T.T. hagi M.K. vastu 23.11.2007 sõlmitud kinnistu kinkelepingu ning asjaõiguslepingu ning 10.06.2010 sõlmitud isikliku kastutusõiguse kinnistamise avalduse, kinnistu kinkelepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamise, kinnistute M.K. lahusvara osas tema pärandvara hulka lugemise ja kinnistusraamatu kannete muutmise nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
2130,39 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 11. juuni 2012.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T.T. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): T.T. (ik XXXX; elukoht XXXX, Tallinn, Harjumaa), esindaja S.T. (ik XXXX; elukoht XXXX, Tallinn, Harjumaa) Vastustaja (kostja): M.K. (ik XXXX; elukoht XXXX, Rakvere, Lääne-Virumaa), esindaja advokaat Anti Aasmaa (e-post [email protected]).
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 11. juuni 2012. a otsus muutmata.
2.Jätta T.T. i apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus
Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud T.T. i kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hageja esitas 17.05.2011 Viru Maakohtule hagi, milles palus tuvastada kinnistute registriosaga XXXX ning XXXX võõrandamistehingute tühisus, lugeda nimetatud kinnistud kohtuotsuse resolutsiooniga M.K. pärandvara hulka, lugeda M.K. kinnistusraamatus nimetatud kinnistute osas omanikukande muutumisega nõustunuks selliselt, et kustutada kanne tema kui omaniku kohta ja teha uus kanne, millega lugeda kinnistute omanikeks M.K. pärijad. Hageja täiendas hagiavaldust 06.06.2011 ning 23.11.2011. Hageja taotles postuumse kohtupsühhiaatria- psühholoogia kompleksekspertiisi määramist M.K. tervisliku seisundi hindamiseks vaidlustatud tehingute tegemise ajal. Hageja esitas nõuded vaidlustatud kinkelepingute tühisuse tuvastamiseks kolmel alternatiivsel alusel. Esmalt leidis hageja, et kinkelepingud on tühised, kuna hageja isa, M.K. , ei olnud tehingute tegemise hetkel otsusevõimeline TsÜS § 13 lg 1 mõttes, kuna tal võis esineda vaimutegevuse ajutine ja/või püsiv häire ning füüsiline ja vaimne sõltuvus oma abikaasast ning M.K. st. TsÜS § 13 lg 3 korral tuleb eeldada ilmselgelt kahjuliku tehingu korral isiku otsusevõimetuse olemasolu. Teiseks oli hageja hinnangul tehingute näol tegemist heade kommetega vastuolus olevate tehingutega TsÜS § 86 lg 1 mõttes, kuna M.K. oli tehingute tegemise ajal sisuliselt liikumisja rääkimisvõimetu, alludes oma abikaasale ning M.K. le ning olles viimase poolt psühholoogiliselt mõjutatud. Kinkelepingutega ühe tütre (M.K. ) kasuks loodi ebavõrdne olukord ning sellise käitumisega rikuti perekondlikke põhiväärtusi nagu lojaalsus ja hoolimine. Varasemalt oli hageja isa suhtunud perekonnaliikmetesse võrdselt, vaidlusalused tehingud olid tasakaalust väljas. Kolmandaks oli hageja seisukohal, et tehingud on tühised vastuolu tõttu seadusega TsÜS § 87 mõttes. Notar, kes mõlemad tehingud M.K. kodus tõestas, oleks pidanud tulenevalt M.K. tervislikust seisundist märkima oma tähelepanekud tehingus osaleja teo- ja otsusevõime kohta
