Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue

20.01.2012). 13.01.2011 saatis hageja kostjatele nõude võla tasumiseks. Kostjad kirjadele ei reageerinud ja võlgnevust ei tasunud. Hageja on käitunud heas usus ja võlausaldajana on täitnud talle seadusega pandud kohustused. Hagejal ei olnud võimalust mõjutada pankrotimenetluse kulgu. Pankrotitoimkonda kuulus kolm liiget ning igal liikmel oli üks hääl, seega ei omanud hageja töötaja toimkonnas häälteenamust. Põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisel esitas hageja laenulepingutest tuleneva nõude pankrotimenetluses. Pankrotimenetlusest olid kostjad I ja II teavitatud kui põhivõlgniku juhatuse liikmed. Kõik kostjad esitasid põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks oma käenduslepingust tulenevad nõuded, mida nõuete kaitsmise koosolekul ei tunnustatud. Kostjad ei ole hageja poolt kahju tekitamist tõendanud. Olenemata pankrotivara realiseerimise hinnast, ei oleks kostjad saanud hüvitust põhivõlgniku pankrotimenetluses. Seadus ei pane võlausaldajale kohustust teavitada käendajat pankrotivara realiseerimise hinnast. Väär on kostjate väide, et saades 19.10.2009 teada hagejalt müügihinna alandamisest, teavitasid kostjad hagejat soovist osta pankrotivara ise, kuid hageja käitumine oli kostjaid kahjustav, kuna hageja tegevuse tõttu jäid kostjad ilma võimalusest omandada põhivõlgniku pankrotivara müügihinnaga alla 0,6 miljoni krooni. Põhivõlgniku pankrotivara müügi tingimuste ja hinna üle otsustas 19.10.2009 võlausaldajate üldkoosolek, kus kostjad ei osalenud. Huvi korral omandada pankrotivara oli neil võimalus pöörduda pankrotihalduri poole info saamiseks ja omapoolse ostupakkumise tegemiseks. Kostjate tasaarvestusavalduses esitatud nõue on tõendamata. Kostjate vastuväited

teadis, mida ja millal pankrotimenetluses otsustati. Kostjad ei olnud pankrotimenetluses võlausaldajad. Kostjad kuulsid hagejalt pankrotivara müügist muu hinnaga kui 7,8 miljonit krooni 19.-20.10.2009. Seejuures ei teavitatud kostjaid, mis hinnaga pankrotivara müüakse. Kostjad esitasid koheselt peale kohtumist hagejale ettepaneku pankrotivara väljaostuks. Hageja väide võimalusest pöörduda pankrotihalduri poole on sisutühi, sest haldur ei ole kohustatud menetlusevälistele isikutele väljastama infot. Hageja vastuväide, et pankrotivara müügitingimuste üle otsustas võlausaldajate üldkoosolek, ei ole asjakohane, liiatigi nähtub koosoleku protokollist, et koosolekul olid kaks isikut - hageja esindaja ja advokaat Martin Männik. Hageja lohakuse või otsese pahatahtliku käitumise tõttu sattusid kostjad olukorda, kus nende varaline seis on negatiivne. Lisaks kohustab krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 hagejat laenude andmisel järgima häid pangandustavasid. Kostjad on tõendanud, et hageja teadmisel müüdud vara väärtus oli suurem ja neil oli võimalus vara kõrgema hinnaga osta. Maakohtu otsus

