Tartu Ringkonnakohus 20. november 2026, kirjalik menetlus
Kriminaalasja number
1-25-7141
Kohtukoosseis
Tiit Lõhmus, Erkki Hirsnik, Marina Ninaste
Kriminaalasi
Ago Sootalu süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu 20. juuli 2026 otsus
Apellatsiooni esitaja
ringkonnaprokurör Paul Pikma
Prokurör
ringkonnaprokurör Paul Pikma
Süüdistatav
Ago Sootalu, isikukood: 35112252212, kriminaalkorras karistamata kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe
varem
M
IS
E
O
O TE
Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht
RESOLUTSIOON
U
1.Viru Maakohtu 20. juuli 2026 otsus jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
ST
2.Määrata Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid vandeadvokaat Argo Küünemäe poolt Ago Sootalule apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja hüvitavate kulude suuruseks 267,84 eurot, sealhulgas käibemaks 51,84 eurot.
Jätta punktis 2 nimetatud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord
JÕ
Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
1.Ago Sootalu süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 422 lg 1 järgi selles, et tema
20.veebruaril 2025 kell 15.36 juhtis aadressil Järveküla tee 67a, Kohtla-Järve linnas, suunaga Järveküla tee 50 mootorsõidukit Honda CR-V reg-nr XXX ning ei andnud teed reguleerimata ülekäigurajal sõiduteed ületavatele V.V. ja A.A. le, mille tagajärjel sõitis A. Sootalu isikutele otsa. A. Sootalu eiras halba nähtavust, mis oli tingitud madalalt otse juhile silma paistvast
O
O TE
L
päikesest ning ei vähendanud oma sõiduki kiirust ega peatunud veendumaks, kas ülekäigurajal on jalakäijad kellele tuleks teed anda. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai V.V. eluohtlikud tervisekahjustused. Ekspertiisiakti nr 25E-AOI00145-01 kohaselt esinesid V.V. l järgmised tervisekahjustused: koljuluude (oimu-kiiru- ja põhiluu) hulgimurd vasakul, parempoolne kõvakelmealune ja mõlemapoolne ämblikuvõrkkestaalune verevalum, peaajupõrutus põrutuskolletega suuraju mõlemas poolkeras, vaagna ebastabiilne (vasaku niudeluu killustunud ja häbemeluu üleminealumime haru) murd, vasaku rangluu ja parema pindluu murd ja haav kuklapiirkonnas, mille tüsistustena tekkis raskekujuline teadvuskaudu, šokk, vasaku kägiveeni tromboos ning aspiratsioonijärgne kopsupõletik. V.V. suri 19. mail 2025, kuid ekspertiisiakti kohaselt Tervise infosüsteemis olevate ravidokumentide sissekannete alusel pole võimalik V.V. le 20. veebruaril 2025 tekitatud tervisekahjustusi otseselt seostada tema surmaga, st kannatanu V.V. hilisem surm pole A. Sootalule inkrimineeritav. A. Sootalu rikkus mootorsõiduki juhina liiklusseaduse (LS) § 16 lg 1, § 17 lg 5 p 2 1, LS § 35 lg 1, 4, § 50 lg 3 p-de 1, 2 nõudeid, mille tagajärjel sai V.V. eluohtlikke tervisekahjustusi. A. Sootalu pidi vähemalt möönma, et olles eredast madalalt paistvast päikesevalgusest pimestatud ning mitte olles suuteline nägema sõiduki liikumissuunas teel toimuvat, võib ta otsa sõita teel liikuvatele teistele liiklejatele. Maakohtu otsus
M
IS
E
2.Maakohus tunnistas A. Sootalu süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ja karistas teda 1 aasta 2 kuu pikkuse vangistusega, mille jättis KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täielikult täitmisele pööramata, kui A. Sootalu ei pane 1 aasta 8 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Maakohus kohaldas KarS § 50 lg 1 p 1 alusel A. Sootalule lisakaristusena juhtimise õiguse äravõtmise tähtajaga 4 kuud. Maakohus jättis kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 2962 lg 1 p 2 alusel A.A. tsiviilhagi summas 10 000 eurot läbi vaatamata ning KrMS § 310 lg 1 alusel tsiviilhagi summas 2000 eurot rahuldamata.
