X hagi aktsiaseltsi Y vastu töötasu ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.02.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
aktsiaseltsi Y apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
4408,02 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aldo Vassar Kostja aktsiaselts Y (registrikood lepinguline esindaja Andrus Reidi
Menetluse liik
XXXXXXXX),
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 17.02.2023 otsus muutmata. Aktsiaseltsi Y apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta aktsiaseltsi Y kanda. Määrata X ringkonnakohtu hüvitatavate menetluskulude suuruseks 1008,14 eurot. Välja mõista aktsiaseltsilt Y X kasuks menetluskulu 1008,14 eurot. Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-20-9859 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.X (hageja) esitas 08.07.2020 (täpsustatud 01.04.2021) Harju Maakohtule hagi aktsiaseltsi Y (kostja) vastu töötasu 4081,50 eurot ja viivise väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja alates 08.12.2014 kostja juures müügi- ja turundusjuhi ametikohal suulise töölepingu alusel. Perioodil 01.09.2019–31.03.2020 töötas hageja kodus, jätkates tööülesannete täitmist, mida tõendavad tööalased e-kirjad. Hageja ja kostja leppisid kokku, et sellel perioodil on töötasu 600 eurot kuus (neto).
3.Hagiavalduse täpsustuse kohaselt jättis kostja hagejale maksmata töötasu 4081,50 eurot (neto), sh augusti 2019 eest 611 eurot, septembri 2019 eest 600 eurot, oktoobri 2019 eest 600 eurot, novembri 2019 eest 350 eurot, detsembri 2019 eest 220,50 eurot, jaanuari 2020 eest 550 eurot, veebruari 2020 eest 600 eurot ja märtsi 2020 eest 550 eurot.
4.Hageja lõpetas 21.03.2020 e-kirja teel töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 p 2 alusel töösuhte, viidates pikaajalisele töötasu maksmata jätmisele. Kostja vastas kirjale ja kinnitas, et on maksmata töötasust teadlik.
5.Kostja väidab paljasõnaliselt, et tööleping hagejaga on lõpetatud 01.09.2019. Hageja tegi kostja jaoks tööd, mistõttu eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Isegi, kui asuda seisukohale, et formaalselt sõlmiti mingi hetk poolte vahel mingisugune muu võlaõiguslik leping seoses töö tegemisega, on selline kokkulepe näilik. Kostja vastuväited
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
7.Hagejaga sõlmitud tööleping lõpetati 01.09.2019. Edaspidi osutas hageja teenuseid kostjale läbi oma firma Q OÜ. Kõik aktsepteeritud arved on tasutud.
8.Ebaõige on hageja väide, et poolte vahel oli suuline tööleping. Tööleping sõlmiti poolte vahel 08.12.2014 ja lõpetati 01.09.2019 poolte kokkuleppel hageja avalduse alusel, mille tõendamiseks on Maksu- ja Tolliameti 19.04.2021 tõend töötamise registri andmete kohta. Hageja on esitanud pooltevahelise kirjalike sõnumite vahetuse, millest nähtub hageja avaldus töölepingu lõpetamiseks viimase tööpäevaga 31.08.2019 ja kostja nõustumine sellega. Sellega leppisid pooled kokku lõpetada tööleping poolte kokkuleppel TLS § 79 kohaselt.
9.Edaspidine koostöö lepiti poolte vahel kokku selliselt, et hageja esitab arve teenuse osutamise eest. Antud kokkuleppest ei saa järeldada, et hageja jätkas töötamist kostja juures töölepingu alusel kuni 31.03.2020. Kostja esitas kohtule Q OÜ esitatud arvete nimekirja ajavahemikul 01.01.2019–31.03.2020. Sellest nähtub, et esimene arve esitati 05.09.2019, s.o pärast
2-20-9859 kokkuleppe sõlmimist, ja viimane arve 25.11.2019. Arveid on Q OÜ esitanud kokku 1800 euro ulatuses. Viidatud perioodil tegi kostja väljamakseid esitatud arvete alusel 1070,50 euro ulatuses ja tasaarvelduse ülejäänud osas Q OÜ-ga. Rohkem arveid ei ole hageja esitanud.
