2-22-142441/7 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

19.veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik). VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

krediidivõimelisust laenutaotluses esitatud andmete ja kostja laenutaotluse analüüsi alusel. Samuti kasutas krediidiandja kostja krediidivõimelisuse analüüsimisel nii sisemisi kui ka krediidiandjale kättesaadavaid avalikke andmebaase (sh Creditinfo Eesti AS maksehäireregistrit ja TAUST.EE). Krediidiandja kinnitas, et kontrollis kostja sissetulekut, olemasolevaid kohustusi, olemasolevat krediidiajalugu, kostja vanust krediidi taotlemisel ja soovitud laenuperioodi lõpus, residentsust, isikut tõendava dokumendi kehtivust, teostas Creditinfo Eesti AS-i maksehäireregistri päringut, kontrollis ametlikke teadaandeid ja karistusregistrit. Kostjal puudusid kehtivad maksehäired, ametlikud teadaanded ja karistused. Kostja igakuine keskmine netotöötasu oli 1300 eurot. Krediidiandja tuvastas nimetatud andmete õigsust kostja laenutaotluse analüüsi tulemusena. Krediidiandja arvestas kostja igakuiste finantskohustustena 215,30 eurot. Kogutud andmeid analüüsides ei tekkinud krediidiandjal kahtlust saadud andmete õigsuses ja krediidiandja jõudis järelduseni, et kostja koondreiting on hea, kostja on krediidivõimeline ja suuteline teenindama krediidikontot limiidiga 3300 eurot, tasudes krediidi kasutamise korral igakuiseid makseid summas 55 eurot (minimaalne igakuine kasutusse võetud krediidi tagasimakse, 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist). Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Hageja esitatust nähtuvalt on krediidiandja kontrollinud kostja igakuise töötasu suurust. Kostja on märkinud oma finantskohustuste suuruseks 0 eurot ja seetõttu on krediidiandja arvestanud kohustustena minimaalset majapidamiskulude määra 215,30 eurot. Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks kontrollinud teavet kostja kohustuste kohta. Hageja nimetatud andmekogude kontrolli ei saa pidada piisavaks. Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks nõudnud kostjalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et kostja krediidivõimet adekvaatselt hinnata.

6.VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kostja on krediiti kasutusele võtnud kokku 500 eurot. Kostja ei ole tagasimakseid teinud. Seega rahuldab kohus hageja põhinõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 500 eurot. Seadusjärgne intressimäär 1. oktoobril 2021 sõlmitud lepingu jaoks on 0%. Seega jätab kohus hageja nõude intressi väljamõistmiseks rahuldamata. Hageja nõuab kostjalt viivist lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 38,90% aastas. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Seega jätab kohus hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude rahuldamata. Kuna kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 500 eurot, mis muutub sissenõutavaks alates käesoleva otsuse jõustumisest, on hagejal õigus nõuda põhivõlalt viivist alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni. Hageja nõuab kostjalt viivist lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 38,90% aastas. VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 järgi võib krediidiandja nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette

8.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega jätab kohus menetluskulud 56% ulatuses kostja kanda ja 44% ulatuses hageja kanda. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 280 euro, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 euro ja hageja õigusabikulude 420 euro (ajakulu 3,5 tundi, tunnitasu 120 eurot, sh käibemaks) väljamõistmiseks. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses põhjendatud kuluga. Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral arvatakse asja maksekäsu kiirmenetluse kulud TsMS § 172 lg 9 kolmanda lause järgi hagimenetluse kulude hulka. See tähendab, et need kulud kannab TsMS § 162 lg 1 alusel kostja. Seadusega on avaldajale maksekäsu kiirmenetluses tekkivate menetluskulude katteks ette nähtud 20 eurot, mistõttu on ka maksekäsu kiirmenetluse kulu kostjalt väljamõistmine põhjendatud. Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu on ülepaisutatud. Arvestades nõude olemust, keerukust ja mahtu, leiab kohus, et põhjendatud ja vajalik ajakulu on 3 tundi (TsMS § 175 lg 1). Hagejale osutatud õigusabi tunnitasu on kohtupraktikas peetud põhjendatuks. Hageja on kinnitanud, et on piiratud käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. Seega kuuluvad lepingulise esindaja kulud hüvitamisele koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Eeltoodu alusel loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja menetluskuluks kokku 660 eurot (280+20+360). Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 369 eurot 60 senti (56% 660-st). Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).