X avaldus Soome vahekohtu 25.10.2012 otsuse, Harju Maakohtu poolt 22.09.2016 määrusega tunnustatud ning täidetavaks tunnistatud sõnastuses (26.10.2012 resolutsiooniga), Eesti Vabariigis täidetavaks tunnistamise tühistamiseks Avaldaja X (isikukood xxxx, elukoht xxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Risto Sidok Puudutatud isik Planmeca Oy (registrikood 0112773-2, asukoht Asentajankatu 6, 00880 Helsinki, Soome Vabariik), lepingulised esindajad vandeadvokaat Liis Könn ja vandeadvokaat Maria Teder
Menetlustoiming
RESOLUTSIOON
Avalduse lahendamine
1.Jätta rahuldamata X avaldus Soome vahekohtu 25.10.2012 otsuse, Harju Maakohtu poolt 22.09.2016 määrusega tunnustatud ning täidetavaks tunnistatud sõnastuses (26.10.2012 resolutsiooniga), Eesti Vabariigis täidetavaks tunnistamise tühistamiseks.
2.Jätta rahuldamata X taotlused ärakuulamise korraldamiseks; X, A. S. ja H. H. ärakuulamiseks; menetluse peatamiseks kuni lahendi jõustumiseni Riigikohtu asjas S2021/723; menetluse peatamiseks kuni Helsinki politsei prefektuuri poolt algatatud uurimise asjas 5500/R/64295/19 lõppemiseni.
3.Tühistada 29.11.2021 kohtumäärusega rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu, millega peatati täitemenetlus kohtutäitur R. S. menetluses olevas täiteasjas nr 024/2016/1746 kuni käesolevas tsiviilasjas kohtulahendi jõustumiseni. Menetluskulude jaotus
5.Määrata rahaliselt kindlaks Planmeca Oy põhjendatud ja vajalikud menetluskulud summas 17 599,39 eurot (riigilõiv 50 eurot, tõendite saamise/tõlkimise kulu 1154,39 eurot ja põhjendatud õigusabikulu 16 395 eurot), mis mõista välja Xlt Planmeca Oy kasuks.
6.Välja mõista Xlt Planmeca Oy kasuks viivis välja mõistetud menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi
jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Määrus ei ole kaevatav avalduse ja taotluste rahuldamata jätmise osas (resolutsiooni p 1 ja 3). Määrusele võib esialgse õiguskaitse abinõu tühistamise ja menetluskulude kindlaksmääramise osas esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul arvates kohtumääruse kättetoimetamisest Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kaudu, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel määruse tegemisest. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest. Avaldaja nõue ja selle põhjendused
1.Avaldaja palub tühistada Soome vahekohtu 25.10.2012 otsuse, Harju Maakohtu poolt 22.09.2016 määrusega tunnustatud ning täidetavaks tunnistatud sõnastuses (26.10.2012 resolutsiooniga), Eesti Vabariigis täidetavaks tunnistamine.
2.25.10.2012 tegi Soome vahekohus otsuse (edaspidi ka otsus). Harju Maakohtu 22.09.2016 määrusega kohtuasjas nr 2-16-13675 kuulutati otsus Eesti Vabariigi täidetavaks. Kohtuasja menetluses X (edaspidi ka avaldaja või võlgnik) ei osalenud. 30.09.2016 täitmisteatega algatati määruse alusel otsusest tulenevate nõuete avaldajalt Planmeca Oy (edaspidi ka Planmeca või sissenõudja) kasuks sissenõudmiseks menetlus täiteasjas nr 024/2016/1746. Esialgu oli täituriks täiteasjas Tallinna kohtutäitur A. P., kuid täiteasja toimik on üle antud Tallinna kohtutäitur R. S.ale.
3.Otsuse resolutsiooni on pärast 25.10.2012 vahekohtu poolt muudetud kahel eraldiseisval korral. Esimest korda on otsuse resolutsiooni vahekohus muutnud 26.10.2012. Teist korda on otsuse resolutsiooni vahekohtu poolt muudetud 01.11.2012. Vaidlust ei ole, et vahekohtu otsuse 25.10.2012 ja 26.10.2012 redaktsioonid muutusid 01.11.2012 muudatuse järgselt tühiseks ehk teisisõnu 01.11.2012 muudatusega tühistas vahekohtunik 25.10.2012 vahekohtu otsuse koos 26.10.2012 muudatusega.