10.Peale töölepingu lõpetamist puudus hagejal juurdepääs internetipanka. Hagejale jäi juurdepääs raamatupidamisprogrammi „Merit Aktiva“, kuhu hageja kandis ise Q OÜ arved. Esitatud arveid ei ole üles laetud ega paberkandjal kostja valduses. Maakohtu otsus
11.Maakohus rahuldas 17.02.2023 otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja saamata töötasu 4081,50 eurot, millest arvestatakse maha töötaja maksukohustus ehk töötasust kinnipeetavad seaduses ettenähtud maksud ja maksed, viivise 818,24 eurot perioodi 01.09.2020–17.02.2023 eest ja viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 18.02.2023 kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis hageja menetluskulud 77% ulatuses kostja kanda, kostja menetluskulud 23% ulatuses hageja kanda ja ülejäänud osas poolte endi kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 2087,43 eurot ja hagejalt kostja kasuks 230 eurot ning tasaarvestuse tulemusel mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 1857,43 eurot ja viivise.
12.Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 08.12.2014 suulise töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juures tööle müügi- ja turundusjuhi ametikohale ning kuni 31.03.2020 tegi hageja kostjale vähemalt mingit tööd või osutas teenust.
13.Pooled vaidlesid selle üle, kas pooltevaheline tööleping lõpetati 30.08.2019 poolte kokkuleppel (või muul alusel) ning kas hageja töötas ajavahemikul 01.09.2019–31.03.2020 kostja juures töölepingu alusel või osutas kostjale teenust läbi Q OÜ käsundus- või töövõtulepingu alusel. Kui poolte vahel jätkus töösuhe, oli vaidlus ka selles, kas kokkulepitud töötasu 600 eurot kuus oli bruto- või netosumma.
14.Maakohtu hinnangul ei tõendanud kostja pooltevahelise töölepingu lõppemist poolte kokkuleppel 30.08.2019. Pooltevaheline sõnumivahetus ei sisaldanud piisavalt selgeid ja konkreetseid tahteavaldusi töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel. Samuti ei tõendanud kanne töötamise registris töölepingu lõpetamist poolte kokkuleppel ega töölepingu lõppemist. Seega kehtis tööleping kuni 31.03.2020. Kostja ei tõendanud, et hageja osutas kostjale teenuseid mingi muu lepingu alusel või läbi äriühingu. Hageja oli õigustatud esitama nõude kostja vastu, tuginedes töölepingule.
15.Kostja pidi TLS § 84 lg 1 järgi maksma töölepingu lõppemise päeval hagejale kõik väljateenitud tasud (töötasu, kasutamata puhkuse hüvitise jne). Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et hagejale oleks nn lõpparve arvestatud ja tasutud. Maakohtu arvates võisid pooled küll arutada võimalust tööleping lõpetada, kuid tegelikult seda ellu ei viidud. Samuti ei nähtunud poolte sõnumivahetusest, et nad soovisid sisuliselt midagi poolte õigustes ja kohustustes muuta. Seda tõendas ka asjaolu, et tegelikult töötas hageja kostja juures edasi, hageja väitel alates 01.09.2019 tema tööpäevas midagi ei muutunud. Hageja kirjutas kostjale 21.03.2020 e-kirjas, et ilma tasu saamata pole mõtet edasi töötada, mis ka viitas töösuhte jätkumisele.
16.Isegi, kui pooled lõpetasid 30.08.2019 töölepingu sõnumivahetusega ja kostja sõlmis 01.09.2019 Q OÜ-ga teenuse osutamiseks lepingu, oleks tegemist ilmselt näiliku tühise tehinguga (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 ja lg 2) ja kohaldada tuleks töölepingu regulatsiooni (TsÜS § 89 lg 3). Vaidlus puudus selles, et sisuliselt ei muutunud
2-20-9859 hageja ja kostja suhetes ja kohustustes alates 01.09.2019 midagi, hageja jätkas samade (töö)ülesannete täitmist. Ainsaks eesmärgiks lepingu juriidilise vormi muutusel võiks sel juhul lugeda soovi mitte maksta töötasuga kaasnevaid riiklikke makse ja kostja finantskoormus hagejale tasumisel oleks väiksem. Selline arutluskäik kajastub nii viidatud poolte sõnumivahetuses kui ka kohtuistungitel poolte seletustes.
