lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/2-10-18423/72

Võlaõigus › Korteriühistuseaduse alusel osutatavate teenuste asjad

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 04.02.2015

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-10-18423/72
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Võlaõigus › Korteriühistuseaduse alusel osutatavate teenuste asjad
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
04.02.2015
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
3197
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
VÕS § 327 lg 1, 2, 3Eluruumi üürilepingu ülesütlemise vastuolu hea usu põhimõttegaTsMS § 174 lg 1Menetluskulude kindlaksmääramine koos kulude jaotusegaVÕS § 291 lg 1Üürilepingu üleminek üüritud kinnisasja omaniku vahetumiselVÕS § 312 lg 1Tähtajatu üürilepingu korralise ülesütlemise tähtajadVÕS § 326 lg 2Eluruumi üürilepingu ülesütlemise vaidlustamine ja üürilepingu pikendamineVÕS § 329 lg 3, 4Ülesütlemise vaidlustamise ja lepingu pikendamise kordVÕS § 393 lg 1, 3TagastamiskohustusVÕS § 82 lg 3Tasu sissenõutavaks muutumine vastastikuste lepingute puhul

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
2-10-18423/57Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas20.10.20142-10-18423/82Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas03.11.2015

Seotud ettevõtted

nimistu.ee
MIGRIT OÜ11141425(Vastustaja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

04. veebruar 2015. a Tartu

Tsiviilasja number

2-10-18423

Tsiviilasi

Veera Tundi hagi Heleene Mäeotsa ja Creanova Eesti OÜ vastu üürilepingu ülesütlemise hea usu põhimõttega vastuolus olevaks tunnistamiseks ja tähtajatu eluruumi üürilepingu pikendamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

1 597,79 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Veera Tundi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): Veera Tund (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Aare Kaldma Vastustaja I (kostja I): Heleene Mäeots (isikukood:

XXXXXXXXXXX)

Vastustaja II (kostja II): Creanova Eesti (registrikood: 11141425), esindaja Maris Merilo

OÜ

RESOLUTSIOON

1.Jätta Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2014 otsuse resolutsioon muutmata ja muuta maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta Veera Tundi apellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Sarnased lahendid

Võlaõigus
  • 20.07.20262-26-113859/3Viru Maakohus Rakvere kohtumaja
  • 17.07.20262-26-111516/11Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 16.07.20262-26-10708/6Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja
  • 15.07.20262-26-3243/4Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus
  • 14.07.20262-26-12320/8Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 14.07.20262-25-121675/9Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval
AÕS § 641
TsMS § 171 lg 1Kõrgema astme kohtu menetluskulude kandmise erisused
TsMS § 173 lg 1Menetluskulude jaotuse kindlaksmääramine kohtulahendis
TsMS § 190 lg 2Menetlusabi andmine ja menetluskulude jaotus
TsMS § 436 lg 7Otsuse seaduslikkus ja põhjendatus
TsMS § 657 lg 1Ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamisel
VÕS § 271Üürilepingu mõiste
VÕS § 311 lg 2Tähtajatu üürilepingu korraline ülesütlemine
VÕS § 316 lg 1Üürilepingu erakorraline ülesütlemine tasumisega viivitamise tõttu
VÕS § 389Tasuta kasutamise lepingu mõiste
VÕS § 6 lg 2Hea usu põhimõte
1.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Veera Tundi kanda.
2.Välja mõista Veera Tundilt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 225 (kakssada kakskümmend viis) eurot 5 (viie) võrdse osamaksena summas à 45 (nelikümmend viis) eurot.
3.Esimene osamakse summas 45 (nelikümmend viis) eurot tuleb tasuda käesoleva otsuse jõustumisest 15 päeva jooksul. Ülejäänud neli osamakset tuleb tasuda otsuse jõustumise kalendrikuule järgneva nelja kuu jooksul igakuuliselt summas 45 (nelikümmend viis) eurot iga kuu 20. kuupäevaks.
4.Riigilõivu osamaksed tuleb tasuda apellandile pärast käesoleva otsuse jõustumist eraldi edastatavas makseinfos toodud Rahandusministeeriumi pangakontole, märkides makseinfos näidatud viitenumbri.
5.Saata käesolev kohtuotsus riigilõivu väljamõistmist puudutavas osas teadmiseks Riigi Tugiteenuste Keskusele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.V. Tund (hageja) esitas 21. aprillil 2010 Tartu Maakohtule hagi H. Mäeotsa ja Creanova Eesti OÜ (kostjad) vastu üürilepingu ülesütlemise hea usu põhimõttega vastuolus olevaks tunnistamiseks ja tähtajatu eluruumi üürilepingu pikendamiseks. V. Tund kasutab X-XX, XXX asuvat korterit 01. jaanuaril 2007 I. Semjonoviga sõlmitud üürilepingu alusel. Üürilepingu kohaselt on korter antud V. Tundi ja tema pereliikmete kasutusse tasuta ja tingimusel, et üürnik tasub igakuiselt majahaldajale kommunaalkulusid ning AS-ile Eesti Energia elektri eest. Üürileping sõlmiti tähtajatult. I.Semjonov kinkis 3. aprilli 2009 lepinguga korteri H. Mäeotsale. 19. jaanuaril 2010 esitas H. Mäeots V. Tundile üürilepingu ülesütlemisavalduse, milles on lepingu ülesütlemise alusena märgitud kommunaalkulude tasumisega pidev viivitamine ning asjaolu, et üürileandja soovib korterit ise kasutada. Avalduses nõudis H. Mäeots korteri vabastamist ja temale üleandmist
24.veebruariks 2010, millisel kuupäeval lõpeb üürileping. V. Tund sai ülesütlemisavalduse kätte
21.jaanuaril 2010.