notariaalakti tõestamisseaduse (TõS) § 11 lg 3 mõttes. Notar ei teinud 23.11.2007 tõestatud tehingu notariaalakti mingisugust märget, vaatamata sellele, et M.K. põdes juba siis raskekujulist haigust. 10.06.2010 tõestatud tehingu ajal oli M.K. täiesti liikumisvõimetu ega suutnud rääkida, kuid notar on märkinud notariaalakti, et M.K. väljendab oma soove arusaadavalt, kuuleb ja näeb normaalselt, on võimeline end piisavalt väljendama, iseseisvalt suhtlema ja toimuvast aru saama. Notar ei ole täitnud TõS § 18 lg-st 1 tulenevat kohustust selgitada välja osalejate tahe ja olulised asjaolud ning on esitanud 10.06.2010 notariaalaktis valeandmeid M.K. tervisliku seisundi ja võime kohta ennast väljendada. PKS § 29 lg-st 3 tulenevalt oli haige inimese käest nõusoleku saamiseks võimalik pöörduda kohtu poole, kes selle nõusoleku hagita menetluses tuvastab ja nõusoleku annab või sellest keeldub.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et hageja väide M.K. otsusevõimetuse kohta TsÜS § 13 lg 1 mõttes on paljasõnaline ja tõendamata, M.K. l ei esinenud tehingute tegemise ajal seisundit, mis tingiks tehingute tühisuse. M.K. ei olnud kostjast kehaliselt sõltuvuses ning kostja pole mingil määral psühholoogiliselt või füüsiliselt kallutanud M.K. nimetatud tehinguid tegema. Ka hagejale on varasemalt kingitud M.K. poolt kinnistuid ning seega ei esine hageja ja kostja ebavõrdset kohtlemist. Tehingute tegemisel väljendas M.K. oma tahet ning kinnistute kinkimine ühele tütrele ei ole vastuolus moraalinormide ega heade kommetega. Hageja ja M.K. suhted halvenesid alates 2008 aastast oluliselt, mistõttu on kostjale arusaamatud hageja väited pereväärtuste rikkumise kohta. Kostja kinnitas kohtuistungil, et tehingud ei ole ka vastuolus tõestamisseadusega, kuna tunnistajate ütlustega on tõendatud, et M.K. väljendas tehingute tegemise ajal oma tahet ning see oli selge ja arusaadav.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 11. juuni 2012. a otsusega hagi täielikult rahuldamata. Kohus leidis, et M.K. poolt tehtud tehingud ei ole vastuolus heade kommetega. Kohus asus seisukohale, et hageja väited kinketehingute mittevastavusest perekonnas varem pereväärtuste suhtes valitsenud aruaamistele, sh tütarde võrdse kohtlemise põhimõttele, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Tehingute seostamine üksnes M.K. haigusest tuleneva sõltuvussuhtega ja kostja teadmisega sellistest asjaoludest ei ole samuti põhjendatud ega tõendatud. M.K. haigestumisel tema poolt tehingute tegemine ühe tütre kasuks ei tähenda iseenesest veel tehingute tegemist tingituna sõltuvussuhtest. Lisaks sõltuvussuhtele peab tehing olema TsÜs § 86 lg 2 p1 kohaselt olema tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või peaks kohustuste väärtus sama paragrahvi lg 2 punkti 2 kohaselt olema heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus tuvastas, et M.K. vajas oma elu viimastel aastatel igapäevast hooldust, kuid vaatamata suurenenud abivajadusele ei ole tõendatud, et perekonnas tavapärase ja vajaliku hoolitsuse tagamisel oleks kostja ja A.K. määranud M.K. elu ja suunanud teda haigena tehingutesse, mida ta kohtus tuvastatud asjaoludel terve ja sõltumatuna ei oleks teinud. Kohus ei tuvastanud ka ebavõrdsust tehingute tegemisel, seda enam, et tunnistajate ütlustega oli kinnitatud, et M. ja A.K. plaanisid XXXX kinnistu kinkida kostjale tulenevalt asjaolust, et hagejale kingiti eelnevalt XXXX kinnistu. Kohtu hinnangul on 10.06.2010 toimunud kinnistu võõrandamine ainult ühele tütrele seletatav oluliste muutustega peresuhetes hageja ning M. ja A.K. ́i vahel pärast hageja poolt 2007. a tehingust teada saamist. Kohus ei tuvastanud, et M.K. oleks teinud tehingu, mis on kahjulik või sõlmitud ebasoodsatel tingimustel. Hageja ei ole kohtus tõendanud, et nende tehingutega oleks midagi M.K. elus
muutunud, tunnistajate ütlustega on tõendatud, et A. ja M.K. igapäevaselt nii enne kui ka pärast tehingute tegemist.
