Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-12-10 Tartu, 18. märts 2010. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik Lindorff Eesti Aktsiaseltsi hagi Georg Küdorfi vastu põhivõla 61 815 krooni 57 sendi ja viivise 25 428 krooni 46 sendi saamiseks Tartu Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 208-28121 Lindorff Eesti Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus 61 815 krooni Hageja Lindorff Eesti Aktsiaselts (registrikood 10231048), esindaja vandeadvokaat Ilmar-Erik Aavakivi Kostja Georg Küdorf (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Küllike Namm 1. märts 2010. a, kirjalik menetlus
Jätta Tartu Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-28121 muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
põhivõlgniku võlgnevuse jääk võlausaldajale kokku 87 244 krooni 3 senti, millest põhiosa 61 815 krooni 57 senti ja viivis 25 428 krooni 46 senti. Kuna võlausaldaja nõuet tunnustati põhivõlgniku pankrotimenetluses, on nõude aegumistähtaeg tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg 3 järgi kümme aastat alates pankrotimenetluse lõppemisest, s.o lõpparuande kinnitamisest.
põhivõlgniku kõigi lepingujärgsete rahaliste kohustuste täitmiseni. Seega ei kohaldu asjas TsK § 211 p-s 2 sätestatud tähtaeg. Hageja nõudele ei kohaldu ka TsÜS § 157 lg 3. Kuigi pankrotimenetluses tunnustatud nõuded alluvad TsÜS § 157 lg 3 regulatsioonile, ei kohaldu käenduslepingust tulenevatele nõuetele sama aegumistähtaeg. Käenduslepingu sõlmimise ajal, s.o 14. märtsil 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat, v.a nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne seda päeva tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus asjas õigesti aegumist ning jättis õigesti hageja nõude aegumise tõttu rahuldamata. Käendusleping sõlmiti 14. märtsil 2002 ning sel ajal kehtinud TsK § 211 p 2 kohaselt lõppeb käendus, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest ei esita hagi käendaja vastu. Kuna käenduslepingus on pooled kokku leppinud, et leping kehtib kuni kohustatu kõigi lepingujärgsete rahaliste kohustuste täitmiseni, siis ei saa asjas kohaldada TsK § 211 p-s 2 sätestatud tähtaega. 1. juuliks 2002, mil hakkasid kehtima uus tsiviilseadustiku üldosa seadus ning võlaõigusseadus, ei olnud ükski põhivõlgniku korduv kohustus aegunud. VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Seega tuleb asjas kohaldada praegu kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse aegumise sätteid. Kuna võlausaldaja ja põhivõlgniku lepingust nähtub, et põhivõlgnik pidi täitma korduvaid kohustusi (tasuma iga kuu kindla summa), tuleb aegumistähtaja algusele kohaldada lisaks TsÜS § 146 lg-le 1 ka TsÜS § 154. Nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu (võlaõigusseaduse (VÕS) § 145)). Korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on TsÜS § 154 järgi kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Põhivõlgnik oli kohustatud tasuma tekkinud võla kuumaksetena 15. aprillist 2002 15. märtsini 2004. TsÜS § 154 järgi algas aegumistähtaeg 2002. aasta maksete osas 1. jaanuaril 2003 kell 00.00, 2003. aasta maksete osas 1. jaanuaril 2004 kell 00.00 ja 2004. aasta maksete osas 1. jaanuaril 2005 kell 00.00. Tegemist on tehingust tulenevate nõuetega, mis aeguvad TsÜS § 146 lg 1 järgi kolme aastaga. Seega lõppes 2002. aasta maksete osas aegumistähtaeg 31. detsembril 2005 kell 24.00, 2003. aasta maksete osas 31. detsembril 2006 kell 24.00 ja 2004. aasta maksete osas 31. detsembril 2007 kell 24.00. Kuna võlgniku viimase makse tähtaeg, s.o 15. märts 2004 oli saabunud juba enne pankroti väljakuulutamist, siis ei mõjuta pankroti väljakuulutamine maksete aegumistähtaja lõppemist. Hagi esitati 4. juulil 2008. Kuna selleks ajaks oli kõigi hageja nõuete aegumistähtaeg lõppenud, jättis maakohus õigesti hagi aegumise tõttu rahuldamata. Õige ei ole hageja arusaam, et asjas tuleb kohaldada TsÜS § 157 lg-t 3. TsÜS § 157 lg 3 ei saa pikendada käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaega. Pankrotimenetluses tunnustatud nõue on täidetav võlgniku vara arvel pankrotimenetluses, kuid nimetatud nõude täitmist ei saa nõuda isikult, kes on käendanud nõuet, mida pankrotimenetluses tunnustati.
