Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Kostja vastus Kostja tunnistas hagi osas, mis puudutab hageja nõuet tagada temale võimalus arvestinäidu fikseerimiseks/kontrollimiseks. Kostja ei nõustunud arve nr 38058980 ebaseaduslikuks tunnistamise nõudega. 07.11.2007 teostas kostja töötaja tarbimiskoha aadressil Põlluääre tee 6, Iru, Jõelähtme vald, Harjumaa elektritarbimist mõõtva mõõtesüsteemi tehnilist kontrolli ning tuvastas, et osa tarbitavast elektrienergiast ei läbi arvestussüsteemi. Tarbimiskoha arvesti nr 11098508 kontrollimisel võrguanalüsaator AR-5-ga selgus, et tarbitavast 3-faasilisest elektrienergiast läbis arvestit ainult üks faas ja läbi teise faasi tarbiti elektrienergiat ilma mõõtmata. Arvesti mõõtis tegelikust tarbimisest vähem 80,2%. Kuna sõltumatu analüüs tuvastas, et arvestiga oli tahtlikult manipuleeritud, siis paigaldas kostja elektrikilbile, kus asub hageja elektritarbimist mõõtev arvestussüsteem, signalisatsiooni, et välistada edaspidist mõõtesüsteemiga manipuleerimist. Mõõtesüsteem kuulub kostjale ja tal on õigus kasutada meetmeid, et ära hoida mõõtesüsteemi mõjutamist. Nii kostja mõõtmistulemused kui ka sõltumatu spetsialisti mõõtmised ning analüüs tuvastasid, et hageja tarbis oluliselt rohkem, kui rikutud arvesti mõõtis. Kostja mõõtmistulemused tuvastasid, et hageja tarbis mõõdetud kogustest rohkem 80,2%. Kuna hagejal on lepinguline kohustus tasuda kogu tarbitud elektrienergia ja võrguteenuse eest, siis peab ta tasuma ka arvestiga mõõtmata 80,2% eest. Kostja ei saa faktiliselt tõendada arvesti rikkumise hetke, see eeldaks kõikide arvestite igapäevast kontrolli. Juhtudeks, kus tegelikult tarbitud elektrienergia kogus ja korrektselt mõõtmata tarbimise periood ei ole faktiliselt tõendatavad, on seadusandja näinud ette arvestuslikud metoodikad. Vastavad metoodikad sisalduvad majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.05.2007 määrusega

nr 34 kinnitatud "Ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia maksumuse määramise korras". Vaatamata sellele, et nimetatud määruses viidatakse ebaseaduslikule tarbimisele, on toodud metoodika kohaldatav ka muudel juhtudel tulenevalt sellest, et määruses toodu on ainus ja objektiivne seadusandja poolt väljatöötatud metoodika arvestuslikult tuvastamaks tarbitud elektrienergia koguseid ja tarbimisperioodi juhul, kui faktiliselt (nõuetekohase arvestiga) ei ole seda võimalik teha. Arvesti ebakorrektne mõõtmine tuvastati 07.11.2007. Sellest tulenevalt on rikutud arvestiga mõõdetud elektrienergia tarbimise perioodiks 19.07.-07.11.2007. Hageja on ekslikul seisukohal nagu peaks arve nr 38058980 esitamiseks kostja tõendama, et arvesti rikuti hageja süül. Kostja ei soovi hagejat kuidagi sanktsioneerida, vaid nõuab kostja lepingulise kohustuse täitmist, st et kostja tasuks kogu tarbitud elektrienergia ja võrguteenuste eest. Kostja ei pane hagejat vastutama rikke toimepanemise eest, vaid nõuab hageja poolt tarbitud elektrienergia eest tasumist. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kohustas AS Eesti Energia tagama OÜ-le Põlluääre Hostel ligipääs elektriarvestile. OÜ Põlluääre Hostel nõude AS Eesti Energia poolt väljastatud arve nr 38058980 ebaseaduslikuks tunnistamiseks jättis kohus rahuldamata ja menetluskulud kummagi poole enda kanda. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel 06.10.2005 sõlmitud lepingu järgi on hagejal õigus regulaarselt kontrollida elektriarvesti näitu. Kostja nõustus hageja nõudega võimaldada hagejal juurdepääs elektriarvestile. Vastavalt olukorra fikseerimise aktile nr 059039 on tõendatud, et arvesti tarbimiskohal Põlluääre tee 6, Iru mõõtis valesti AS Eesti Energia kahjuks 80,2%. Nimetatud elektriarvesti taatluse protokollist nr 184 nähtub, et arvesti konstruktsioon on rikutud (töötab ainult L1 mõõtesüsteem), ei vasta standardi EVS-EN 61036 nõuetele, kasutamiskõlbmatu. Mõõtesüsteemide L2 ja L3 pingeahelad olid läbi lõigatud. Seega on tõendatud, et mõõteseade oli rikutud, millest tulenevalt oli hagejal võimalik kasutada elektrienergiat koguseliselt rohkem, kui seda näitas arvesti. Tähtsust ei oma, kes