4.Kohtu hinnangul ei olnud M.K. seadusega.
hoolitsesid M.K.
eest
poolt 2007. ja 2010. a tehtud tehingud vastuolus
Käesolevas asjas on notar TõS §-ides 9 ja 10 sätestatule vastavalt selgitanud välja tehingu tegemiseks oluliste asjaolude paikapidavuse ja toimingu osaliste, sh tunnistaja, isikud, on selgitanud tehingu olemust ning sõnastanud notariaalaktis tahteavalduse ja selgitused. Kohus nõustus hagejaga osas, et 10.06.2010 notariaalakti tehtud tähelepanekud on üldsõnalised ega kajasta täpselt M.K. teo- ja otsusevõime tuvastamise asjaolusid ning oleksid võinud olla detailsemad. Sellele vaatamata on notar kinnitanud, et ta oli veendunud M.K. teo- ja otsusevõimes 10.06.2010 tehingu tõestamisel, sealjuures külastas ta eelnevalt M.K. t tema kodus ja veendus temaga suhtlemisel tehingu tegemise võimalikkuses. TõS § 23 ja 26 kohaselt kaasati tõestamisse, ettelugemisse ja nõusoleku andmisesse ka tunnistaja. Kohus leiab, et tunnistaja K.P. ütlused, mis kinnitavad M.K. teo- ja otsusevõimet tehingu tegemise ajal, on objektiivsed. Tuginedes kohtus antud ütlustele, järeldas kohus, et notar Irma Rahu on tõestamisel TõS §-s 18 sätestatud selgitamiskohustust piisavalt täitnud ning puuduvad asjaolud, mis annaks alust kahelda tehingu vastavuses M.K. tahtele 10.06.2010 tehingu tegemisel. Notari poolt 10.06.2010 notariaalakti vormistamisel esinevate puuduste (kinkija tervisliku seisundi puudulik kajastamine, kinkijaga tavapärasest erineva suhtlemise, s.o tema tahte ja nõusoleku väljaselgitamise kohta tähelepanekute märkimisel vajaliku hoolsuse mittejärgimine) puhul ei ole tegemist selliste rikkumistega, mis tooks kaasa tehingu tühisuse. Asjaolusid, mis annaks alust pidada 2007.a tehtud tehingut M.K. tahtele mittevastavaks, kohus ei tuvastanud.
5.Kohus leidis, et hageja väited tehingute tühisusest tulenevalt nende tegemisest otsusevõimetu isiku poolt on põhjendamatud ja tõendamata. Kohus leidis tõendeid analüüsides, et M.K. oli suuteline nii 2007.a kui ka 2010.a kinketehingut tehes adekvaatselt hindama seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Tema teovõimet ei olnud piiratud ning vaimutegevuse ajutist häiret või muud asjaolu, millest tingituna ei oleks ta olnud suuteline tegelikkusest aru saama, ei ole kohtumenetluses tuvastatud. Tõendamata on ka hageja väited M.K. võimaliku ravimite mõju all olekust ning nende mõjust tema otsusevõimele. Kohus ei tuvastanud, et tehing oleks M.K. le olnud ilmselgelt kahjulik, mistõttu puudub TsÜS § 13 lg-st 3 tulenevalt alus eeldada tehingu tegemise ajal tema otsusevõimetuse olemasolu. Hageja on ebaõigesti sisustanud 10.06.2010 kinkelepingut. Lepingust ei nähtu, et õigustatud isikutele kehtiks kasutusõigus ainult ühisel kasutamisel. VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte tegelikust tahtest. Kohus asus seisukohale, et kohaldatav ei ole perekonnaseaduse (PKS) § 29 lg 3, kuna vaidlustatud notariaaltoiming on tehtud 10.06.2010 ning PKS § 29 lg 3 hakkas kehtima 01.07.2010. Kehtiva PKS § 210 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Hageja T.T. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata nõue tuvastada 10.06.2010 sõlmitud kinkelepingu tühisus, millega võõrandati kinnistu katastrinumbriga XXXX ning lugeda nimetatud kinnistu kohtuotsuse resolutsiooniga M.K. pärandvara hulka; lugeda M.K. kinnistusraamatus nimetatud kinnistu osas omanikukande muutumisega nõustunuks selliselt, et kustutada kanne tema kui omaniku kohta ja teha uus kanne, millega lugeda kinnistu omanikeks M.K. pärijad. