Saneerimine › Saneerimisasjad

Saneerimismenetluse algatamise vajaduse tingis avaldaja käibemaksudeklaratsioonide ootamatust muutmisest tekkinud maksuvõlg. Avaldajal ei ole võimalik tekkinud maksuvõlga koheselt tasuda. Saneerimismenetlus on võlausaldajatele soodsam alternatiiv võrreldes pankrotimenetlusega. Avaldaja on jätkuvalt tegutsev ettevõte ja saneerimisavaldus on esitatud õigeaegselt. On tõenäoline, et võlausaldajad toetavad saneerimiskava. Avaldaja on alati suhelnud kõigi võlausaldajatega läbipaistvalt ning püüdnud leida lahendusi. Avaldaja on püüdnud maksuvõlast tekkinud raskuseid ületada maksuvõla ajatamise taotlusega, kuid seda taotlust Maksu- ja Tolliamet ei rahuldanud. Avaldajal on nõudeid oma võlgnike vastu 950 567, 55 euro ulatuses ning talle kuulub kolm kinnistut. Tallinnas asuva korteriomandi väärtuseks on hinnatud 28.01.2015 seisuga 205 000 eurot. Saneerimisabinõude kohaldamisel on võimalik säilitada avaldaja tegevus jätkusuutliku ja kasumliku ettevõtjana ning rahuldada kõikide võlausaldajate nõuded maksimaalses mahus. Nii maksuvõla kui teiste võlausaldajate nõuded saab saneerimiskavaga ette nähtava mõistliku aja jooksul tasuda. Selliste kohustuste tekkimist, mis võiksid majandusseisu stabiilsust mõjutada, avaldaja ette ei näe. Esimese astme kohtu määrus Harju Maakohus jättis avalduse rahuldamata ja OÜ Drayton Trade saneerimismenetluse algatamata. Avaldajal on kohustusi vähemalt 1 310 746, 28 euro ulatuses (lisanduvad kõrvalnõuded), sh Maksuja Tolliameti võlg 313 666, 47 eurot (lisandub intress). Varana on välja toodud avaldaja nõuded kolmandate isikute vastu summas 950 567, 55 eurot (sealhulgas kõrvalnõuded) ning kolm kinnisasja – korteriomand Tallinnas, mille turuväärtus on hindamisakti järgi 205 000 eurot, maatulundusmaa Lääne-Virumaal (6,36 hektarit) ja maatulundusmaa Ida-Virumaal (7,67 hektarit). Maatulundusmaa väärtust avaldaja välja toonud ei ole. Muu vara kohta saneerimisavalduses andmeid esitatud ei ole. Arvestades esitatud andmeid kohustuste ning vara suuruse ja koosseisu kohta, on avaldaja juba praegu maksejõuetu. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-25-11, et saneerimisel tuleb eristada ettevõtja püsivat maksejõuetust ja ajutist maksejõuetust, mis on saneerimismenetlusega ületatav. Saneerimisest tuleks saneerimisseaduse (SanS) §-dele 1 ja 2 tuginedes keelduda, kui on ilmselge, et ettevõtja kohustuste, vara ja eeldatavate sissetulekute suhe on selline, et mõistlikke saneerimisabinõusid (mida võlausaldajad ja/või kohus võiks põhimõtteliselt heaks kiita) rakendades ei saavutataks olulise osa jaoks võlausaldajatest või olulise osa kohustuste osas suure tõenäosusega paremat tulemust kui ettevõtja pankroti korral. Seega välistab püsiv maksejõuetus saneerimismenetluse. Maksejõuetus on defineeritud pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg-tes 2 ja 3. Avaldaja kohustused ületavad tema vara. Kuigi maatulundusmaade kohta väärtust välja toodud ei ole, võib kinnisvaraportaalidest leiduvatele müügipakkumistele tuginedes eeldada, et ka optimistliku prognoosi kohaselt ei ületa maatükkide hind kokku 100 000 eurot. Lääne-Virumaal jäävad umbes samasuurte ning merest eemal asuvate maatükkide hinnad vahemikku 13 600 eurot kuni 43 000 eurot, Ida-Virumaal on hinnad vahemikus 35 000 eurot kuni ca 80 000 eurot. Seega on võlgnikul vara kokku (koos nõuetega) 1 255 567, 50 euro väärtuses, mis on vähem kui kohustusi. Avaldaja vara koosseisust nähtuvalt moodustab valdav osa varast kolmandate isikute vastu esitatavatest nõuetest. Saneerimisavaldus ei kajasta, kui kaua on avaldaja võlgnikud võlgnevuses olnud; kas avaldaja on neid võlgnevusi sisse nõudnud; kui jah, siis miks pole sissenõudmine õnnestunud jmt. Sellised andmed annavad võimaluse hinnata, kas nõuete sissenõudmist võib pidada tulemuslikuks ning kas nõudeid saab käsitleda varana või mitte. Lisaks on kõik võlgnikud

