Võlaõigus › Töövõtulepingud

igati põhjendatud nõuete aegumise üldise regulatsiooni kohaldamine ehk nõudeõigus ei saa lõppeda enne, kui nõue pole sissenõutavaks muutunud. Asjakohatu on kostja väide, nagu võinuks hageja ise keelduda tellija nõude rahuldamisest aegumise tõttu. Samuti ei ole hageja arvates alust jätta hagi rahuldamata põhjusel, et VÕS § 651 on dispositiivne. Ühe sätte dispositiivsus ei tähenda automaatselt seda, et selle sätte kohaldamisel saabuv tagajärg ei võiks olla vastuolus hea usu põhimõttega.

MAAKOHTU LAHEND

tõttu. Hageja õiguskaitsevahendite kohaldamise esmasteks materiaalõiguslikeks eeldusteks antud juhul on töövõtulepingu rikkumine (mittenõuetekohane täitmine) ja töövõtja vastutus selle eest. Töövõtja vastutus lepingutingimustele mittevastavuse eest ei ole ajaliselt piiramatu. Kuna vastutuse periood, mille vältel tekkinud puuduste eest peaks töövõtja vastutama, ei tulene pooltevahelisest töövõtulepingust ega seadusest, tuleb kohtul see määrata analoogiale tuginedes kooskõlas TsÜS §-ga 4. EhS § 4 lg-st 2 tulenevalt vastutab ehitaja üksnes nende ehitise puuduste eest, mis ilmnevad kahe aasta jooksul ehitise valmimisest. Kuivõrd töövõtulepingu esemeks oli ehitise (tootmishoone) projekteerimine ja TsÜS § 146 lg 2 on kohaldatav ka ehitise projekteerimislepingust tulenevate nõuete aegumisele, peaks kostja projekteerijana antud juhul vastutama samade põhimõtete järgi ehitajaga. Eeltoodust tulenevalt lähtus kohus kostja vastutuse perioodi pikkuse määramisel ehitajale seatud vastutuse perioodist, mis on piiratud kahe aastaga. VÕS § 642 lg-s 2 on sätestatud nõrgema osapoole kaitseks vaid kaheaastane pretensioonide esitamise tähtaeg. Ka nn tavapäraste töövõtulepingute puhul on töövõtja vastutuse periood üldjuhul pikem kui VÕS § 642 lg-s 2 nimetatud tarbijatöövõtu puhul (v.a juhul, kui pooled ise on leppinud kokku pikemas perioodis). Kohtule esitatud Eesti Projektbüroode Liidu poolt koostatud projekteerimise töövõtulepingu üldtingimuste kohaselt vastutab töövõtja üldjuhul töö lepingutingimustele vastavuse eest 24 kuu jooksul alates lepingu alusel kavandatud ehitusprojekti eesmärgipärasest kasutusse võtmisest. Kuigi viidatud üldtingimused ei kohaldu vaidlusalusele töövõtulepingule, kinnitavad need asjaolu, et projekteerija kui töövõtja vastutus ei saa olla ajaliselt piiramatu. Eeltoodust tuleneb, et kostja projekteerijana vastutab antud juhul töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul alates tootmishoone üleandmisest tellijale. Eelduslikult anti tootmishoone tellijale üle 2003. aastal, katus varises sisse 28. veebruaril 2011, mida tuleb lugeda lepingutingimustele mittevastavuse ilmnemise ajaks. Kuivõrd projekteerimisvead ilmnesid alles pärast kahe aastase vastutuse tähtaja möödumist, ei too see (töövõtja vastutuse puudumise tõttu) kaasa lepingu rikkumisest tulenevate nõuete tekkimist. Seega ei ole hagejal tekkinud nõudeid, mis võiksid aeguda. Pooled on palunud kohtul teha vaheotsuse aegumise kohaldamise taotluse suhtes TsMS § 449 lg 3 alusel. Kohtu hinnangul on tegemist põhjendamatu nõudega. Kuna lepingutingimustele mittevastavus ilmnes alles pärast kahe aastase vastutuse tähtaja möödumist, ei ole hagejal kostja vastutuse puudumise tõttu tekkinud lepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid. Aegumise regulatsioon on seaduses selge, üheselt mõistetav ja ühetaoline kõigi isikute jaoks, mistõttu jättis kohus rahuldamata hageja taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti andmata jätmine osas, millega ei ole ette nähtud projekteerija vastu nõuete esitamise aegumise eriregulatsiooni. Samadel põhjustel jättis kohus rahuldamata taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks VÕS § 651 ja TsÜS § 146 lg 1, mille kohaselt aegub tellija nõue projekteerija vastu aegumistähtaja möödumisel töö vastuvõtmisest, sõltumata sellest, kas tellija nõue muutub aegumistähtaja jooksul sissenõutavaks või mitte.