ST
U
3.Maakohus leidis, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et 20. veebruaril 2025 toimus Kohtla-Järvel Järveküla tee 67a maja juures liiklusõnnetus, milles A. Sootalu juhitud sõiduauto Honda CR-V sõitis reguleerimata ülekäigurajal otsa jalakäijatele V.V. le ja A.A. le. Samuti polnud vaidlust selles, et V.V. sai liiklusõnnetuse tagajärjel eluohtlikud tervisekahjustused. Tema hilisemat surma (3 kuud hiljem) ei olnud ekspertiisiakti kohaselt võimalik liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustustega otseselt seostada.
JÕ
U
4.Liiklusõnnetuse toimumist kinnitasid sündmuskoha vaatlusprotokoll ja linnakaamerate videosalvestised. Kannatanu A.A. selgitas, et vaatas enne ülekäigurajale astumist vasakule, kuid lähenevat autot ei näinud ning kuulis üksnes mootori häält. Süüdistatava sõidukis viibinud tunnistaja B.B. i ütluste kohaselt oli ilm päikeseline, tee ääres oli lumi ning enne kokkupõrget ta äkkpidurdust ei tundnud. A. Sootalu on kohtueelses menetluses selgitanud, et ringteelt väljudes ta ülekäigurajal inimesi ei näinud, päike paistis talle otse silma ning ta kasutas nii päikeseprille kui ka päikesesirmi. Ta pidurdas alles pärast kokkupõrget.
5.V.V. vigastuste raskust kinnitasid raviasutuste dokumendid ja kohtuarstlik ekspertiis. Tal tuvastati muu hulgas koljuluude hulgimurrud, koljusisesed verevalumid, peaajupõrutus, ebastabiilne vaagnamurd ning muud vigastused. Ekspertiisi kohaselt olid tervisekahjustused eluohtlikud ning need olid tekkinud liiklusõnnetuse käigus sõiduki löögist, sellele järgnenud paiskumisest sõidukile ja teekattele.
6.Maakohus pidas vaidluse keskseks küsimuseks seda, milliseid liiklusnõudeid A. Sootalu rikkus ja milline on sellesse puutuvalt teo subjektiivne külg. Kohus ei pidanud
tõsikindlalt tuvastatuks, et A. Sootalu oleks ringteelt väljudes ülekäigurada ületavaid kannatanuid märganud. Tema väidet, et ta kannatanuid ei näinud, toetasid kohtu hinnangul nii videosalvestis kui ka tunnistaja ütlused selle kohta, et enne kokkupõrget äkilist pidurdust ei toimunud. Kohus pidas eluliselt ebausutavaks, et juht, kes märkab enda ees ülekäigurajal inimesi, jätkaks sõitu pidurdamata. Lisaks nähtus videosalvestiselt, et sõidu- ja kõnniteed eraldas ligikaudu ühe meetri kõrgune lumevall, ning ka A.A. ei olnud lähenevat sõidukit märganud. Seetõttu leidis maakohus, et süüdistatava väited kannatanute mittemärkamise kohta ei ole ümber lükatud.
O TE
L
7.Samas leidis maakohus, et A. Sootalu rikkus LS § 35 lg-st 1 tulenevat kohustust mitte ohustada jalakäijat, sest tema loodud oht realiseerus liiklusõnnetuses ning kaks kannatanut said vigastada. Kohus ei tuvastanud, et süüdistatav oleks ületanud suurimat lubatud sõidukiirust. Vastupidi, konkreetset liiklussituatsiooni ja videosalvestist arvestades pidas kohus tõenäoliseks, et sõiduki kiirus oli lubatud piirkiirusest väiksem. Sellest hoolimata ei vähendanud süüdistatav ülekäigurajale lähenedes kiirust ega peatunud hoolimata sellisest vajadusest ülekäiguraja ees. Seetõttu tuvastas kohus, et süüdistatav rikkus ka LS § 35 lg 4 ning § 50 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud nõudeid.