välisriikide äriühingud ning juba see asjaolu raskendab nende nõuete sissenõudmist. Kuna nõuete kohta täpsem info puudub, võib tegu olla ebatõenäoliselt laekuvate nõuetega, mida avaldaja reaalse varana käsitleda ei saa. Ülejäänud vara arvelt ei saaks täielikult katta maksuvõlga, rääkimata ülejäänud võlausaldajate nõuetest. Seega ei anna saneerimismenetlus võlausaldajatele paremat tulemust kui pankrotimenetlus. Võlgade ja reaalsete varade proportsioon on ilmselgelt selline, mis viitab püsivale maksejõuetusele. Võlausaldajate jaoks võib olla pankrotimenetlus isegi kasulikum, kuivõrd pankrotimenetluses keskendutakse oluliselt enam äriühingu varale – selle suurendamisele, võlgade sissenõudmisele ning vara tagasisaamisele – kui saneerimismenetluses, kus põhirõhk on kohustuste ümberkujundamisel ja vähendamisel. Kuna avaldaja on püsivalt maksejõuetu, puudub võimalus saavutada saneerimisabinõude rakendamisel vastavaid eesmärke (SanS § 2). Saneerimisega ei kaitstaks võlausaldajate huve. Avalduse kohaselt tingis saneerimismenetluse algatamise vajaduse avaldaja käibemaksudeklaratsioonide ootamatust muutmisest tekkinud maksuvõlg. Kriminaalasjas 1-15-778 süüdistati avaldajat ja avaldaja seaduslikku esindajat käibedeklaratsioonides tahtlikult valeandmete esitamises perioodil jaanuar 2014 kuni september 2014. Avaldaja ja avaldaja seaduslik esindaja mõisteti süüdistuses ka süüdi (sellekohane otsus jõustus 14.03.2015). Seega ei saa pidada maksuvõla tekkimist ootamatuks. Lisaks sellele nähtub kriminaalasjas tehtud otsusest, et vähemalt osad saneerimisavalduses nimetatud avaldaja võlausaldajatest (Citadel Trading OÜ, kelle nõue on saneerimisavalduse järgi 452 907 eurot, ja OÜ Alsver Grupp, kelle nõue saneerimisavalduse järgi on 67 732 eurot) on variettevõtted, mida on kasutatud sisendkäibemaksu näitamiseks. Selle info valguses võib arvata, et avaldaja osade võlausaldajate nõuded võlgniku vastu võivad olla fiktiivsed ning saneerimismenetluse tegelik eesmärk on Maksu- ja Tolliameti nõudest vabanemine. Määruskaebus Avaldaja palub maakohtu määruse tühistada ning uue määrusega saneerimisavaldus rahuldada. Kohtumäärusest ei ilmne, millest lähtuvalt asus maakohus seisukohale, et avaldaja on maksejõuetu ning tema suutmatus nõudeid rahuldada ei ole ajutine. Kohus ei hinnanud kõiki saneerimisavalduses esitatud andmeid, mistõttu on nimetatud seisukoht põhjendamata ja väär. Avaldaja toimib kasumlikult. 2014. majandusaasta aruandest ilmneb avaldaja aruandeaasta kasum ning kohus oleks pidanud varade hindamisel nimetatut arvesse võtma. Avaldaja teenis 2014. majandusaastal 80 812 eurot kasumit (võrdluseks oli kasum 2013. aastal 30 695 eurot). Nimetatu näitab, et saneerimisel on avaldaja võimeline kohustusi täitma ja avaldaja jätkusuutlik majandamine on pärast saneerimist võimalik. Oluline on ka asjaolu, et avaldaja on pikaajaliselt tegutsev äriühing (esmakanne 22.11.2007), mis lisab kindlust võimekusele oma kohustused pikemas perspektiivis täita. Maakohus leidis põhjendamatult, et kõik avaldaja võlgnikud on välisriikide äriühingud ning juba see asjaolu raskendab nende nõuete sissenõudmist. Kohtu seisukoht on meelevaldne ning vastuolus Euroopa Liidu õiguse põhimõtetega. Välisriikidest võlgade sissenõudmise menetlus on efektiivne ning puudub alus arvamaks, et sissenõudmine ei õnnestu. Avaldaja võlgnikud on Euroopa Liidu liikmesriikides registreeritud äriühingud. Euroopa Liidus kehtivad kaupade ja teenuste vaba liikumise ning liikmesriikide äriühingute võrdse kohtlemise põhimõtted, mistõttu on tehingud erinevate liikmesriikide äriühingute vahel järjest enam levinud. Sellest tulenevalt on seisukoht, et välisriikide äriühingutest võlgnikelt on pelgalt välisriigis asumise tõttu keerulisem võlgu sisse nõuda, vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja alusetu. Riigikohus selgitas lahendis 3-2-1-122-09, et nõude õiguspärasuse esmase kontrolli kohustus on saneerimisseaduse järgi saneerimisnõustajal. SanS § 16 lg 2 järgi on saneerimisnõustaja ülesanne

