Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

ühte menetlusse ning jätkas menetlust tsiviilasjana nr 2-12-47163.

töölepingu ülesütlemisest alates 16. juulist 2012. Samast kuupäevast lõpetas maakohus töölepingu. Seega ei saa hageja nõuda vähem ette teatud aja eest hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel. Hageja ei ole nõudnud kostjalt TLS § 109 lg-s 4 sätestatud hüvitist. Menetluskulud tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel jätta poolte endi kanda, kuna hageja ei pidanud tööajaarvestust piisavalt selgelt ja ta suutis seda põhistada ja tõendada alles maakohtus. Seega oleks ebaõiglane jätta tema menetluskulusid kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

tühine, ning jäeti rahuldamata kostja hagi 2226 euro 66 sendi saamiseks. Nimetatud osas on ringkonnakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt jõustunud. Kooskõlas TsMS § 689 lg-s 21 sätestatuga märgib kolleegium otsuse resolutsiooni jõustunud resolutsiooni sõnastuse. Kolleegium kontrollib kooskõlas TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust osas, mille peale on kaevatud. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt hüvitist töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamise eest. Kuna hageja hüvitisenõude lahendamiseks tuleb teha mh kindlaks, millisest ajast tööleping lõppes, selgitab kolleegium esmalt poolte töösuhte lõppemise alust ja aega. Seejärel võtab kolleegium seisukoha hageja hüvitisenõude kohta.

peab märkima kohtuotsuse resolutsioonis mh töölepingu lõppemise aja (Riigikohtu 19. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-196-13, p 15). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Poolte töölepingu lõppemise aja kindlakstegemiseks TLS § 85 lg 4 ja § 98 lg 1 järgi on oluline teada, millal hageja sai kätte kostja ülesütlemisavalduse. Kuna alama astme kohtute otsustest ei nähtu selgelt, millal hageja sai kostja ülesütlemisavalduse kätte, ning kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3–5 sätestatuga kolleegium asjaolusid ei tuvasta ja tõendeid ei hinda, tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohtul tuleb töölepingu lõppemise aja väljaselgitamiseks pidada lisaks kolleegiumi eeltoodud seisukohtadele silmas ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69 lg-tes 1 ja 2 ning §-s 135 ja § 136 lgs 6 sätestatut.

ülesütlemisel seaduses sätestatud etteteatamistähtaega. Selline lahendus ei oleks aga kooskõlas kohustuse rikkumise üldpõhimõtete ja töötaja vastutuse piirangutega (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 ja § 100 jj ning TLS § 72 jj). Seda eelkõige olukorras, kus töövaidlusorgan tuvastab, et töötajal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, ning loeb töölepingu lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtajaga. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et TLS § 100 lg 5 ei anna tööandjale õigust nõuda töötajalt hüvitisena töötasu ulatuses hüvitist, kui töötaja on lahkunud töölt enne etteteatamistähtaega. Eeltooduga muudab kolleegium oma 29. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-116-12 tehtud otsuse p-s 12 TLS § 100 lg 5 kohaldamise kohta väljendatud seisukohta.

tes 1 ja 4 sätestatust peab tööandja sellisel juhul tõendama, et töötaja süüline enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkumine põhjustas talle kahju. Hüvitatava kahju kindlakstegemiseks peab kohus mh kohaldama VÕS § 127 lg-d 2 ja 3. Kahjuhüvitise suuruse määramisel kohalduvad mh ka VÕS §-d 139 ja 140. Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja uuel lahendamisel tegema kindlaks, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt hüvitist seetõttu, et kostja lahkus töölt enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist. Selleks tuleb maakohtul kooskõlas TsMS § 230 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga anda vajadusel pooltele võimalus oma seisukohti täpsustada ning väiteid ja vastuväiteid tõendada.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.