E
O
8.Maakohtu hinnangul pidi A. Sootalu arvestama konkreetsete nähtavus- ja teeoludega. Vahetult pärast ringteelt väljumist paistis ere päike talle otse silma ning tee ääres olid lumehanged. Kuigi ta kasutas päikeseprille ja päikesesirmi, ei olnud need nähtavuse tagamiseks piisavad. Sellises olukorras tulnuks sõidukiirus kohandada selliseks, et juht oleks võimeline vajaduse korral peatuma. Seda tegemata jättes rikkus süüdistatav liiklusnõudeid ning põhjustas kannatanutele tervisekahjustused.
ST
U
M
IS
9.Maakohus ei nõustunud prokuröri seisukohaga, et liiklusnõuete rikkumine oli tahtlik. Kohus lähtus sellest, et A. Sootalu ei märganud kannatanuid enne kokkupõrget ning sai nende olemasolust teada alles neile otsa sõites. Seetõttu ei saanud kohtu hinnangul järeldada, et süüdistatav pidas teiste liiklejate ohustamist võimalikuks ja möönis seda. Tema käitumine väljendas tähelepanematust: ta ei teadnud, et valitud sõidukiirus ei võimaldanud konkreetsetes nähtavus- ja teeoludes vajaduse korral kohe peatuda, kuid tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta pidanud seda ette nägema. Maakohus käsitas tema käitumist KarS § 18 lg 3 tähenduses hooletusena.
U
10.Kuna liiklusnõuete rikkumine oli kohtu hinnangul toime pandud ettevaatamatusest, kvalifitseeris maakohus süüdistatava teo KarS § 423 lg 1 järgi. Kohus leidis kõiki tõendeid kogumis hinnates, et Ago Sootalu rikkus ettevaatamatusest liiklusnõudeid ning põhjustas selle tagajärjel kannatanutele tervisekahjustused, millest V.V. le tekitatud tervisekahjustused olid rasked.
JÕ
11.Karistust kergendavate asjaoludena arvestas kohus A. Sootalu puhtsüdamlikku kahetsust ja kõrget iga, raskendavad asjaolud puudusid. Süü suuruse hindamisel võttis kohus arvesse, et liiklusrikkumine pandi toime linnas, tervisekahjustused põhjustati kahele inimesele, kellest ühe kahjustused olid rasked, ning ilmastiku- ja teeolud nõudsid juhilt erilist tähelepanelikkust. Süüdistatava kasuks arvestas kohus seevastu teo toimepanemist hooletusest kui ettevaatamatuse kergemast liigist, teo tunnistamist algusest peale ja varasema kriminaalkaristuse puudumist. Kokkuvõttes hindas kohus süü suuruse keskmisest veidi madalamaks.
12.Maakohus ei pidanud rahalist karistust sobivaks, arvestades, et A. Sootalu on pensionär ega tööta ning tema sissetulekud on piiratud. Kohus leidis, et ebapiisavate rahaliste vahendite tõttu võiks rahaline karistus jääda täitmata ega saavutaks seetõttu karistuse
eesmärki. KarS § 423 lg 1 järgi on võimalik mõista kuni kolmeaastane vangistus ning kohus lähtus vangistuse puhul sanktsiooni keskmise määra lähedasest karistusest. Arvestades süü keskmisest veidi väiksemat suurust ja muid karistuse mõistmisel tähtsaid asjaolusid, mõistis maakohus A. Sootalule ühe aasta ja kahe kuu pikkuse vangistuse.
