Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

28.11.2008.a müügilepingust selgub, et sõiduk võõrandati 79 661,02 krooni eest (käibemaksuta). Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kostja on esitanud sõiduki turuhinna tõendamiseks e-kirjad 2008.a detsembrist ja 2009.a jaanuarist. IMEOÜ müügijuhi R. R e-kirja kohaselt on sellise sõiduki turuhind 109 000 krooni kuni 115 000 krooni, IMEOÜ müügijuhi M. K e-kirja kohaselt 125 000 krooni ja ATAS müügijuhi I. K e-kirja kohaselt 110 000 krooni. Nendest tulenevalt võib vaidlusaluse sõiduki keskmiseks müügihinnaks pidada 115 666,66 krooni (käibemaksuga) ehk 98 022,60 krooni käibemaksuta. Kohus leiab, et nimetatud e-kirjades käsitletud hinnangud kajastavad turuväärtust täpsemini, kui hageja poolt tehtud tehing. Seda, et hageja tehtud tehing ei tõenda õiget turuhinda kinnitab asjaolu, et kohtule esitatud müügilepingust nähtuvalt on hageja 16.01.2009.a ostnud sama auto tagasi 118 900 krooni eest (käibemaksuta). Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tõendatuks, et sõiduki turuhind liisinguandjale tagastamise hetkel oli 98 022,60 krooni (käibemaksuta). Kohus leiab, et hageja on oma nõudes õigesti arvanud käibemaksu sõiduki müügihinnast maha, kuna vaidlust ei ole selles, et hagejal oli kohustus tasuda sõiduki müügist saadud summalt käibemaksu. Vastavalt VÕS § 367 lg 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud OÜ-le R sõiduki tagastamisteenuse eest 2500 krooni (käibemaksuta). 11.09.2008.a vara üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtubki, et auto on vastu võtnud OÜ R . Siiski leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, et OÜ R teenuse kasutamine oli vajalik. Ainuüksi asjaolu, et OÜ R võttis auto vastu, teenuse vajalikkust ei tõenda. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kostja oleks hoidunud kõrvale sõiduki tagastamisest. Hageja väide, et kostja ei vastanud hageja kõnedele, on jäänud paljasõnaliseks. Kuna hageja ei ole tõendanud auto tagastamisteenuse põhjendatust, siis pea kostja seda hagejale hüvitama. Hageja nõuab ka sõiduki müügieelsele hooldusele kulutatud 2165,55 krooni hüvitamist. Kohus leiab, et kulutusi müügieelsele tehnilisele ülevaatusele, hooldusele ning auto pesule tuleb pidada põhjendatuks, kuna on mõistlik, et enne võõrandamist toimub auto müügikõlblikuks seadmine. Sellest tulenevalt tuleb kostjal hüvitada hagejale sõiduki hooldusega seotud kulud kokku summas 1148,60 krooni (käibemaksuta). Samas on kohtu hinnangul tõendamata, et vaja oli välja vahetada auto aku, mistõttu ei pea kohus hageja nõuet selles osas põhjendatuks. Samuti nõuab hageja kostjalt sõiduki realiseerimistasu hüvitamist summas 4779,66 krooni (käibemaksuta). Tegemist on summaga, mida hageja on tasunud AS-ile Saksa Auto sõiduki müügi korraldamise eest. Kohus leiab, et kuna hageja põhitegevusalaks ei ole sõidukite müük, siis tuleb müügiteenuse kasutamist lugeda põhjendatuks. Ka müügiteenuse osutamise eest makstud tasu ei pea kohus ebamõistlikult suureks. Seega tuleb kostjal hagejale hüvitada müügiteenuse eest tasutud 4779,66 krooni (käibemaksuta).

Eeltoodust tulenevalt moodustub hageja nõue kostja vastu sõiduki hooldusega seotud kuludest 1148,60 krooni (käibemaksuta), sõiduki realiseerimisega seotud kuludest 4779,66 krooni (käibemaksuta) ja vara jääkmaksumusest 96 642,32 krooni (käibemaksuta), millest tuleb maha arvata sõiduki väärtus sõiduki hagejale tagastamise ajal summas 98 022,60 krooni (käibemaksuta). Seega kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 4547,98 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista ka lepingus kokkulepitud viivise 7 % aastas. Vastav määr tuleneb liisingulepingu punktist 5.1. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 7 % aastas põhivõlalt alates 07.07.2010.a kuni põhivõla tasumiseni. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis tuleb menetluskulud jätta 82 % ulatuses hageja kanda ja 18 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Indrek Soots kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.