4.Maakohtu asjas 15.09.2016 Planmeca poolt esitatud puuduste kõrvaldamise avalduse lisana esitas Planmeca kohtule otsuse jõustumise tõendamiseks Helsinki Linnakohtu 12.12.2012 lahendi, millega on otsus tunnistatud täidetavaks koos 26.10.2012 vahekohtu parandusega. Puudutatud isik esitas asjas 2-16-13675 kohtule Eesti Vabariigis täidetavaks tunnistamiseks vahekohtu otsuse 01.11.2012 sõnastuses. Kohus tegi 22.09.2016 määruse asjas 2-16-13675 tuginedes Helsinki Linnakohtu 12.12.2012 määrusele. Helsinki Linnakohus tunnistas oma 12.12.2012 määrusega vahekohtuotsuse Soome Vabariigis täidetavaks koos vahekohtuniku 26.10.2012 parandusega, kuid resolutsiooniga, mille sõnastus vastas, mitte vahekohtuniku 26.10.2012 parandusele vaid juba 01.11.2012 parandusele. Puudutatud isik saavutas Helsinki Linnakohtu 12.12.2012 määruse Harju Maakohtule esitamisega selle, et Harju Maakohus tunnistas 22.09.2016 määrusega teadmatusest Eesti Vabariigis täidetavaks 25.10.2012 vahekohtu otsuse (01.11.2012 sõnastuses), mis ei olnud Helsinki Linnakohtu 12.12.2012 määruse esemeks ehk mille osas vastavas määruses Helsinki Linnakohtu poolt antud kinnitused nii vahekohtu protseduuride, otsuse jõustumise kui avaldaja teavitamise kontrollimise kohta ei kehtinud. Helsinki Linnakohus ei kontrollinud enne 12.12.2012 määruse tegemist, et kas vahekohtu otsust muudeti 01.11.2012 korrektselt ning, et ega vahekohtunik ei rikkunud vastava muudatuse tegemisel mistahes viisil avaldaja õigusi. Helsinki Linnakohus ei ole kunagi isegi kontrollinud seda, et kas 01.11.2012 muudatusest vahekohtu otsuse resolutsioonis avaldajat kunagi üldse teavitati või mitte. Kui Helsinki Linnakohus oleks teadnud, et avaldajat kohaselt ei teavitatud ei oleks Helsinki Linnakohus 01.11.2012 resolutsiooniga 25.10.2012 otsust ka Soome Vabariigis täidetavaks tunnistanud. Seega vahekohtu otsust, mida asukoha riik ei ole täidetavaks tunnistanud, ei peaks Eesti Vabariik tunnustama ega täidetavaks tunnistama.
Kui puudutatud isik oleks Harju Maakohtule esitanud 25.10.2012 viimase muudatuse kujul nagu on seda teinud avaldaja käesolevas menetluses, oleks kohus näinud, et Helsinki Linnakohtu 12.12.2012 resolutsioonis märgitud kuupäev ning vahekohtu otsuse viimase muudatuse kuupäev ei kattu. See oleks tekitanud Harju Maakohtus põhjendatult küsimusi seoses 25.10.2012 vahekohtu otsuse korduva muutmisega, mida aga puudutatud isik ei soovinud. Kirjeldatud viisil kohtu eksitamine puudutatud isiku poolt sai võimalikuks üksnes juhul, et täidetavaks tunnistamiseks esitati Harju Maakohtule välisriigi vahekohtu otsus, mis muutis selle kontrollimise Harju Maakohtu poolt iseseisvalt keeruliseks ning võimaldas puudutatud isikul kohut eksitada. Eeltoodu tulemusena aset leidnud eksitus on võimalik ja tuleb likvideerida.
