Pärimisõigus › Seadusjärgne pärimine

Avaldaja pöördus notari poole sooviga esitada avaldus pärandaja pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ning ei avaldanud soovi teiste ametitoimingute tegemiseks. Seega esines TsMS § 423 lg 1 p 1 alusel koostoimes notariaadiseaduse (NotS) § 41 lg-ga 5 alus jätta taotlus läbi vaatamata. Samuti esines alus jätta läbi vaatamata taotlus seoses pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamise toiminguga. Notar selgitas, et avaldajal ei esine õigustatud huvi soovitud ametitoimingu tegemiseks, kuid ta ka ei keeldunud ametitoimingu tegemisest. Kui notar keelduks soovitud ametitoimingute tegemisest, oleks see õiguslikult põhjendatud. Avaldaja ei ole pärija ja seetõttu ei ole tal õiguslikku huvi pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks. Notari poole pöördumise eesmärgiks oli saavutada omandiõigus 1⁄2 mõttelisele osale korteriomandist ja et tehtaks vastav kanne kinnistusraamatusse. Avaldaja leidis ekslikult, et selleks on vajalik tunnistada pärimistunnistus kehtetuks ja viia läbi uus pärimismenetlus. Pärimistunnistuse eesmärgiks ei ole pärandavara koosseisu kindlaks määramine ja see ei mõjuta avaldaja soovitud võimalikku õigust 1⁄2 mõttelisele osale korteriomandist. Ühtlasi vastas pärimistunnistus õigusaktides sätestatud nõuetele ning ei olnud ebaõige. Seega puudus alus pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks. Avaldaja saab nõuda omandiõiguse tunnistuse väljastamist XXX korteriomandi 1⁄2 mõttelisele osale tingimusel, et tegemist oleks olnud pärandaja ja avaldaja ühisvaraga, kuid selle jaoks tuli esitada avaldus omandiõiguse tunnistuse väljastamiseks pärijatel ja avaldajal ühiselt. Juhul, kui pärijad avalduse tegemisest keelduvad, on avaldajal võimalik nõuda hagimenetluse korras neilt selleks nõusoleku andmist ja vastava tahteavalduse asendamist kohtulahendiga. Kinnistusraamatu kande parandamise avaldus eeldab pärijatega ühise avalduse alusel väljastatud omandiõiguse tunnistuse esitamist. Seega oli notaril õigus TõS § 4 alusel keelduda omandiõiguse tunnistuse väljastamise ametitoimingu tegemisest. Maakohtu määrus

õiguslikku positsiooni. Notar saab isiku huvi esinemist kontrollida asjaolude ja tunnistuse põhjal, mille kehtetuks tunnistamist isik taotleb. Praegu ei põhjendanud avaldaja enda huvi pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ja see ei nähtunud tõenditest. Seega keeldus notar põhjendatult ametitoimingu tegemisest. Kohus jättis rahuldamata avalduse kohustada notarit uuesti läbi vaatama taotlust pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise avalduse tõestamiseks ja uue pärimismenetluse läbiviimiseks. Kohus leidis, et Notarite Kojale kaebuse esitamist ei saa lugeda notari poole pöördumiseks ametitoimingute tegemiseks. Kuigi esines alus TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt jätta avaldus läbi vaatamata, otsustas kohus lahendada avaldus sisuliselt ja jätta see rahuldamata. Kohus leidis, et notaril oli õigus omandiõiguse tunnistuse ja kinnistamisavalduse tõestamisest keelduda. Kohus tõlgendas TõS 372 lg-t 1 selliselt, et omandiõiguse tunnistuse tõestamine on võimalik ka siis, kui abielu lõppes enne pärandi avanemist, kuid abikaasade ühisvara ei olnud jagatud. Tulenevalt üldõigusjärglusest ning TõS § 372 lg-st 3 saavad pärijad asuda surnud abikaasa asemele ning taotleda ühiselt koos pärandajaga abielus olnud isikuga notarilt KRS § 611 lg 3 järgse omandiõiguse tunnistuse tõestamist. Praegusel juhul ei taotlenud avaldaja ja pärijad ühiselt ametitoimingu tegemist, milleks on omandiõiguse tunnistuse tõestamine ja seega ei saanud notar soovitud ametitoimingut teha. Kuivõrd omandiõiguse tunnistuse tõestamine ei olnud võimalik, oli notaril kohustus keelduda ka kinnistamisavalduse notariaalsest tõestamisest. Maakohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse kohustada notarit ametitoimingu tegemise taotlust uuesti läbi vaatama ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohus määrab menetluskulud kindlaks TsMS § 177 lg 2 korras. Avaldaja määruskaebus

tegemiseks vajaliku kinnistamisavalduse tõestamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ülalnimetatud taotlustega ei ole avaldajal võimalik enda eesmärke saavutada.

ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtumääruse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.