L
13.Maakohus leidis, et reaalse vangistuse täitmisele pööramine ei ole vajalik. A. Sootalu on varem kriminaalkorras karistamata, pärast uuritavat tegu ei olnud kohtule esitatud andmeid uute seadusrikkumiste kohta ning tegemist on ettevaatamatusdeliktiga. Seetõttu jättis kohus KarS § 73 alusel vangistuse täielikult tingimisi täitmisele pööramata tingimusel, et süüdistatav ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Katseajaks määrati üks aasta ja kaheksa kuud.
O TE
14.Lisakaristusena pidas maakohus põhjendatuks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ja võttis A. Sootalult juhtimisõiguse neljaks kuuks.
15.Kannatanu A.A. esitas 10 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõude, kuid loobus sellest kohtuistungil ning soovis selle asemel 2000 euro suuruse matusekulu hüvitamist. Maakohus jättis 10 000 euro nõude läbi vaatamata. 2000 euro suuruse matusekulude nõude jättis kohus rahuldamata, sest nõue oli tõendamata ning kannatanu enda ütluste kohaselt oli kindlustus talle matusekulud juba täies ulatuses hüvitanud.
O
Prokuröri apellatsioon
M
IS
E
16.Apellatsioonis ei nõustu prokuratuur maakohtu järeldusega, et A. Sootalu rikkus liiklusnõudeid ettevaatamatusest. Prokuratuuri hinnangul ei ole usutav süüdistatava väide, et ta veendus ringristmikult väljudes ülekäigurajal jalakäijate puudumises. Videosalvestuse kohaselt paiknes ülekäigurada vahetult sõidusuunas ning päike paistis juhile vastu juba ringristmikult väljumisel. Samuti ei saanud tee ääres olnud lumevall prokuratuuri hinnangul jalakäijaid juhi eest varjata. Ringristmikult väljumise ja kokkupõrke vahele jäi ligikaudu kolm sekundit. Süüdistatav oli seega päikesest tingitud halvast nähtavusest teadlik, kuid jätkas sellest hoolimata sõitu kiirust vähendamata või peatumata.
U
ST
U
17.Sellises olukorras pidi A. Sootalu vähemalt möönma, et sõidu jätkamisega rikub ta liiklusnõudeid, mistõttu oli liiklusnõuete rikkumine vähemalt kaudselt tahtlik KarS § 16 lg 4 tähenduses. Maakohus on prokuratuuri arvates vääralt samastanud väljendi „pidi vähemalt möönma“ hooletusega ning hinnanud tahtlust eeskätt saabunud tagajärje, mitte liiklusnõuete rikkumise suhtes. Prokuratuuri käsitluse kohaselt pidi elukogenud ja staažikas juht teadma, et puuduliku nähtavuse korral tuleb kiirust vähendada või vajaduse korral peatuda. Seetõttu ei olnud alust kvalifitseerida tegu KarS § 423 lg 1 järgi, vaid see vastab KarS § 422 lg 1 koosseisule.
JÕ
18.Maakohtu otsusest ei ole jälgitav, mille põhjal luges kohus usaldusväärseks A. Sootalu ütlused selle kohta, et ta kontrollis enne ülekäigurajale lähenemist jalakäijate puudumist, kuna peale tema enda ütluste seda ükski tõend prokuratuuri hinnangul ei kinnita. Seetõttu heidab prokuratuur maakohtule ette nii materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist kui ka KrMS § 339 lg 2 tähenduses olulist kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist kvalifikatsiooni ja karistuse osas, A. Sootalu süüditunnistamist KarS § 422 lg 1 järgi ning talle nelja-aastase tingimisi vangistuse ja üheaastase juhtimisõiguse äravõtmise mõistmist.
Menetlus ringkonnakohtus
19.Tartu Ringkonnakohtu 1. septembri 2026 määrusega võeti prokuratuuri apellatsioon menetlusse ning anti apellatsiooni kohta seisukohtade ja taotluste esitamiseks tähtaeg kuni 10. septembrini 2026.