17.Asjas ei esitatud tõendeid, kas ja mille eest Q OÜ kostjale arveid perioodil 01.09.2019– 31.03.2020 esitas. Kostja esitas oma raamatupidamisväljavõtte Q OÜ arvete kohta, kuid sellest ei nähtunud, mille eest arved olid esitatud. Samuti ei tõendanud kostja raamatupidamisprogrammi väljavõte, et kostja oleks Q OÜ-le arveid tasunud. Q OÜ arveid tõenditena kohtule ei esitatud. Seega kostja ei tõendanud, et ta oleks Q OÜ-ga sõlminud alates 01.09.2019 teenuse osutamiseks lepingu ja mis olid lepingu tingimused ja et see leping asendas hagejaga sõlmitud töölepingut. Q OÜ-ga lepingu sõlmimine ei välista seda, et samaaegselt oli hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping.
18.Hageja esitas töötasu nõude netosummana 4081,50 eurot ja brutosummana 5294,40 eurot. Poolte vahel ei olnud kirjalikult fikseeritud, kas töötasu 600 eurot oli neto- või brutotasu. TLS § 29 lg-st 3 tulenevalt eeldatakse, et poolte kokkulepitud töötasu on nn brutotasu. Hageja ei tõendanud, et kokku oli lepitud igakuises töötasus 600 eurot netona ja et kostja oleks talle sellist töötasu maksnud. Samuti ei esitanud kostja tõendeid, milles nähtunuks, et kostja oleks hagejale kunagi maksnud 600 eurot netona hageja arveldusarvele. Hageja selgitas 24.03.2021 istungil, et pakkus välja palgamakse vähendamise 600 euro peale. Seega hageja sisuliselt nõustus, et tasu 600 eurot sisaldab ettenähtud makse ehk on brutotasu. Eeltoodu alusel tuvastas maakohus, et alates 01.09.2019 kuni 31.03.2020 oli poolte vahel sõlmitud tööleping, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale töötasu 600 eurot, millest arvestatakse maha töötaja maksukohustus ehk töötasust kinnipeetavad seaduses ettenähtud maksud ja maksed. Kuna kostja ei vaielnud vastu hageja 01.04.2021 menetlusdokumendi esitatud arvestusele, tuvastas maakohus, et kostjal oli hagejale maksmata töötasu 4081,50 eurot brutotasuna. Apellatsioonkaebus
19.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
20.Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 89 lg-d 1 ja 2 ning leidis põhjendamatult, et tegemist on näiliku tehinguga ja kohaldada tuleb töölepingu regulatsiooni.
21.Maakohus jättis otsuse tegemisel põhjendamatult arvestamata tõendid (WhatsApp’i 03.09.2019 vestlus ja töötamise registri kanne) selle kohta, et poolte vahel sõlmitud tööleping lõpetati 01.09.2019 poolte kokkuleppel. Hageja neid tõendeid ei vaidlustanud.
22.Maakohus ei analüüsinud kostja vastuväidet, mille kohaselt oli kostja ja Q OÜ vahel sõlmitud teenuse osutamise leping, mis vastab käsunduslepingu tunnustele. Seejuures märkis maakohus vastuoluliselt, et Q OÜ-ga lepingu sõlmimine ei välista seda, et samaaegselt oli hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping. Esitatud tõenditest ei tulene maakohtu järeldust, et pooled võisid küll arutada võimalust tööleping lõpetada, kuid tegelikult seda ellu ei viidud.
23.Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et alates 01.09.2019 ei muutunud pooltevahelised suhted ja kohustused. Hageja esitatud e-kirjad kinnitavad, et kostjale osutati üksikuid teenuseid, mis viitab käsundi alusel tegutsemisele. Hageja ei saanud jätkata samu tööülesandeid müügi- ja turundusjuhina, kuna tema juurdepääs internetipanka suleti ja ta ei saanud enam teha makseid
2-20-9859 pangas. Hageja ei allunud enam kostja kontrollile ja juhtimisele. Hageja töötas alates 01.09.2019 kodus, mis viitab teenuse osutamise lepingule. Teenuste osutamise eest oli kokku lepitud tasu 600 eurot kuus. Kuivõrd teenust osutas Q OÜ, järeldub sellest, et kõik riiklikud maksud jäid hageja enda kanda.