t 1. Lisaks määras ringkonnakohus maakohtust erinevalt hagi aegumise alguse, kuigi märkis, et jätab maakohtu otsuse muutmata. Praeguses asjas tuli kohaldada TsÜS § 157. Käenduslepingu alusel muutus kostja kestvuslepingus põhivõlgnikuga solidaarvõlgnikuks. Põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustati võlausaldaja nõuet ning selline nõue aegub TsÜS § 157 lg 3 järgi pankrotimenetluse lõppemisest kümne aasta möödumisel. Ringkonnakohtu seisukoht, et TsÜS § 157 lg 3 ei saa pikendada käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaega, on põhjendamata ja vastuolus TsÜS §-ga 144 ja § 153 lg 1 p-ga 1 ning viib selleni, et võlausaldaja peab igaks juhuks nõudma kogu võlatasumist nii põhivõlgnikult kui ka käendajalt. Samas leppisid võlausaldaja ja käendaja kokku selles, et võlausaldajal on õigus pöörata nõue käendaja vastu alles siis, kui põhivõlgnik on juba võlgu jäänud, st esmalt pidi võlausaldaja rahuldama oma nõude põhivõlgniku pankrotimenetluses ja alles seejärel oli tal võimalus pöörata nõue käendaja vastu. Isegi juhul, kui asjas tuleks kohaldada TsÜS § 146 lg-t 1, pidid kohtud arvestama hagi aegumise peatumise aluseid ning kohaldama ka TsÜS § 160, mille järgi aegumine peatub, kui õigustatud isik esitab hagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks, kusjuures TsÜS § 160 lg 2 p 1 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud nõude esitamine pankrotimenetluses.
kohaldasid vääralt aegumist, ei ole põhjendatud. Kohtud leidsid õigesti, et hageja nõue on tehingust tulenev nõue, millele saab üldjuhul kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaega. Seejuures leidis ringkonnakohus õigesti ka seda, et hageja nõue on suunatud korduvate kohustuste täitmisele, mistõttu tuleb asjas kohaldada TsÜS § 154. Iseenesest on õige kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus määras TsÜS § 154 kohaldades hageja nõude aegumise alguse maakohtust erinevalt, kuigi märkis, et jätab maakohtu otsuse muutmata, kuid see menetlusõiguse normi rikkumine ei toonud siiski kaasa ebaõiget otsust, mistõttu ei anna see alust ringkonnakohtu otsust tühistada.
kui ka käenduslepingust tuleneva aegumise vastuväite. Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (vt Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10), aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Kui aga võlausaldaja nõue on põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, ei oleks käendajal põhivõlalepingust tulenevalt võimalik esitada enam vastuväidet, et võlausaldaja nõue on põhivõlgniku vastu aegunud, küll aga saab käendaja esitada käenduslepingust tuleneva vastuväite, et nõue käendaja vastu on aegunud. Nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 13). Eeltoodust tulenevalt arvestasid kohtud asja lahendamisel õigesti kostja kui käendaja vastuväidet käenduslepingust tuleneva nõude aegumise kohta.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.