20.Kaitsja esitas oma seisukoha ja palub jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata ning leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Tegemist oli ettevaatamatusest toime pandud liiklusnõuete rikkumisega, mitte tahtliku teoga. Süüdistatavat pimestas ootamatult päike ning tema vaatevälja piirasid lumevallid, mistõttu ei olnud tal võimalik jalakäijaid õigel ajal märgata. Samuti peab kaitsja põhjendamatuks süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste ebausaldusväärseks pidamist üksnes seetõttu, et ta keeldus kohtuistungil ütluste andmisest.
O TE
L
21.Ringkonnakohtul tekkis küsimus seoses maakohtu poolt A. Sootalule mõistetud karistusega. Nimelt peab kohus apellatsioonist sõltumatult muutma maakohtu otsust siis, kui esimese astme kohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti ja seeläbi süüdistatava olukorda raskendanud. On võimalik, et mõistetud vangistus on praegu vale karistusliik ja põhjendatud oleks leebem ehk rahaline karistus. Sellest lähtuvalt ja juhinduvalt kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg-st 6 anti pooltele võimalus esitada oma seisukoht ehk milline on poolte seisukoht rahalise karistuse mõistmise ja selle võimaliku ositi tasumise osas.
E
O
22.Süüdistatava kaitsja A. Küünemäe teatas vastuses, et süüdistataval ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik kanda rahalist karistust, kuna tema sissetuleku moodustab igakuiselt üksnes riiklik pension. Samuti on ta hooldajaks oma elukaaslasele, kes on samuti pensionär. Süüdistatav peab pärast kohtuotsuse jõustumist ühe aasta jooksul tasuma sundraha summas 1419 eurot, mis juba seab süüdistatavale märkimisväärse igakuise maksekohustuse ja täiendava maksekohustuse võtmine käiks talle üle jõu. Küll on süüdistatav nõus, kui ringkonnakohus määrab karistuseks tingimisi rahalise karistuse, kuna isik ei ole oma pika elu jooksul kordagi karistatud.
ST
U
M
IS
23.Prokurör P. Pikma leidis vastuses, et arvestades rikkumise tõsidust ja teo tagajärge eluohtlike tervisekahjustuste tekitamise näol, ei ole rahaline karistus karistusliigina põhjendatud. Nõustuvalt kaitsjaga ei pruugi A. Sootalule kohtu määratav rahaline karistus olla jõukohane. Isiku maksevõime oli arutusel kokkuleppe läbirääkimiste käigus ja selgus, et A. Sootalule poleks kannatanu esitatud hagi ja menetluskulude tasumine jõukohane. Antud asjaolu oli ka aluseks miks maakohus KrMS § 180 lg 3 alusel A. Sootalult väljamõistetavaid menetluskulusid osaliselt riigi kanda jättis. Ringkonnakohtu seisukoht
U
24.Kohtukolleegium, uurinud esitatud apellatsiooni, asjas kogutud tõendeid, maakohtu otsust, ja kaitsja vastust apellatsioonile, leiab, et prokuröri apellatsiooni edu ei saada.
JÕ
25.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ega pea seetõttu vajalikuks kõiki maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 korrata. Kolleegium ei tuvastanud menetlusnormide rikkumist ja materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mida väidab prokurör oma apellatsioonis. Seetõttu esitab ringkonnakohus vaid omapoolsed seisukohad apellatsiooni põhiväitele – prokuröri apellatsiooni taotlusele A. Sootalu tegu ümber kvalifitseerida KarS § 422 lg 1 järgi (I), esitab seisukoha mõistetud karistuse osas ja võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (II) ning kujundab seisukoha apellatsioonimenetluse kulude osas (III).
I
26.Ringkonnakohtule esitatud prokuröri apellatsioonis on jätkuvalt keskseks küsimuseks, kas süüdistatav A. Sootalu on süüdi KarS § 422 lg 1 järgi süüdistuses kirjeldatud asjaoludel ehk kas süüdistatav rikkus liiklusnõudeid tahtlikult ja kas ta tuleks süüdi tunnistada raskemas liiklussüüteos. Esimese astme kohus asus seisukohale, et esitatud tõendid prokuröri seisukohta ei tõenda ja mõistis süüdistatava süüdi KarS § 423 lg 1 järgi.
