Eesistuja Kalev Saare, liikmed Kaupo Paal ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Osaühingu Vecta Design hagi Elena Popova vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Vecta Design kassatsioonkaebus Elena Popova kassatsioonkaebus
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Osaühing Vecta Design, vandeadvokaat Severinas Jakubauskas
lepinguline
esindaja
Kostja Elena Popova, lepinguline esindaja vandeadvokaat Ksenia Kravtšenko Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2022. a otsus ja Pärnu Maakohtu
5.jaanuari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-5869 osas, milles hagi Elena Popova vastu osaliselt rahuldati. Saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
1.Osaühing Vecta Design (hageja) esitas 21. aprillil 2020 Pärnu Maakohtule hagi Elena Popova (kostja) vastu. Hagiavalduse kohaselt avaldas kostja Facebookis oma endisest tööandjast hageja kohta kaks avalikult kättesaadavat postitust.
12.märtsil 2020 avaldas kostja postituse, milles esitas hageja kohta alltoodud väited: • „Ma tean, et see on „pääsemine“, „Kui madalalt ja alatult seda tehti, jääb mind mingiks ajaks kummitama.“
2-20-5869 • •
•
•
•
•
„Seda oleks pidanud tegema ammu - hüvasti jätma, kuid huvitav töö ja esmaklassilised töökaaslased nihutasid seda hetke tulevikku.“ „Need olid huvitavad neli aastat, kuid see puudutas ainult tööd, mida ma tegin ja mis mulle ni-i-i-i meeldis. Minu aju oli täielikult arvudele keskendunud, ma tundsin rahuldust tehtavast tööst. See on just see hetk, mil sina vaatamata kõigele jääd oma tööga rahule, pannes kõrvad ja silmad kinni kõigele, mis ümberringi toimub. Aga ümberringi toimusid koleduslikud asjad: töötajaid aeti minema päevapealt, asjatult ma lootsin, et minuga nii ei tehta, ülemuste halb tuju pani kontoritöötajaid värisema.“ „Nüüd ma tean täpselt, et ilus ja luksuslik kontor mitte kunagi ei asenda sõbralikku psühholoogilist kliimat kollektiivis. Olid olemas kõik eeldused, et tema - see kliima - oleks soodne ja et valitseks rahuldustunne oma töö üle ja ühtesobivus ja ühteliitumus ning koostöövaim kollektiivis, kuid juhtimise autoritaarne stiil sünnitas vaenulikkust, alandlikkust ja lipitsemist.“ „Kuigi enamus kolleege on huvitavad inimesed, Vecta meeskonna koosseis praeguseks hetkeks on peaaegu täiesti vahetunud ja mõnedel ametikohtadel mitu korda. Muutumatuks jäid üksnes juhtimise viisid: kui ei meeldi - mine ära, ma otsustasin nii, sest mina olen siin peremees! Juhtkond otsustas, et temal on õigus süstemaatiliselt ja avalikult alandada ja solvata, rääkida kõrgetel toonidel lükates tagasi kõik vastuväited ja arvestamata sellega, et me oleme töötajad, aga mitte orjad! Ja ka meil on õigus lugupidamisele ja inimlikule kohtlemisele!“ „Täpselt nii nagu taim, mis ühes kliimas võib lopsakalt õitsema puhkeda, teises aga kiratsema hakata, on ka inimene, kes võib avaneda ja tuua positiivseid tulemusi, kui teda „kasta värske veega“, mitte aga poriga üle valada. See on jutt mittemateriaalsest motiveeringust - kiitusest! Just see puudub Vectas täielikult.“ „Kuid kui Vecta juhtkond äkki tüdineb uute töötajate otsimisest (sest „need“ kas lahkuvad omal soovil või vallandate neid teie selle eest, ET TÖÖTAJA JULGES TEILE VASTU VÄITA), soovitan neile muuta juhtimisstiili demokraatlikuks ja õppida selgeks töötajate hindamise.“
13.märtsil 2020 avaldas kostja Facebookis veel ühe postituse, milles avaldas alltoodud teksti. • „Kui kellelgi äkki jäid kahtlused minu poolt võetud otsuse kohta kirjutada publikatsioon Bye, Vecta, siis seletan olukorra: mind vallandati mitte lihtsalt nii, vaid usalduse kaotamise pärast. Sellise paragrahviga vallandatakse vargaid ja tõsiste üleastumiste eest. Aga mida mina olen teinud, et sattuda SELLISE paragrahvi alla?“ Hageja hinnangul soovis kostja valeväidete kaudu jätta väära mulje, justkui hageja juhtkond solvas, alandas ja käitus töötajatega vääritult ning lugupidamatult. Samuti jättis kostja ebaõige mulje, et hageja juures ei kiidetud töötajaid ning neid ainult laideti ja et töötajad vahetusid alatasa, sest töötajaid vallandatakse põhjusel, et nad julgesid juhtkonnaga eriarvamusele jääda. Sellise üldmulje loomine oli vale ja ebaseaduslik. Ükski neist väidetest polnud tõene ning need väited tekitasid hagejale kahju. Hageja tugines meediaasjatundja arvamusele, milles leiti, et asjakohane oleks postitustega tekkinud kahju kompenseerimiseks lugeda kommunikatsiooniplaani elluviimist kolmekuulises mahus ehk 7200 eurot (käibemaksuta). Kokku palus hageja koos õigusabikuludega kostjalt välja mõista 7893,34 euro suuruse kahjuhüvitise. Alternatiivselt palus hageja, et kui kohus leiab, et kostja kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, siis määraks kohus kahjuhüvitise suuruse ise ja mõistaks selle koos kohtueelsete õigusabikuludega 693,33 eurot kostjalt hageja kasuks välja. Lisaks palus hageja kohustada kostjat maksma põhinõudelt viivist
2(14)
