2-13-32695/22 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

5.K. Jakobson esitas Tartu Maakohtu 13. augusti 2014 määrusele määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus, rahuldada kaja ja taastada menetlus, peatada Tartu Maakohtu tagaseljaotsuse viivitamatu täitmine, tagastada kaja esitamisel tasutud kautsjon ja jätta menetluskulud hageja kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei saa lugeda menetlusdokumente kaebajale TsMS § 325 alusel kättetoimetatuks, sest menetlusdokumente ei ole jäetud vastavalt TsMS §-le 325 kostja postkasti, vaid on tagastatud saajale. Määruses märgitud lauatelefoni numbrid olid kaebaja tööandja ettevõtte üldised klientidele mõeldud telefoni infonumbrid, kust ei olekski olnud võimalik kaebajat kätte saada. Samuti ei ole kaebaja kodus viibimise ajal käinud keegi talle 07. veebruaril 2014 menetlusdokumente kätte toimetamas, mistõttu ei saanud kaebaja keelduda vastuvõtmisest. Kaebaja pole hoidunud kõrvale käesoleva tsiviilasja dokumentide vastuvõtmisest; 2) on väär maakohtu seisukoht, et menetlusdokumentide postkasti panemata jätmine ei muuda iseenesest TsMS § 325 eesmärki. TsMS § 325 regulatsiooni eesmärgiks on, et saadetise postkasti jätmise kohustusega tagatakse menetlusosalisele siiski reaalne võimalus oma õiguste teostamiseks ja kaitsmiseks tutvuda dokumendiga õigeaegselt. Kui saaja keeldub (kaebaja pole keeldunud) vabatahtlikult dokumenti allkirja vastu vastu võtmast, siis on ka õiguspoliitiliselt aktsepteeritav, et alates keeldumisest ning dokumendi postkasti jätmisest loetakse dokument vastuvõetuks ning saajale läheb üle riisiko, kas ta tutvub pärast keeldumist dokumendiga või mitte ning kas ta kasutab õigeaegselt enda kui menetlusosalise õigusi. Igal juhul oleks dokumendi postkasti jätmisega tagatud saajale reaalne võimalus tutvuda tema vastu esitatud hagi sisuga ning selle pinnalt otsustada, kas ta soovib sellele vastata või mitte. Nimetatud kohustus on TsMS §-s 325 sätestatud imperatiivsena ning kohtu kordnikul puudub diskretsioon selles osas, kas ta jätab või ei jäta dokumente saaja postkasti. Arvestades, et puudub vaidlus selles, et dokumente ei jäetud kaebaja postkasti, ei ole kaebaja hinnangul võimalik lugeda dokumente kättetoimetatuks TsMS § 325 alusel. 3) ei ole menetlusdokumente kostjale teadaolevalt kätte toimetatud ning võimaldatud reaalselt hagiga tutvuda ka ühelgi muul TsMS 34.-36. peatükis nimetatud meetodil. Samuti pole ka kohus tagaseljaotsuses tuginenud ühelegi muule kättetoimetamise viisile. Seega pole hagi kaebajale kätte toimetatud isiklikult allkirja vastu ega elektrooniliselt, mistõttu võis kaebaja esitada kaja mõjuvat põhjust põhistamata; 4) on maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata kaebaja seisukohtadega, sh viitega Riigikohtu praktikale (RKTKo 3-2-1-152-06 p 15, RKTKo 3-2-1-145-11 p 13). Hagi veenvuse üle ning kaja rahuldamise üle otsustamisel pidanuks kohus arvestama ka kaebaja poolt esitatud faktiga, et

