Kohtulahend

Kinnistu mõttelise osa omandi kinkimise tõttu muutus hageja maksejõuetuks. Nimetatud mõtteline osa kinnistust oli ainus hagejale kuuluv registrisse kantud väärtuslik vara, millele oli võimalik pöörata sissenõuet. Kinketehinguga kahjustas hageja teadlikult võlausaldajate huve. Eeltoodu alusel ja tuginedes pankrotiseaduse (PankrS) §-le 109, § 111 lg 1 p-le 2 ja § 117 lg 1 p-le 3, palus hageja tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks 15. septembri 2000. a kinkeleping ning mõista kostjalt välja hageja kasuks kinkelepingu alusel saadu hüvitisena 1 600 000 krooni. Kohtukulud palus hageja jätta kostja kanda.

kinkelepingu, kui leping sõlmiti enne sama lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. PankrS § 117 lg 1 p 3 kohaselt on füüsilisest isikust võlgniku lähikondsed võlgniku ülenejad ja alanejad sugulased ja nende abikaasad. Tallinna Linnakohus mõistis 19. aprilli 2001. a otsusega kriminaalasjas hageja süüdi kuriteos ning mõistis Urmas Matsalult ja hagejalt solidaarselt välja Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti kasuks 1 308 237 krooni. Otsus jõustus 2. mail 2001. Sama otsusega kohustati hagejat hüvitama tekitatud kahju katseaja (kolm aastat) jooksul vähemalt 25% ulatuses tsiviilhagi kogusummast. Seega tulnuks hagejal hüvitada hiljemalt 2. maiks 2004 vähemalt 25% tekitatud kahjust, seega ligikaudu 327 076 krooni. Hageja ei ole nimetatud kohustuse täitmist kohtule tõendanud. 26. juulil 2004 esitas võlausaldaja Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse kaudu kohtule avalduse hageja pankroti väljakuulutamiseks. Hageja ei vaidlustanud avaldust nõude ebaselguse tõttu, vaid palus jätta avaldus rahuldamata, kuna tema maksejõuetus on ajutine. 4. novembri 2004. a otsusega kuulutas Tallinna Linnakohus välja hageja pankroti, kuna tuvastas hageja maksejõuetuse. Otsus jõustus

kahju hüvitamise tähtajast, samuti pidi ta olema teadlik hageja suhtes 26. juulil 2004 algatatud pankrotimenetlusest. Eeltoodu põhjal jõudis maakohus järeldusele, et kostja seaduslik esindaja K. H teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kinkelepingu alusel saadu hüvitisena 1 600 000 krooni.

Asjaolu, et maksuvõlg pöörati täitmisele ning Maksuamet ei võimaldanud võlga maksta graafiku alusel, ei saa olla hagi rahuldamata jätmise aluseks. Võlgnik ei saa nõuda võla tasumise ajatamist. Hageja pankrot on välja kuulutatud ning pankrotimenetluses on pankrotihaldur kohustatud välja selgitama vara tagasivõitmise võimalused. Seda eesmärki täidab ka esitatud hagiavaldus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

sugulane kuulus võlgniku lähikondsete hulka nii varasema PankrS § 49 lg 1 kui ka kehtiva PankrS § 117 lg 1 p 3 järgi. Maakohus tuvastas ka, et kinkimise tagajärjel muutus hageja maksejõuetuks, kuna pärast kinnistu mõttelise osa kinkimist kostjale jäi hageja sissetulekuks vaid 5000 krooni igakuise töötasuna, mis ei võimaldanud tal varasemast tegevusest (st enne kinkimist) tekkinud hilisemaid maksekohustusi riigi ees täita. Ringkonnakohus märkis, et kuivõrd võlgnik kinkis ära oma ainsa vara, mille arvel oleks olnud võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada, siis kahjustati tehinguga võlausaldajate huve. Seega on kohtud tuvastanud kinkelepingu tagasivõitmiseks vajalikud eeldused. Kolleegium selgitab, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad (vt ka Riigikohtu 2. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 12).

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.