2-20-5869 seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja arvates hageja ei tõendanud ega põhjendanud, et kahju hüvitamise nõude eeldused olid täidetud. Hageja ei tõendanud, et kõnealustes postitustes avaldatud mistahes väited ning hinnangud olid ebaõiged, ega toonud välja, milliseid konkreetseid väiteid ta vaidlustas või vääraks pidas. Hageja üksnes tsiteeris postitusi. Kui hageja leidis, et mõningad postitustes sisalduvad väited olid faktiväited, siis oli hageja ülesandeks märkida, millises ulatuses olid need väärad. Väärtushinnang on õigusvastane vaid siis, kui see on ebakohane, ja selle ebakohasuse tõendamise koormis lasus hagejal. Kui kostja kommentaari aluseks olid tõesed faktid, siis ei saanud kostjale ebakohase väärtushinnangu avaldamist ette heita. Tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see teotab isiku au ja kahjustab tema mainet, ei ole õigusvastane, kui avaldaja tõendab, et faktiväide vastab tegelikkusele. Postitustes esitatud väited olid tõesed, mistõttu puudus hagejal kahju hüvitamise nõue. Kostja eesmärgiks oli avaldada oma arvamust. Väited kostja süü ja põhjusliku seose kohta on tõendamata. Kostja hinnangul olid avaldatud väited kujundlikud väljendid, millest ei saanud välja lugeda ühegi valeväite esitamist hageja töökeskkonna kohta. Alusetu oli hageja väide, et postitustes esitatud viide kostja ebaseaduslikule vallandamisele oli ebaõige, sest kostja vaidlustas hageja töölepingu ülesütlemise kohtus ning pooltel oli pooleli kohtuvaidlus. Hageja juhatusel puudus elementaarne lugupidamine ja viisakus oma (endiste) töötajate vastu ning juhatuse liikmed suhtusid töötajatesse ebaviisakalt ja üleolevalt. Ilmselt ei olnud kostja ainus isik, kellega juhatus ähvardusi kasutades suhtles. Hageja juhtkond oli loonud atmosfääri, kus juhid lubasid endale töötajate peale karjumist ja nende avalikku alandamist, mistõttu inimesed lahkusid töölt. Ka väidetava otsese varalise kahju ning mainekahju tekkimine oli kostja arvates tõendamata. Hageja esitatud eksperdihinnangul ei olnud mingisugust tõendiväärtust. Eksperdiarvamus ei tuginenud kontrollitavatele faktidele, see põhines kummalistel ning kontrollimatutel arvutustel ning kahju oli oluliselt ülepaisutatud. Asjatundja arvamus postituste mõju kohta oli abstraktne ja ainult eelduslik väide, mitte aga faktiväide. Hageja ei tõendanud, et tema maine taastamiseks tehtavad kulud olid adekvaatselt hinnatud. Lisaks tegutses hageja vastupidi eksperdi juhistele. Hageja ei tõendanud, et mainekahju postituste tõttu üldse tekkis. Tõenäoliselt levis hageja kohta internetis ka muud informatsiooni, mis ei olnud seotud kostja postitustega, ja hageja väidetav mainekahju tekkis juba enne kostja postitusi. Tõenäosus, et kostja postitused oleks äratanud suurt huvi ning jäänud veebis pikaks ajaks levima, oli nullilähedane. Kõik kostja postituste kommentaarid ja jagamised olid tehtud paari päeva jooksul pärast postituste avaldamist. Seega hageja tõendid, et postitused oleks avaldanud mingit mõju hageja äritegevusele, olid ebausutavad. Kostja ei vastutanud hageja mainekahju eest, sest postitused jõudsid nii väheste kõrvaliste inimesteni, et kahju kostjale ei tekkinud. Lisaks asus hageja ise avaldatule tähelepanu juhtima televisioonis ja tekitas endale ise kahju postituse levitamisega.
3.Pärnu Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Maakohus jättis rahuldamata haginõude esimese alternatiivi, kuid rahuldas teise alternatiivi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 1493,33 eurot (kohtueelsed õigusabikulud 693,33 eurot ja mainekahju 800 eurot kohtu äranägemisel). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt seadusjärgses määras alates hagi esitamisest 21. aprillil 2020 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. 3(14)
2-20-5869 Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nõuab hageja varalise kahju hüvitamist, mille aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043, § 1045 lg 1 p-d 6 ja 8, § 1047 lg-d 1, 2 ja 3. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja avaldas oma Facebooki lehel hageja kohta kaks postitust
12.ja 13. märtsil 2020. Facebooki grupis postituse avaldamisega tehakse sõnum teatavaks kolmandale isikule või ligipääsetavaks isikute grupile, st avalikuks. Seda sai pidada avaldamiseks VÕS § 1047 tähenduses. VÕS §-s 1047 nimetatud andmete all mõistetakse praktikas ebaõigeid faktiväiteid. Isiku kohta avaldatud valeandmed võivad olla ka kaudsed faktiväited ehk faktiväidete (mille tõeväärtus on kontrollitav) ja väärtushinnangute (mille tõeväärtus pole kontrollitav) kogumid, millest tuleneb faktiväide. Ka mulje jätmine, et mingid faktid esinesid, oli juba faktiväite esitamine. Avaldatud faktiväiteid tuli võtta sellistena, nagu nad olid ehk tuli tuvastada, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. Tähtsust ei olnud sellel, mida avaldaja ise väidet esitades silmas pidas. Maakohtu arvates esitas kostja järgmised kontrollitavad ja kogumis tuletatavad kaudsed faktiväited: a) mitmete hageja töötajatega oli tööandja initsiatiivil lõpetatud töösuhe etteteatamistähtajata ja aluseta; b) ettevõtte juhtkonna liikmed kõnelesid töötajatega sageli (vrd süstemaatiliselt) ja teiste töötajate juuresolekul kõrgendatud häälel (sealhulgas nt sõimates) vastuvaidlemist sallimata; c) tööandja juures oli ebaharilikult suur tööjõu voolavus ja seda just juhtkonna liikmete suhtumise tõttu töötajatesse, st nad ei hoolinud töötajate arvamusest. Punkti a) kohta ei esitanud kostja ühtki kontrollitavat tõendit. Seega avaldas kostja etteteatamistähtajata vallandamise (päevapealt töötaja minema ajamine) osas hageja kohta ebaõigeid andmeid ning seda ei õigustanud avaldaja väljendusvabadus. Väide, et hageja vallandas korduvalt töötajaid päevapealt ja põhjuseta, pidi olema kontrollitav. Selle väite aluseks olevaid asjaolusid ei tuvastatud, st