5.Puudutatud isik on leidnud, et sisuliselt saab kohus 22.09.2016 asjas 2-16-13675 tehtud määruse tühistada üksnes juhul, kui selgub täidetavaks tunnistatud vahekohtu otsus on Soome Vabariigis tühistatud. Antud seisukoht ei ole käesoleval juhul õige mitmel põhjusel. Iga riik otsustab ise milliseid välisriigi kohtu otsuseid ta oma territooriumil tunnustab ning täidetavaks tunnistab. Kohtul on kohustus kontrollida, et Eesti Vabariigis oleks tunnustatud ning täidetavaks tunnistatud üksnes vaid need välisriikide vahekohtute lahendid, mille tegemisel on järgitud New Yorgi 1958. a konventsioonis sätestatud reegleid. Nii nagu Eestis tehtud vahekohtu lahendite puhul tuleb ka välisriigi vahekohtu lahendite puhul eristada nende tunnustamist ning täitmist. Seega on siiski lõppjärgus just Eesti Vabariik see, kes otsustab, et milliseid välisriigi lahendeid ta tunnistab ning milliseid mitte. Seejuures tuleb eriti täidetavaks tunnistamise menetluses kõrvaldada igasugune kahtlus, et välisriigi peetud vahekohtu menetlus ei ole läbi viidud vastavalt Eesti Vabariigis tunnustatud põhimõtetele. Tuleb selgelt eraldada kahte asja: (i) vahekohtu otsuse kehtivus; ning (ii) täidetavus Eesti Vabariigis. Juhul, kui välisriigi vahekohtu otsus asukohamaal tühistatakse, siis on selge, et vastava lahendi täidetavus tuleb (sest otsus enam ei kehti) tühistada ka antud juhul Eesti Vabariigis. Olukorras aga kus välisriigis ei ole otsust kehtetuks tunnistatud saab Eesti Vabariik siiski otsustada, et tema territooriumil vastavat vahekohtu otsust täidetavaks ei tunnistata, sest see on vastuolus siin kehtivate nii õiguslike kui moraalsete põhimõtetega ehk menetlus, mis viis täidetava vahekohtu otsuse tegemiseni ei olnud korrektne ega oleks olnud Eesti Vabariigis kui õigusriigis lubatud. Nii teoorias kui praktikas on seega võimalik, et asukoha riigis on vahekohtu otsus kehtiv ning täidetav, kuid Eesti Vabariigis mitte. Eesti Vabariigis ei ole võimalik täidetavaks tunnistada otsust, mida isegi otsuse asukoha alaline kohus ei ole täidetavaks tunnistanud. Soome Vabariigis sarnaselt Eesti Vabariigile, tunnustatakse vahekohtu otsust ja täitemenetlus vahekohtu otsuse põhjal toimub üksnes juhul, kui kohus on otsust tunnustanud ja tunnistanud otsuse täidetavaks (TsMS § 753 lg 1). Puudutatud isik ei ole tõendanud (ja seda pole ka võimalik teha), et kohtuasjas nr. 2-16-13675 kohtule puudutatud isiku poolt esitatud 01.11.2012 sõnastuses vahekohtu otsust oleks kunagi Soome Vabariigis tunnustatud või täidetavaks tunnistatud. Tekkinud olukord tuleb ja on võimalik kohtul TsMS § 5 lg 3 rakendades parandada. On fakt, et Eesti Vabariigis on käimas täiteasjas menetlus täitedokumendi alusel, mille aluseks oleva välisriigis otsuse resolutsioon ei ole enam kehtiv. Selline olukord ei saa jätkuda.