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1) ei ole apellant kordagi väitnud, et vastustaja (projekteerija) vastutus peaks olema ajaliselt piiramatu. Maakohus on selles osas mõistnud ebaõigesti apellandi põhiväite sisu. Apellant leiab, et projekteerija vastutuse juures tuleb rakendada aegumise üldpõhimõtteid. Enne kui tellija ei ole teada saanud võimalikust kahjust, ei ole võimalik ega õiglane võtta temalt võimalust seda kahju reaalselt sisse nõuda; 2) on maakohus rikkunud kohtulahendi põhjendamiskohustust, kuna ei ole käsitlenud mitte ühtegi apellandi seisukohta toetavat argumenti ega võrrelnud neid teiste seadusega kehtestatud erandjuhtudega. Näiteks võiksid tellija õigused projekteerimislepingu korral olla kaitstud samaväärselt nt kahju õigusvastase tekitamisega: nõuet on võimalik reaalselt maksma panna kolme aasta jooksul sellest teadasaamisest alates, kuid mitte kauem kui teatud perioodi (kümne aasta) jooksul. Tegemist on TsÜS § 150 lg 3 võrreldes äärmiselt sarnase juhtumiga, kuna teine isik kahjustab teise isiku omandit (kahju tekib omandiõiguse rikkumise tulemusel). Lisaks tuleb arvestada, et lepingulise suhte puhul on töövõtja näol tegemist oma ala professionaaliga, kellel on tellija vaatevinklist vaadatuna äärmiselt usalduslik positsioon, ning kes on võtnud lepingulise kohustuse vabatahtlikult; 3) on kohus jätnud tähelepanuta argumendid, mis välistavad VÕS § 651 ja TsÜS § 146 lg 1 kohaldamise. Maakohus leidis ekslikult, et antud juhul ei tulene projekteerija vastutuse periood seadusest. Seadus sätestab töövõtja vastutuse aegumise reeglid (vt VÕS § 651 ja TsÜS § 146 lg 1), kuid antud juhul oleks nende reeglite rakendumisel saabuv tulemus ilmselgelt vastuvõetamatu hea usu põhimõttest lähtuvalt. Tarbijatöövõtuleping ei ole siinkohal asjakohaseks võrdlusbaasiks, kuna tarbijatöövõtulepinguga saavutatav tulemus ei ole võrreldav ehitisega, töövõtulepingu ese peab olema VÕS § 635 lg 4 järgi vallasasi. Samas ei valmistata tarbijatöövõtulepingute alusel üldjuhul suurema ohu allikaid. EhS § 4 käsitleb ehitaja kohustust garanteerida ehitise kokkulepitud omadused teatud ajavahemiku jooksul. Tegemist on garantiiga ehitusseaduse tähenduses, mis on iseseisev kohustus, tuleneb seadusest ega sõltu poolte töövõtulepingus kokku lepitust. EhS § 4 lg 1 reguleerib ehitaja, mitte projekteerija vastutusega seonduvat; 4) on projekteerija olnud vähemalt raskelt hooletu. Tahtlikku lepingurikkumist ei ole võimalik apellandil tõendada tulenevalt projekteerimisvaldkonna spetsiifikast. See tähendab, et seadus ei kaitse tellija huve projekteerija vastu samaväärselt, nagu seadus kaitseb teisi tellijaid teiste töövõtjate vastu, kelle puhul on võimalik tõendada tahtlikku lepingurikkumist. Selline tulemus ei ole aga vastuvõetav hea usu põhimõttest lähtuvalt. Maakohus on jätnud tähelepanuta alljärgnevad projekteerija pahausksust ja rasket hooletust kinnitavad asjaolud: - vastustaja on oluliselt ja hea usu põhimõtte vastaselt rikkunud temal lasuvat informeerimiskohustust. Vastustaja ei ole apellandile teatanud tema tehtud töö mittevastavusest lepingule, kuigi oleks pidanud seda tegema. Ka õiguskirjanduses on põhjendatult märgitud, et kõige paremini kohaldub TsÜS § 146 lg 4 ehitustöövõtulepingute puhul, kui töövõtja annab tellijale tahtlikult valeinfot lepingueseme kohta või vaikib talle teadaolevad puudused tahtlikult maha. Sel juhul puudub vajadus vastustajat kui pahauskset isikut kaitsta ka juhul, kui ehitusdefekt (nt katusekonstruktsiooni ebaõigsus) ilmneb seitsme aasta möödumisel ehitise valmimisest; - kuna vastustaja projekteeris suurt tootmishoonet (ehitist kui suurema ohu allikat) ning varingu tagajärjel oleks võinud hukkuda mitmed tootmishoones viibinud isikud, pidi vastustaja näitama üles erilist hoolt; - kui panna apellandile kohustus kontrollida kogu vastustaja tehtud tööd, tellides iga kord selleks ekspertiisi vms, asetatakse sellega tellijale ebamõistlik koormis ning põhjendamatu kohustus vastutada sisuliselt vastustaja lepingurikkumise avastamise eest; 5) kordas apellant oma esimese astme kohtus esitatud taotlusi VÕS § 651 ning TsÜS § 146 lg 1 kohaldamata jätmiseks. Samuti taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti andmata jätmine osas, millega ei ole ette nähtud projekteerija vastutuse aegumise eriregulatsiooni, või õigustloov akt, millega on tellija nõue projekteerija vastu aegub seaduse alusel enne selle nõude sissenõutavaks muutumist (ehk millega on välistatud aegumise