hageja mainet kahjustati. Punkti b) kohta leidis maakohus, et vähemalt ühe konkreetse episoodi osas oli kostja tunnistajate ütlustega suutnud näidata, et hageja juhatuse liikme käitumine oli töötaja suhtes üleolev, solvav ja lugupidamatu, kuid süstemaatilist/pidevat alandamist maakohus ei tuvastanud. Punkti c) kohta kostja ise sisulisi tõendeid ei esitanud. Nimetatud asjaolu kohta oli kostja avaldanud mittetäielikke ja osaliselt ka ebaõigeid andmeid, mida tunnistajate üldsõnaliste ütlustega kinnitada ei saanud. Kostja tõi esimeses postituses esile, et hageja ettevõttes puudus täielikult töötajate mitterahaline motiveerimine ja kiituse avaldamine. Kuigi seda väidet sai käsitada faktiväitena, ei olnud kohtu arvates võimalik kiitmise või mitterahalise motiveerimise puudumisele omistada olulist kaalu. Töötaja väljendas ilmselt sellist arvamust pigem enda kogemusele tuginedes. Kostja teise postituse kohta leidis maakohus, et kostja andis sisuliselt emotsionaalse hinnangu töölepingu lõpetamise õiguslikule alusele. Samas ei olnud postituse avaldamise ajal veel selge töösuhte ülesütlemise põhjendatus. Pooltevaheline töövaidlus alles järgnes sellele. Kokkuvõttes asus maakohus esimese postituse suhtes seisukohale, et see emotsionaalne ja konkreetseid fakte enne kontrollimata tehtud postitus oli üldjoontes õigusvastane ning kostja pidi seda avaldades mõistma, et vähemalt osa faktiväiteid (päevapealt vallandamised, juhtkonna autoritaarne suhtlusstiil kõigi töötajatega, süstemaatiline alandamine, tööjõu voolavus) pidi tal 4(14)
2-20-5869 olema võimalik hiljem tõendada. Mõnevõrra laialivalguva teksti tõttu ei olnud konkreetsete valeandmete ühemõttelist nimekirja võimalik esile tuua, kuid kahtlemata sai see postitus mõjuda hageja majandustegevust kahjustavalt. Hageja tugines ka mainekahjule ja lähtus varalise kahju suuruse kindlakstegemisel asjatundja arvamusest. Tegemist oli eriteadmistega isikuga (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 293 lg 2) ja maakohus ei kahelnud tema pädevuses. Asjatundja võrdles oma arvamuse teise lehekülje avalõigus 300 jälgijaga Facebooki kasutaja mõju ulatust Maalehe päevase loetavusega võrgus. Sellega maakohus ei nõustunud. Pärnus tegutseva ettevõtte kohta avaldatud venekeelne postitus ei ole oma mõju poolest üleriigilise lehe levikuga võrreldav. Reaktsioonide-kommentaaride-jagamiste hulka silmas pidades võisid postitused jõuda ehk 1000 inimeseni. Pealegi tuli mainekahju seisukohalt silmas pidada, et kostja kõrvaldas umbes kuu aega pärast postituste avaldamist hagejale kui ettevõttele viitavad nimetused („Vecta“). Eksperdihinnangus oli välja toodud tabel võimalike vajalike tegevuste kohta tööandja maine parandamiseks ja nende hinnanguline maksumus. Arvamuse teksti ja avaldatud postitusi kogumis hinnates leidis maakohus, et mainekahju ärahoidmiseks ja maine taastamiseks vajalike tegevuste nimekiri võis avamuses küll olla õige, kuid tõsikindlat alust vastava kahjusumma väljamõistmiseks polnud. Hageja esitatud tõenditele tuginedes ei olnud maakohtu hinnangul võimalik hinnata tekkinud kahju suurust. Seega tuli kahju suurus määrata alternatiivnõude alusel (VÕS § 127 lg 6 esimene lause, TsMS § 233 lg 1). Hageja tõi esile, et kahju tekitamise tõttu kandis ta kulusid õigusabile. Hageja käitus mõistlikult, kui pöördus kohtuvälise lahenduse leidmiseks (postituse eemaldamiseks) nõudekirja koostamise asjus advokaadi poole. Selle eest tasutud 693,33 eurot oli põhjendatud (VÕS § 128 lg-d 2 ja 3). Maakohus märkis, et silmas tuleb pidada eelkõige järgmist: 1) hageja maine varasemat olukorda, millele viitasid mõned kommentaarid kostja postitustes (VÕS § 127 lg 1); 2) kostja esimese postituse järel teise avaldamist, millega ta sisuliselt rõhutas esimese postituse õigsust, kuigi korduv alusetu töölepingute lõpetamine, süstemaatiline töötajate alandamine ja just tööandjast tingitud tööjõu voolavus ei olnud usaldusväärselt tõendatud; 3) hageja ilmset vajadust enda mainekujundusega teadlikumalt tegeleda (st hagejal olnuks maine parandamiseks nagunii vajalik tegeleda sisuturunduse, sotsiaalmeedia positiivsete postituste jm tegevusega); 4) kostja postitustes tehtud suurte tähtedega rõhutusi; 5) hageja vastuolulist käitumist kostja postituste sisu avaldamise ja kommenteerimisega meedias („Kuu-uurija“ telesaade ja venekeelne Postimees detsembris 2020), mis näitas hageja enda hinnangut ja sootuks teistsugust lähenemist tegelikule mainekahjule. Hinnates eespool tuvastatut kogumis, leidis maakohus, et kohane kahjuhüvitis kostja postitustega tekitatud mainelanguse kompenseerimiseks oli 800 eurot. Kuigi esitatud ei olnud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, sai kohtu hinnangul lähtuda sarnastes asjades väljamõistetud hüvitiste suurusest, mis jäi 300 ja 1500 euro vahele. Hagejale tekkinud kahju oli vähemalt osaliselt kostja teo tagajärg ehk esines põhjuslik seos. Kui kostja poleks avaldanud postitusi, tulnuks hagejal ilmselt tegeleda oma brändinguga maine parandamiseks, kuid vähemas ulatuses (VÕS § 127 lg 4 ja § 134 lg 2). Kostja pidi mõistliku inimese arusaama kohaselt postituste avaldamisega mõistma, et tema esitatud väited võivad kahjustada hageja majandustegevust (VÕS § 104 lg 5, § 1047 lg-d 1 ja 3, § 1043, § 1045 lg 1 p 8, § 1050 lg 2 ja RKTKo 14.03.2006, 3-2-1-6-06, p 12). Viivisenõue tuli rahuldada VÕS § 113 lg-te 1 ja 2, § 94 lg 1 ning TsMS § 367 alusel. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
