Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-23-126134 Hageja toob välja, et lepingu alusel sai kostja soetada kauba summas 149 eurot. Hageja väitel kohustus kostja laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 10.11.2022-10.01.2023. Hageja väitel ei teinud kostja ühtegi tagasimakset. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg summas 149 eurot. Hageja väitel leppisid pooled lepingus nr. xxxx kokku algses intressimääras 0%, kuid kui Klient viivitab Kampaania perioodil mistahes Lepingu järgse tagasimakse maksmisega osaliselt või täielikult rohkem kui 3 (kolm) päeva, tühistab Pank Kampaania tingimused ning kehtima hakkavad tavatingimused. Algsummalt arvestatud intressimäärale vastab tavatingimustel, arvesse võtmata kampaaniasoodustust, intressimäär laenujäägilt 40,40 % aastas, 0,112 % päevas. Hageja väitel on kostjal intressi võlgnevus alates 1. osamaksest 10.11.2022 kuni 3. osamakseni 10.01.2023 summas 4,67 eurot. Lepingu alusel nõuab hageja ka viivist põhivõla summalt 149 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 24.02.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 25.08.2023 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 40,40%. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 30,18 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist kogu põhinõudelt s.o 149 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 26.08.2023 lepingujärgses viivisemääras s.o intressimääraga võrdses määras 40,40% aastas. Hageja toob välja, et lepingu sõlmimise ajal tarbimislaenude krediidi kulukuse määraks oli 16,30%. Eesti Vabariigis on maksimaalne laenudele lubatud krediidi kulukuse määr kolmekordne Eesti Panga keskmine, mis lepingu sõlmimise ajal oli 48,90%. Hageja toob välja, et saatis 08.02.2023 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 23.02.2023 saatis laenuandja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Hageja on seisukohal, et võlausaldaja kohustus on välja saata teateid lepingu rikkumisest ning hageja tõendab teadete saatmist, kuid teadete kättesaamine võlgniku poolt ei ole oluline. Tahteavalduse edastamise mõistlikuks ja tavapäraseks viisiks saab pidada ka kirja saatmist posti teel. Sellisel juhul tuleb TsÜS § 70 järgi lugeda tahteavaldus kätte saaduks ajal, mil kiri pidanuks tavapäraselt saaja postkasti jõudma. Hageja on esitanud sissenõudekulude nõude summas 30 eurot, mis on kujunenud järgmiselt: tasulise kirja saatmine 03.05.2023 15 eurot, tasulise kirja saatmine 22.05.2023 5 eurot, tasulise kirja saatmine 26.06.2023 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud. Tulenevalt eeltoodust on sissenõudmisega seotud kulud summas kokku 30 eurot. 18.10.2023 esitas hageja vastuseks kohtunõudele teabe vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta järgmised selgitused. Hageja on omandanud teabe lähtudes VÕS § 4034 lgdest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Hageja on seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Hageja esitab tõendina kostja taotluse. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2 ja 3 kontrollis hageja muuhulgas kostja varalist seisundit ning

2-23-126134 regulaarset sissetulekut teostades päringud Pensioniregistrisse. Kostja on taotluses esitanud igakuiseks sissetulekuks 1200 eurot. Pensioniregistri andmetest saab tuletada, et isiku sotsiaalmaksuga maksutatava tulu järgi on brutopalk 1458,36 eurot. Hageja lähtus pensioniregistris toodud sissetulekust 1458,36 eurot, olemasolevatest kohustustest 120 eurot ja arvestades, et käesoleva lepinguga lisandub igakuiselt 49,67 eurot, jäi kostjale reservi 1026,31 eurot (1195,98-120-49,67). Hageja selgitab, et kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega järelmaksulepingut. Arvestades hagi aluseks oleva järelmaksulepingu summat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse ning tuvastas, et krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Hageja on seisukohal, et on tõendatud, et hageja on kogunud ja kontrollinud (sh analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist, kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta). Seadusest ei tulene nõuet, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda kontoväljavõtet, vaid krediidiandjal tuleb adekvaatselt hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Hageja on seisukohal, et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav, sh kontrollinud vähemalt tarbija sissetulekut andmebaasidest. Samuti tuleb lähtuda antava krediidi summast.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

2-23-126134 juhul, kui hagile lisatud tõenditest nähtub faktilisi asjaolusid, millele hageja oleks võinud hagiavalduses tugineda ja muuta sellega hagiavalduse õiguslikult põhjendatuks, ei tohi kohus seda tagaseljaotsuse tegemisel siiski arvesse võtta. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole esile toonud, et laen oleks kostja kasutusse antud. Seetõttu lahendab kohus asja sisulise otsusega, võttes arvesse ka hageja poolt esitatud tõendeid. Kohus menetles hagi lihtmenetluses (vt menetlusse võtmise määruse resolutsiooni). Lihtmenetluses võib kohus kalduda kõrvale tõendite vorminõuetest ning tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, mh poole seletust, mis ei ole antud vande all. Samas peab poole seletus (ehk faktiväited) olema siiski sedavõrd konkreetsed, et nende alusel saab asjaolu tuvastada. Seejuures saab tõenditega (st lihtmenetluses ka poole seletusega) tõendada üksnes faktilist asjaolu, mitte õiguslikku hinnangut. Lihtmenetluses võiks kohus teha otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus peab siiski vajalikuks oma otsuse selgitamist.

2-23-126134 ja konkreetseid faktiväiteid selle kohta, et krediit on kostja kasutusse antud. Kuivõrd tegemist on lihtmenetlusega, oleks saanud kohus lugeda hageja selgitused tõendiks, aga hageja ei ole hagis esitanud selliseid seletusi. Hageja on lihtsalt deklareerinud: „lepingu alusel sai kostja soetada kauba“. Ent ei ole esitanud selgitusi, st konkreetseid faktiväiteid selle kohta, millal ja kuidas laen tegelikult välja maksti või kolmandale isikule üle kanti (ega kes kolmandaks isikuks oli). Selle, kellelt mis kauba kostja soetas, selgitas kohus ise välja hageja poolt esitatud lepingust (hageja seda hagis ise välja toonud ei ole). Asjas ei ole ka muid tõendeid, millest nähtuks krediidi kasutusse andmine (nt tagasimaksete tegemine) või kauba kättesaamine. Seetõttu on kohus seisukohal, et hageja ei ole nõude alusena esile toonud ega tõendanud, et nõude aluseks oleva lepingu kohaselt krediit anti kostja kasutusse.

2-23-126134

2-23-126134

Maris Juha Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.