6.Avaldajat ei teavitatud kohaselt vahekohtu protseduurist. Konventsiooni kohaselt on selgeks aluseks jätmaks välisriigi vahekohtu otsus tunnustamata või täidetavaks tunnistamata olukord, kus isikut, kelle kahjuks otsus tehti (avaldajat) ei teavitatud vahekohtu protseduurist. Nii 26.10.2012 kui 01.11.2012 muudatus olid selgelt tehtud ka avaldaja kahjuks (puudutatud isiku huvides) ehk vahekohtu otsuse uued redaktsioonid raskendasid oluliselt avaldaja positsiooni võrreldes 25.10.2012 otsuse resolutsiooniga (tegu ei olnud kirja- või arvutusvea parandamisega). Arbiter vahekohtuasjas avaldaja seisukohta kummalgil korral enne vahekohtuotsuse resolutsiooni muutmist ei küsinud ega teatanud resolutsiooni muutmisest. Vahekohtunik ei selgitanud avaldajale enne 25.10.2012 vahekohtu
otsuse resolutsiooni muutmist 26.10.2012 ega ka 01.11.2012 kordagi miks on muudatuste tegemine põhjendatud, õigustatud või vajalik. Kirjeldatu näol on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega. Lisaks eeltoodule ei tegutsenud vahekohtunik 25.10.2012 otsuse korduvalt muutmisel erapooletult. Vahekohtunik H. H. on tunnistajana kohtuasjas S 20/274 23.08.2021 toimunud istungil möönnud, mis ühtib puudutatud isiku advokaadi Soome Vabariigis M. N. poolt 31.10.2018 keskkriminaalpolitseile antud seisukoha punktidega 46 ja 47, et vahekohtuotsuse parandus leidis aset 01.11.2012, vahetades välja vahekohtuotsuse esimese lehekülje, millele oli lisatud üks sõna „omavelkaisten“ (ee „isiklike“). Seega möönis vahekohtunik H. tunnistajana, et 01.11.2012 tehtud parandus oli 26.10.2012 kuupäeval tehtud resolutsiooni esimese lehekülje väljavahetamine uue, st parandatud lehekülje vastu. Seda, et vahekohtunik vahekohtuotsuse lehekülgede välja vahetamisest ja resolutsiooni sõnastuse muutmises avaldajat ei teavitanud on vahekohtunik kinnitanud ka Soome Keskkriminaalpolitseile antud ütlustes. Samuti ei vastanud vahekohtuotsuse resolutsioon arbiteri poolt tehtud muudatuste järgselt Planmeca poolt vahekohtuasjas esitatud nõuetele (Planmeca ei taotlenud vahekohtuasjas kunagi seda, et avaldaja vastutus oleks põhivõlgnikuga solidaarne, teisene). Arbiteri muudatused olid Planmeca jaoks vajalikud põhjusel, et põhivõlgnikult (FastClass Oy) võlgnevuse sissenõudmine oli osutumas vähetõenäoliseks. Tänaseks on FastClass Oy (pankrotis) pankrot Soome Vabariigis ka juba ammu välja kuulutatud ning pankrotimenetlus pooleli. Planmeca nõuete FastClass Oy pankrotivara arvelt tervikuna rahuldamine tõenäoline ei ole. Antud asjaolu on teada ka kolleegidele, kes esindavat Planmecat käesolevas kohtuasjas. Seega olid arbiteri poolt vahekohtuotsusele tehtud muudatused selgelt Planmeca huvides, kuivõrd võimaldasid läbi vahekohtuotsuse resolutsiooni muudetud sõnastuse Planmecal asuda maksejõuetu FastClass Oy (pankrotis) võlgnevusi koheselt pärast vahekohtuotsuse jõustumist sisse nõudma solidaarselt kolmandatelt isikutelt (lisaks avaldajale ka M. K. ning Karisma Invest Oy-lt). Arbiteri poolt oma pädevusi ületades tehtud vahekohtuotsuse resolutsiooni muudatusteta ei oleks Planmecal tänaseni olnud võimalik avaldajalt, M. K. ega Karisma Invest Oy-lt FastClass Oy (pankrotis) võlgu sisse nõuda, sest FastClass Oy (pankrotis) pankrotimenetlus Soome Vabariigis on veel pooleli, mistõttu ei ole lõplikult selge, et millises ulatuses täpselt saavad Planmeca nõuded FastClass Oy (pankrotis) pankrotimenetluses rahuldatud. Arbiteri õigustamatu tegevuse tulemusena on vahekohtuotsuse alusel kolmandate isikute poolt