Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
24. mai 2013, Tartu
Tsiviilasja number
2-11-64411
Tsiviilasi
OÜ ProInkasso hagi Eha Tamme vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
14 879,30 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 4. detsembri 2012 otsus (vaheotsus)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ ProInkasso apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja) – OÜ ProInkasso (rk: 11078689), esindaja vandeadvokaat Cardo Soosaar Vastustaja (kostja) – Eha Tamm (ik: XXXX), esindaja advokaat Epp Landberg
esindajad
Edasikaebamise kord
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
lg 2 alusel kohaldamata, kuna olukorras, kus kolmandast isikust pantija on seadusest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 1451 lg 1) tulenevalt kohustatud täitma võlgniku aegunud kohustuse ega või aegumise vastuväitele tugineda, on võlgniku poolt pantija tagasinõudele aegumise vastuväite esitamine vastuolus hea usu põhimõttega.
TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja esitas kohtule dokumendi, millega kostja kinnitab oma võlgnevust E. Koka ees. Kostja väitis, et ei ole dokumendile alla kirjutanud. Kostja peab tõendama, et dokumendil ei ole tema allkiri. Selle tõendamiseks määras kohus käekirjaekspertiisi, kuid ekspertidel ei olnud võimalik ekspertiisi teostada, kuna allkiri kinnitusel oli halvasti nähtav. Seega ei ole tõendatud, et kinnitus ei ole kostja poolt allkirjastatud, ning tuleb eeldada, et dokument on kehtiv. Kostja seadis kahtluse alla ka kinnituse koostamise aja, kuna dokumendi päises on märgitud kuupäevaks 31.12.2008, kuid sisus on antud tähtaeg kokkuleppe sõlmimiseks hiljemalt 07.01.2008. Kostja leidis, et dokument võib olla koostatud 31.12.2007, millisel juhul oleks ka nn võlatunnistusest tulenev nõue aegunud. Kohus leidis, et dokument, millega kostja väidetavalt kinnitas võlgnevust E. Kokale tema poolt S. Urvakule tasutud kostja laenuga seonduvalt, ei saa olla koostatud enne laenulepingu sõlmimist, s.o enne 13.10.2008. Seega võib eeldada, et dokumendi päises toodud kuupäev 31.12.2008 on õige. Maakohus viitas Riigikohtu seisukohtadele lahendis nr 3-2-1-21-06 (p-d 13, 15) ning samuti Riigikohtu seisukohale, et võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (3-2-1-69-06; 3-2-1-21-06; 3-2-1-149-11). Kuivõrd hagiavalduses toodud asjaoludest võib järeldada, et hageja peab nõudena silmas seadusest tulenevat käendaja tagasinõuet põhivõlgniku vastu, on võlatunnistuse näol tegemist olemasoleva nõude tunnustamisega ehk deklaratiivse võlatunnistusega. Samuti tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, kuna hageja ei ole tõendanud poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses. Deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte (3-2-1-22-09). Kuna käendaja tagasinõue põhivõlgniku vastu aegus 31.12.2006 kell 24.00, siis võlatunnistuse andmise ajal, 30.12.2008, tunnustas kostja nõuet, mis oli aegunud. Kohustus käituda heas usus tähendab lähtuda eelkõige nendest reeglitest, mis on seaduses sätestatud ja mille alusel saab poolte käitumisele hinnangut anda. Õiguste kaotamiseks hea usu põhimõttest tulenevalt peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) pikema aja möödumine õiguste teostamise võimaluste tekkimisest – käendajal tekkis põhivõlgniku vastu tagasinõue võlgnevuse tasumisega, s.o laenu võtmisega AS-st SEB Pank 13.10.2008, seega oli E. Kokal piisavalt aega õiguste teostamiseks; 2) õigustatud isikul oli võimalus õigust selle aja jooksul teostada – ei ole tõendatud, et E. Kokal poleks seda võimalust olnud; 3) võttes arvesse õigustatud isiku käitumist, pidi kohustatud isik mõistlikult eeldama, et nõuet ei esitata ka tulevikus – kuivõrd käendaja tagasinõue põhivõlgniku vastu oli käendaja laenu võtmise ajaks aegunud, sh oli aegunud esialgse võlausaldaja nõue kostja vastu, võis kohustatud isik eeldada, et kui nõue ka esitatakse, on see aegunud. Kohus leidis, et käesolevas tsiviilasjas aegumisele tuginemine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus VÕS § 6 lg 2 järgi. E. Kokal oli piisavalt pikk aeg oma nõude maksma panemiseks kostja vastu. Seaduses on sätestatud aegumistähtajad, mis ajal tehingust tulenevad nõuded aeguvad. Seega E. Kokk teadis või pidi teadma, millised on tema võimalused nõude esitamiseks, sh millal nõue aegub. Hea usu põhimõttega vastuoluliseks võiks pidada seda, kui kohus jätab aegumise antud tsiviilasjas kohaldamata ainuüksi seetõttu, et õigustatud isik oma õiguste teostamisega viivitas. Eeltoodust tulenevalt, kuna dokument pealkirjaga „Kinnitus“ on olemuselt deklaratiivne võlatunnistus, millega kostja tunnistas seadusest tuleneva regressnõude olemasolu, kuid mis kinnituse andmise ajaks oli aegunud, ning aegumise kohaldamine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus, rahuldas kohus kostja taotluse aegumise kohaldamiseks ja lõpetas menetluse tsiviilasjas seoses nõude aegumisega.