Hageja vaidleb üürilepingu ülesütlemisele vastu. Ta on tasunud korteri kommunaalmakseid korrektselt, mistõttu puudub alus üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Ülesütlemine on ka vastuolus heade kommetega, kuna ülesütlemisavaldus on esitatud alusetult. Asjaolu, et H. Mäeots soovib korterit ise kasutada, ei saa olla aluseks üürilepingu erakorralisele ülesütlemisele. Ülesütlemisavaldusest ei nähtu, et üürileandja vajaks üüritud korterit tungivalt ise. Samuti ei ole H. Mäeots pidanud kinni VÕS § 312 lg-s 1 sätestatud 3-kuulisest tähtajast tähtajatu üürilepingu ülesütlemiseks. Kuna üürileandja on tuginenud tähtajatu üürilepingu korralist ülesütlemist käsitlevatele sätetele, taotleb hageja üürilepingu pikendamist kuni kolmeks aastaks. Hageja on kasutanud korterit alates 2000. aasta algusest. Korteris elavad ka hageja kaks alaealist last. Hageja on töötu ning tal puuduvad rahalised vahendid eluaseme soetamiseks või teise samaväärse korteri üürimiseks.

2.H. Mäeots ja Creanova Eesti OÜ, kellele H. Mäeots võõrandas vaidlusaluse korteri, vaidlesid hagile vastu. Kostjad põhjendasid, et kinkelepingu sõlmimisel on kinkijad kinnitanud, et lepingu eset ei ole koormatud kolmandate isikute õigustega, sh kasutuslepingutega. Üürilepingu ülesütlemine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja ei jää üürilepingu ülesütlemise korral elukohata. Üürilepingu ülesütlemisel on lähtutud üürilepingu korralise ülesütlemise regulatsioonist. Kuigi ülesütlemisel ei ole peetud kinni VÕS § 312 lg-s 1 sätestatud kolmekuulisest etteteatamise tähtajast, ei muuda see ülesütlemisavaldust tühiseks, vaid ülesütlemine jõustub hiljem. Hageja ei ole tõendanud üürilepingu lõppemisel temale raskete tagajärgede saabumist, mistõttu ei ole tal õigus nõude üürilepingu pikendamist kuni kolmeks aastaks VÕS § 326 lg 2 alusel. Lepingu pikendamine hageja poolt taotletud ajaks ei ole ka mõistlik ja on vastuolus üürileandja õigustatud huviga kasutada ja käsutada ise oma omandit. Kostjal ei ole teist eluruumi ning ta on sunnitud ise elama üüritud korteris.