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohus kohaldanud ebaõigesti TsÜS § 86 lõikeid 1-3. Kohus on eelistanud põhjendamatult ühtesid tõendeid teistele ning puudulikult ja üllatuslikult sisustanud heade kommete mõistet. Apellant leiab, et heade kommete määratlemisel ei saa mööda vaadata kolmanda isiku vaatest ja hinnangust tekkinud olukorrale. Riigikohtu lahendi 3-2-1-140-07 kohaselt on tehing vastuolus heade kommetega juhul, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate isikute õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning see võib muuhulgas tuleneda ka tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Pereväärtused ja perekonnas vaikimisi kokku lepitud arusaamis- ja käitumisjoonised on üks olulistest moraali väärtuse mõõdetest. Varasemalt suhtuti tütardesse alati võrdselt, kuid XXXX kinnistu võõrandamisega 23.11.2007 murti perekondlikku ausust ja võrdsust. Sellise ebavõrdse kohtlemise põhjuseks saab pidada M.K. tervislikku seisundit ja selle halvenemist. Varasemalt pole esinenud olukordi, kus tütreid (apellanti ja vastustajat) oleks ebavõrdselt koheldud. Võõrandatud Oru 17 kinnistu näol oli tegemist hageja ja vastustaja lapsepõlvekoduga, mille vanemad olid lubanud jätta oma tütardele; 2) on käesoleval juhul tegemist erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse või muu sellisega ning tehing on tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. M.K. oli alates 31.12.2006 toimunud kukkumisest A.K. ́ist ja teistest isikutest sõltuvuses. Tõenditest nähtuvalt diagnoositi tal 2008 parkinsoni tõbi ja 2009 primaarne lateraalskleroos. Kinketehingute tegemise ajal ei olnud M.K. võimeline notarisse minema. 2010 toimunud tehing oli M.K. jaoks tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kuna ta oli sunnitud valima, keda edasi enda tütreks loeb ja kellele ühise kodu ära annab. Perekond peab hoolima oma liikmetest ning head kombed peavad kaitsma ka selliseid pereväärtusi nagu lojaalsus ja hoolivus; 3) on maakohus rikkunud õigusnormi ning asunud ekslikult seisukohale, et vaidlustatav tehing ei ole seadusega vastuolus. M.K. heakskiitu 10.06.2010 tehingule ei ole võimalik vaidlusaluse notariaalakti pinnalt tuvastada. Vastavale notariaalaktile on antud täiendav sisu kohtumenetluse käigus, kuid selle tulemusena ei saa jõuda järeldusele, et M.K. tahe oli vastav tegelikkusele. Kohus ei saa notari asemel täita TõS eksimusi, eriti veel niivõrd olulises küsimuses kui isiku tahteavalduse andmine. Sellise puudusega notariaalakt on TõS § 13 tähenduses tühine ning nn „vitaalseid lünki notariaalaktis“ ei saa ületada kohtumenetluses. Apellant esitab kaebuses taaskord notariaalaktis esitatud tähelepanekud ning asub seisukohale, et notariaalaktis tehtud tähelepanekud ei vasta tegelikule olukorrale. Notariaalakti pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et M.K. andis tehingule oma nõusoleku TõS § 13 tähenduses; 4) on maakohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et notar ei ole suutnud isegi kinkijate selgelt väljendatud tahet tehingusse selliselt märkida, nagu kinkijad seda soovisid. Poolte tegelik tahe oli elada oma kodus elupäevade lõpuni, kuid vaidlusaluse tehingu punktist 3.1 nähtub, et kinkija ja tema abikaasa on kingitava kinnistu koormanud tähtajatu isikliku kasutusõigusega kinkija ja tema abikaasa jaoks ühiselt. Tehingu sõlmijad olid eksimuses tegelikest asjaoludest TsÜS § 92 järgi ja selline rikkumine peab tooma kaasa tehingu tühisuse;
5) on maakohus asunud ekslikult seisukohale, et 10.06.2010 tehtud tehing ei ole tehtud otsusevõimetu inimese poolt. Kohus on jätnud hindamata apellandi väited, et tehingu sõlmimisel oli M.K. „muu asjaolu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutav tema huve.“ Apellant kordab varasemalt menetluses toodud seisukohti, muuhulgas rõhutab M.K. sõltuvust tema abikaasast ning asjaolu, et M.K. tarvitas mitmeid ravimeid. Vaatamata A.K. ́i tunnistusele on kohus ikkagi pidanud vastavat asjaolu tõendamatuks, jättes seejuures põhjendamata, miks A.K. ́i tunnistuses öeldu ei ole käsitletav tõendina. Ravimi Xanax infolehel on sagedamini esinevateks kõrvaltoimeteks nimetatud uimasus ja hajameelsus. Harvemini esinevateks on mh mäluhäired/mälukaotus. Kõrvaltoimetena on registreeritud mh ebaselge kõne, mäluhäireid, intellektuaalseid häireid ja segasusseisundit. Rohud võisid mõjutada M.K. tahet ja selle väljendust.
