Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

ületas 50% avariijärgsest maksumusest ning eksperdi hinnangul ei olnud remont sellises maksumuses majanduslikult põhjendatud. Samuti ei ole hageja valitud remondifirmas teostatud remont oma kvaliteedilt võrreldav valmistajatehase poolt aktsepteeritava firma esindustes tehtava remondiga ning vähendab auto turuväärtust. Eksperdi hinnangul on vaidlusaluse autoga sarnaste autode keskmine turuhind perioodil oktoober 2003 - 30.01.2006 vähenenud keskmiselt 46%. Kuna remondil kasutatud detailide ja ka tehtud tööde amortisatsiooni ei ole võimalik eraldi määrata, siis on põhjendatud lähtuda auto üldisest kulumisest hageja kasutuses olnud perioodi jooksul. Isegi juhul, kui auto väärtuseks oleks olnud ostuhind + remondikulud = 147 000 krooni, oleks auto keskmiselt antud perioodil amortiseerunud (147 000 x 0,46) : 100 = 67 620 krooni võrra ning auto väärtuseks oleks hageja valdusest äravõtmisel olnud veel 79 380 krooni. Hagejale on tagastatud täielikult auto ostmisel tasutud ostuhind 72 000 krooni, mistõttu oleks põhjendamatu kostjatel tasuda hagejale veel täiendavaid summasid. Arvestada tuleb ka seda, et kostjad on sõiduki korrastamiseks ja tehnilise ülevaatuse läbimiseks omaltpoolt teinud vajalikke kulutusi 11 124,97 krooni. Maakohus leidis, et kostjad ei ole sõiduki tagastamisel hageja arvel rikastunud, sest hageja on sõiduki valdamise ajal (27 kuu jooksul) sellele tehtud parendused auto kasutamisel ära tarbinud ning ebaõiglane oleks nõuda vaidlusaluste kulutuste hüvitamist kostjatelt.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

valduse hagejalt välja, siis on esmajoones nemad kohustatud hagejale sõiduki taastamiseks tehtud kulutused hüvitama; 4) ei nõustu apellant kohtu seisukohaga, et apellant on enda poolt sõidukisse panustatud remondi ära kasutanud perioodil, mil sõiduk oli apellandi valduses. Sõiduki jääkväärtus ei oma tähtsust. Sõiduk tagastati vastustajatele sõidukorras ja käibes kasutatava sõidukina. Turg on mõjutatav mitte ainult reaalsest väärtusest vaid majandusolukorrast ja sõiduki kasutajast. Sõidukite hinnad kõiguvad vastavalt ostjate maksevõimele ja pakutavate sõidukite hulgale, hind ei ole püsiv matemaatiline väärtus. Apellant ei ole enda poolt sõidukisse panustatu ära tarbinud.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

Tsiviilkolleegiumi otsuses esitatud põhjenduste kohaselt reguleerib AÕS § 88 lg 1 kulutuste hüvitamist ebaseaduslikule valdajale, st viidatud sätte kohaldamise eelduseks on asjaolu, et hageja oli sõidukile kulutuste tegemise ajal (2003. a oktoober) selle ebaseaduslik valdaja ning kostjad olid selle (ühis)omanikud. Vallasjade heauskse omandamise eeldused sätestab AÕS § 95. Selle sätte lg 3 kohaselt ei toimu heauskset omandamist, kui asi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Nimetatut ei kohaldata aga muu hulgas juhul, kui asi omandati avalikul enampakkumisel. Menetlusosalised pole menetluse kestel väitnud, et hageja oleks sõiduauto omandanud avalikul enampakkumisel ja, et ta oli kulutuste tegemise ajal selle omanik. Seetõttu polnud kohtutel vaja hinnata, kas hageja omandas sõiduki. Asjade tehtud kulutuste liigid on defineeritud TsÜS §-s 63. Ringkonnakohus jättis hageja tehtud kulutuste vajalikkuse TsÜS § 63 lg 1 tähenduses hindamata. Ringkonnakohus on rajanud otsuse ekspertiisiakti järeldusele, arvestamata, et selles käsitleti kulutusi, mida oli vajalik teha avariilise auto sõidukorda seadmiseks. Samas jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et seaduse järgi tuleb vajalike kulutuste kindlakstegemisel hinnata kulutuste tegemise hetke seisuga seda, kas kulutustega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest. Vajalike kulutuste korral tuleb need hea usu põhimõttest tulenevalt hüvitada mõistlikus ulatuses. See tähendab, et kulutusi ei hüvitata nende tegijale ulatuses, mis ületab kulutuste kohalikku keskmist turuhinda. Hüvitise vähendamiseks ei anna alust asjaolu, et kulutuste tegija on vajalikud kulutused ise äratarbinud, sest nende kulutuste esmaseks eesmärgiks on eseme säilitamine. Kui esemele vajalikke kulutusi teinud isik eset kasutas, on omanikul tema vastu kasutuseeliste hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause järgi. Valdaja muude kulutuste hüvitamise nõue tuleb lahendada AÕS § 88 lg 1 teise lause järgi, juhindudes VÕS §-s 1042 sätestatust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata, kas tuvastatud asjaoludel on kostjad hageja arvel rikastunud (kas tehtud kulutuste tõttu on hageja vara väärtus vähenenud ja kostjate vara väärtus vastavalt suurenenud). Hinnates isiku enda kavatsusi eseme suhtes, millele kulutusi tehti, võib kolleegiumi hinnangul eeldada, et isik oleks ka ise need kulutused teinud siis, kui eseme taastamine on kindlustusandjate üldtingimuste kohaselt põhjendatud. Kui eseme taastamine kindlustusandjate üldtingimuste kohaselt ei ole aga majanduslikult põhjendatud, võib eeldada, et ka isik ise poleks seda taastanud. Neid eeldusi on teisel poolel võimalik ümber lükata. VÕS § 1042 lg 1 teise lause järgi tuleb hüvitise määramisel arvestada, kas ja kuivõrd on kulutused end ammendanud ajaks, mil eseme omanik selle tagasi saab. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht, kas AÕS § 88 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud ja kui on, tuleb kvalifitseerida hageja kantud kulutused eraldi ja otsustada hagi rahuldamise üle.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