üldpõhimõtete kohaldamine). Apellant jäi taotlusi põhjendades oma maakohtus toodud põhjenduste juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

lugenud aegumistähtaja alguseks töö või eseme üleandmise. Selline regulatsioon on õigustatud tsiviilkäibe vajadustega, mis julgustab müüjad ja teenusepakkujaid rohkem teenuseid ja kaupu pakkuma, sest nende vastutus osutatud teenuse või müüdud kauba eest ei ole ebamõistlikult pikk. Regulatsiooni õigustab ka õigusselguse argument, mis võimaldab mõlemal osapoolel üheselt mõista ja määratleda, millal aegumise tähtaeg kulgema hakkab, sest nii müügi- kui töövõtulepingute puhul võib kahju tekkimise ja nõude sissenõutavaks muutumise moment (TsÜS § 147) olla raskesti määratletav. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-19-09 märkinud, et aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki. Avalikes huvides on reguleerida õigussuhteid nii, et nende püsimajäämine oleks tagatud.

eelnevalt selgitanud, miks seadusest tulenev viieaastane aegumistähtaeg, mis algab ehitise valmimisest, on piisav tagamaks ka projekteerimislepingutest tulenevate nõuete esitamise mõistliku aja jooksul. Ringkonnakohus jääb nende seisukohtade juurde ja leiab, et seaduses TsÜS § 146 lg 2 sätestatud aegumistähtaja kohaldamine projekteerimislepingutele ei ole hea usu põhimõttega vastuolus ja puudub vajadus jätta seadusest tulenev aegumistähtaeg kohaldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.