Võlaõigus › Võõrandamislepingud

MAAKOHTU LAHEND

TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt on kostja ülesanne tõendada, et viivis on ebamõistlikult suur. Kohus leidis, et kostja ei ole seda tõendanud. Viivise tasumine oli poolte sõlmitud lepingus ette nähtud võlgniku poolt rahalise kohustuse rikkumise juhuks. Viivise vähendamisel võtab kohus arvesse võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, võlasuhte osaliste varalist olukorda ja võlausaldaja tähelepanuväärivat huvi. Kostja ei ole tsiviilasja menetluse ajal ja üldse viimase ligi pooleteise aasta jooksul võlgnevust vähendanud. Üksnes kostja paljasõnalised väited, et kostja on majanduslikes raskustes, ei saa olla aluseks viivise vähendamisele. Samuti moodustab viivisenõue põhinõudest vaid 32 protsenti. Kohus jättis hageja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus leidis, et asjas puuduvad alused TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

sellele, et tal on kostjapoolse kohustuse rikkumise tõttu kahju tekkinud. Kostja on palunud kohtul arvestada sellega, et kostjal on küll tekkinud võlgnevus hageja ees, kuid kostja on vastavalt võimalustele võlgnevust likvideerinud. Kostja ei ole aktsepteerinud hageja kohaldatud viivisemäära, samas on hageja kostja teostatud põhivõlgnevuse maksed lugenud viivisevõlgnevuse katteks. Kostja palus arvesse võtta kostja majanduslikku seisundit, sest ka hageja esindaja on kohtuistungil möönnud, et võlgnevuse tekkimise perioodil oli majanduslik olukord üldiselt halb, mistõttu on ka arusaadav maksete tasumisega viivitamine; 3) ei saa nõustuda hageja menetluskulude kostja kanda jätmisega. Kostja palus hagi rahuldamisel jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda, sest kostja on vastavalt oma võimalustele tasunud põhivõlgnevust, kuid vaatamata sellele on hageja taotlenud sama põhivõlgnevuse tasumist, kuivõrd hageja on põhivõla katteks laekunud summad arvestanud viivisevõlgnevuse katteks. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei esine aluseid TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks, rikkudes TsMS § 436 lg 1. Kostja jääb oma varasema seisukoha juurde kohaldada vastava aluse olemasolul menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.

2) on kohus põhjendatult leidnud, et viivis ei ole ebamõistlikult suur ja puuduvad alused selle vähendamiseks. Hagi esitati kohtule 04.11.2010. Enne hagi esitamist tasus kostja viimati oma võlgnevust 2010. a alguses, osa võlast on pärit aastast 2008. Kostja käitumine on olnud pahatahtlik, kostja on vähemalt osaliselt võlgnevust tunnistanud, kuid ei ole teinud hagejale ühtegi makset ca kahe aasta jooksul. Üldine halb majanduslik olukord ei saa olla aluseks tendentsile „maksan siis, kui heaks arvan”. Samal ajal eelistas kostja tasuda oma teisi arveid (ka kütuse eest), kuna tegemist on tegutseva ettevõttega. Hageja ei pea eraldiseisvalt ja summaliselt tõendama kahju olemasolu või suurust. On selge, et kui hagejal on põhivõlana saamata üle 15 000 euro ning seda mitme aasta jooksul, siis on see kütuse väikehulgimüügiga tegeleva ettevõtte jaoks märkimisväärne kahju. Hageja on kütuse sisseostmisel tasunud hankijatele ja tasunud ka riigimaksud, millised moodustavad ca 40% kütuse hinnast. Hageja on olnud sunnitud kasutama pangalaenu, et täita oma kohustusi. Hageja on käitunud heas usus ning ei ole tsiviilasja menetlemise kestel viivisenõuet suurendanud; 3) puuduvad alused jätmaks menetluskulusid poolte endi või hageja kanda. Kostja põhjendus menetluskulude jaotuse osas on olnud see, et kostja on vastavalt oma võimalustele võlgnevust tasunud. Nimetatud väide on kohatu normaalse ärikeskkonna jaoks. Hageja püüdis võlgnevust kätte saada pikka aega enne kohtusse pöördumist. Kostja ei pidanud vajalikuks hagejaga sel teemal isegi suhelda. Kohtusse pöördumine oli hageja jaoks ainuvõimalik meetod oma õiguste tagamiseks ning hageja pidi seoses kohtusse pöördumisega kandma seadusega ettenähtud kulusid. TsMS § 163 lg 2 kohaldamiseks puuduvad alused, kuna kohus ei teinud otsust, mida kompromissina pakkus menetluse kestel kostja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Asja materjalidest nähtuvalt oli pooled pikaajalistes lepingulistes suhetes ning kostja on tasunud hagejale viivist määraga 0,15% päevas juba 2006. aastal. Seega kinnitab kostja nõustumist viivise määraga 0,15% päevas ka tema poolt nimetatud määras hagejale viivise maksmine. Maakohus on õigesti märkinud, et kostja esitas viivise määrale 0,15% päevas esmakordselt vastuväiteid alles kohtumenetluse käigus. Seda, et kostja on jätnud hagejale arved osaliselt tasumata (sh viivise), ei saa käsitleda mittenõustumusena viivisega määras 0,15% päevas. Siinjuures on maakohus õigesti viidanud Riigikohtu 17.12.2009 otsuse p-s 11 tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09 väljendatud seisukohale. Analoogilist olukorda on Riigikohus käsitlenud ka 07.11.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05. Kuivõrd kostja on nõustunud juba varem arvetel märgitud viivise määraga 0,15% päevas, ei ole vaidluse lahendamise seisukohalt tähendust sellel, kas käsitleda hageja saadetud kinnituskirju (t.l 22-25) kinnituskirjadena VÕS § 32 lg 1 tähenduses või mitte.

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.