MAAKOHTU LAHEND

3.Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2014 otsusega jäeti Veera Tundi hagi rahuldamata ja jäeti menetluskulud hageja kanda. Maakohus asus oma otsuses järgmistele põhiseisukohtadele:
3.1.Maakohus tuvastas, et kostja on võtnud omak, et hageja kasutab X-XX, XXX asuvat korterit. Lepingust nähtuvalt on tegemist tähtajatu üürilepinguga.
3.2.Pärast 03. aprillil 2009 kinkelepingu alusel korteriomandi omanikuks saamist läksid H. Mäeotsale VÕS § 291 lg 1 järgi üle üürileandja õigused ja kohustused.
3.3.H. Mäeotsa 19. jaanuaril 2010 esitatud üürilepingu ülesütlemisavaldus on kehtiv. Avaldus on esitatud kirjalikus vormis, selles on märgitud üüritud asi, lepingu lõppemise päev ning ülesütlemise vaidlustamise kord ja tähtaeg. Ülesütlemise alustena on viidatud VÕS §-des 313 lg-s 1 ja §-s 316 sätestatud erakorralise ülesütlemise alustele. Kui üürileandja ei ole tõendanud erakorralise ülesütlemise aluste esinemist, võib ta toetuda tähtajatu üürilepingu korralise ülesütlemise sätetele. Maakohus leidis, et üürileping on öeldud üles korraliselt, sest kostja ei ole tõendanud mõjuva põhjuse esinemist üürilepingu ülesütlemiseks ega üürniku viivitust tasumisele kuuluvate kõrvalkulude maksmisega VÕS § 316 lg 1 p 3 sätestatud ulatuses.
3.4.Maakohus asus seisukohale, et tulenevalt VÕS §-st 311 lg 2 ja § 312 lg-st 1 tuleb lugeda leping üles öelduks kolme kuu möödumisel ülesütlemisavalduse üürnikule teatavakstegtemisest, s.o

alates 22. aprillist 2010. Arvestades VÕS § 329 lg-s 4 sätestatut kehtib üürileping kohtumenetluse ajal edasi senistel tingimustel, kui lepingupooled ei lepi kokku teisiti.