7.Kostja M.K. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellant hakanud apellatsioonkaebuses vaidlustama faktiliste asjaolude tuvastamist maakohtu poolt, mis on aga ringkonnakohtus välistatud. Viru Maakohus on arvestanud otsust tehes kõigi asjakohaste asjaoludega ning ka põhjendanud, miks ta osasid tõendeid arvestab, osasid aga mitte; 2) nõustub vastustaja kõigi Viru Maakohtu seisukohtadega ja on ühtlasi jätkuvalt lisaks arvamusel, et M.K. l oli ka printsiibis õigus oma vara enda eluajal mistahes viisil kinkida või müüa. Lastel puudub nii õiguslikult kui ka moraalselt nõudeõigus vanema vara suhtes ning hakata tagantjärgi kritiseerima isa eluaegseid varakäsutusi. Hageja solvumine oma sugulaste peale ei ole alus heade kommete vastasuse tuvastamiseks. Kingete näol on ka hageja varasemalt saanud M.K. vara, mistõttu ei ole isegi printsiibis alust rääkida laste ebavõrdsest kohtlemisest või heade kommete vastasusest M.K. tegevuses; 3) ei nõustu vastustaja sellega, et tehing oleks tühine tõestamisseaduse sätete eiramise tõttu. Viru Maakohus on teinud põhjendatud järelduse, et notar ei ole oma ametikohustusi rikkunud. TõS ei näe ette millise põhjalikkuse astmega notariaalakt vormistatud peab olema. Käesoleval juhul olid notariaalakti kantud vastustaja hinnangul kõik vajalikud andmed. Samas on kohtuliku uurimise käigus kohtu poolt viidatud tõenditega leidnud tuvastamist, et notar tuvastas seaduses sätestatud korras kinkija tahte. Vastustaja ei nõustu apellandi seisukohaga, et notariaalakti puhul kohalduksid sisuliselt haldusaktile kehtestatud nõuded ja printsiibis saaks hakata seda tühistama juhul, kui see ei ole piisavalt põhjendatud. Notariaalaktis kajastatud tähelepanekutel ei ole tõendi tähendust. Vastasel juhul puuduks võimalus ja vajadus kaasata tehingu juurde tunnistajat, millist võimalust ka notar osundatud tehingu puhul kasutas; 4) on apellant ebaõigesti tõlgendanud 10.06.2010 tehingu punkti 3.1, viidates asjaolule, justkui puuduks A.K. käesoleval ajal kinnistu suhtes isiklik kasutusõigus. T.T.ei olnud nimetatud tehingu pooleks ning see ei saa rikkuda tema õigusi. Kohus on õigesti viidanud VÕS §-le 29 ning asjaolule, et tehingu pooled tõlgendavad tehingut selliselt, et isiklik kasutusõigus on kehtiv. Liiatigi on see kantud kinnistusraamatusse ning selle kande õigsust eeldatakse; 5) on vastustaja seisukohal, et M.K. ei olnud tehingu tegemise ajal otsustusvõimetu. Vastustaja nõustub kõigi maakohtu järeldustega ega hakka neid kordama.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
8.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja nõuded 23.11.2007.a sõlmitud kinnistu registriosa numbriga 94708 kinkelepingu tühisuse tuvastamiseks, kinnistu pärandvara hulka lugemiseks ning kinnistusraamatus vastavate kannete tegemiseks.
7.Apellatsioonkaebuses tugineb apellant maakohtu poolse rikkumisena sellele, et kohus ei ole õigesti sisustanud materiaalõiguse norme tulenevalt tehingu tühisust puudutavatest sätetest. Ringkonnakohus apellandi seisukohtadega ei nõustu. Maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks ei anna alust asjaolu, et apellant (hageja) tõlgendab seadust maakohtust erinevalt ning omistab faktilistele asjaoludele maakohtu otsuse põhjendustega võrreldes teistsuguse tähenduse.
