2-21-125245/13 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

16.novembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Rahuldamata jäeti viivisenõue 405,64 euro ulatuses. 74% menetluskuludest jäeti kostja kanda ja 26% hageja kanda. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja menetluskulud 314,50 eurot ning seadusjärgne viivis menetluskuludelt. Maakohus leidis, et hageja põhinõue ja intressinõue on põhjendatud. Samuti on põhjendatud viivisenõue alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääras. Maakohus märkis, et TsMS § 444 lg 3 alusel ei põhjenda kohus nende nõuete rahuldamist. Maakohus leidis, et viivise nõue on osaliselt põhjendatud. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist laenulepingu üldtingimuste punkti 7.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivist intressiga samas määras – 40,03% aastas. Praegusel juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud sellele vastuväiteid, sh vastuväited viivisenõudele ja viivise määrale. Sellele vaatamata tuleb kontrollida hagi aluseks oleva viivisekokkuleppe kehtivust. TsMS § 438 lg 1 järgi otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kostja ja Placet Group OÜ vaheline laenuleping on sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 mõistes. Placet Group OÜ tegutseb professionaalse laenuandjana, mis viitab lepingu tüüptingimustel sõlmimisele. Laenulepingule on lisatud „Placet Group OÜ üldtingimused (kediidikonto leping)“. Viivisemäära kokkulepe nähtub nimetatud üldtingimuste punktist 7.1. Seega ei olnud üldtingimustes sisalduv viivisekokkulepe poolte vahel eelnevalt eraldi läbi räägitud, leping sõlmiti tüüptingimustel, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Eelduslikult tuleb VÕS 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKo 3-2-1-118-16, p 17). VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Eesti Panga teatel on nimetatud intressimäär olnud 0,00% alates 1. juulist 2016 kuni otsuse tegemise ajani. Seega oli seadusjärgne viivise määr sellel perioodil 8% aastas (0,00% + 8%). Viivise määr 40,03% aastas ületab seadusjärgset määra veidi rohkem kui viiekordselt. Seega on laenulepingu viivisekokkulepped praegusel juhul tühised. Riigikohus on leidnud, et laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgset viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKo nr 3-2-1-120-08, p 12). Samas asjaolu, et VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, ei välista Riigikohtu 16. novembri 2016 otsuses nr 3-2-1-118-16 (p 17) toodud seisukoha kohaldamist. Ka olukorras, kus viivisemäär on ette nähtud tarbijakrediidilepingus intressimäärana, tuleb kontrollida sellise viivisekokkuleppe kehtivust. Kuna lepingujärgne viivisemäär on tühine, võib hageja nõuda kostjalt viivist seadusjärgses määras. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja viivist 26. maist 2020 kuni 15. novembrini 2021. Viivis seadusjärgses määras on samal perioodil 101,31 eurot. Menetluskulud tuleb jaotada TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Hagi hind oli 1569,21 eurot, kuid kohus rahuldas hagi ulatuses, mis vastab hagi hinnale 1163,57 eurot. Seega rahuldas kohus hagi ligikaudu 74% ulatuses, järelikult peab menetluskulud jätma 74% ulatuses kostja kanda ja 26% ulatuses hageja kanda.