3.5.Hageja väide, et kostja poolt üürilepingu ülesütlemine kostja elamispinnavajaduse motiivil on vastuolus hea usu põhimõttega, sest H. Mäeotsal oli üürilepingu ülesütlemise ajal korteriomand asukohaga Y-YY, YYY ning ta üüris elamispinda aadressil Z-ZZ, ZZZ, ei ole asjassepuutuv. Kostja ei saa toetuda VÕS § 327 lg 2 p-le 2, mis välistab üürilepingu ülesütlemise vaidlustamise üürniku poolt vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks tuleb kõigepealt üürnikul esitada alus, mille tõttu on üürilepingu ülesütlemine hea usu põhimõttega vastuolus, alles seejärel on võimalik kaaluda, kas üürileandja elamispinnavajadus välistab ülesütlemise hea usu põhimõttega vastuolus olevaks tunnistamise. Seega tuleb asuda seisukohale, et üürilepingu ülesütlemine ei ole kehtetu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega.
3.6.Maakohus leidis, et puudub alus ka hageja alternatiivse nõude rahuldamiseks ja VÕS § 326 lg 2 alusel üürilepingu pikendamiseks kolmeks aastaks. Hageja on esile toonud, et ta on kasutanud nimetatud korterit koos alaealiste lastega alates 2000. aastast ning tema sissetulek ei võimalda tal leida uut samaväärset elamispinda. Hageja on saanud kasutada kostja H. Mäeotsale ning käesoleval ajal kaaskostja Creanova Eesti OÜ-le kuuluvat korterit kohtumenetluse ajal juba enam kui 3 aastat. Ei ole võimalik eeldada, et samas asulas ei ole teist hageja perekonna vajadustele vastavat elamispinda. Hageja on saanud kostjate korteriomandit kasutada küll soodsatel tingimustel, tasudes vaid kommunaalkulusid, kuid ta ei ole ka tõendanud, et samasugustel tingimustel ei ole Räpinas võimalik kasutada mõnda teist elamispinda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4.V. Tund esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2014 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi ning tunnistada V. Tundi ja I. Semjonovi vahel
01.jaanuaril 2007 sõlmitud üürilepingu ülesütlemise tühisus või alternatiivselt pikendada üürilepingut kolmeks aastaks. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on ekslik maakohtu õiguskäsitlus selles, et üürilepingu erakorralise ülesütlemise aluste puudumise (mittetõendatuse) korral võib üürileandja tugineda tähtajatu üürilepingu korralise ülesütlemise sätetele ja seeläbi saab lugeda üürilepingu ülesütlemist kehtivaks. Maakohus on otsuses õigesti tuvastanud, et antud juhul ei ole tõendatud üürilepingu erakorralise ülesütlemise aluseid. Apellant leiab, et üürilepingu lõpetamisele suunatud tahteavaldust ei saa käsitleda autonoomsena, vaid ainult koostoimes vastava ülesütlemisliigi ja -alustega. Asjaolu, et üürileandja on ülesütlemisavalduses viidanud õigusnormina muuhulgas ka korralise ülesütlemise sättele, ei saa muuta üürileandja tahteavalduse sisu. Apellandi hinnangul ei ole võimalik sellekohast tahteavaldust hiljem muuta ja/või teistsuguselt sisustada, sest sellisel juhul kaotaks mõtte erinevatel alustel ülesütlemise regulatsioon ning välistuks ülesütlemisel üürnikule seadusega tagatud õiguskaitseviiside rakendamise võimalikkus; 2) on üürilepingu ülesütlemise vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus on käsitlenud VÕS § 327 lg 1 p-e 1-4 ja lg-t 2 kitsendatult. VÕS § 327 lg-s 1 antud loetelu ei ole ammendav, vaid hea usu põhimõtte vastane võib olla ka lepingu ülesütlemine muudel põhjustel, kui sellega on rikutud teise lepinguosalise õigusi või ülesütlemisega lepingupooltele kaasnevad tagajärjed on mõistlikust tasakaalust väljas. Apellandi sellekohast õiguskäsitlust toetab ka VÕS § 327 lg 3 p 2, mis seob hea usu põhimõttega üürileandja käitumise eluruumi enda kasutusvajaduse realiseerimisel.

Üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamisel saab hinnata hea usu põhimõtte järgitust ka olukorras, kus üürileandja on lepingu üles öelnud vajaduse tõttu ise kasutada lepinguesemeks olevat eluruumi; 3) on ebaõige maakohtu seisukoht üürilepingu pikendamise nõude rahuldamise võimatuse kohta põhjendusel, et kohtumenetluse ajal on hageja saanud kasutada korterit enam kui VÕS §326 lg.2 sätestatud 3-aastase tähtaja vältel. Kohtuasja läbivaatamise pikk kestvus oli tingitud eeskätt kostja poolt oma protsessiõiguste pahausksest kasutamisest. Apellant ei peaks kandma vastutust ja taluma negatiivseid tagajärgi vastaspoole menetluslike minetuste eest. VÕS § 329 lg 3 võimaldab taotleda üürilepingu korduvat pikendamist.