5(14)
2-20-5869
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta mõlema kohtuastme menetluskulud kostja kanda. Hageja arvates rikkus maakohus menetlusõigust oluliselt, kui ei võimaldanud hagejal ümber lükata kostja väiteid ja esitada tõendeid, sh ei võtnud vastu hageja tõendeid ning ei kuulanud üle hageja taotletud tunnistajaid – tegu oli nii võistlevuse kui ka poolte võrdsuse põhimõtete rikkumisega ning asjakohase tõendi kogumata jätmise nõude rikkumisega. Maakohus hindas hageja arvates valesti asjatundja arvamust osas, mis puudutas kostja Facebooki konto jälgijate arvu, ning leidis sellele tuginedes valesti arvamuses aluseks võetud kahju ulatuse. Samuti ei analüüsinud maakohus hageja väiteid, mis tõi kaasa sisult ebaõige otsuse tegemise, kuna maakohus hindas kahju tegelikust väiksemaks. Kuna kostja ei esitanud vastupidiseid tõendeid, ei saanud maakohus vastuoluliselt leida, et asjatundja oli küll pädev, aga maakohus tema arvamust eluliselt usutavaks ei pidanud. Sama kehtis ka kahju ulatuse määramisel. Kui asjatundja pidas erialateadmistele tuginedes asjakohaseks kindlat tegevuskava ja tõi esile tegevuskava realiseerimise maksumuse, pidi maakohus aluseks võtma kohtule esitatud asjatundja arvamuse. Kuna kostja tõendeid ei esitanud, siis pidi maakohus lähtuma hageja esitatud tõenditest. Maakohus tegi hageja arvates vastuolulise otsuse. Kui maakohus oleks hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, oleks olnud võimalik võtta aluseks asjatundja arvamus ning mõista kahju välja selle alusel. Samuti poleks maakohus pidanud kahjusummat vähendama. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 1047 lg-t 1, kui leidis, et kostja avaldatud väide oli õiguspärane. Kostja jättis selgelt mulje, et hageja kui tööandja ei väärtusta töötajaid ning hageja ettevõttes toimuvad kindlad faktipõhiselt tõendatavad sündmused, mis põhjustavad suurt tööjõu voolavust (inimeste massilist lahkumist) ja mida saab nimetada inimeste alandamiseks ja mõnitamiseks. Kostja avaldatud väited olid tervikuna (arvestades negatiivset konteksti) õigusvastased, sest lõid hageja ettevõttest avalikkusele eksitava mulje (VÕS § 1047 lg 1 kohaldamise eeldus). Maakohus rikkus põhjendamiskohustust, kui ei põhjendanud, miks menetluskulud jäid poolte endi kanda ja miks maakohus ei võinud jagada kulusid proportsionaalselt. Maakohus oleks pidanud arvestama, et hagi tuli rahuldada suuremas osas ning et kostja ei suutnud enda väiteid tõendada (v.a üks väide, mille kohta maakohus hagejal tõendeid esitada ei lubanud). Lisaks põhjustas kostja tegevus menetluses lisatoimingute tegemise vajaduse ning menetluse venimise.
5.Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja arvates tuli kahjuhüvitist vähendada 0 euroni. Õigusabikulude hüvitist tuli vähendada 77 euroni ja mainekahju kõrvaldamisega seotud hüvitist 0 euroni, samuti tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus osas, millega mõista kostjalt välja viivis seaduses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest (mitte alates hagi esitamisest). Maakohtu otsuse resolutsioon tuli tühistada menetluskulude jaotuse osas ja menetluskulude jaotust tuli muuta viisil, et menetluskulud jagatakse poolte vahel proportsionaalselt rahalise nõude rahuldamise ulatusega. Hagiavaldusest ei selgunud, mida hageja pidas tema kohta avaldatust faktiväideteks. Maakohus käsitas faktiväidetena vaid 50% kostjale etteheidetust, ülejäänud osas jäi hagi rahuldamata. Maakohus leidis alusetult, et kostja ei tõendanud, et töötajaid aeti minema päevapealt. Kostja tõendas, et väärtushinnangud polnud ebakohased. Maakohus hindas tõendeid pealiskaudselt ning jättis osa tõendeid analüüsimata ning osa tunnistajate ülekuulamise taotlusi rahuldamata. Maakohus 6(14)
2-20-5869 jättis alusetult tunnistajate ütlustega arvestamata. Maakohus tõlgendas postitusi liiga kitsalt. Maakohtu otsus on vastuoluline. Kahju suhtes asus maakohus samuti vastuolulisele seisukohale. Nimelt leidis maakohus, et kostja avaldas hagejale majanduslikult kahjulikke asjaolusid, täpsustamata, milles konkreetselt seisnes kahju. Isegi kui mainekahju kõrvaldamisega seotud nõue tuli osaliselt rahuldada, pidi õigusabikulu hüvitamise nõuet vähendama proportsionaalselt ehk 77 euroni. Maakohus rahuldas kahju hüvitamise hagi üheksa korda väiksemas summas, kui hagis nõuti. On selgusetu, kuidas maine kujundamiseks tehtavad kulutused olid seotud kostja postitustega. Maakohus asus määrama kahjunõude summat alternatiivnõude alusel (s.o kohtu äranägemisel), kuigi seadus selleks alust ei andnud. Kahju suuruse kindlakstegemine polnud seotud ebamõistlikult suurte kuludega, vaid hageja ei olnud nõuetekohaselt täitnud tõendamise kohustust. Maakohus ei lugenud hageja tõendeid piisavaks ja seega jäi kahju suurus tõendamata. Äriühingule tekitatud kahju peab alati väljenduma konkreetses summas. Äriühingu puhul oli rahaliselt mõõdetav ka tulevikus tekkiv kahju. Asjaolu, et hageja ei suutnud kahjusummat arvutada, ei õigustanud kahjusumma määramist kohtu äranägemisel. Maakohus jättis mõjuva põhjuseta menetluskulud poolte endi kanda. Et maakohus ei tuvastanud osa väidete õigusvastasust ja rahuldas hagist vaid 17%, oli ebaõiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Lisaks nõudis hageja suurt hüvitist ja esitas hulganisti taotlusi, mis jäid rahuldamata.