O TE
L
27.Endiselt ei ole vaidlust selles, et süüdistuses märgitud ajal, s.o 20. veebruaril 2025 kell 15.36, juhtis A. Sootalu aadressil Järveküla tee 67a, Kohtla-Järve linnas, suunaga Järveküla tee 50 mootorsõidukit Honda CR-V reg-nr XXX ning ei andnud teed reguleerimata ülekäigurajal sõiduteed ületavatele V.V. ja A.A. le, mille tagajärjel sõitis A. Sootalu isikutele otsa. Vaidlust pole ka selles, et V.V. sai liiklusõnnetuse tagajärjel eluohtlikud tervisekahjustused. Tõsi küll, tema hilisemat surma (3 kuud hiljem) ei olnud ekspertiisiakti kohaselt võimalik liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustustega otseselt seostada.
IS
E
O
28.Süüdistuses heidetakse ette seda, et süüdistatav „ei vähendanud oma sõiduki kiirust ega peatunud veendumaks, kas ülekäigurajal on jalakäijaid kellele tuleks teed anda.“ Prokuröri arvates asjaolu, et A. Sootalu sõidukijuhina jätkas nimetatud olukorras sõidukiga liikumist, osutab liiklusnõuete rikkumisele tahtlikult. Riiklik süüdistaja väidab, et ringristmikult mahasõidu ja kokkupõrke kohani jäi ajaliselt ca 3 sekundit, mis on küllaldane aeg ka kõrgemas vanuses juhile reageerimiseks ning pidurdamiseks.
ST
U
M
29.Kolleegium leiab, et ka prokuröri enda positsioon on liiklusnõuete tahtliku rikkumise sisustamisel mõneti ebakindel, sest ta väidab et juht oli ilmastikuoludest (ere madal päike sõidusuunas) pimestatud, ta ei näinud ega tajunud sõidusuunas toimuvat, kuid sellel vaatamata ning olles teadlik liiklusnõuetest ja neid tahtlikult rikkudes jätkas edasiliikumist, mistõttu sõitis otsa jalakäijatele. Süüdistatav pidi vähemalt möönma, et ta rikub liiklusnõudeid, kui tekkinud olukorras jätkab sõiduki juhtimist ning see vastab vähemalt minimaalsel tasemel KarS § 16 lg 4 sätestatud kaudsele tahtlusele.
30.Prokurör leiab, et A. Sootalu poolt on kuriteokoosseis täidetud sellega, et süüdistatav ei näinud kuhu ta sõidab, jätkas sõitu ja pidi möönma, et ta ei näe teisi liiklejaid.
JÕ
U
31.Apellant kasutab läbivalt mõisteid valesti (mitte üksnes apellatsioonis, vaid ka süüdistusaktis). Riigikohus on korduvalt selgitanud, et väited selle kohta, et keegi pidi midagi möönma või võimalikuks pidama või aru saama, viitavad justkui sellele, et tegelikult inimene neid asjaolusid ei möönnud, ei pidanud võimalikuks või ei saanud neist aru. Seesuguses olukorras ei saaks jaatada isegi mitte kergemeelsust, saati siis kaudset tahtlust – kõne alla tuleks üksnes hooletus. (Vt kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-203306/139, p 14 ja otsus nr 1-206745/88, p 30). Selline väär terminikasutus on riikliku süüdistaja puhul laiduväärt, ent eriti taunitav on see olukorras, kus kaebus rajataksegi väitele, et maakohus tuvastas kaudse tahtluse asemel ebaõigesti ettevaatamatuse.
32.Kolleegium tõdeb, et prokurör pole apellatsioonis ümber lükanud süüdistatava väidet, et ta ei märganud sõiduteed ületama asunud jalakäijaid.
