3-2-1-177-13 - Riigikohus - lahend.ee

7.Tartu Ringkonnakohus jättis 25. septembri 2013. a määrusega määruskaebuse rahuldamata, kuid tühistas maakohtu määruse osas, millega maakohus jättis kaja rahuldamata. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue määruse, millega jättis kaja läbi vaatamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäid kostja kanda. Ringkonnakohtu määruse kohaselt toimetas maakohus 31. oktoobri 2011. a tagaseljaotsuse kostjale kätte avalikult, avaldades kohtuotsuse resolutsiooni 2. novembril 2011 AT-s. Kättetoimetamise asjaolusid tuleb hinnata nende menetlustoimingute tegemise ajal kehtinud menetlusõiguse normide alusel. Maakohus asus õigesti seisukohale, et enne 1. jaanuari 2013 kehtinud TsMS § 415 lg 2 kohaselt võis kaja esitada otsuse kättetoimetamisest alates 28 päeva jooksul, mistõttu oleks kaja tulnud esitada hiljemalt 30. detsembril 2011. Kostja esitas kaja 4. aprillil 2013. Kostjal oli TsMS § 415 lg 1 p 1 järgi õigus esitada kaja sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kuna hagi toimetati talle kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega. Seega vabanes kostja kaja esitamisel TsMS § 415 lg-s 1 sätestatud kohustusest tõendada, et tagaseljaotsuse tegemise aluseks olnud hagile vastamata jätmine oli tingitud mõjuvast põhjusest. Õigus esitada kaja sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust ei toonud aga kaasa õigust esitada kaja TsMS § 415 lg-s 2 sätestatud tähtaega järgimata. Maakohus ei rikkunud menetlusdokumentide kostjale avalikul kättetoimetamisel menetlusõiguse norme. Maakohus üritas korduvalt selgitada välja kostja viibimiskohta ning toimetada talle hagi materjalid kätte muul viisil kui avalikult. Kostjale ei õnnestunud dokumente kätte toimetada tema rahvastikuregistris märgitud aadressil, kuna kostja ei viibinud kohal. Politseiasutuse teatise kohaselt ei õnnestunud dokumente kostjale kätte toimetada ka politsei abil, kuna kostja ei ela sellel aadressil ja tema viibimiskoht ei olnud politseile teada. Väljastusteatele on piirkonnakonstaabel märkinud, et kostja viimane teadaolev asukoht oli Prantsusmaal ning omastega ta ei suhtle. Maakohus püüdis korduvalt edastada kostjale menetlusdokumente ka e-posti aadressil [email protected], millele kostja ei reageerinud. Järgnevalt küsis maakohus kostja kontaktandmeid hagejalt, kes edastas kohtule sama eposti aadressi ning lisaks mobiiltelefoni numbri. Kuna kohtule ei saanud teatavaks muud võimalikku viisi kostjale dokumentide edastamiseks ning ükski kohtule kättesaadavatest kätteandmise viisidest ei andnud tulemusi, oli kohtul õigus toimetada dokumendid kostjale kätte avalikult. Mobiiltelefoni number ei ole käsitatav kostjale menetlusdokumentide kätteandmist võimaldava vahendina. Tsiviilasja nr 2-10-19740 protokollist nähtuvalt ei andnud ka kostja mobiiltelefonile helistamine tulemust, mis võimaldanuks talle menetlusdokumente kätte toimetada. Tõendatud ei ole, et kostjat esindas enne 26. märtsi 2013 lepinguline esindaja, kelle kaudu oleks võimalik olnud maakohtul kostjale menetlusdokumente kätte toimetada. Esindussuhte tekkimine enam kui aasta ja neli kuud pärast tagaseljaotsuse resolutsiooni avaldamist AT-s ei anna alust asuda

11.Maakohus toimetas hagiavalduse kostjale kätte avalikult AT-s avaldamisega. Maakohus rahuldas hagi tagaseljaotsusega, sest kostja ei vastanud hagile kohtu määratud tähtajaks. Maakohus märkis tagaseljaotsuse resolutsioonis, et tagaseljaotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult ning avalikustada kohtuotsuse resolutsioon AT-s. Kolleegium on varem leidnud, et seaduses ei ole otsesõnu sätestatud, et kohtus ei pea pärast menetlusdokumendi AT-s nõuetekohast avaldamist järgnevate menetlusdokumentide kättetoimetamiseks kasutama kõiki seaduses ettenähtud kättetoimetamise viise. Siiski võib kohus pärast AT-s menetlusdokumendi avaldamist avaldada tagaseljaotsuse AT-s ilma kõiki TsMS § 317 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldusi kontrollimata juhul, kui asjaoludest nähtuvalt on selge, et tagaseljaotsust ei ole võimalik muul viisil kätte toimetada. Sellisel juhul võib kohus tagaseljaotsuses märkida, et see avaldatakse AT-s (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-9-10, p 11). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Maakohus on hagi AT-s avaldamist põhjendanud 10. juuni 2011. a määruses, kus leidis, et kohtul puuduvad andmed kostja tegeliku asukoha kohta, ta ei ela registrisse kantud aadressil ning ei ole ka muul viisil olnud võimalik tema asukohta teada saada. Kohtutoimikust nähtuvalt üritas maakohus toimetada hagimaterjale kostjale kätte kostja rahvastikuregistrisse kantud aadressil postiteenuse osutaja (tl 31) ja politsei vahendusel (tl 32–34). Samuti proovis maakohus kooskõlas TsMS § 314 lgga 1 toimetada dokumendid kostjale kätte e-posti kaudu (tl 17, 35–36). TsMS § 200 esimene lõige sätestab, et menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Kostja ei ole kajas ja määruskaebustes oma tegelikku viibimiskohta selgitanud ega väitnud, et e-posti aadress, mille kaudu maakohus proovis temaga ühendust saada, ei kuulu talle. Kostja on Riigikohtule esitatud määruskaebuses oma elukoha aadressiks märkinud aadressi, mille kaudu maakohtul ei õnnestunud talle hagimaterjale kätte toimetada. Sellises olukorras ei saa kostja kolleegiumi arvates tugineda väitele, et talle oleks saanud hagiavaldust ja tagaseljaotsust kätte toimetada muul viisil kui avalikult. Seetõttu ei ole kolleegiumi arvates alust kahelda, et maakohus järgis seadust hagiavalduse ja tagaseljaotsuse kostjale AT-s avaldamisega kätte toimetamisel.