- ülesütlemise päeva seisuga (22.01.2009) oli Anrole Osaühingu (pankrotis) täitmata kohustus hageja ees 2 009 828 krooni 91 senti (128 451 eurot 48 senti), millest tagastamata laen 1 898 056 krooni 50 senti, intressid 53 480 krooni 72 senti, leppetrahv 58 291 krooni 69 senti; - 19.03.2009 kuulutati välja Anrole Osaühingu pankrot; - 23.03.2009 esitas hageja Anrole Osaühingu (pankrotis) pankrotimenetluses nõude 2 095 679 krooni 7 senti (133 938 eurot 30 senti). Hageja nõue kaitsti pankrotimenetluses täies ulatuses; - 24.03.2009 esitas hageja taotluse tagatise avansiliseks väljamaksmiseks Maaelu Edendamise Sihtasutusele, kes maksis 03.04.2009 hagejale välja avansilise ettemakse 1 000 000 krooni (63 911 eurot 65 senti). Laekunud tagatise arvelt vähendas hageja laenusumma põhiosa jääki; - pankrotimenetluse käigus võõrandati Anrole Osaühingu (pankrotis) vara 216 000 krooni (13 804 eurot 91 senti). Hagejale pankrotimenetluses rahalisi vahendeid ei laekunud, kogu pankrotivara müügist laekunud tulu läks pankrotimenetluse kulude katteks; - hageja nõue hagi esitamise seisuga on 86 366 eurot 89 senti, millest 57 396 eurot 27 senti on tasumata laenu põhiosa, 3 688 eurot 86 senti intressid, 10 189 eurot 86 senti viivis perioodi 23.01.2009-19.03.2009 eest, 454 eurot 90 senti viivis perioodi 20.03.2009-03.04.2009 eest, 14 637 eurot viivis perioodi 04.04.2009-20.01.2012 eest. Iga käendaja vastutuse piirmäär on 200 000 krooni (12 782 eurot 33 senti) (käenduslepingu p 2.1); - 13.01.2011 saatis hageja kostjatele nõude võla tasumiseks. Kostjad võlgnevust ei tasunud. Kostjatele väidetav kahju tekkimine leidis aset tsiviilasjas nr 2-08-75275 (Advisio OÜ (end ärinimi Funding OÜ) pankrotiavaldus Anrole Osaühingu pankroti väljakuulutamiseks) ja kahju seisnes selles, et pankrotimenetluses müüdi vara 97% odavamalt, mille otsustas pankrotitoimkond, kuhu kuulus ka hageja endine töötaja. Pankrotiseaduse (PankrS) § 135 lg 1 kohaselt peab pankrotivara müük toimuma täitemenetluse seadustiku (TMS) sätete kohaselt, arvestades PankrS-i erisusi. Hageja esitas põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisel laenulepingutest tuleneva nõude pankrotimenetluses ning kostjad kui põhivõlgniku juhatuse liikmed oli pankrotimenetlusest teadlikud. Kostjad esitasid pankrotimenetluses tunnustamiseks oma käenduslepingust tulenevad nõuded, mida nõuete kaitsmise koosolekul ei tunnustatud. Seega olid kostjad tsiviilasjas nr 2-08-75275 pankrotivõlgniku võlausaldajad. Hageja võlausaldajana täitis talle seadusega pandud kohustused. VÕS § 146 lg-st 2 ei tulene, et võlausaldaja peaks pidevalt informeerima käendajaid põhivõlgniku pankrotimenetluses tehtavatest toimingutest, vaid sätte mõtteks on, et pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest käendajaid viivitamata teavitama. Seega ei olnud hagejal võimalust mõjutada pankrotimenetluse kulgu. Kuna pankrotitoimkonda kuulus kolm liiget ning igal liikmel oli üks hääl, siis ei omanud hageja töötaja toimkonnas häälteenamust otsustamisel. Juhul, kui kostjad leidsid, et hageja töötaja pankrotitoimkonnas tekitas võlausaldajatele kahju, oleksid võlausaldajad pidanud esitama pankrotimenetluses taotluse pankrotitoimkonna liikme vabastamiseks, mida kostjad teinud ei ole (PankrS § 74 lg 5). Kostjad ei ole hageja poolt kahju tekitamist tõendanud. Kostjad väidavad 21.10.2009 hagejale saadetud märgukirjas ja 10.12.2009 nõudes kahju hüvitamiseks, et hageja süül on kostjatele tekkinud kahju. VÕS § 104 kohaselt vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Antud juhul ei ole kostjad tõendanud hageja seotust ja võimalust mõjutada asjaolu, et põhivõlgniku pankrotimenetluse käigus võõrandati pandi ese madala hinnaga, ning kostjad ei saanud seda omandada neile sobivatel tingimustel. Kostjad pöördusid märgukirjaga hageja poole, et viimane „ei müüks pankrotivara ülimalt odavalt ja kostjad soovivad seda teatud tingimustel osta“. Hagejal puudus võimalus vara müüa, kuna tegemist oli pankrotivaraga, mille müügi korraldab pankrotihaldur (PankrS § 55 lg 3 p 1).