33.KarS § 422 lg 1 eeldab seda, et liiklusnõuete rikkumine oleks toimunud tahtlikult. Prokurör püüab väita, et A. Sootalul oli liiklusnõuete rikkumise osas kaudne tahtlus. Kolleegium leiab, et tahtlikust LS rikkumistest praegu rääkida ei saa.
O TE
L
34.Maakohus juba tuvastas, et ringteelt väljuvale sõidukit juhtivale süüdistatavale paistis silma ere päike, mis teda pimestas. Süüdistatav ei märganud jalakäijaid. Kolleegium jälgis selles osas ka asja juures olevat kvaliteetset videosalvestust. Sellel on salvestunud A. Sootalu poolt juhitud sõiduki ringteelt mahasõit, ilmastikuolud ja kokkupõrge jalakäijatega. Enne kokkupõrget jalakäijatega süüdistatav sõidukit ei pidurdanud. See toetab süüdistatava versiooni, et ta ei märganud teeleastujaid, sest A. Sootalul polnud mingitki põhjust V.V. le ja A.A. le sõidukiga otsa sõita. On igati eluliselt usutav ka süüdistatava ja kaitsja vastuväide süüdistusele, et kui A. Sootalu oleks märganud jalakäijad teele astumas oleks ta aruselge sõidukijuhina vältinud otsasõitu (pidurdanud, pööranud, muutnud sõidusuunda vms). Süüdistatava versiooni, et ta enne kokkupõrget jalakäijad ei märganud, kinnitavad süüdistatava sõidukis tagaistmel viibinud tunnistaja B.B. i ütlused. Tunnistaja on kinnitanud, et enne kokkupõrget ta sõiduki pidurdamist ei tajunud.
M
IS
E
O
35.Uurides asja materjale ja asetleidnud liiklussituatsiooni ei näe kolleegium võimalust süüdistada A. Sootalu liikluseeskirjade tahtlikus rikkumises ja seda ka kaudse tahtluse vormis. Süüdistatava A. Sootalu enda seisukoht menetluse kestel on olnud läbivalt sama ja ta on tunnistanud ennast jalakäijatele otsasõidus süüdi. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et süüdistatav on andnud ütlused, mille kohaselt veendusin ringteelt maha sõites, et vahetult pärast ringteed asuval ülekäigurajal inimesi ei olnud ja sõitsin edasi. Veel ringteel sõites päike süüdistatavat ei pimestanud, vaid see toimus ootamatult siis, kui ta oli ringteelt maha sõitnud ja oli juba sirgel teelõigul. Vahepeal olid ülekäiguraja algusse ilmunud jalakäijad, kes jäid süüdistatava jaoks ca 1 meetri kõrguse lumevalli varju vahetult enne, kui alustasid teed ületama.
JÕ
U
ST
U
36.Maakohus tuvastas A. Sootalu poolt LS § 35 lg 1 ja lg 4 ning § 50 lg 3 p-de 1 ja 2 rikkumise. Kokkuvõtlikult tuleb öelda, et A. Sootalu sõitis liiga kiiresti ja rikkus sellega LS § 50 lg 3 p 1 nõuet. A. Sootalu ei valinud sõiduki kiirust vastavalt olukorrale, kus ta päikesepimestuse tõttu eesolevat liiklust ei kontrollinud. Halva nähtavuse tõttu oleks A. Sootalu võinud sõiduki kiirust vähendada või isegi seisma jääda. Rikkumine on õigusvastasusseoses V.V. le eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisega. A. Sootalu eksis LS § 35 lg 1 vastu, sest ta ohustas V.V. t ja oht ka realiseerus liiklusõnnetuse ning otsasõidu näol ning vigastuste tekitamisega. Samuti rikkus A. Sootalu LS § 35 lg 4, sest lähenes ülekäigurajale ülemäära suure kiirusega ega peatunud.
