Pankrotiõigus › Muud pankrotiasjad

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MAAKOHTU MÄÄRUS

Halduri 31. detsembri 2020 aruande kohaselt töötab võlgnik alates 9. septembrist 2019 OÜ-s XXXXXX (registrikood XXXXXXXXX) miinimumtöötasuga 540 eurot/kuus, muude sissetulekute kohta halduril andmed puuduvad. Kogu menetluse jooksul ei ole õnnestunud töötasust kinnipidamisi teha, sest võlgnik on saanud miinimumpalka. Eelnevalt ei ole võlgnik tööl käinud – haldur on 31. juuli 2017 ja 24. mai 2018 aruannetes märkinud, et võlgnik ei tööta ja võlgnik võib varjata enda sissetulekuid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

lõpetamise aruande kinnitamisel on ilmnenud, et võlgniku avalduses puudub PankrS § 170 lgs 2 sätestatud kinnitus, peab kohus võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsus, sh määrama võlgnikule tähtaja avalduse täpsustamiseks. Tegemist on ilmselge ebatäpsusega, mille oleks saanud kõrvaldada uurimispõhimõtte rakendamise käigus. Maakohus on teinud võlgniku avalduse alusel meelevaldsed järeldused ilma, et maakohus oleks sellele eelnevalt selgitanud välja võlgniku seisukoha. Maakohus on oletanud, et võlgnikul võis puududa tahe täita PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi, millele viitab ka see, et võlgniku töisest tulust puuduvad pankrotivarasse laekumised ja haldur viitab ka sellele, et võlgnik võib varjata enda sissetulekuid. Kohus pole enne menetluse algatamata jätmise otsustamist küsinud viidatud kahtluse/oletuse kohta seisukohta võlgnikult. Tegemist on menetlusõiguse olulise rikkumisega. PankrS § 173 sätestab võlgniku kohustused kohustustest vabastamise menetluse kestel, mis tähendab seda, et menetluse alustamata jätmist ei saa põhjendada võlgniku tegevusega pankrotimenetluse jooksul. Maakohus viitab ka sellele, et kuivõrd 92,28% pankrotimenetluses tunnustatud nõuetest moodustavad kahju hüvitamise nõuded, mis ei lõpe kohustustest vabastamise menetluses, siis kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine ainult 7,72% nõuete osas ei ole põhjendatud (kohtumääruse p 30). Tegemist on asjakohatu kaalutlusega, sest sõltumata sellest, millises ulatuses nõuded jäävad pankrotimenetluse lõppemisel rahuldamata, puudub kohtul alus jätta menetlus algatamata juhul, kui selleks puudub seadusest tulenev alus. Asjakohane ei ole siinjuures lähtuda nõuete ulatuse proportsioonist, sest nõuete kogusummat arvestades võib ka 7,72 % ulatuses nõudeid moodustada märkimisväärse summa.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes selles osas (määruse resolutsiooni p 7). Ülejäänud osas on maakohtu määrus jõustunud.

märkimisväärse summa, millest vabastamise võib kohus kooskõlas PankrS §-ga 175 otsustada. Seega ei saanud maakohus ka sellele argumendile tuginedes praeguses asjas jätta kohustustest vabastamise menetlust algatamata.

võlgnik võib pankrotivara käsutada halduri nõusolekul. Halduri nõusolekuta tehtud käsutustehing on tühine (PankrS § 36 lg 6). Käesolevas menetluses oli võlgnikul võimalus paluda tööandjal kanda oma töötasu halduri poolt valitsetavale pangaarvele. Võlgniku töötasu laekumisel pangaarvele on halduri kohustus tagada võlgnikule sissetulek TMS § 132 lg-tes 1 ja 2 sätestatud määras. Ülejäänud töötasu pidi haldur arvama pankrotivarasse. Kui võlgnik kasutas töötasu väljamaksmiseks muud viisi ja jättis halduri sellest teavitamata, lasus kohustus anda töötasu osa, mis ületas sissetuleku seda osa, millele ei saa pöörata sissenõuet, pankrotivarasse, võlgnikul endal. Võlgnik ei ole selgitanud, millisel viisil toimus temale töötasu maksmine ja miks ta ei saanud saadud sissetulekut maksta võlgniku arvelduskontole. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et võlgnik töötas pankrotimenetluse ajal (ja töötab edasi) XXXXXXX OÜ-s (registrikood XXXXXXXXX, endine ärinimi OÜ XXXXXX), mille juhatuse liikmeks, ainuosanikuks ja tegelikuks kasusaajaks on võlgniku abikaasa A.A.. Seega oli võlgnikule töötasu maksmine tema lähikondse kontrolli all. Võlgnik ei ole tõendanud, et tal oli halduri nõusolek pankrotivara hulka kuuluva sissetuleku osa käsutamiseks. Võlgniku kohustused pankrotimenetluses on sätestatud PankrS §-s 85. Võlgnik peab andma kohtule, haldurile, pankrotitoimkonnale (selle olemasolul) teavet, mida nad vajavad seoses pankrotimenetlusega, eelkõige oma vara kohta. Kuivõrd vara hulka kuulub ka saadav töötasu, siis on võlgnik kohustatud andma kohtule ja haldurile informatsiooni ka oma töötasu suuruse ja selle muutumise kohta. Seda eriti olukorras, kui võlgniku töötasu ei laeku võlgniku pangakontole. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et võlgnik on pankrotimenetluses rikkunud pankrotivara käsutuskeeldu, käsutanud ilma halduri nõusolekuta ajavahemikus september 2023 – mai 2024 töötasu osas, mis tuli anda pankrotivarasse ja on teinud seda vähemalt raske hooletuse tõttu. Võlgnik on rikkunud võlgniku kohustusi pankrotimenetluses PankrS § 171 lg 2 p 5 tähenduses ja takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist PankrS § 171 lg 2 p 4 tähenduses.

väljamakseid. Võlgniku rikkumiste hindamisel tuleb nende asjaoludega kohtul arvestada. Ringkonnakohtule on arusaamatu võlgniku seisukoht 12. märtsi 2025 menetlusdokumendis, et tal on säästetud vahendeid (rahasummat võlgnik ei nimeta), mis ta võib võlausaldajatele anda, sest ta ei soovi midagi varjata. Võlgnik ei ole selgitanud, millise vara arvel on tema säästud tekkinud, kas säästud on käsitletav pankrotivarana, mille käsutamise õigus oli pankrotimenetluse ajal halduril või võlgnikul halduri nõusolekul (PankrS § 35 lg 1 p 2). Maakohus tuvastas pankrotimenetluse lõpetamisel 11. detsembri 2024 määruses (p 28), et võlgniku töötasust ei õnnestunud kinnipidamisi teha, sest võlgnik sai miinimumpalka. Halduri

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.