5.Creanova Eesti OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Samuti palub vastustaja jätta menetluskulud täies ulatuses apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on üürileping kehtivalt üles öeldud ja maakohtu hinnang üürilepingu ülesütlemise kehtivusele on põhjendatud; 2) ei muuda ülesütlemist kehtetuks ka asjaolu, et Heleene Mäeots on eksinud ülesütlemise tähtaja määramises. VÕS § 311 lg 2 kohaselt loetakse leping ülesöelduks ettenähtud tähtaja möödumisest, kui lepingupool ei järgi ülesütlemisel ettenähtud tähtaega. Liiga lühikese tähtajaga ülesütlemisavaldus ei ole tühine, vaid see jõustub vastavalt hiljem; 3) ei eelda tähtajatu üürilepingu korraline ülesütlemine mingit VÕS §-st 312 tulenevat täiendavat alust; 4) ei ole üürilepingu ülesütlemise vastuolus hea usu põhimõtetega; 5) ei ole apellant tõendanud, et üürilepingu lõppemisega kaasneksid apellandi või tema perekonna jaoks rasked tagajärjed. Puuduvad alused üürilepingu pikendamiseks; 6) ei ole asjakohane apellandi VÕS § 329 lg 3 käsitlus, sest see säte reguleerib tähtajalise üürilepingu pikendamist, käesoleval juhul on vaidlus aga tähtajatust üürilepingust tuleneva üürisuhte ülesütlemise ja üürilepingu pikendamise üle.
6.H. Mäeots vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja otsus muutmata. Samuti palub vastustaja jätta menetluskulud täies ulatuses apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on H. Mäeots järginud üürilepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaega. H. Mäeots teatas apellandile üürilepingu ülesütlemisest ette 1 kuu lähtudes VÕS § 312 lg-st 2. H. Mäeots möönab, et pidanuks määrama tähtaja lähtuvalt VÕS § 312 lg-s 1 sätestatust, kuid eksimus etteteatamise tähtajas ei muuda ülesütlemist kehtetuks. Üürileping on kehtivalt üles öeldud; 2) on otsitud ja tõendamata apellandi väited üürilepingu ülesütlemise vastuolu kohta hea usu põhimõttega. Asjaolu, et vastustaja vajab korterit ise, ei saa olla hea usu põhimõtte vastane. Seadusandja sellisele seisukohale viitab ka VÕS § 327 lg 3 p 2, mille kohaselt ei ole üürilepingu üürileandjapoolne ülesütlemine hea usu põhimõttega vastuolus, kui üürileandja ütles lepingu üles mõjuval põhjusel, eelkõige seetõttu, et eluruum on üürileandjale endale tungivalt vajalik;