5) tekiks määruskaebuse rahuldamata jätmisel ning Tartu Maakohtu menetluses oleva tsiviilasjas nr 2-14-54684 Kvaliteetinkasso OÜ hagi kostja vastu rahuldamisel vastuvõetamatu olukord, kus kaebaja suhtes on esitatud samal alusel kaks hagi ning täpselt sama nõude rahuldamiseks jõustuks kaks erinevat kohtulahendit kahe erineva võlausaldaja suhtes. Maakohus ei ole esitanud määruses ühtegi põhjendust eelpoolt nimetatud seisukohtade arvestamata jätmise kohta, mistõttu on määrus tehtud TsMS § 442 lg 8 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjendamise kohustust rikkudes; 6) oleks maakohus pidanud taastama menetluse TsMS § 417 lg 2 alusel. Kaja võis TsMS § 415 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust. Ka Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasja nr 2-13-37126 otsuse p-s 10 märkinud, et TsMS § 415 lg 1 p 1 kohaselt ei eelda kaja rahuldamine mõjuva põhjuse olemasolu siis, kui hagimaterjalid toimetati kostjale kätte muul viisil, kui isiklikult allkirja vastu või elektrooniliselt. Kuigi TsMS-i muudetud redaktsioon sisaldab ebaselgust, mis võimaldab mitmeti mõistmist kättetoimetamise põhimõtetes ning seaduses ei ole selgelt esile toodud, mida tuleb elektroonilise kättetoimetamisena mõista, leidis ringkonnakohus, et elektroonilise kättetoimetamisena § 415 lg 1 p 1 tähenduses tuleb mõista kättetoimetamist TsMS § 3111 tähenduses. See tähendab sellist kättetoimetamist, kus menetlusdokumendid toimetatakse menetlusosalisele kätte selleks loodud spetsiaalse infosüsteemi kaudu. Seega ei saa elektrooniliseks kättetoimetamiseks lugeda mitte igat küberneetilist kanalit pidi toimunud andmeedastust. Nii ei saa TsMS § 415 lg 1 p 1 tähenduses elektrooniliseks kättetoimetamiseks lugeda ka e- posti teel toimunud dokumentide saatmist. Sellist lähenemist toetab ka loogika, et TsMS § 415 lg 1 p-i 1 varasema redaktsiooni kohaselt ei olnud kaja esitamiseks mõjuvat põhjust vaja siis, kui hagimaterjalid toimetati kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega. Alates 01.01.2013.a täiendati § 415 lg 1 p-i 1 redaktsiooni ja lisati sinna täiendavalt „elektrooniline kättetoimetamine“. Eelduslikult võiks muudetud normi eesmärgiks pidada seda, et seadusandja soovis täiendada loetelu veel ühe kindla, selgelt tõendatud kättetoimetamise viisiga, milleks võiks pidada läbi spetsiaalse arvutiprogrammi toimuvat kättetoimetamist; 7) rikub kaja rahuldamata jätmine kaebaja õigust tõhusale õiguskaitsele. PS §-dest 14 ja 15 tulenevad põhiõigused sisaldavad endas isiku subjektiivset õigust nõuda ja riigi objektiivset kohustust tagada menetluse tõhusus. Tegemist on menetluslike põhiõigustega, mille eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhiõiguste teostamiseks ja tagada põhiõiguste tõhus kaitse (RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09, p 75). Vaidlustatav määrus rikub selgelt kaebaja PS § 24 järgset õigust olla oma kohtuasja arutamise juures. Samuti ei ole vaidlustatav määrus kooskõlas ka kohtute senise praktikaga sarnaste olukordade lahendamisel; 8) on hageja nõustunud kaja rahuldamisega ja menetluse taastamisega. Kaja lahendamisel tuli kaebaja hinnangul kohtul arvestada muuhulgas menetlusosaliste põhiõiguste ja nende võimaliku riivega. Eelkõige tuli kohtul kaaluda, kas kaja rahuldamine riivaks ebamõistlikult hageja põhiõigust efektiivsele õiguskaitsele. Kuna hageja on ise kinnitanud, et kaja tuleb rahuldada ja menetlus taastada, siis arusaadavalt pole hageja nimetatud õigust rikutud. Käesolev tsiviilasi ei ole ebamõistlikult kaua olnud kohtu menetluses. Eeltoodust tulenevalt kaaluvad kostja põhiõiguste riive üles hageja võimaliku õiguste riive kaja lahendamisel, seega on õigem menetlus taastada.