8.Maakohus on oma lahendis õigesti leidnud, et vaidlustatud kinkeleping ei olnud vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 mõttes. TsÜS § 86 lg-st 1 tulenev tühisuse alus heade kommetega vastuolu tõttu on norm, mille sisustamisel tuleb lähtuda ühiskonnas levinud moraaliväärtustest ning keskmise ühiskonnaliikme moraalitunnetusest. Tegevustele moraalihinnangu andmisel peab kohus aga arvestama ka seda, kust läheb tavalise käibeviisakuse ja seadusega kaitstava käitumisnormi piir. Apellandi esitatud väited, mille kohaselt varem kohtlesid vanemad oma lapsi võrdselt ning muutus sellises kohtlemises tingis kinkelepingu tühisuse tulenevalt vastuolust heade kommetega, ei ole asjakohased. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleva vaidluse asjaoludel ei ole peresuhetes toimunud muutused, mh lojaalsus ja hoolivus, TsÜS § 86 kaitsealas. Vanematel puudub seadusega tagatud moraalne kohustus kohelda oma täiskasvanud lapsi varalises mõttes võrdselt. Tulenevalt põhiseaduslikust õigusest omandile on isikutel vaba voli oma vara kasutada ja käsutada, sealhulgas kinkida. Vara käsutaja motiivid oma vara käsutamisel ei allu eelduslikult kohtulikule kontrollile. Kohus ei saa ega pea seega andma hinnangut sellele, kas ja kui palju käesoleval juhul hageja ja kostja oma isa, M.K. t, aitasid ning kas kinkelepingu tegemise tingisid muutused peresuhetes. Kohtul on võimalik üksnes toetada M.K. õigust teha oma varaga tehinguid, sh kinketehinguid. Apellandi poolt esitatud väide, et varasemalt oli vara (kinnistuid) kingitud tütardele võrdses ulatuses, ei saanud tekitada apellandile õigustatud ootust, et selline käitumine jätkub ka tulevikus. Maakohus, hinnates igakülgselt asjas esitatud tõendeid, jõudis põhjendatult järeldusele, et puudub igasugune õiguslikult siduv kokkulepe selle kohta, kuidas vara edaspidi perekonnasiseselt jaotatakse. Heade kommetega vastuolus olevaks ei saa pidada mittesiduvas vormis antud lubadusest kõrvalekaldumist, eriti arvestades asjaolu, et aja vältel võivad muutuda nii suhted lähisugulaste vahel kui ka nende suhetega seotud soovid ja ettekujutused vara jaotamise kohta. Seonduvalt apellandi viitega TsÜS § 86 lg-le 2, juhib ringkonnakohus tähelepanu ka maakohtu otsuses p-s 3 lk-del 17 ja 18 välja toodud asjaolule, et vaidlustatud kinkelepingu näol on tegemist ühekülgselt kohustava tehinguga, mis ei eelda vastusooritust. TsÜS § 86 lg 2
seevastu kohaldub eelkõige niisugusele tehingule, millega kaasnevad vastastikused kohustused. Tulenevalt kinkelepingu olemusest ei saa kõne alla tulla tehingu tegemine ebasoodsatel tingimustel või olukorras, kus vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kinkelepingu tegemisel ei ole kinkija seotud tingimustega, mis saaksid olla kinkija jaoks äärmiselt ebasoodsad TsÜS § 86 lg 2 p 1 mõttes. Kinkelepingu olemuse kohaselt kohustub kinkija ilma vastutasuta teist isikut oma vara arvel tasuta rikastama, kuid ainuüksi kinkelepingu olemust ei saa lugeda kinkija jaoks sedavõrd ebasoodsaks, et see tooks kaasa kinke tühisuse. Kinkelepingule ei kohaldu ka teine TsÜS § 86 lg-s 2 sisalduv alternatiiv (vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas), kuna puuduvad vastastikused kohustused. TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud sõltuvussuhe, erakorraline vajadus, kogenematus ja muu selline asjaolu peavad esinema kumulatiivselt st üheaegselt ühe või teise TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud alternatiiviga. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud kummagi alternatiivi esinemine, mistõttu puudub vajadus hinnata M.K. sõltuvussuhet A. ja/või M.K. st. Sellele vaatamata märgib kolleegium, et maakohus on otsuse lk-l 18 õigesti leidnud, et tehingu tegemine ebasoodsatel tingimustel või sõltuvussuhtes ei ole leidnud tõendamist, sest pole tõendatud, et M.K. elus oleks seonduvalt kinketehingute tegemisega midagi muutunud. Sõltuvussuhet saaks jaatada (juhul kui TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud üks alternatiividest kohalduks) siis, kui hageja oleks tõendanud, et kinkelepingu tegemata jätmisel oleks saabunud M.K. mingi ebasoodne tagajärg ning kinkeleping on tehtud selle tagajärje vältimise hirmus.