24.Maakohus tõi esile, et kostja ei esitanud Q OÜ arveid, mille kohta kostja esitas väljavõtte raamatupidamisprogrammist. Kostja selgitas, et hagejale jäi juurdepääs raamatupidamisprogrammi. Arved koostas hageja Q OÜ programmis. Kostja taotles arvete väljanõudmist hagejalt, et tõendada teenuse osutamise lepingu olemasolu. Hageja teatas, et tal ei ole neid esitada.
25.Hageja väitis hagiavalduses, et töötaja tööülesannete täitmist saavad kinnitada mitmed töökaaslased. Kuna hageja nende ülekuulamiseks taotlust ei esitanud, jäid hageja väited töösuhte jätkumise osas tõendamata.
26.Arvete alusel hageja küsitud summade näol ei olnud tegemist töötasuga, vaid tasuga teenuse osutamise eest. Hageja kinnitas kohtuistungil, et septembrist alates ei võtnud ta endale palka füüsilise isikuna, vaid esitas Q OÜ teenusarveid. Sellega võttis hageja omaks töölepingu lõppemise. Pooltel on lepinguvabaduse põhimõttest õigus korraldada omavahelisi vastastikusi suhteid ja kostjale ei saa omistada eesmärki hoiduda kõrvale maksudest. See, kuidas hageja oma ettevõtte siseselt töö tasustamise ja maksude maksmise korraldab, ei puuduta kostjat. Vastustaja seisukoht
27.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
28.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
29.Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lg 6 järgi ei korrata.
30.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud ning on vaidluse lahendamisel õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega käsitanud. Järgnevalt vastab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse väidetele.
31.Kostja ei vaidlusta maakohtu tuvastatut, et poolte vahel sõlmiti 08.12.2014 tööleping ja hageja töötas kostja juures müügi- ja turundusjuhina, kuid kostja ei nõustu, et tööleping lõppes 30.03.2020. Kostja väitel on tööleping lõppenud poolte kokkuleppel 01.09.2019.
2-20-9859
32.TLS § 79 kohaselt võivad pooled nii tähtajalise kui tähtajatu töölepingu igal ajal kokkuleppel lõpetada. TLS § 79 järgi töölepingu kokkuleppel lõpetamine eeldab mõlema poole sellekohast tahteavaldust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Maksu- ja Tolliameti töötamise registrisse tehtud kanne selle kohta, et pooltevaheline tööleping lõppes 01.09.2019, ei tõenda kostja väidet. Töötamise registri kanded teeb tööandja ja sellest ei saa järeldada töölepingu poolte poolt teineteisele tahteavalduste tegemist töölepingu kokkuleppel lõpetamiseks. Poolte WhatsApp ́i sõnumivahetusest (tl 3-4) on maakohus teinud õige järelduse. Nimelt on pooled arutanud, kuidas oleks otstarbekas kostja finantsiliselt raske olukorra tõttu töölepinguga seonduvaid suhteid korraldada. Seda, et poolte vahel oleks selgesõnaline kokkulepe, et tööleping kokkuleppel lõpetada, kirjavahetusest järeldada ei saa.
33.Kostja väitel ei täitnud hageja alates 01.09.2019 enam müügi- ja turundusjuhi kohustusi ega allunud kostja juhtimisele ja kontrollile, vaid täitis üksikuid kostja poolt antud ülesandeid. Ringkonnakohtu arvates on kostja väited tõendamata. See, et alates septembrist 2019 ei olnud hagejal enam juurdepääsu internetipanka, sellist järeldust teha ei võimalda. Esiletoodud asjaoludest saab järeldada, et hagejal oli jätkuvalt ligipääs kostja raamatupidamisprogrammile ja ta sai sisestada arveid. Samuti ei tähenda alates septembrist 2019 hageja kodus töötamine töölepingu lõpetamist ja muu lepingu sõlmimist. Tänapäevaseid sidevahendeid kasutades tööandjaga kokkuleppel kaugtöö tegemine on tavaline ja see ei tähenda, et töötaja ei allu enam tööandja juhtimisele ja kontrollile.