6.Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud vastaspoole kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. detsembri 2022. a otsusega maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Samuti ei hinnanud maakohus tõendeid valesti. Maakohus põhjendas oma seisukohti piisavalt. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korranud. Maakohus tuvastas õigesti kostja teo ja selle õigusvastasuse. Maakohus tuvastas iga väite kohta selgelt, kas tema hinnangul oli tegemist faktiväite või väärtushinnanguga. Pelgalt asjaolu, kui suur oli faktiväidete osakaal avaldatud tekstist, ei võimaldanud teha järeldust selle kohta, kas hagi tuli rahuldada või mitte. Maakohus tuvastas, et postitustes avaldatust sai kaudseks faktiväiteks lugeda järgmist: a) mitmete hageja töötajatega oli tööandja initsiatiivil lõpetatud töösuhe etteteatamistähtajata ja aluseta. Kostja avaldas, et ta polnud väitnud, et kõik töötajad olid just sel põhjusel lahkunud. Ringkonnakohus ei nõustunud selle kostja väitega, kuna kostja kasutas ise mitmust. Asjaolu, kas mitme hageja töötajaga oli tööandja initsiatiivil lõpetatud töösuhe etteteatamistähtajata ja aluseta, on kohtumenetluses kontrollitav. Seega leidis maakohus õigesti, et tegemist oli faktiväitega. Maakohus lähtus õigesti, et faktiväide a) pidi olema kontrollitav. Ringkonnakohus nõustus ses osas maakohtu antud hinnangutega tõenditele.
7(14)
2-20-5869 Maakohus tuvastas, et postitustes avaldatust sai kaudseks faktiväiteks lugeda ka järgmist: b) ettevõtte juhtkonna liikmed kõnelesid töötajatega sageli (vrd süstemaatiliselt) ja teiste töötajate juuresolekul kõrgendatud häälel (sealhulgas nt sõimates) vastuvaidlemist sallimata. Kuivõrd sellist väidet oli võimalik kohtumenetluses kontrollida, leidis maakohus õigesti, et tegemist oli faktiväitega. Ringkonnakohtu hinnangul saaks kohtu „suhtumist“ sellesse väitesse hinnata kahju ja selle suuruse väljamõistmisel. Kostja teo tuvastamisel pole sellel määravat tähtsust. Kostja ei toonud selle väite juures esile põhjendusi, milles seisnes maakohtu rikkumine ja mille alusel tuleks maakohtu järeldusi ümber hinnata. Maakohus tuvastas, et postitustes avaldatust sai kaudseks faktiväiteks lugeda veel ka järgmist: c) tööandja juures oli ebaharilikult suur tööjõu voolavus ja seda just juhtkonna liikmete suhtumise tõttu töötajatesse. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et tunnistaja üldsõnaliste ütlustega ei saanud kinnitada konkreetseid juhtumeid ja lahkumise asjaolusid. Kostja hinnangul oli esimese postituse kontekstis esitatud vaid üks faktiväide, et hageja ettevõtte juhtide autoritaarne juhtimisstiil tekitas vaenulikku õhkkonda ja viis töötajate lahkumiseni. Kuivõrd kostja selle väite kohta kaebuses sisulisi põhjendusi ei toonud, siis ei hinnanud ringkonnakohus, millistel asjaoludel ja tõenditel tuli maakohtu järeldus ümber hinnata ning milles konkreetselt seisnes maakohtu menetlusnormi rikkumine. Kostja kordas kaebuses maakohtus hagile esitatud vastuväiteid, mille kohaselt ei olnud teine postitus õigusvastane, kuna postitus ei sisaldanud valeandmeid ega ebakohaseid väärtushinnanguid. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustunud. Maakohus tuvastas teise postituse kohta, et kostja andis sisuliselt emotsionaalse hinnangu töölepingu lõpetamise õiguslikule alusele. Kostja vastuväited teise postituse osas ei andnud ringkonnakohtu arvates alust muuta maakohtu järeldust. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et teise postituse avaldamise ajal ei olnud selge töösuhte ülesütlemise põhjendatus, sest pooltevaheline töövaidlus alles järgnes sellele, st kostjal puudus õigustus avalikult rõhutada tööandja ebaõiget või seadusele mittevastavat käitumist, kuniks polnud lahendatud poolte vaidlus töösuhte lõppemise aluse õigsuse üle. Maakohus lahendas ringkonnakohtu arvates hagi selles toodud asjaolude alusel (TsMS § 5 lg 1). Postituste konteksti saab põhimõtteliselt arvestada avaldatu hindamisel ning maakohus seda vajalikus ulatuses ka tegi. Pooled vaidlesid maakohtus ja apellatsioonimenetluses kahju ja selle suuruse üle. Hageja nõudis kostjalt otsese varalise kahju (õigusabikulud ja maine taastamise kulud) hüvitamist. Kostja leidis, et õigusabikulusid tuli vähendada, sest kohus vähendas väljamõistetud kahjuhüvitist ja hageja ei käitunud kohtueelselt mõistlikult. Ringkonnakohus sellega ei nõustunud. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Puudus põhjendatud alus arvata, et õigusabikulud oleksid olnud väiksemad, kui hageja oleks nõudnud kostjalt väiksemat summat. Kostja leidis, et ka ülejäänud kahju väljamõistmiseks puudus alus. Hageja tugines hagis sellele, et talle tekkis otsene varaline kahju seetõttu, et tal oli vaja tegeleda positiivse mainekujunduskampaaniaga. Mõlemad pooled vaidlustasid asjatundja arvamusele antud kohtu 8(14)
2-20-5869 hinnangu. Ringkonnakohus ei pidanud maakohtu järeldusi asjatundja arvamuse kohta vastuolulisteks ning nõustus, et arvestades kostja postituste sisu, mõjusid need hageja majandustegevusele kahjustavalt. