetava tervis on saanud vanglas viibimise ajal kahjustada teise kinnipeetava ründe tagajärjel, tuleb eeldada, et vangla tegevusetus oli õigusvastane – vangla rikkus eelkirjeldatud kohustust tagada konkreetse kinnipeetava tervise kaitse ja julgeolek. Kuigi kinnipeetav peab esitama kõik talle teadaolevad asjaolud (HKMS § 59 lg 1 esimene lause), ei saa temalt oodata, et tal oleks teave selle kohta, mida vangla tegi või oleks pidanud tegema tal tekkinud kahju ennetamiseks ja ärahoidmiseks. Seetõttu peab eeskätt vastustaja esitama selgituse kahju tekkimise asjaolude kohta koos põhjendusega, miks tal ei olnud kohustust võtta kasutusele kahju ennetamiseks ja ärahoidmiseks lisameetmeid. (Vrd ka RKHK 05.12.2017, 3-14-52324/185, p 18.1.)
28.3.On tõsi, et mingi asjaolu puudumist (mitteteadmist ründaja ohtlikkusest) ei pruugi olla lihtne tõendada otseste tõenditega, kuid vanglal on võimalik tugineda ka kaudsetele tõenditele. Nii on vangla käsutuses näiteks teave nii ründaja kui kannatanu tausta kohta (nt varasem käitumine vangistuse jooksul, riskihindamise tulemused, teave distsiplinaarkorras karistamise kohta jms), samuti ülevaade intsidentide kohta ja üldisest julgeolekuolukorrast konkreetses vanglas (vt ka nt justiitsministri 13. juuni 2006. a määruse nr 20 „Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus“ §-s 10 teabe- ja uurimisosakonna ülesanded).
28.4.Uurimispõhimõttest tulenevalt saab halduskohtus nõuda vanglalt tõendite esitamist (HKMS § 2 lg 4 esimene lause). Tõendite (sh kaudsete) kogumis hindamise tulemusel (HKMS § 61 lg-d 1 ja 2) peab halduskohus kujundama seisukoha, kas vangla tegi piisavalt, selgitamaks välja ründaja ohtlikkus ja hoidmaks ära kahju tekkimist kaebajal. Osas, milles vangla ei suuda täita tal lasuvat tõendamiskoormust, tuleb asjaolu või selle puudumist hinnata vangla kahjuks.
28.5.Kui vastustaja tegevusetus oli õigusvastane, siis mittevaralise kahju korral vastustaja süüd eeldatakse, st vastustajal lasub kohustus välja tuua ja tõendada asjaolud, mis näitavad, et rikkumine oli vabandatav. Süüst vabanemiseks peab vastustaja tõendama, et tema nimel tegutsenud isikud ei
9(11)
3-23-2349 käitunud tahtlikult ega hooletult. (Vt RKHK 05.12.2017, 3-14-52324/185, p 18.2.) Seega ka süü puudumise tõendamiskoormus lasub vanglal.
28.6.Vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes asus kaebaja seisukohale, et vanglal oli teada teise kinnipeetava ohtlikkus. Kahjunõuet rahuldamata jättes ei nõustunud vangla sellega, väites üldsõnaliselt, et talle ei olnud teada, et teine kinnipeetav kavatseb kaebajat rünnata.
28.7.Kaebuses halduskohtule jäi kaebaja oma seisukoha juurde, märkides, et teine kinnipeetav oli varem kakelnud nii valvuritega, tuues välja konkreetsed nimed, kui ka kinnipeetavatega, nimetades kinnipeetava. Kaebaja esitas kohtule tõendina teise kinnipeetava suhtes koostatud Viru Vangla
11.jaanuari 2023. a distsiplinaarmenetluse protokolli ja 31. jaanuari 2023. a täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja. Kaebaja on ka väitnud, et kuna teine kinnipeetav soovis paigutamist noorteosakonda, siis seetõttu astus ta süstemaatiliselt konfliktidesse täiskasvanud kinnipeetavatega (sellekohane vihje on juba vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses, kuid selgelt on esile toodud apellatsioonkaebuses). Kaebaja lisas, et kuigi teine kinnipeetav ei tööta, oli tema käes keelatud ese – töökinnas, mida on keelatud tuua tööhoonest ja millesse saab peita terariistu.