9.Ringkonnakohus on seisukohal, et 10.06.2010 tehing ei olnud vastuolus seadusega ega ole seega tühine TsÜS § 87 alusel. TsÜS § 87 kohaldamisel tuleb hinnata, kas normis sätestatud keelu või tingimuse eesmärgiks on tuua kaasa tehingu tühisus või mitte. Iga seadusest tuleneva nõude rikkumine ei too kaasa tehingu tühisust, vaid tühisuse toovad kaasa ainult selliste normide rikkumised, mille puhul on tagajärg (tehingu kehtetus) ette nähtud või kui kehtetus tuleneb keelu eesmärgist. TõS reguleerib notari tegevust tehingu tõestamisel ehk sätestab tõestamistoimingute tegemise korra. TõS § 1 lg 6 kohaselt on tõestamistoiming tühine tõestamisseaduses sätestatud juhtudel. Ringkonnakohus leiab, et TõS sätestatud tõestamistoimingu tühisuse aluse esinemine ei too iseenesest kaasa tehingu tühisust, vaid sellega kaasneb üksnes notariaalse vormi äralangemine. Seega ei näe TõS ette mitte tehingu tühisuse aluseid vaid üksnes tõestamistoimingu tühisuse alused. Eeltoodust tulenevalt ei ole TõS seaduseks, mis sätestaks seadusest tulenevaid keelde TsÜS § 87 tähenduses eesmärgiga tuua kaasa neid keelde rikkuvate tehingute tühisus. Tõestamistoimingu tühisuse korral saaks kõne alla tulla kinnisasja kinkelepingu tühisus vorminõude järgimata jätmise tõttu TsÜS § 83 kohaselt, kuna kinnisasja kinkeleping nõuab tulenevalt AÕS § 119 lg-st 1 notariaalset vormi. AÕS § 119 lg 2 sätestab, et vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. Samuti sätestab VÕS § 261 lg 2, et kinkeleping loetakse kehtivaks, kui kinkija oma kinkelepingust tuleneva kohustuse täidab. Eeltoodust nähtudes oleks mõeldav tuvastada ainult asjaõiguslepingu ehk käsutustehingu tühisus vorminõuete rikkumise tõttu, kuna abstraktsiooniprintsiibist lähtuvalt on alust pidada kohustustehingut igal juhul kehtivaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul puudub põhjust kahelda notari veendumuses, et sõlmitud kinkeleping vastas M.K. tegelikule tahtele ning tehingu pooled kiitsid tehingu heaks, mistõttu ei ole tühine ei kohustus- ega käsutusleping. Notar kinnitas, et veendus M.K. i arusaamisvõimes (II kd, lk 40), sama kinnitas ka tõestamise juurde
kutsutud tunnistaja K.P. , kes antud ütlustes põhjendas veenvalt, mille alusel ta järeldas kinketehingu vastavust M.K. tegelikule tahtele (II kd lk 43). Maakohus analüüsis igakülgselt kõiki tõendeid, sealjuures nii notari Irma Rahu, kinkelepingu juures viibinud tunnistaja K.P. kui ka teiste tunnistajate (L.K. , S.L. ja K.K.) ütlusi. Kohus on arvestatud kõigi asja otsustamise juures tähtust omavate tõenditega ega ole tõendeid valesti hinnanud. Notari ütlustest nähtuvalt (II kd, lk 42) luges notar lepingu osapooltele ette ning veendus piisava hoolikusega ka selles, et M.K. oleks avaldanud tehingu tegemiseks oma tahet. Sama kinnitavad ka tehingu juures viibinud K.P. ütlused. Asja materjalidest ei nähtu seega TõS § 13 lg 1 rikkumist notari poolt, millest järelduvalt on tõestamistoiming läbi viidud kehtivalt ja kooskõlas TõS sätetega. Apellandi viited teistele TõS sätetele pole samuti asjakohased, sest nendest ei tulene rikkumise tagajärjena tõestamistoimingute tühisust. TõS § 18, 11 lg 3 ja § 1 lg 4 alusel ei ole võimalik tuvastada ei tõestamistoimingu ega tehingu tühisust, küll võib nende sätete rikkumisel tulla kõne alla sätteid rikkunud notari distsiplinaarvastutus. Asjaolu, kas notariaalaktis on piisava põhjalikkusega kajastatud M.K. tervislikku seisundit, ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuna sellise kohustuse rikkumine ei too endaga kaasa tõestamistoimingu tühisust. Sellele vaatamata nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega osas, milles maakohus leidis, et TõS §-st 18 tulenevat selgituskohustust ei ole rikutud ning koostatud notariaalakt vastab TõS-s sätestatud nõuetele. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi esitatud seisukohaga, et kohus on asunud sisustama notariaalakti tagantjärele. Asja materjalidest nähtuvalt hindas maakohus olukorda notariaalakti koostamise aja seisuga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et TõS § 35 ei ole asjakohane norm. TõS § 35 sätestab nõuded notariaalaktile, mis koostatakse niisuguste tõestamistoimingute puhul, mille esemeks ei ole tehing ega tahteavaldus (TõS § 34 lg 1). Apellant leidis muuhulgas, et tehing on tühine tulenevalt sellest, et A. ja M.K. isiklik kasutusõigus on vaidlusalusele kinnistule seatud ühiselt ning seega A.K. ́i jaoks lõppenud. Apellandi väidete kohaselt ei vasta selline olukord poolte tegelikule tahtele ning seega on tegemist eksimusega TsÜS § 92 mõttes, mis peaks tooma kaasa kogu tehingu tühistamise. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kolleegiumi arvates sisustab apellant ebaõigesti 10.06.2010 sõlmitud lepingu punkti 3.1. Nimetatud lepingupunkti sõnastuse kohaselt on isiklik kasutusõigus seatud kahe isiku kasuks, kuid sellest ei tulene, et kasutusõigus lõppeks ühe või teise õigustatud isiku surmaga. Lisaks ei ole apellandil käesolevas asjas alust hinnata tehingu sisu enda subjektiivse arusaama kohaselt, kuivõrd tehingu poolteks olevad isikud, st M. ja A.K. , on kinnitanud, et A.K. ́i kasuks seatud isiklik kasutusõigus on jätkuvalt kehtiv. Viide TsÜS §-le 92 on asjakohatu, kuna TsÜS § 92 lg 3 kohaselt saab eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada üksnes tehingu teinud isik.
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudub alus lugeda vaidlusalust tehingut tehtuks otsusevõimetu isiku poolt. Apellant on seisukohal, et M.K. l ilmnes tehingu tegemise ajal TsÜS § 13 lg-s 1 sätestatud „muu asjaolu“, mille tõttu oli 10.06.2010 sõlmitud tehingu näol tegemist otsusevõimetu isiku tehinguga, mis on tühine. TsÜS § 13 lg 1 eesmärgiks on kaitsta isikuid, kes on teovõimelised, kuid kes tehingu tegemise ajal siiski ei suuda mõista oma tegevuse tähendust mingi ajutise vaimutegevuse häire tõttu. Sellest tulenevalt saab TsÜS §-le 13 tehingu tühisuse alusena tugineda ainult tehingu
sõlminud isik. Tehingu tegemist otsusevõimetuna peab tõendama isik, kes otsusevõimetuna selle tehingu tegi. Ka juhul, kui tõlgendada TsÜS § 13 selliselt, et tehingu tühisusele otsusevõimetuse tõttu võib tugineda ka kolmas isik, nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega selle sätte kohaldamise osas ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Apellant ei ole apellatsioonkaebuses osundanud maakohtu poolsetele rikkumistele M. K. otsusevõimet puudutavate tõendite hindamisel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus analüüsis kõiki tähtsust omavaid tõendeid kogumis ning jõudis järeldusele, mille õigsuses pole alust kahelda. Maakohus on viidanud muuhulgas raviasutustest ja perearstilt saadud andmetele, M.K. füsioterapeudi seisukohtadele ja 2009 Lääne Tallinna Keskhaigla neuroloogiaosakonnas läbi viidud uuringutele. Apellandi väited ravimite tekitatud otsusevõimetusest on tõendamata. Asjaolu, et M.K. tarvitas ravimeid (Xanax), ei anna iseenesest alust pidada teda otsusevõimetuks. Kõiki tõendeid kogumis hinnates jõudis maakohus seaduslikule ja põhjendatud järeldusele, mille kohaselt puudub alus pidada M.K. tehingu sõlmimise hetkel otsusevõimetuks.
11.TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud apellandi kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.