AÕS § 88 lg 1 järgi võib valdaja nõuda tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, välja arvatud juhul, kui ta on valduse saanud omavoliliselt. Muude kulutuste hüvitamist võib valdaja nõuda VÕS § 1042 kohaselt.

Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuse punktis 12 asunud seisukohale, et „Eeltoodust tulenevalt tuleb hinnata, kas tuvastatud asjaoludel on kostjad hageja arvel rikastunud (kas tehtud kulutuste tõttu on hageja vara väärtus vähenenud ja kostjate vara väärtus vastavalt suurenenud). Hinnates isiku enda kavatsusi eseme suhtes, millele kulutusi tehti, võib kolleegiumi hinnangul eeldada, et isik oleks ka ise need kulutused teinud siis, kui eseme taastamine on kindlustusandjate üldtingimuste kohaselt põhjendatud. Kui eseme taastamine kindlustusandjate üldtingimuste kohaselt ei ole aga majanduslikult põhjendatud, võib eeldada, et ka isik ise poleks seda taastanud. Neid eeldusi on teisel poolel võimalik ümber lükata.“ Antud asjas on kindlustusandja Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS leidnud, et arvestades vigastuste ulatust ei ole sõiduki taastamisremont majanduslikult otstarbekas (I kd tl 168). Asjas ei ole vaidlust selle üle, et viidatud kindlustusandja otsus vastas sel ajal kehtinud kindlustusandja üldtingimustele (I kd tl 182-183) ja oli põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et kuna kindlustusandja seisukoha kohaselt ei olnud vaidlusaluse sõiduki taastamine majanduslikult põhjendatud, siis võib eeldada, et ka kostjatel ei oleks olnud kavatsust sellises olukorras teha kulutusi sõiduki taastamiseks. Kostjatele kuuluva sõiduki objektiivse väärtuse suurenemine toob kaasa nendepoolse rikastumise üksnes juhul, kui kulutuste tagajärjel õnnestus neil säästa omapoolseid kulutusi. Seega peab hageja kui kulutusi teinud isik alusetu rikastumise nõude edukaks maksmapanemiseks tõendama, et ilma tema poolt eseme suhtes tehtud kulutuseta oleksid kostjad, kellele ese kuulub, teinud samasuguse toimingu ja kandnud sarnaseid kulutusi. Antud asjas ei ole hageja eelnimetatud asjaolu tõendanud ning seetõttu ei ole täidetud VÕS § 1042 lg 1 kohaldamise eeldused täidetud. Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostjad oleksid ka ise remontinud avariilise sõiduki ning teinud hageja poolt tehtud kulutustele sarnaseid kulutusi, siis puudub tal kostjate vastu alusetu rikastumise nõue ja seetõttu ei ole vajadust kindlaks määrata rikastumise ulatus VÕS § 1042 lg 1 teise lause järgi.

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.