kontrollida võlausaldaja nõude õiguspärasust ja ettevõtja tehingute otstarbekust ja sama paragrahvi 3. lõike p 6 järgi hinnata ümberkujundatava nõude tõendatust ja õiguspärasust ning teavitada kohut nõudest, mida tegelikult ei ole, mille suurus on ebaselge või mille õiguspärasust ega tõendatust ei saa hinnata. Sellest tulenevalt ning lähtuvalt saneerimisseadusest ei ole nõuete õiguspärasuse kontroll kohtu õigus ega kohustus. Tehingute sisulisi andmeid ei kohusta SanS saneerimisavaldusele esitamisel lisama. Maakohus asus alusetult seisukohale, et tegu võib olla fiktiivsete tehingutega ning pole püüdnud saada selles osas täiendavaid tõendeid. Maakohus ei andnud avaldajale võimalust esitada täiendavaid tõendeid, et kohtu kahtlusi hajutada. Kohus ei arvestanud nõusoleku andnud saneerimisnõustaja seisukohta saneerimismenetluse võimalikkuse ja edukuse osas. Saneerimisnõustaja puhul on tegu spetsialistiga, kellel on varasemad saneerimismenetluste kogemused ning sellest tulenevalt oleks kohus pidanud saneerimisnõustaja seisukohta arvestama. Saneerimisnõustaja nõusolekust ilmneb selgelt, et saneerimisnõustaja peab avaldaja edukat saneerimist võimalikuks ning seda võlausaldajate huve minimaalselt riivavate meetmetega. Arvestades, et saneerimisnõustaja tõi välja, et tõenäoliselt tuleb saneerimismeetmetest kasutada vaid ajatamist, on põhjendamatu kohtu seisukoht, et saneerimismenetluse tegelik eesmärk on Maksu- ja Tolliameti nõudest vabanemine, kuivõrd saneerimismenetluses ei ole nõudest täiesti vabanemine võimalik ning saneerimisnõustaja ei pea ajatamisest riivavamate meetmete rakendamist tõenäoliseks. Siinjuures on kohus asunud asjaolusid eeldama, mis on lubamatu. Maakohus võttis alusetult arvesse kriminaalmenetluses tehtud otsuse ning nimetatud otsus on mõjutanud kohtu erapooletust saneerimismenetluses ja arvamust saneerimismenetluse edukuse osas. Sellest tulenevalt on kohus saneerimismenetluse mittealgatamisega asunud ebaõigele seisukohale. Riigikogus märkis lahendis 3-2-1-25-11, et saneerimisseadus ei näe ette võimalust, et saneerimismenetlust ei algatata või saneerimiskava ei kinnitata põhjusel, et ettevõtja makseraskused on põhjustatud ettevõtja juhtorganite liikmete oskamatuse, lohakuse või lausa pahatahtluse (sh kuritegude) tõttu. Seadus ei omista makseraskuste tekkimise põhjustele menetluse algatamise eeldusena tähendust. Samas saab kohus seda arvestada, kui ta lahendab kava kinnitamist, mh kas sellistel asjaoludel tekkinud võlgade ümberkujundamine taotletud viisil on ikka õigustatud ning kas kava täitmise tõenäosus nt sama juhtkonnaga jätkates on ikka piisavalt tagatud ja võlausaldajate huve arvestades õigustatud. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlusaluse määruse tühistamiseks, kuid peab siiski vajalikuks saneerimismenetluse algatamata jätmise põhjendusi täpsustada (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21). Ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu määruse resolutsiooni muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Maakohus ei rikkunud määruse tegemisel menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et praegusel juhul puuduvad SanS § 8 lg-s 1 sätestatud eeldused saneerimismenetluse algatamiseks. Kohus on oma sellekohast seisukohta piisavas ulatuses põhjendanud. Maakohtule esitatud andmetest järeldub üheselt, et avaldaja on juba praegu maksejõuetu. Avaldaja majandusaruande kohaselt oli 31.12.2014 seisuga äriühingu kohustuste suuruseks 1 298 785 eurot, sh lühiajalised kohustused 1 154 446 eurot, kusjuures aasta varem oli lühiajalisi kohustusi summas 266 874 eurot (seega on äriühingu lühiajaliste kohustused kasvanud enam kui neil korda). Avaldaja on ise näidanud avalduse esitamise ajal oma kohustuste suuruseks põhinõuete osas 1 358 833, 57 eurot ning oma nõuete suuruseks võlgnike vastu 950 567, 55 eurot.