Olukord, kus kogu nõude sissenõudmise risk jääb võlgnikuks mitteoleva kolmandast isikust pantija kanda, ei saa olla hea usu põhimõttega kooskõlas.
Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid kostja ja S. Urvak laenulepingu ning laenulepingu täitmise tagamiseks sõlmisid S. Urvak ja E. Kokk hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, millega E. Kokk seadis talle kuuluvale kinnistule S. Urvaku kasuks hüpoteegi. Kuna kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, algatas kohtutäitur S. Urvaku avalduse alusel täitemenetluse E. Kokale kuuluvale kinnistule seatud hüpoteegi realiseerimiseks. Kinnistu sundmüügi realiseerimise vältimiseks võttis E. Kokk AS-st SEB Pank laenu ja täitis 13.10.2008 hüpoteegiga tagatud kohustuse. Vastavalt AÕS § 349 lg-le 3 kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. Maakohus on siinjuures ekslikult leidnud, et S. Urvaku ja E. Koka vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping on käsitletav käenduslepinguna. Hüpoteegi puhul on tegemist asjaõigusliku tagatisena ning ainuüksi asjaolu, et hagejal on tagasinõudeõigus põhivõlgniku vastu käenduse sätete (VÕS § 152) alusel, ei anna alust samastada hüpoteeki käenduse kui võlaõigusliku tagatisega. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et VÕS § 152 lg 1 järgi kohaldatakse käendaja tagasinõude aegumisele VÕS §-s 70 sätestatut ning VÕS § 70 lg 1 järgi solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Maakohus on jätnud aga tähelepanuta TsÜS §-s 1451 ja VÕS § 152 lg-s 2 sätestatu. TsÜS § 1451 lg 1 kohaselt pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. VÕS § 152 lg 2 kohaselt kui käendaja ei esita võlausaldaja vastu vastuväiteid, mis põhivõlgnikul olid võlausaldaja vastu, ja täidab kohustuse, ei lähe võlausaldaja nõue käendajale üle ulatuses, milles käendaja vastutus oleks nendest vastuväidetest tulenevalt vähenenud, kui käendaja ei tõenda, et ta neid vastuväiteid ei teadnud ega pidanudki teadma. TsÜS § 1451 lg-st 1 tuleneb see, et kolmandast isikust pantija ei saa põhinõude osas aegumise vastuväitele tugineda. Kuivõrd laenuandja nõue realiseeriti pandi arvel ajal, mil laenulepingust tulenev nõue oli aegunud ning hagejal puudus seadusest tulenev võimalus aegumise vastuväitele tugineda (analoogne olukord VÕS § 152 lg-s 2 sätestatuga, kus ei arvestata vastuväiteid, mida käendaja ei teadnud ega pidanudki teadma), on õiglane anda hagejale tagasinõudeõigus ning mitte arvestada VÕS § 70 lg-s 1 sätestatut. Vastasel juhul puuduks hagejal võimalus oma nõue põhivõlgniku vastu maksma panna ning tekiks ebaõiglane olukord, kus kogu nõude sissenõudmise risk jääks võlgnikuks mitteoleva kolmandast isikust pantija kanda. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on antud juhul VÕS § 152 lg-t 1 ja § 70 lg-t 1 ebaõigesti kohaldanud ja põhjendamatult leidnud, et hageja tagasinõudeõigus aegus 31.12.2006 kell 24.00. Maakohtu viide VÕS § 67 lg-le 3 ei ole samuti põhjendatud, kuna TsÜS § 1451 lg 1 kohaldatakse sõltumata pantija vastuväidetest. Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et kostja poolt 30.12.2008 antud kinnituse puhul, milles kostja tunnustas võlgnevust E. Kokka ees, on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Veel leidis maakohus, et kostja ei ole tõendanud, et võlatunnistust ei ole tema allkirjastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega. Samas leidis maakohus, et kuna hageja tagasinõue põhivõlgniku vastu aegus 31.12.2006, siis võlatunnistusega tunnustas kostja aegunud nõuet. Maakohtu nimetatud seisukohast võib järeldada, et kostja antud võlatunnistusel ei ole tagajärgi. Ringkonnakohus maakohtu sellise järeldusega ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et aegunud nõude tunnustamine on hinnatav aegumise vastuväitest loobumisena ning käsitletav kostja tahteavaldusena. Võlatunnistuse kohaselt muutus hageja
nõue sissenõutavaks 07.01.2009 ning kuna hagi on esitatud maakohtusse 30.12.2011, siis ei ole hageja nõue aegunud. Seetõttu puudus maakohtul alus aegumise kohaldamiseks. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt hageja viivitas oma õiguste teostamisega ning seetõttu ei ole kostja poolne aegumisele tuginemine hea usu põhimõttega vastuolus, on ebaõige. Maakohus on vaidlustatud otsuse põhjendustes leidnud, et E. Koka nõue kostja vastu aegus seoses esialgse võlausaldaja nõude aegumisega 31.12.2006 ning hageja rahuldas pärast täitemenetluse alustamist 13.10.2008 aegunud nõude. Kuna TsÜS § 1451 lg-st tulenevalt ei olnud E. Kokal võimalik hüpoteegiga tagatud nõude aegumise vastuväitele tugineda, siis puudus tal enne täitemenetluse alustamist ka nõue, mida esitada ning põhjendamatu on väita, et hageja viivitas oma õiguste teostamisega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.