37.Tahtlusest rääkimine eeldanuks kolleegiumi meelest praegu kõigi asjasse puutuvate sätete – LS § 35 lg-d 1 ja 4 ning § 50 lg 3 p-d 1 ja 2 – puhul minimaalselt seda, et A. Sootalul oleks mingisugunegi teadmine sellest, et tema ees oleval ülekäigurajal (või kasvõi selle läheduses) on jalakäija. Nagu asjas on tuvastatud, sai A. Sootalu jalakäijate olemasolust teadlikuks alles kokkupõrke momendil. Sellest tulenevalt ei suhtunud A. Sootalu liiklusrikkumistesse isegi mitte kergemeelselt (KarS § 18 lg 2), või veelgi enam kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4). A. Sootalu ei pidanud võimalikuks seda, et ta teisi inimesi ülekäigurajal ohustab. Samas oli A. Sootalu hooletu KarS § 18 lg 3 tähenduses: ta oleks pidanud näitama üles suuremat tähelepanelikkust ja hoolikust olukorras, kus ere päike teda ootamatult pimestas. Hooletult suhtus ta V.V. le kehavigastuse tekitamisse olukorras,
kus ta oleks pidanud ette nägema, et tähelepanematu liiklemise tõttu võib ta põhjustada liiklusõnnetuse ja et selles võib inimene viga saada.
38.Seega pärast ringteelt mahasõitu sirgele teelõigule keerates ei olnud süüdistataval teadmist, et ta sõiduki edasise juhtimisega kedagi ohustab. Kuna päike teda äkitselt pimestas, ei märganud ta jalakäijaid ja arvas ekslikult, et jalakäijate ülekäigurada on sõiduki liikumiseks vaba ning jätkas sõitu ebapiisava ettevaatusega, Sellega rikkus ta küll liiklusnõudeid, kuid seda üksnes ettevaatamatusest.
O TE
L
39.Liiklusnõuete rikkumisega tekitas A. Sootalu ettevaatamatusest V.V. le raske tervisekahjustuse ning A.A. le lühiajalised tervisekahjustuse. II
M
IS
E
O
40.Prokuratuur ei taotle seda, et ringkonnakohus mõistaks A. Sootalule KarS § 423 lg 1 järgi maakohtu mõistetust pikema või reaalse vangistuse. Seetõttu on tulenevalt KrMS §-st 340 niisuguse karistuse mõistmine ringkonnakohtus juba formaalselt võimatu. Küll aga pidas kriminaalkolleegium vajalikuks kuulata ära poolte seisukoht võimaliku rahalise karistuse osas (vt eespool). Pärast menetlusosaliste vastuste saabumist süüdistatavale mõistetud karistuse küsimuses asub kolleegium seisukohale, et maakohtu otsusega mõistetud karistus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohtul on keelatud teha apellandi taotluse piiridest väljudes niisugune lahend, mille tulemusena muutub süüdistatava olukord õiguslikult või faktiliselt raskemaks (nt RKKKo 04.11.2022, 1-20-8694/55, p 38). Kaitsja vastuse pinnalt tuleb järeldada, et A. Sootalu ei ole rahalise karistusega nõus ja peab seda raskemaks kui talle maakohtu mõistetud tingimisi vangistust. Kolleegiumi arvates oleks praegusel juhul rahalise karistuse mõistmine vangistuse asemel reformatio in peius keelu rikkumine ning arvestades süüdistatava maksevõimet ja pensionäri staatust tema olukorda raskendav.
III
ST
U
41.Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 20. juuli 2026 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
U
42.Kaitsja A. Küünemäe esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal prokuraturi apellatsiooniga tutvumisele, suhtlusele süüdistatavaga ja apellatsioonile vastuse koostamisele 180 minutit, mille eest taotleb tasu 267,84 eurot, sh käibemaks 51,84 eurot.
JÕ
43.Ringkonnakohtu hinnangul on tasutaotlus põhjendatud, kooskõlas advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg-ga 3 ning see kuulub rahuldamisele.
44.Kuna ringkonnakohus jätab prokuröri apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, siis KrMS § 185 lg 1 alusel tuleb menetluskulu 267,84 eurot jätta Eesti Vabariigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.