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et maine taastamiseks vajalike tegevuste nimekiri võib asjatundja arvamuses olla õige. TsMS § 230 lg 1 kohaselt on hagejal kohustus tõendada tekkinud kahju suurust ning kohus hindab neid tõendeid TsMS § 232 lg 1 alusel. Isegi kui kostja ei esita tõendeid kahju suuruse kohta, siis see ei tähenda, et kohtul oleks kohustus täielikult nõustuda hageja tõendiga. Praegusel juhul maakohus põhjendas ammendavalt, miks asjatundja arvamus ei tõendanud hageja kahju suurust ning miks kohus ei saanud sellest lähtuda. Ringkonnakohus nõustus ses osas maakohtu hinnanguga. Hagi teise alternatiivi kohaselt palus hageja kohtul tuvastada kahju ulatus kooskõlas VÕS § 127 lg-ga 6. Praegusel juhul leidis maakohus õigesti, et asjatundja arvamuse alusel polnud kahju suurust võimalik summaliselt kindlaks määrata. VÕS § 127 lg 6 esimene lause näeb ette, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks määrata, siis otsustab hüvitise suuruse kohus. Ka TsMS § 233 lg 1 näeb ette, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, siis otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Viidatud sätete rakendamise eelduseks on tõendamisraskused, mis võivad tuleneda nõude iseloomust või siis konkreetse juhtumi eripärast. Kui asjas tõendamisraskusi ei esine, puudub alus jätta nõude suuruse hindamine kohtu diskretsiooniotsuse objektiks. Ringkonnakohtu hinnangul viitavad kahju suuruse tõendamise raskusele järgmised asjaolud: objektiivselt oli raskendatud nende inimeste arvu kindlakstegemine, kelleni avaldatu suhtlusportaalis jõudis ja kes selle vastu huvi tundsid, arvestades, et maakohus tuvastas, et kostja kõrvaldas alles umbes kuu aega pärast avaldamist hagejale viitavad nimetused. Lisaks olid postitused venekeelsed, mistõttu võis hageja kui tööandja vastu tekkida huvi suure tõenäosusega vaid Pärnu linna (ja selle lähiümbruse) venekeelses kogukonnas. Tegemist oli arvestatava suuruse ja mõjuga tööandjaga Pärnu piirkonnas. Lisaks nähtub asjaoludest, et ka hageja enda tegevus võis mõjutada kahju suurust. Seega isegi kui maakohus oleks nõudnud pooltelt uusi tõendeid kahju suuruse kohta, siis oleksid tõendid subjektiivsed ja hinnangulised. Kohtu hinnangul on pigem keeruline konkreetselt kindlaks määrata, kui suures ulatuses ja millise ajakuluga oleks hageja maine taastamisega tegelikult vaja tegeleda. Seega sisuliselt võiski maakohus määrata kahjuhüvitise oma siseveendumuse kohaselt. Maakohus lähtus kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel maa- ja ringkonnakohtu praktikast ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste väärtushinnangute kohta, mille kohaselt mediaansummaks sellistes asjades oli 800 eurot. Kuigi Eesti kohtupraktikas juriidilise isiku mainekahju ei tunnustata, siis polnud maakohtul keelatud analoogia korras lähtuda kohtupraktikast arvestusega, et tegeliku kahju suuruse väljaselgitamine oli vaidluse asjaolusid arvestades keeruline. Kumbki pool ei toonud ringkonnakohtu arvates oma kaebuses esile selliseid asjaolusid ja väiteid, mis võimaldaksid ringkonnakohtul sekkuda maakohtu kaalutlusõigusesse või määrata kahju suuruseks mõne muu summa. Ringkonnakohtu hinnangul võis hagis taotletud viisil viivist nõuda, st alates nõude maakohtule esitamisest ja kostja etteheited ei andnud alust muuta viivise arvutamise alguskuupäeva.
9(14)
2-20-5869 Maakohus põhjendas ringkonnakohtu arvates piisavalt, miks ta jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kuivõrd nii hageja kui ka kostja apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, jättis ringkonnakohus ka apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda (TsMS § 171 lg 1).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja saata asi alama astme kohtutele uueks arutamiseks või alternatiivselt tühistada alama astme kohtute otsused üksnes menetluskulude jaotuse osas ning teha ses osas uus otsus ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kohtud kohaldasid hageja arvates vääralt VÕS § 1047 lg-t 1 ning VÕS § 127 lg-t 6. Hagi oleks tulnud rahuldada suuremas ulatuses. Kahjuhüvitis oleks tulnud välja mõista asjatundja arvamuses nimetatud ulatuses või alternatiivselt kohtu õiglasel äranägemisel suuremas ulatuses. Hagejal oli õigus nõuda kahju hüvitamist, sest kostja postitused tervikuna lõid võõrale kõrvalseisjale eksitava ettekujutuse. Kohtud oleksid pidanud kahju suuruse määramisel lähtuma asjatundja hinnangust, mitte hingelise valu kompenseerimiseks väljamõistetud hüvitistest. Sellega kohaldati valesti VÕS § 127 lg-t 6. Hagejale tekkinud varaline kahju vastas kindlatele hageja mainekujundusega seotud tegevustele. Maakohus tuvastas ebaõigesti kahju ulatuse määramise aluseks olevad asjaolud, mis tõi kaasa sisult vale kahju suuruse määramise. Kohtuotsuste põhjendused on vastuolulised, ringkonnakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kohtud võtsid aluseks kostja paljasõnalised väited postituste leviku kohta ning jätsid vastamata hageja peamistele argumentidele, mis puudutasid tõendite hindamist ja menetluskulude jaotust.
9.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub kohtute otsused tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või vähendada kahjuhüvitist 0 euroni ning jätta menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja muuta menetluskulude jaotust nii, et menetluskulud jaotatakse poolte vahel proportsionaalselt hagis esitatud rahalise nõude rahuldamise ulatusega. Riigikohtu menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Kostja leiab, et ringkonnakohus rikkus VÕS § 127 lg-t 6, TsMS § 233 lg-t 1 ja § 232 lg-t 1. Hageja ei esitanud kohtule veenvaid tõendeid kahjusumma tõendamiseks. Kahju täpse suuruse kindlakstegemine ei õnnestunud, kuna hageja ei täitnud oma tõendamise kohustust. Kohtud rikkusid materiaalõiguse norme, kui määrasid ilma õigusliku aluseta hagejale hüvitise. Ka juhul, kui avaldatu kahjustas hageja majandustegevust, pidi ta tõendama, kui palju maksis tema maine taastamine. Hageja oleks saanud esitada erinevate meediaagentuuride arveid või hinnapakkumisi, mille alusel saanuks kohus hinnata hageja planeeritud kulude suurust ja põhjendatust. Kuna hageja oma tõendamiskoormist ei täinud, ei oleks saanud hagi rahuldada. Kostja arvates rikkus ringkonnakohus ka otsuse põhjendamise kohustust ning hindas poolte väiteid ja tõendeid pealiskaudselt. Menetluskulude jaotus on ebaõiglane.