Kostjad ei ole esitanud ühtegi dokumentaalset tõendit sooviga pankrotivara osta. Lisaks oli Ametlikes Teadaannetes 27.04.2009 avaldatud enampakkumisteade, mille kohaselt müüs Anrole Osaühingu (pankrotis) pankrotihaldur avalikul kirjalikul enampakkumisel põhivõlgnikule kuuluva põhivara, mille alghinnaks määrati 7 811 193 krooni 98 senti. Pakkumised tuli saata hiljemalt 11.05.2009 kell 17.00 Juhkentali Advokaadibüroosse. Kuna kostjad olid Anrole Osaühingu (pankrotis) võlausaldajad ja enampakkumisteade avaldati Ametlikes Teadaannetes, pidid kostjad olema teadlikud pankrotivara alghinnast ja pakkumise edastamise võimalusest pankrotihaldurile. VÕS § 146 lg 2 ei pane võlausaldajale kohustust teavitada käendajat pankrotivara realiseerimise hinnast. Kostjad esitasid käenduslepingutest tulenevad nõuded põhivõlgniku pankrotimenetluses, kuid kostjate nõudeid ei tunnustatud. KIS-st nähtuvalt ei pöördunud kostjad oma nõuete tunnustamiseks kohtu poole PankrS § 83 lg 1 alusel. Tasaarvestusavalduses leiavad kostjad, et hageja tegevuse tõttu jäid nad ilma võimalusest omandada põhivõlgniku pankrotivara müügihinnaga alla 0,6 miljoni krooni. Põhivõlgniku pankrotivara müügi tingimuste ja hinna üle otsustas 19.10.2009 võlausaldajate üldkoosolek, kus kostjad ei osalenud. Vastavalt PankrS §-le 83 on võlausaldajal õigus võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks esitada nõue kohtule. Kostjad seda teinud ei ole. Lisaks märgib kohus, et Anrole Osaühingu (pankrotis) pankrotimenetlus viidi läbi tsiviilasjas nr 2-08-75275, kus mh koostati võlgniku põhivara nimekiri ja otsustati võlgniku pankrotivara müümine. Kui kostjatel tekkis pankrotimenetluses kahtlus, et pankrotivara realiseeritakse liiga odavalt, oleksid kostjad võlausaldajatena saanud sellest kas kohut või pankrotihaldurit teavitada. Kohus oleks saanud pankrotitoimkonna liikme kohalt vabastada võlausaldajate põhjendatud taotluse alusel. Vara väärtuse osas oleksid kostjad pidanud pöörduma pankrotihalduri poole, kes viis läbi pankrotivara müümise enampakkumise kaudu. Praeguses menetluses ei ole kohtul võimalik määrata Anrole Osaühingu (pankrotis) vara väärtust tagantjärele. Eeltoodu alusel ei ole kostjate tasaarvestusavalduses esile toodud ühtegi põhjendatud argumenti ega ole tõendatud kostjatele tekkinud kahju, mis võiks olla aluseks kostjate nõude tekkimisele hageja vastu. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue põhjendatud ning kostjatelt tuleb hageja kasuks solidaarselt välja mõista 38 346 eurot 98 senti (igalt kostjalt 12 782 eurot 33 senti). Apellatsioonkaebus

VÕS §-le 104, mis ei kuulu kohaldamisele, kuna vaidlus toimub tarbijakäenduslepingust tulenevate hageja kohustuste rikkumise üle. Üllatav on maakohtu seisukoht, et hagejal ei ole kohustust kostjaid pidevalt informeerida pankrotimenetluses toimuvast, kuivõrd vaidluse all on vaid üks kord, kui hageja teadmisel langetati vara müügihinda 97%. Viide PankrS §-le 75 ei ole asjakohane, kuna kostjad ei ole Anrole Osaühingu (pankrotis) võlausaldajad ning hageja ja tema töötaja sisesuhe ei puutu antud vaidlusse. Põhjendamata on maakohtu väide, et kostjad ei ole kahju tekkimist tõendanud ning kohtu viide, et kostjate väidetav kahju tekkimine leidis aset tsiviilasjas nr 2-08-75275. Käendussuhe ei ole samastatav pankrotimenetlusega. Antud asjas saab kohaldada analoogia korras Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-11-12 p-des 12 ja 13 märgitut, mille kohaselt tagatisvara müümisel alla tema väärtuse tuleb tegelik väärtus selgeks teha ja seda arvestada ning tagatisvara müügihinna alandamisest tuleb käendajaid teavitada. Kostjate kohustus lõppes 10.12.2009 tasaarvestuse teel ning kostjate lepingurikkumisel põhinev nõue on tõendatud ja põhjendatud, seega tasaarvestus kehtiv. Vastus apellatsioonkaebusele

Maakohus tuvastas õigesti, et kostjate kohustused hageja ees ei ole lõppenud ja kohtuotsus hagi rahuldamise osas on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Menetluskulude jaotus

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.