Võlaõigus

ASJAOLUD

MAAKOHTU LAHEND

toimetati kostjale kätte isiklikult 31.01.2024 allkirja vastu. Maakohtu 29.01.2024 määrusega oli kostjale antud hagile kirjaliku vastuse esitamiseks 14 päeva määruse kättesaamisest arvates. Otsusest nähtub, et tsiviilasjas nr 2-23-120713 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22.03.2023 võlatunnistuse ja maksekokkuleppe. Kokkuleppe järgi tunnistas kostja, et võlgneb hagejale 6893,62 eurot, sh põhisumma 6208,15 eurot, viivis 108,22 eurot, sissenõudekulu 40 eurot, intress 537,25 eurot ja lepingutasu 20 eurot. Kostja kohustus võla tasuma maksegraafiku alusel 23.02.2023–23.03.2024. Kostjaga oli sõlmitud konstitutiivne võlatunnistus. Hageja ei ole majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, seega ei ole tegemist tarbijakrediidiga. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja võttis hagejalt 2020. aastal laenu 8000 eurot. Kahe aasta (2021–2022) jooksul tegi kostja maksed 4370 eurot. Kostja nõustus võlatunnistuse sõlmimisega. Kostja ei tutvunud võlatunnistuse tingimustega ning tal puuduvad teadmised sellest arusaamiseks. Poolte vahel oli sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus. Tegemist on tarbijakrediidiga. Hageja on krediidiasutus. Suur osa võlatunnistuse tingimustest on tüüptingimused. Laenu põhiosas on ka kõrvalkohustused, millelt ei tohi arvestada viivist. Kohus leidis otsuses, et kuna võlatunnistus on poolte poolt allkirjastamata, on see seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 83 lg 1 järgi tühine. Poolte teised seisukohad asja lahendamist ei muuda ja kohus neid ei käsitlenud. Kuna hageja nõude aluseks oli tühine võlatunnistus, jättis kohus hagi rahuldamata. Maakohus jäi 12.03.2024 määruses väljendatud seisukoha juurde. Tsiviilasjas nr 2-23-120713 ei käsitlenud kohus poolte väiteid tarbijakrediidilepingu kohta ega analüüsinud võlatunnistuse sisu. Olukorras, kus kohus tuvastas, et võlatunnistus on vormi järgimata jätmise tõttu tühine, ei ole hagejal õigust esitada kostja vastu nõuet võlatunnistuse alusel, sest see vaidlus on lahendatud. Võlatunnistuse tühisus ei too aga kaasa poolte vahel sõlmitud krediidilepingu tühisust. Seega saab hageja esitada kostja vastu krediidilepingust tuleneva nõude. Tegemist ei ole võla topeltnõudmisega ega TsMS § 371 lg 1 p-s 3 või § 428 lg 1 p-s 2 sätestatud juhtumiga. Tagaseljaotsuse tegemisel ei esinenud ühtegi TsMS § 407 lg-s 1 ja lg-s 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist keelavat asjaolu. Kostjale oli antud piisavalt aega hagile vastamiseks, talle oli teatatud hagile vastamata jätmise tagajärgedest. Kostja sai hagimaterjalid ja kohtumääruse isiklikult kätte. Kostja ei taotlenud riigi õigusabi. Viru Maakohus oli pädev asja lahendama. Kostja ei ole teatanud kohtule mõjuvast põhjusest hagile vastamata jätmiseks. Kohus leidis samuti, et hagi on õiguslikult veenev. Tagaseljaotsuse tegemisel ei vaja hageja väited tõendamist, kuna seadus loeb need kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus on kontrollinud ka tehingu tühisuse aluseid ja on seda tagaseljaotsuses analüüsinud.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

millega hageja proovib põhjendada oma nõuet kostja vastu. Maakohtu arvates oli hagejal õigus nõuda kostjalt võlga nii võlatunnistuse kui ka tarbijakrediidilepingu alusel. Järelikult oleks hagejal võimalus saada kostjalt üks ja sama laenusumma tagasi kaks korda. Riigikohtu selgituste kohaselt väljendi „sama nõue samal alusel“ all mõeldakse TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 järgi kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (faktikogumiga). Maakohus on teinud eksliku järelduse, et tsiviilasjas nr 2-23-120713 oli hageja nõude aluseks poolte vahel 22.03.2023 sõlmitud võlatunnistus ja maksekokkulepe. Vaidluse aluseks on see, et kostja võttis hagejalt laenu ja ei saanud raha nõuetekohaselt tagastada. Vaidluse faktilised asjaolud on kirjeldatud kostja vastuses hagile tsiviilasjas nr 2-23-120713. Tsiviilasjas nr 2-23-120713 esitas hageja kostja vastu nõude põhjusel, et kostja võttis hagejalt laenu ja ei tagastanud laenu õigeaegselt. Tsiviilasjas nr 2-24-1408 esitas hageja kostja vastu nõude samal põhjusel, st kostja sai hagejalt sama laenu ja ei tagastanud seda. Tsiviilasjas nr 2-24-1408 on tegemist võla topeltnõudmisega. Tsiviilasjades nr 2-23-120713 ja 2-24-1408 esitatud hagiavalduste põhjendused on erinevad. Hagiavalduse koostamisel hageja otsustab, millised asjaolud ta hagis esitab ja kuidas hagi põhjendab. Tsiviilasjas nr 2-23-120713 põhjendas hageja nõuet sellega, et poolte vahel oli sõlmitud võlatunnistus (s.o üksik asjaolu, millest ei saa teha järeldust hagi alusest). Kostja sõlmis hagejaga deklaratiivse võlatunnistuse põhjusel, et ta sai hagejalt tarbijakrediidilepingu alusel laenu; kostja ei saanud tarbijakrediidilepingut nõuetekohaselt täita; tarbijakrediidileping oli hageja poolt lõpetatud; võlatunnistuses oli kinnitatud uus maksegraafik laenu tagastamiseks. Tsiviilasjas nr 2-24-1408 põhjendab hageja oma nõuet sellega, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping ja kostja ei täitnud seda.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

eurot ja viivise alates 26.01.2024 kuni põhinõude 5570,60 eurot täitmiseni määras 19,9% aastas. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.