10.Pooled vaidlevad teineteise kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata ning menetluskulud vastaspoole kanda.
10(14)
2-20-5869
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 5 järgi tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse. Hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
12.Hageja esitas kostja vastu hagi, milles nõudis sotsiaalmeediavõrgustikus Facebook avaldatud ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste väärtushinnangutega tekitatud varalise kahju hüvitamist.
13.Kohtud rahuldasid hageja hagi osaliselt. Ringkonnakohus luges seejuures tõendatuks, et kostja avaldas hageja kohta sotsiaalmeediavõrgustikus Facebook järgmised faktiväited: a) mitmete hageja töötajatega oli tööandja initsiatiivil lõpetatud töösuhe etteteatamistähtajata ja aluseta; b) ettevõtte juhtkonna liikmed kõnelesid töötajatega sageli (vrd süstemaatiliselt) ja teiste töötajate juuresolekul kõrgendatud häälel (sealhulgas nt sõimates) vastuvaidlemist sallimata; c) tööandja juures oli ebaharilikult suur tööjõu voolavus ja seda just juhtkonna liikmete suhtumise tõttu töötajatesse. Kuna pooled ei vaidle kassatsiooniastmes selle üle, et kostja on eelnimetatud faktiväiteid avaldanud, siis lähtub kolleegium ringkonnakohtu tuvastatust. TsMS § 688 lg 5 kohaselt Riigikohus ei kogu ega uuri tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Samuti ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid (vt nt RKTKm 09.11.2017, 2-16-6354/52, p 13; RKTKo 10.06.2015, 3-2-1-61-15, p 11).
14.Kolleegium on varem selgitanud, et juriidilisele isikule ei saa tema olemusest tulenevalt kuuluda mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid, mis on tingitud tema au teotamisest (RKTKo 27.03.1997, 3-2-1-35-97). Küll aga võib juriidilisel isikul olla varalise kahju hüvitamise nõue isiku vastu, kes tema kohta ebaõigete andmete õigusvastase ja süülise avaldamisega tekitab talle varalist kahju (VÕS § 1043 jj). Juriidilise isiku kohta ebaõigete andmete avaldamisega kahju tekitamine võib olla õigusvastane eelkõige siis, kui nende andmete avaldamisega sekkutakse juriidilise isiku majandusvõi kutsetegevusse (VÕS § 1045 lg 1 p 6 ja § 1047 lg-d 1–3), rikutakse seadusest tulenevat kohustust (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või käitutakse tahtlikult heade kommete vastaselt (VÕS § 1045 lg 1 p 8). Hageja tugines oma hagis nõude õigusliku alusena kahju tekitamisele tema majandustegevusse sekkumisega ebaõigete andmete avaldamise kaudu (VÕS § 1047 lg-le 1) ning alternatiivselt kahju tekitamisele heade kommete vastase tahtliku käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p-le 8). Maakohus märkis oma otsuse p-s 15, et hageja nõuet saaks rahuldada VÕS § 1043 alusel koosmõjus VÕS § 1045 lg 1 p-dega 6 ja 8.
15.Kostja avaldatud andmete õigusvastasuse kontrollimisel hindas maakohus, kas kostja avaldatud väited olid ebaõiged faktiväited. Maakohus luges tuvastatuks, et esimese postitusega olid sisuliselt esitatud järgmised kontrollitavad ja kogumis tuletatavad kaudsed faktiväited: a) mitmete hageja töötajatega on tööandja initsiatiivil lõpetatud töösuhe etteteatamistähtajata ja aluseta; b) ettevõtte juhtkonna liikmed kõnelesid töötajatega sageli (vrd süstemaatiliselt) ja teiste töötajate juuresolekul kõrgendatud häälel (sealhulgas nt sõimates) vastuvaidlemist sallimata; 11(14)
2-20-5869 c) tööandja juures oli ebaharilikult suur tööjõu voolavus (siinkohal tuleb silmas pidada, et kostja on ise märkinud oma töötamise ajaks neli aastat, milles vaidlus ka puudub) ja seda just juhtkonna liikmete suhtumise tõttu töötajatesse, st nad ei hoolinud töötajate arvamusest. Maakohus leidis, et kostja oli oma esimeses postituses etteteatamistähtajata vallandamise (päevapealt töötaja minema ajamise) osas avaldanud hageja kohta valeandmeid ning seda ei õigustanud ka avaldaja väljendusvabadus. Hageja juhtkonna suhtumise kohta leidis maakohus, et vähemalt ühel juhul oli see selgelt taunitav, kuid süstemaatilist/pidevat alandamist ei tuvastanud. Ebaharilikult suure tööjõu voolavuse kohta oli kostja maakohtu arvates avaldanud oma esimeses postituses mittetäielikke ja osaliselt ka ebaõigeid andmeid, mida tunnistajate üldsõnaliste ütlustega kinnitada ei saanud. Lisaks leidis maakohus, et mõnevõrra laialivalguva teksti kohaselt ei olnud konkreetsete ebaõigete andmete osas võimalik ühemõttelist nimekirja esile tuua, kuid kahtlemata sai esimene postitus mõjuda hageja majandustegevust kahjustavalt. Kokkuvõtlikult asus maakohus esimese postituse suhtes seisukohale, et kostja emotsionaalne ja fakte enne kontrollimata tehtud postitus oli üldjoontes õigusvastane ning kostja pidi seda avaldades mõistma, et tal peab olema võimalik avaldatud väiteid hiljem tõendada. Ringkonnakohus lähtus sarnaselt maakohtule avaldatud väidete õigusvastasuse kontrollimisel küsimusest, kas kõnealused väited olid ebaõiged.