Maakohus tuvastas õigesti, et avaldaja kohustused ületavad tema vara. Samas ei olnud maakohtul põhjust määruses arutleda, kas nõudeid omavad isikud on ka tegelikult võlausaldajad või on avaldaja näidanud neid muudel kaalutlustel nõuete omajatena. Kohtul ei olnud alust eeldada, et saneerimismenetluse tegelikuks eesmärgiks võiks olla maksunõudest vabanemine. Kaebuses sisalduv sellekohane märkus on õige, mistõttu tuleb vastavad põhjendused jätta määrusest välja. Pealegi on maakohus varade - võlgade suhte tuvastamisel ka ise lähtunud avaldaja poolt nimetatud võlgnevusest ja selle põhjal hinnanud ettevõtte majanduslikku seisundit. Saneerimisavalduse seisuga oli avaldaja väitel tema kohustuste mahuks põhinõuete osas 1 358 833, 57 eurot (millele lisanduvad kõrvalnõuded) ning nõudeid oma võlgnike vastu summas 950 567, 55 eurot (koos kõrvalnõuetega), mida on avaldaja koos kolme kinnistu väärtusega määratlenud oma varana ning mille koguväärtus võiks maakohtu hinnangul olla parimal juhul 1 255 567, 50 eurot. Juba sellest nähtuvalt on varadel - võlgadel oluline vahe. Pealegi on maakohus õigesti leidnud, et neid tõendeid, mis annaksid alust pidada avaldaja nõudeid oma võlgnike vastu täies mahus tõenäoliselt sissenõutavaiks, ei ole kohtule esitatud. Samuti ei ole korteriomandi puhul arvestatud sellel lasuvaid koormatisi. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt on Tallinnas Tartu mnt 28 -29 asuv korteriomand koormatud Nordea Bank AB kasuks hüpoteekidega, mille suurus ületab mitmeid kordi vara turuväärtust (samas ei ole avaldaja oma võlausaldajana panka küll näidanud). Seega on reaalseks varaks vaid kaks maatulundusmaa otstarbega kinnistut eeldusliku koguväärtusega ca 100 000 eurot. Kohtu käsutuses olevatest andmetest ei olnud seega võimalik järeldada, et saneerimismenetluse kaudu oleks tõenäoline võlausaldajate nõuete täismahus rahuldamine ja ettevõtte jätkusuutlik majandamine, nagu väidab avaldaja. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega saneerimismenetluse algatamata jätmise kohta. Ka ringkonnakohus on seisukohal, et avaldaja on püsivalt maksejõuetu ning puuduvad võimalused saavutada saneerimisabinõude rakendamise teel SanS §-st 2 tulenevaid eesmärke. SanS § 8 lg 1 kohaselt ei saa saneerida juba maksejõuetuks muutunud ettevõtet. Määruskaebuse väited ei võimalda teha teistsugust järeldust. Kaebusele ei ole lisatud tõendeid, mille põhjal võiks väita, et avaldaja on maksejõuline ning tema likviidne vara ületab kohustusi. Avaldusele lisatud 2014. majandusaasta aruande lisast 3 nähtub, et nõuded ja ettemaksed on võrreldes 2013. aastaga oluliselt kasvanud. Tõendeid võlgnevuse sissenõudmise kohta ei ole avaldaja ka määruskaebusele lisanud. Avalduses ega määruskaebuses märgitu ei anna alust arvata, et avaldaja kohustuste, vara ja eeldavate laekumiste suhe oleks selline, et mõistlikke saneerimisabinõusid rakendades saavutataks võlausaldajate jaoks olulises osas kohustustest suure tõenäosusega parem tulemus kui pankroti korral. Kuna ringkonnakohus jätab OÜ Drayton Trade määruskaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu määruse lõppjärelduse muutmata, jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud avaldaja kanda (TsMS § 171 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

M. Klaar

I. Parrest

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.