34.Kostja väitel ei ole hageja tõendanud, et poolte vahel oli pärast 01.09.2019 töösuhe. Ringkonnakohus selgitab, et TLS § 1 lg 2 sätestab, et kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Kuna hageja täitis ka pärast 01.09.2019 kostja juures müügi- ja turundusjuhi ülesandeid ning tegemist on tööga, mille eest makstakse tavapäraselt tasu, siis eeldatakse, et poolte vahel on töösuhe ja vastupidist pidi tõendama kostja, kes väitis, et hageja tegutses Q OÜga sõlmitud käsunduslepingu täitmiseks. Kuna kostja käsunduslepingu olemasolu tõendanud ei ole, siis ei pidanud hageja esitama töölepingu olemasolu tõendamiseks tõendeid.
35.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et alates 01.09.2019 oli kostja ja Q OÜ vahel sõlmitud käsundusleping, mille täitmiseks täitis hageja kostja antud ükskuid ülesandeid. Kostja poolt esiletoodust ei saa järeldada, milliseid ülesandeid käsunduslepingu järgi Q OÜ täitma pidi. Maakohus on õigesti märkinud, et kui kostja oleks sõlminud käsunduslepingu eesmärgiga varjata hageja poolt töölepingust tulenevate kohustuste täitmist ja selle eest tasu maksmist, oleks käsundusleping TsÜS § 89 lg-te 1 ja 2 järgi tühine ja lg 3 järgi kohaldatakse varjatud tehingule, milleks oli pooltevaheline tööleping, töölepingu seadust.
36.Hageja selgitas kohtuistungil, et kostja kulude kokkuhoidmiseks tegi ta ettepaneku tema töötasu maksmiseks Q OÜ-le ja Q OÜ esitas ka arveid, kuid hageja väitel jättis kostja Q OÜ-le osaliselt tasumata. Hageja selgituse põhjal ei ole osas, milles Q OÜ-le on kostja poolt tasutud, hageja töötasu saamiseks nõuet esitanud. Maakohtu poolt tuvastatud töötasu suurust ei ole apellatsioonkaebuses selgesõnaliselt vaidlustatud. Kostja on ainult väitnud, et tegemist ei olnud mitte töötasuga, mida kostja pidi tasuma, vaid tasuga käsundi täitmise eest. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
37.Maakohus on jaotanud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi õigesti tulenevalt hagi rahuldamise proportsioonist.
2-20-9859
38.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi jätta kostja kanda.
39.Hageja (vastustaja) menetluskulude nimekirjast nähtub, et ta on kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid 1008,14 eurot (käibemaksuga), mis moodustub esindajatasust 6,51 tunni eest.
40.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on olnud vajalikud. Toimikust nähtuvalt on hageja esindaja koostanud vastuse apellatsioonkaebusele, milleks ta pidi tutvuma maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega. Arvestades eelviidatud dokumentide sisu ja pikkust, on hageja menetluskulude nimekirjas toodud ajakulu põhjendatud. Ringkonnakohus peab hageja esindaja tunnitasu mõistlikuks ja TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatuks. Hagejale tuleb hüvitada menetluskulud käibemaksuga.
41.Eeltoodust tulenevalt kuulub hagejale hüvitamisele menetluskulu 1008,14 eurot. Hageja on esitanud ka TsMS § 177 lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi jõustumisest väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
42.Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 kohaselt ei võeta riigilõivu töötasu või palga nõudmise, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, teenistusse ennistamise, teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise hagi või kaebuse läbivaatamise eest. RLS § 59 lg 15 järgi tasutakse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. RLS § 22 lg 1 p-st 1 ei tulene, et riigilõivu tasumisest on vabastatud üksnes töötaja. Seega ei pidanud ka kostja tööandjana apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu maksma.
43.Apellatsioonkaebuselt tasuti riigilõiv 560 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel on apellandil õigus taotleda tasutud riigilõivu (560 eurot) tagastamist. TsMS § 150 lg 4 järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. TsMS § 150 lg 6 kohaselt lõppeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõistunud lahendiga lõppemist.
44.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.