4) ei kaasne üürilepingu lõpetamisega apellandile raskeid tagajärgi. Asjaolu, et apellant ei ole suutnud 8 aasta jooksul leida püsivat tööd ja sissetulekut, viitab vaid sellele, et apellant ei soovigi oma elujärge parandada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2014 otsuse resolutsioon, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, tuleb jätta muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel kohtuotsuse põhjendusi hagi rahuldamata jätmisel. Maakohus on ebaõigesti kvalifitseerinud V. Tundi ja I. Semjonovi vahelise õigussuhte
01.jaanuaril 2007 sõlmitud lepingu alusel üürisuhteks. Ringkonnakohus nimetatuga ei nõustu ja on seisukohal, et sõlmitud leping tuleb kvalifitseerida vastavalt VÕS §-le 389 tasuta kasutamise lepinguna, mistõttu tuleb maakohtu otsuse põhjenduste hulgast välja jätta kõik üürilepingut käsitlevad õiguslikud põhjendused ja sellest tulenevad järeldused. Üürilepingu sätete kohaldamata jätmise tõttu ei analüüsi ringkonnakohus poolte poolt apellatsioonimenetluses esitatud seisukohti üürilepingu ülesütlemise kehtivuse ja üürilepingu pikendamise võimalikkuse kohta, kuna need ei ole antud vaidluse lahendamiseks asjakohased.
8.Ringkonnakohus on seisukohal, et õigussuhtele maakohtu poolt antud kvalifikatsiooni poolte poolt vaidlustamata jätmine ei tähenda, et ringkonnakohtul puuduks õigus anda vaidlusalusele õigussuhtele ja selle lõppemisele omapoolne õiguslik hinnang (vt ka RKTKo 3-2-1-65-14 p 15, 32-1-21-13 p 16). . Kohtul on kohustus kohaldada õigust asjas tuvastatud asjaoludest lähtudes ise ning kohus ei ole TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ega § 688 lg 2 järgi seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga.
01.jaanuari 2007 üürilepingu p 3.1 kohaselt on korter antud üürnikule ja tema pereliikmetele kasutusele tasuta. Üürnik pidi tasuma üksnes kommunaalkulude ja elektri eest (kd I tl 5). V. Tundile ja tema pereliikmetele korteri tasuta kasutusse andmise on maakohus tuvastanud kohtuotsuses. Pooltel ei olnud menetluse ajal vaidlust selle üle, et hageja ja tema pereliikmed kasutasid korterit tasuta. Ringkonnakohus leiab, et vaatamata sellele, et maakohus ei kvalifitseerinud vaidlusalust õigussuhet eseme tasuta kasutamisena, on maakohus pooltega arutanud asjaolu, et V. Tund koos perekonnaga kasutab korterit selle eest tasu maksmata.
9.Üürilepinguga kohustub üürileandja andma teisel isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürilandjale selle eest tasu (üüri) (VÕS § 271). Seega on kokkulepe tasu maksmise kohta üürilepingu oluline tunnus. Kui pooled ei ole eluruumi üürimisel leppinud kokku tasus eluruumi kasutamise eest, siis ei saa sellist õigussuhte kvalifitseerida üürisuhtena. Õigussuhte kvalifitseerimisel ei oma seejuures tähendust asjaolu, kuidas pooled on lepingudokumendi pealkirjastanud. Tasuta kasutamise lepinguga kohustub kasutusse andja andma teisele isikule (kasutajale) üle eseme tasuta kasutamiseks (VÕS § 389). 01. jaanuaril 2007 sõlmitud lepinguga kohustus I. Semjonov andma V. Tundile korteri kasutusse ilma vastutasu saamata. Kommunaalkulude ja elektri eest tasumise kohustus ei muuda lepingut tasuliseks, sest tegemist ei olnud I. Semjonovile suunatud vastukohustuse täitmisega. VÕS § 393 lg 1 järgi peab kasutaja kasutusse antud eseme kasutustähtaja lõppemisel tagastama. Kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu VÕS § 393 lg 3 järgi üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Seega võib kasutusse andja tähtajatu tasuta kasutamise lepingu kooskõlas VÕS

§-ga 195 igal ajal pärast lepingu sõlmimist üles öelda. Tähtajatu tasuta kasutamise lepingu korraliseks ülesütlemiseks ei ole vaja põhjust (RKTKo 3-2-1-70-12 p 10). Järelikult oli tasuta kasutamise lepingut võimalik üles öelda igal ajal ja selleks ei olnud kasutusseandjal vajalik näidata ülesütlemise teates põhjuse olemasolu. Seega tuleb 19. jaanuari 2010 dokumenti, mis on pealkirjastatud üürilepingu ülesütlemise avaldusena, käsitleda tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise ja hagejale eluruumi vabastamiseks tähtaja andmise avaldusena. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ühekuulist tähtaega eluruumi vabastamiseks pidada mõistlikuks (VÕS § 82 lg 3).