16.Kolleegium leiab, et kohtud on jätnud asja lahendamisel kohtuotsustes kvalifitseerimata kostja teo õigusvastasuse õigusliku aluse. Kolleegium märgib, et VÕS § 1045 lg 1 p-s 6, mida täpsustavad § 1047 lg-d 1–3, ja VÕS § 1045 lg 1 p-s 8 sätestatud õigusvastasuse alused on alternatiivsed. Hageja on oma nõuded TsMS § 370 lg 2 kohaselt järjestanud, paludes hüvitada ebaõigete andmete avaldamise kaudu majandustegevusse sekkumisega tekitatud kahju (VÕS § 1047 lg 1), alternatiivselt heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju (VÕS § 1045 lg 1 p 8). Kohtud on jätnud arvestamata, et kostja tegevuse õigusvastasuse saab tuvastada ühel alusel korraga (vt ka RKTKo 28.02.2018, 2-15-4239/55, p 17). See tähendab, et kui kohus rahuldab hagi VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 6 koostoimes VÕS § 1047 lg-te 1–3 alusel, ei pea ta TsMS § 442 lg 8 viienda lause kohaselt võtma seisukohta, kas hagi tuleks rahuldada VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel (vt TsMS § 442 lg 8 viienda lause kohta RKTKo 14.03.2018, 2-14-21673/64, p 12). Kui kohtud soovisid kostja avaldatu õigusvastasuse tuvastamisel tugineda VÕS § 1045 lg 1 p-le 6 ja VÕS § 1047 lg-tele 1–3, pidanuksid nad mh välja selgitama, milles seisnes väidete avaldamisega hageja majandus- ja kutsetegevusse sekkumine, sh kas tegemist oli hageja kohta majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamisega VÕS § 1047 lg 2 mõttes. Eeltoodust sõltub nii avaldamise õigusvastasus kui tõendamiskoormise jaotus.
17.Kohtud on ebaõigesti kohaldanud ka VÕS § 127 lg-t 6 ning oluliselt rikkunud TsMS § 233 lg-s 1 sätestatut. VÕS § 127 lg 6 esimese lause kohaselt juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, mh mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. TsMS § 233 lg 1 kohaselt, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, mh kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.
12(14)
2-20-5869
18.VÕS § 127 lg 6 kohaldamine eeldab, et kahju tekkimine on kindlaks tehtud, kuid ei ole võimalik või on ebamõistlikult keeruline tõendada, milline on sellise kahju suurus. Näiteks võimaldab VÕS § 127 lg 6 olukorras, kus kahju tekitamine on kindlaks tehtud, nõuda ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist (vt RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785/114, p 25). Tekkimata kahju eest ei saa hüvitist välja mõista, kui kahju tekkimine pole piisavalt kindlaks tehtud (vt RKHKo 28.02.2023, 3-12-2486/130, p 52). Sageli eeldab kahju suuruse kindlakstegemine keerulist majanduslikku analüüsi. Siin võib kohus usaldada eksperti, kui ei ole alust tema seisukoha õigsuses kahelda (vt RKHKo 14.06.2019, 3-13-481/183, p 43).
19.Ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt, leides, et hageja esitatud tõenditele tuginedes ei olnud võimalik hinnata talle tekkinud kahju suurust, mistõttu määras ringkonnakohus kahjuhüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 ning TsMS § 233 lg 1 alusel. Kohtud ei ole käesolevas asjas siiski välja selgitanud, kas kahju tekitati, sh milles seisnes hagejale rikkumisega tekitatud kahju, ega oma seisukohta selles osas põhjendanud. Hageja tugines oma nõude esitamisel meediaasjatundja arvamusele, kes hindas, et asjakohane oleks postitustega tekkinud kahju kompenseerimiseks lugeda kommunikatsiooniplaani elluviimist kolmekuulises mahus ehk 7200 eurot (käibemaksuta). Olukorras, kus hageja soovis tõendada kahju suurust veel toimumata mainekujunduskampaania väidetava maksumusega, ei saanud kohtud VÕS § 127 lg-t 6 kohaldada, kui kahju tekkimine ei olnud kindlaks tehtud.
20.Kahjuhüvitist ei ole võimalik välja mõista ka juhul, kui kohtud ei ole kindlaks teinud, et esines põhjuslik seos asjaolu, millel isiku vastutus tugineb, ning kahju tekkimise vahel (VÕS § 127 lg 4). Jättes kontrollimata, kuidas hagejale väidetavalt tekkinud kahju tulenes kostja avaldatud faktiväidetest, kohaldasid kohtud valesti materiaalõigust (VÕS § 127 lg-d 4 ja 6) ning rikkusid oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 233 lg 1 ja § 442 lg 8).
21.Asja uuel läbivaatamise peab hageja tõendama, milles seisnes kostja avaldatud faktiväidetest hagejale väidetavalt tekkinud kahju. Näiteks võib selline kahju seisneda käibekaotuses, klientide lahkumises, raskustes uute lepingute sõlmimisel (sh töötajate värbamisel). Kui hageja leidis, et talle tekkinud mainelanguse tõttu oli vajalik korraldada kampaania oma maine parandamiseks, pidi ta näitama, milles maine kahjustamisega tekitatud varaline kahju seisnes. Maakohus peab vajaduse korral määrama hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja oma hagiavalduse täpsustamiseks (vt selle kohta nt RKTKo 08.03.2023, 2-18-9985/70, p 14; RKTKo 17.02.2021, 2-17-12712/47, p 17).
22.Materiaalõiguse väära kohaldamise ning menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused ning saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
23.TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel jääb menetluskulude jaotus ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramine maakohtu otsustada.
24.Hageja on tasunud kassatsioonkaebuselt riigilõivu 700 eurot. Kostja on tasunud oma kassatsioonkaebuselt riigilõivu 315 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 151 esimese lause kohaselt tasutakse Riigikohtule kassatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu üks protsent tsiviilasja hinnast, arvestades kaebuse ulatust, kuid mitte alla 100 euro ja mitte üle 4760 euro. Arvestades kaebuste ulatust, pidid mõlemad pooled tasuma Riigikohtusse kassatsioonkaebuste esitamisel riigilõivu 100 eurot. Kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem, tagastatakse riigilõiv TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel enam tasutud osas. TsMS § 150 lg 4 järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Seega on hagejal õigus taotleda enam tasutud 600 euro ning kostjal 215 euro tagastamist. 13(14)
2-20-5869
(allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.