Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud

otsa pargitud sõidukile Opel Zafira, mis omakorda paiskus otsa sõidukile Opel Frontera. Kostja pojal puudus sõiduki juhtimise õigus ning tagurdamisel ei veendunud ta manöövri ohutuses. Kostja on juhtunu kohta koostatud kirjelduses avaldanud, et tema poeg tegi avarii, proovides bussipargi territooriumil autosõitu. Hagejal oli kahju põhjustanud sõiduki suhtes sõlmitud tähtajatu liikluskindlustuse leping. Sõiduk kuulus Danske Bank A/S Eesti filiaalile. Lepingu oli sõlminud sõiduki rentnik OÜ Kemmerling. Maakohus leidis, et nõue ei ole aegunud. Samuti leidis maakohus, et hageja soovitud hüvitise piiramine 30%-le ei ole võimalik. Kostja poeg oli õnnetuse põhjustamise ajal 14-aastane. Seega vastutas kostja tema tegevuse eest sõltumata süüst ning kostja ei saa vastutusest vabanemiseks väita, et ta vastutab vaid tahtluse korral (VÕS § 1053 lg 2). Kostja ei ole tõendanud, et ta tegi kahju ärahoidmiseks kõik, mida oleks saanud mõistlikult oodata. Vastupidi, ei vaieldud selle üle, et kostja ise andis sõiduki võtmed üle oma pojale. Riigikohus on leidnud, et LKindlS § 5 lg-s 2 käsitletakse sõiduki valdajana just sõidukit juhtinud füüsilist isikut ning selles mõttes on sõiduki valdaja mõiste liikluskindlustuse seaduses laiem kui asjaõigusseaduses (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-06). Viidatud seisukohast tuleneb eeskätt see, et kui sõidukit faktiliselt juhtinud isik põhjustas kindlustatud sõidukiga kellelegi kahju, on ta kindlustatuks sõltumata sellest, kas ta oli sõiduki omanik või õigustatud kasutaja või mitte. Hageja on esitanud kostja vastu nõude § 48 lg 2 p 4 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib tagasinõude esitada kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõiduki juhtimise õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Kohustusliku vastutuskindlustuse puhul ei omanda kindlustusandja pärast kahju hüvitamist kannatanu õiguslikku positsiooni ning ta saab tagasinõude esitada vaid selgelt seaduses sätestatud alustel ja seaduses nimetatud isikute vastu (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-06). LKindlS § 48 lg 2 p 4 tõlgendamisel on Riigikohus leidnud, et nimetatud alusel tagasinõude esitamise üheks eelduseks on sõiduki juhtimise üleandmine isikule, kellel ei olnud juhtimisõigust. Riigikohus rõhutas, et § 48 lg 2 p 4 kehtestas sõiduki valdaja vastutuse, kui ta ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust, ja sõiduki omaniku vastutuse, kui viimane andis sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Kostja ei ole sõiduki omanik ning sõiduki omanikuks olev Danske Bank A/S Eesti filiaal ei andnud sõiduki juhtimist üle juhtimisõiguseta alaealisele. Apellatsioonkaebus

LKindlS § 5 lg 1 ja VÕS § 522 lg 1 kohaselt olla ainult sõiduki omanik. Sõiduki valdaja saab olla lepingu pooleks ainult siis, kui ta on sõiduki omanik. Mõistet “valdaja” tuleb LKindlS § 48 lg 2 kontekstis tõlgendada vastavalt LKindlS § 5 lg-s 2 antud definitsioonile. Vastustaja, kes oli Kemmerling OÜ töötaja, kellele oli antud õigus sõiduki kasutamiseks tööülesannete täitmisel, andis sõiduki valduse üle oma alaealisele pojale. Kuigi pojal polnud õigust nimetatud sõidukit vallata ja ta oli alaealine, siis oli sõiduk tema tegeliku kontrolli all ning seega saab teda pidada ka sõiduki valdajaks. Tagasinõue isiku vastu, kes andis sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule, on realiseeritav juhul, kui juhtimise üleandjaks on sõiduki omanik või valdaja. Analoogselt LKindlS § 48 lg 2 p-s 3 kirjeldatud juhtimise üleandmisega peaks ka käesoleval juhul olema tegemist vähemalt hooletu üleandmisega. Sõiduki omanikuks oli Danske Bank A/S Eesti filiaal. Sõidukit rentis Kemmerling OÜ. Kemmerling OÜ ei andnud sõiduki juhtimist üle alaealisele isikule. Sõiduk oli antud tööülesannete täitmiseks kasutada vastustajale, kes sel ajal faktiliselt ka sõidukit valdas. Liiklusõnnetuse hetkel sõidukit juhtinud RR oli sõiduki rooli lubanud tema isa, sõiduki valdajaks olnud vastustaja AR. Seega on tõendatud lisaks sõiduki juhtimisele ilma juhtimisõiguseta ka vastustaja poolt sõiduki juhtimise üleandmine juhtimisõiguseta isikule. Järelikult tekkis apellandil õigus esitada tagasinõue nii vastustaja alaealise poja vastu, kes juhtis sõidukit vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust omamata, kui ka vastustaja vastu, kes valdas sõidukit ja andis juhtimise üle juhtimisõiguseta isikule. Kuivõrd kostja poeg oli õnnetuse hetkel 14-aastane, siis VÕS § 1053 lg 2 kohaselt vastutavad vanemad tema poolt tekitatud kahju eest. Vastus apellatsioonkaebusele

Eelmise seisukoha juures on oluline arvestada, et LKindS § 48 lg 2 p 4 ei sätesta kindlustusandja kasuks tagasinõuet sellise isiku vastu, kes ise deliktiõiguslikult ei vastutaks selle tegevuse/tegevusetuse eest, millega viidatud säte seostab tagasinõude. Näiteks juhul, kui sõiduki juhtimise üleandmine vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule ei tooks kaasa deliktiõiguslikku vastutust üleandjale, ei oleks võimalik üleandja vastu tagasinõuet LKindS § 48 lg 2 p 4 alusel esitada. Praeguses asjas võib kostja teo õigusvastasus tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 ja lgst 3 ning liiklusseaduse § 202 lg-st 1, mis näeb ette rahatrahvi mh mootorsõiduki omanikule või valdajale vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguseta isiku mootorsõidukit juhtima lubamise eest. II

Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/

Otsus parandatud 05.11.2014 määrusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.