Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

avalikult teatavakstegemisest. Kirjeldava või põhjendava osata tehtud otsuse täiendamise korral puuduva osaga hakkab apellatsioonitähtaeg uuesti kulgema tervikotsuse kättetoimetamisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuotsuse kirjeldava osa väljajätmine TsMS § 405 lg 1 p 9 kohaselt võib kohus hagi lihtsustatud korras menetlemisel teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus menetleb hagiavaldust hagihinnast tulenevalt lihtsustatud korras ning jätab välja kohtuotsuse kirjeldava osa. Kohtuotsuse põhjendav osa

arvesse kostja poolt laenutaotlusel esitatud andmeid ja avalikest andmebaasidest omandatud teavet. Hageja esitas tõenditena kohtule kostja laenutaotluse ja maksehäirete registri väljavõtte. Hageja ei ole hagiavaldust põhjendanud sellega, et krediidiandja küsis enne lepingu sõlmimist kostjalt pangakonto väljavõtte ning hindas kontolt nähtuvat teavet. Kohus leiab, et hagis märgitud asjaolude õigsust eeldades on krediidiandja lähtunud kostja krediidivõimelisuse hindamisel eelkõige kostja enda esitatud andmetest. Krediidiandjal on kohustus kontrollida tarbija esitatud andmeid. Maksehäireregistrist kogutud andmed sisaldavad tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet üksnes siis, kui tarbijal on kehtivad maksehäired. Maksehäirete puudumine ei anna krediidiandjale teavet selle kohta, kas ja millised finantskohustused on tarbijal, sh milline on nende igakuiselt sissenõutavaks muutuv suurus ja koosseis (st palju moodustavad igakuisest osamaksest põhiosa ja intress), lõpptähtaeg ja põhiosa jäägi suurus. Maksehäirete registri andmed ei anna teavet tarbija vältimatute igakuiste püsikulutuste kohta. Seega jätab krediidiandja tarbija esitatud andmed sisuliselt kontrollimata, kui ta kogub andmeid üksnes tarbijalt ning maksehäireid kajastavast registrist. Krediidiandja ei saa jätta tarbija esitatud andmeid sisuliselt kontrollimata. Krediidiandja ei saa seejuures tugineda tarbija poolt esitatud andmete kontrollimata jätmisel enda kehtestatud krediidireeglitele. Hagis märgitud asjaoludel ei ole krediidiandja küsinud kostjalt tema arvelduskonto väljavõtet, mis on oluline teabeallikas hindamaks tarbija väidete õigsust tema sissetulekute suuruse ja regulaarsuse ning vältimatute püsikulude ja finantskohustuste suuruse kohta. Krediidiandja ei ole välja selgitanud, millised sissetulekud laekuvad regulaarselt kostja pangakontole, sh sissetulekute iseloom. Krediidiandja ei ole välja selgitanud, milline on kostja regulaarsete finantskohustuste kestus (st kohustuse täieliku täitmise tähtaeg) ja kohustuste koosseis (millise osa moodustavad finantskohustustest põhinõuded ning millise osa kõrvalkohustused, nt intress). Eeltoodut arvestades ei saanud krediidiandja enda kogutud andmete põhjal hinnata kostja finantskohustuste mõju tema krediidivõimelisusele, sh olemasolevate finantskohustuste suurenemise (nt intressimäära suurenemisest tingituna) võimalikkust. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et kostjalt pangakonto väljavõtte, millele laekub tarbija regulaarne sissetulek, nõudmata ja hindamata jätmisega on krediidiandja rikkunud VÕS § 403 4 lg 1 p 1 sätestatud teabe omandamise kohustust ning VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud lepingu sõlmimise keeldu. Krediidiandja ei ole järginud nõuetekohast hoolsust kostja krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumisel ning krediidivõimelisuse hindamisel. Krediidiandja on seega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagiavaldus ei ole seega asjaoludega õiguslikult põhjendatud.

Kohus leiab eeltoodu põhjal, et kostja on täitnud osaliselt tarbijakrediidilepingust tulenevaid raha tasumise kohustusi. Kohus on tuvastanud krediidiandja ja kostja vahel tarbijakrediidilepingu sõlmimise ning krediidisumma kostjale üleandmise. VÕS § 4034 lg 7 lausetest 1 ja 2 tulenevalt oli krediidiandjal õigus nõuda kostjalt laenusumma 2000 eurot tagastamist ning VÕS §-s 94 sätestatud ulatuses intressi tasumist. Muid kulusid krediidiandjal kostjalt õigus nõuda ei ole. Tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal 03.02.2021 oli VÕS §-s 94 nimetatud intressimäära suuruseks 0% aastas. Eeltoodut arvestades puudus krediidiandjal õigus nõuda kostjalt intressi tasumist. Muud kulud on igakuine haldustasu 2,50 eurot, mille tasumist ei olnud krediidiandjal tulenevalt VÕS § 403 4 lg-st 7 õigus kostjalt nõuda.

Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtub tagastamata krediidi ning intressi uuesti määratud tagasimaksed VÕS § 4034 lg 7 ls 3 järgi, sh maksete suurused ja maksete tähtajad. Hageja ei ole välja toonud ja tõendanud asjaolusid millest nähtuvalt on kostja krediidiandja poolt uuesti määratud ja kostjale teatavakstehtud osamaksete tasumisega viivituses. Kuivõrd tarbijakrediidilepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole muutunud sissenõutavaks laenujäägi tagastamise nõue. Kohus tuvastas eelnevalt hagis märgitud asjaolude põhjal, et VÕS § 94 sätestatud ulatuses intress oli lepingu sõlmimise ajal 0% aastas, mis tähendab, et krediidiandjal puudus õigus nõuda kostjalt intressi tasumist. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et hagis märgitud asjaoludel ei ole tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks muutunud, ühtlasi ei ole võimalik hagis märgitud asjaoludel kindlaks määrata tarbijakrediidilepingust tuleneva krediidi tagastamise nõude suurust, sest krediidiandja ei ole tagasimakseid uuesti määranud. Kohus jätab eeltoodut arvestades hagiavalduse krediidisumma 1636,30 eurot ja intressi 96,83 eurot tasumise nõuetes rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2025. a otsusega nr 2-23108724.

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.