10.Tasuta kasutamise lepingu pooleks olnud I. Semjonov võõrandas lepingu objektiks oleva eluruumi (korteriomandi) 3. aprillil 2009 kostja H. Mäeotsale. Ringkonnakohus märgib, et tasuta kasutamise lepingul (VÕS § 389 jj) ei ole üürilepinguga analoogseid valdaja õiguste kaitset puudutavaid tagajärgi kinnisasja omandi üleminekul. Tasuta kasutamise leping kujutab endast iseseisvat lepinguliiki ning seaduses reguleerimata osas ei kuulu kohaldamisele tasuliste kasutuslepingute vastavad sätted (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi „Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. 2.-7. osa. §§ 208-618“, lk 367). Järelikult ei toimu tasuta kasutamise lepingu puhul analoogselt üürilepinguga lepingu üleminekut üüritud kinnisasja omaniku vahetumisel (VÕS § 291). Korteriomandi võlaõiguslik tasuta kasutamise leping kehtib selle sõlminud poolte vahel ja ei kehti enam korteriomandi uue omaniku ja kasutaja vahel. Kinnistusraamatust ei nähtu kannet vaidlusalusele korteriomandile V. Tundi kasuks seatud koormatiste või kitsenduste kohta. AÕS §-des 225 jj reguleeritud isikliku kasutusõiguse tekkimiseks on AÕS § 641 järgi nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti.
11.Veera Tund on tuginenud mh sellele, et temaga sõlmitud eluruumi kasutamise lepingu ülesütlemine oli hea usu põhimõttega vastuolus. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud hagejale esitatud eluruumi vabastamise nõue hea usu põhimõtte vastane. Apellant ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks pidada eluruumi kasutamise lepingu ülesütlemist hea usu põhimõtetega vastuolus olevaks. Hea usu põhimõtte vastane ei saa olla kinnistu uue omaniku vajadus eluruumi kasutada ega ka V. Tundi väidetavalt halva majandusliku seisundiga arvestamata jätmine. Arvestades seda, et tasuta kasutamise leping oli sõlmitud tähtajatult, leping ei ole üle läinud kinnisasja uuele omanikule, siis ei ole ringkonnakohtul võimalik rahuldada ka hageja nõuet lepingu kehtivuse pikendamiseks.
12.Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01. jaanuarist 2015 kehtiva menetlusõiguse seaduse kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (näiteks lepingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes, kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Kuna käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 01. jaanuari 2015, ta menetlusosalistelt menetluskulude nimekirja ei küsinud ning märkis otsuses, et menetlusosalistel on õigus esitada kulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul (TsMS § 174 lg 1). Kuigi praeguseks ei kehti enam

säte, mis lubas esitada menetluskulude nimekirja pärast lõpplahendi jõustumist, tuleb siiski kohaldada varasemat seadust nende lõpplahendite suhtes, mis tehti enne 01.01.2015, ning lubada kulude kindlaksmääramise taotlust esitada kehtinud seaduses ettenähtud korras. Seejuures on oluline ka tagada, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi, seda sõltumata lahendi tegemise ajast. Eeltoodust tulenevalt ei määra ringkonnakohus menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirja esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. Kohus selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud redaktsioonist. Kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

13.Tartu Ringkonnakohtu 20. novembri 2014 määrusega on V. Tundile antud menetlusabi. Ringkonnakohus vabastas V. Tundi apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 225 euro tasumisest. TsMS § 190 lg 2 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb V. Tundilt välja mõista riigilõiv, mille tasumisest ta vabastati apellatsioonkaebuse esitamisel. Riigilõiv 225 eurot tuleb välja mõista V. Tundilt riigi tuludesse. Arvestades V. Tundi majanduslikku seisundit, mida ringkonnakohus kontrollis menetlusabi andmise otsustamisel, peab ringkonnakohus võimalikuks kohustada apellanti tasuma riigilõivu osamaksete kaupa, s.o viie võrdse osamaksena summas à 45 eurot. Menetluskulude hüvitamiseks tuleb menetlusosalisel pöörduda pärast lahendi jõustumist 30 päeva jooksul maakohtu poole. Ringkonnakohus märgib, et kuna maakohtu menetluse ajal kehtinud seadus ei sätestanud, et menetlusosaline peab igas kohtuastmes esitama menetluskulude nimekirja, siis tuleb asjades, kus maakohus tegi lahendi enne 01.01.2015 aastat menetluskulude hüvitamise osas juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonist. Kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 14.07.20262-26-114762/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 13.07.20262-23-116107/17Harju Maakohus Tallinna kohtumaja