põhjustas elektriarvesti rikkumise. Arve esitamine hagejale ei ole sanktsioon arvesti rikkumise eest, vaid nõue lepingulise kohustuse täitmiseks. Hageja nõuab tarbitud elektrienergia eest tasumist. Poolte vahel sõlmitud lepingu alusel osutab võrguettevõtja võrguteenust, müüja müüb elektrienergiat ning ostja tasub võrguteenuse ja elektrienergia eest. Kostja väite kohaselt on ta kasutanud mõõdetud elektrienergia kogust ja selle faktiliselt tõendatud suhet tegelikult tarbitud elektrienergia kogusega, mille tulemusel on saadud tegelikult tarbitud elektrienergia kogus. Kostja on arvestusel lähtunud majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.05.2007 määrusega nr 34 kinnitatud „Ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuse mahu ning ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia maksumuse määramise korras“ toodud metoodikast. Kuna nimetatud määruses toodu on ainus seadusandja poolt väljatöötatud metoodika arvestuslikult tuvastamaks tarbitud elektrienergia koguseid ja tarbimisperioodi juhul, kui nõuetekohase arvestiga ei ole seda võimalik teha, siis luges kohus kostja poolt arvestatud hageja võimalikku elektritarbimise mahtu ja selle eest arve esitamist põhjendatuks. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti tema hagi rahuldamata ja teha uus otsus ning tunnistada AS Eesti Energia arve nr 38058980 ebaseaduslikuks. Menetluskulud jätta kostja kanda.

Maakohus on rikkunud protsessiõiguse norme. Harju Maakohus keeldus 15.02.2008 määrusega hageja nõuet arve ebaseaduslikuks tunnistamiseks menetlusse võtmast. 29.02.2008 esitas hageja Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, mille ringkonnakohus rahuldas. Ringkonnakohus asus seisukohale, et EITS § 68 kohaselt saab kostja nõuda hüvitist sel juhul, kui hageja tarbis elektrienergiat ebaseaduslikult. See tähendab, et kostja peab käesoleval juhul tõendama, et hageja tarbis tahtlikult elektrienergiat ebaseaduslikult. Hageja taotlusel võttis maakohus 09.06.2008 kohtuistungil ringkonnakohtu määruse asja juurde dokumentaalse tõendina. Samuti viitas hageja ülalnimetatud ringkonnakohtu seisukohale. Maakohus ei ole otsuses seda tõendit üldse analüüsinud. Samuti on väär kohtu seisukoht, et kostja nõue arve tasumiseks on nõue lepingulise kohustuse täitmiseks, kuna hageja täitis ja täidab heauskselt kõiki lepingutingimusi. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.05.2007 määrusega kehtestatud metoodika on kohaldatav vaid sel juhul, kui elektrienergiat tarbiti ebaseaduslikult. Nimetatud määrusel on sanktsiooniline iseloom. Antud juhul kostja ei ole tõendanud, et arvesti rikkus hageja. Samuti ei ole tuvastatud arvesti rikkumise aeg. Arvesti võis olla rikkis näiteks vaid kaks kuud enne selle rikkumise tuvastamist. Seega on täiesti põhjendamatu nõuda hagejalt elektrienergia eest tasumist viie kuu eest, kuna arvesti rikkumises ei ole hageja süüdi. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Pooltevahelise lepingu kohaselt on kostja kohustuseks tasuda tarbitud elektrienergia ja võrguteenuse eest. Kostja poolte esitatud arve on koostatud hageja poolt tarbitud elektrienergia eest. Kuna elektrienergia tarbimist mõõtev mõõteseade oli rikutud ning selle tulemusel ei tasunud hageja kogu tarbitud elektrienergia eest, siis ei saanud kostja tugineda hageja tarbitud elektrienergia koguse tuvastamisel üksnes mõõteseadme näitudele. Nii sõltumatu spetsialisti eksperthinnang kui ka kostja spetsialist tuvastasid, et kolmest faasist mõõtis arvesti üksnes ühest faasist läbiminevat elektrit. Lepingu lahutamatuks lisaks olevatest tüüptingimustest tulenevalt (p 8.2) mõõtesüsteemi rikke või mõõtesüsteemi või selle plommide kahjustuste, kaotsimineku, puudumise või hävimise korral, mida pole põhjustanud ostja tegevus või tegevusetus, samuti juhul, kui mõõtesüsteemi näitude alusel määratud kogus ei vasta tegelikult tarbitud elektrienergia kogusele, lähtuvad pooled võrguteenuste ja elektrienergia koguste määramisel arvutuslikust printsiibist. Ainus õigusakt, milles sisaldub arvestusliku määramise metoodika, on majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.05.2007 määrusega nr 34 kinnitatud kord. Arvesti ebakorrektne mõõtmine tuvastati 07.11.2007, eelmine mõõtesüsteemi kontrollimine toimus 19.07.2007. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb kaevatav kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus luges tõendatuks, et elektrienergia mõõteseade oli rikutud, millest tulenevalt oli hagejal võimalik kasutada elektrienergiat koguseliselt rohkem, kui seda näitas arvesti. Kohus leidis, et antud juhul ei oma tähtsust see, kes põhjustas elektriarvesti rikkumise. Viimatinimetatud seisukohaga ei ole apellant nõus ja on selle oma kaebuses vaidlustanud. Apellant leiab, et kostjal oleks õigus nõuda

elektrienergia eest täiendavat tasumist vaid siis, kui hageja oleks süüdi mõõteseadme rikkumises. Kolleegium sellega ei nõustu. Tulenevalt poolte vahel 06.10.2005 sõlmitud võrgu- ja elektrilepingust on hageja kohustatud tasuma saadud võrguteenuse ja tarbitud elektrienergia eest. Asjas on tuvastatud, et hageja tarbitud elektrienergiat mõõtev seade oli rikutud, mille tulemusel jäi tarbitud kogusest mõõtmata 80,2%. Millise konkreetse perioodi kestel viidatud kogus mõõtmata jäi, tuvastada ei ole võimalik. Apellandi sellekohane märkus on õige. Antud juhul ei olnud võimalik tuvastada, millal mõõteseade rikuti. Seetõttu ongi kostja arve koostamisel lähtunud seadusest ja lepingust, mis võimaldavad kasutada arvestuslikku metoodikat. Kui hageja oli seisukohal, et arvestita tarbitud elektrienergia hulk oli väiksem kui arves märgitud (s.o kestis vähem kui viis kuud), oleks tema pidanud seda tõendama. Kuna kostja poolt fikseeriti, et arvesti kaudu tarbis hageja vaid ligikaudu 1/5 kogu tarbitud energiast, oleks hagejal olnud võimalik sellega mittenõustumisel esitada andmed nii vaidlusealusele perioodile eelneva aja kui järgneva perioodi vastavate näitajate kohta, mis oleksid võinud tema väiteid kinnitada (et rikutud seadme kaudu toimus tarbimine lühemat aega, näiteks kaks kuud, nagu apellant kaebuses märgib). Hageja seda ei teinud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetlus kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna hagejal on lepinguline kohustus tasuda kogu tarbitud elektrienergia ja võrguteenuse eest, siis tuli tal tasuda ka arvestiga mõõtmata 80,2% eest. Juhtudeks, kus tegelikult tarbitud elektrienergia kogus ja korrektselt mõõtmata tarbimise periood ei ole täpselt tuvastatavad, on seadusandja näinud ette arvestuslikud metoodikad. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja on arve koostamisel lähtunud põhjendatult majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.05.2007 määrusega nr 34 kinnitatud ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuse mahu ning ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia maksumuse määramise korrast. Lepingu lahutamatuks lisaks olevad tüüptingimused annavad võimaluse kasutada võrguteenuste ja elektrienergia koguste määramiseks arvutuslikku printsiipi juhul, kui mõõtesüsteemi rikke tõttu ei vasta selle näitude alusel määratud kogus tarbitud kogusele. Võttes aluseks perioodi, mis oli möödunud mõõteseadme eelmisest kontrollimisest rikkumise tuvastamiseni, arvestas kostja välja tasumisele kuuluva summa ning esitas selle kohta arve. Kuna hagejal oli lepingust tulenev kohustus tarbitud elektrienergia eest tasuda, oli arve esitamine kooskõlas VÕS § 208 lg-tega 1 ja 3. Maakohus ei rikkunud asja läbivaatamisel menetlusõiguse norme. Kolleegium ei nõustu kaebuses sisalduva hinnanguga Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.2008 määrusele. Tegemist on menetlusliku määrusega, millega lahendati hagiavalduse menetlusse võtmisega seotud küsimusi, mistõttu on apellandi tuginemine sellele kui vaidluse sisulisi asjaolusid lahendavale dokumendile ebaõige. Nimetatud kohtumääruses on ringkonnakohus põhjendanud, miks ei olnud esimese astme kohtul õigust OÜ Põlluääre Hostel hagiavaldust jätta TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmata. Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 jäävad menetluskulud hageja kanda.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.