Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

2-12-23749 tähtaegu. Asjaolud

2-12-23749 olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 16.08.2005 käenduslepingu nr XXX, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise maksimumsummas 7433,24 eurot (tl 46-47). Kohus ei nõustu kostjaga, et kuna käendusleping oli kehtiv kuni 15.10.2009, siis on käendus lõppenud ning kostja ei vastuta käesoleval ajal käenduslepingust tulenevatest kohustustest. Käesoleval juhul on liisingulepingust tulenev võlgnevus tekkinud enne käenduslepingu kehtivuse lõppu, mistõttu tulenevalt käenduslepingu punktist 4 vastutab käendaja enne liisingulepingu lõppemist tekkinud kohustuste eest. Vaidlus on, kas kostja vastutab ka hageja ja liisinguvõtja vahel 20.04.2009 sõlmitud liisingulepingu lisast nr 1 tulenevalt kohustuste ees.

2-12-23749 põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Lisa nr 1 punkt 2 ja üldtingimuste punkt 7.4 vastavad VÕS § 42 lg p 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Lähtudes VÕS §-st 39 lg 2 ja §-st 42 lg 1, leiab kohus, et lisa nr 1 punkt 2 ja üldtingimuste punkt 7.4 on tühised ning nende asemel tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. Samadel põhjustel on tühised ka üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1, millede asemel kuulub kohaldamisele samuti VÕS § 367. Eeltoodud seisukohale tüüptingimuste tühisuse osas on asunud ka Riigikohus mitmes lahendis (32-1-33-08 punktid 17 ja 18, 3-2-1-77-08 punkt 17, 3-2-1-52-11 punkt 15 ja 3-2-1-11-12 punkt 12).

2-12-23749 et kohtud on kohaldanud valesti VÕS § 367 lg-t 4, mõistes kostjalt hageja kasuks välja pärast liisingulepingu ülesütlemist kantud auto remondikulud. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Sarnane regulatsioon sisaldub ka liisingulepingu üldtingimuste p-s 3.7. Kolleegium leiab, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt. Seega tuleb hagi remondikulude (5693 krooni 86 senti) hüvitamise nõude osas jätta rahuldamata. Seega ei ole SAAS-i arvel 292602166 toodud remonttööde puhul tegemist lisakuludega VÕS § 367 lg 4 tähenduses, mistõttu tuleb remonttööde osa summas 83,56 krooni ehk 5,34 eurot jätta rahuldamata. Kohus leiab, et ülejäänud arvega summas 54,95 eurot on tegemist lisakuludega VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Kohus leiab ka, et hoiutasu summas 407,44 eurot on lisakulu VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Kohus leiab, et hoiutasu on põhjendatud, kostja ei ole esitanud tõendeid, et hoiutasu oleks saanud väiksem olla. Seega on põhjendatud lisakulud kokku summas 462,39 eurot.

2-12-23749 tekitamise osas paljasõnaline ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele võlgnevus summas 1423,28 eurot.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.