28.8.Vangla on kohtueelses ja kohtumenetluses olnud praegusel juhul üldsõnaline, esitamata mistahes asjaolusid ja tõendeid teise kinnipeetava tausta ja käitumise kohta vangistuse jooksul. Seejuures on kaebaja esile toonud konkreetsed väited koos neid kinnitavate tõenditega ohtlikkuse kohta, kuid vangla ei vastanud neile kohtueelses ega ka haldus- ja ringkonnakohtu menetluses. Kohtud on kaebaja esitatud tõendid vastu võtnud, kuid otsustest ei nähtu, et neid oleks kogumis hinnatud. Kohtud ei ole nõudnud vanglalt tõendeid teise kinnipeetava tausta ja käitumise kohta ega ka selgitanud, miks ei ole kaebaja esitatud tõendid kogumis teiste asjaoludega piisavad tõendamaks seda, et vanglal pidi olema teada teise kinnipeetava ohtlikkus ning miks ei pidanud vangla ette nägema seda, et teine kinnipeetav võib kaaskinnipeetavaid (sh kaebajat) rünnata. Nagu öeldud, kaebaja on osutanud mh ka sellele, et teisel kinnipeetaval oli keelatud ese, millesse saab peita mh nt terariistu. Vangla ega kohtud ei ole analüüsinud, kas ja kuivõrd see kaebaja väide vastab tõele. See asjaolu (keelatud eseme omamine) üksi ei ole piisav, et tõendada teise kinnipeetava ohtlikkust kaebajale. Siiski on tegu asjaoluga, mis kogumis võib näidata teise kinnipeetava valmisolekut alluda reeglitele ja osutada seeläbi tema ohtlikkusele. Nii näiteks ei vaidle menetlusosalised selle üle, et viibides kaebaja kambris, rikkus teine kinnipeetav ka Viru Vangla kodukorra p 1.12.5.
28.9.Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et oleks uuritud lõpetatud kriminaalasja materjale, milles sisalduv teave võib samuti olla tõendiks analüüsimisel, kas vangla oli või pidi olema teadlik teise kinnipeetava ohtlikkusest ja sellest, et ta võib kaaskinnipeetavaid (sh kaebajat) rünnata.
28.10.Õige on siiski kohtute seisukoht, et teine kinnipeetav ei oleks pidanud olema Viru Vangla noorteosakonnas. Ta ei olnud intsidendi ajal ei alaealine ega ka enam noor VangS mõttes, sest oli 22-aastane. VangS § 12 lg 1 p 2 järgi hoitakse vanglas eraldi alaealisi (s.o kuni 18-aastaseid) ja täiskasvanuid. VangS 3. ptk reguleerib noorte kinnipidamist, kusjuures nooreks on isik, kes on karistuse täitmisele pööramise ajal noorem kui 21-aastane. Noore kinnipeetava kinnipidamine toimub selleks eraldi ettenähtud kinnises või avavanglas (noortevangla) või kinnise vangla eraldi osakonnas (noorteosakond) (VangS § 78). 21-aastaseks saanud kinnipeetav paigutatakse ümber täiskasvanute kinnisesse vanglasse või kinnise vangla täiskasvanute osakonda vastavalt täitmisplaanile (VangS § 82 lg 1).
29.Kohtuasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul anda vastustajale võimalus oma väiteid eeltoodut järgides täiendada ja tõendada. Kui vangla ei suuda tõendada seda, et ta täitis oma ülesandeid julgeoleku tagamisel ja kaebaja tervise kaitsel nõuetekohaselt, tuleb asuda seisukohale, et tema 10(11)
3-23-2349 tegevusetus oli õigusvastane ja rikkus kaebaja õigusi. Seejärel tuleb analüüsida, kas täidetud on muud kahju hüvitamise eeldused. III
30.Kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja taotleb riigi õigusabi suuruse kindlaksmääramist ja kulude hüvitamist 437 eurot 72 senti (koos käibemaksuga). Taotlus tuleb rahuldada selles märgitud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.