Planmecale aastate jooksul laekunud FastClass Oy (pankrotis) võlgnevuse katteks summasid 642.736,55 eurot), mida olukorras, kus arbiter õigusvastaseid muudatusi vahekohtuotsuse resolutsioonile teinud ei oleks, Planmecale FastClass Oy (pankrotis) maksejõuetuse tõttu kunagi laekunud ei oleks. Vahekohtuniku 25.10.2012 e-kirjas kinnitab vahekohtunik, et vahekohtuasjas on 25.10.2012 tehtud lõplik otsus, mis on e-kirjale lisatud ning mille Planmeca Oy on ka juba kätte saanud. Vahekohtuniku e-kirjast nähtub, et vastavat e-kirja ei saadetud isiklikult avaldajale. Analoogselt Eesti õiguses sätestatuga lõpeb ka Soome õiguse kohaselt vahekohtumenetlus, kui vahekohus on teinud sisulise otsuse (TsMS § 747 lg 1). Vahekohtumenetluse lõppemisega lõpeb ka vahekohtuniku pädevus (TsMS § 747 lg 3). Järelikult lõppes vaidlusaluses vahekohtuasjas ainukeseks vahekohtunikuks olnud isiku (hr. H. H.) pädevus 25.10.2012. Vahekohtunikul puudus sellest tulenevalt pädevus 26.10.2012 ja 01.11.2012 muudatuste tegemiseks. Vahekohtu otsuse (01.11.2012 sõnastuses) Eesti Vabariigis jätkuv tunnustamine ja täitmine oleks vastuolus Eesti Vabariigi avaliku korraga. Eesti kohtupraktikas on leitud, et Eesti avaliku korraga on vastuolus tunnustada või täidetavaks tunnistada nt välisriigi vahekohtu lahendit, mille tegemisel rikkus kohus oma selgitamiskohustust. Avaldaja poolt väljendatud seisukohti seoses avaldaja õiguste vahekohtu menetluses olulise rikkumisega toetab ka Ida-Soome Ülikooli professor M. T., kes on analüüsinud vaidlusaluse vahekohtuasja materjale ning koostanud eriteadmisi omava isikuna Soome kohtule esitamiseks arvamuse, mille avaldaja on lasknud tõlkida eesti keelde. Professor M. T. arvamus kirjeldab üheselt, et kui segaselt ja ebakorrektselt on vaidlusaluses vahekohtuasjas menetlus toimunud. Professor M. T.
kui eriala spetsialisti hinnangul on vahekohtuniku poolt toime pandud rikkumised isegi niivõrd rasked, et kirjeldatud asjaoludel koostatud vahekohtu lahend on vastuolus Soome Vabariigi kui vahekohtu asukohariigi õiguskorraga. Kahtlusteta on arvamuses kirjeldatud asjaoludel tehtud vahekohtu otsus vastuolus ka Eesti Vabariigi õigus- ning avaliku korraga. Olgugi, et Harju Maakohtul ei ole võimalik välisriigi vahekohtu otsust tühistada on Eesti Vabariigil võimalik jätta niivõrd segastel asjaoludel tehtud välisriigi vahekohtu lahend Eesti Vabariigi territooriumil tunnustamata ning täidetavaks tunnistamata ehk faktiliselt tühistada uute asjaolude valguses Harju Maakohtu 22.09.2016 määrus.
7.01.11.2012 nö lõpliku resolutsiooniga sõnastusega otsus on Soome Vabariigis vaidlustatud ning menetlus vastava sõnastusega resolutsiooniga otsuse kehtivuse osas alles käib. Viidatud menetlus toimub Soome Vabariigis kohtuasjas nr. L 19/4873. Nimetatud asjas on kostjaks olev Planmeca Oy muu hulgas kohtule avaldanud asjaolu, et vahekohtu 25. oktoobri 2012 ja ka 26. oktoobri 2012 otsuste resolutiivosa versioonidel ei ole enam praktilist tähendust. Puudutatud isik on Soome Vabariigis pooleli olevas kohtuasjas esitatud menetlusdokumendis korduvalt omaks võtnud, et vahekohtuasjas on viimati vahekohus 25.10.2012 tehtud lahendi resolutsiooni muutnud 01.11.2012. Planmeca on esitanud Helsingi apellatsioonikohtu 26.10.2021 otsuse koos tõlkega eesti keelde. Otsus ei ole avaldaja osas tervikuna jõustunud, kuivõrd avaldaja on Soome Vabariigi Riigikohtule esitanud otsusele kassatsiooni. Soome Vabariigi Riigikohus on avaldaja poolt otsusele 27.12.2021 esitatud kassatsiooni menetlusse võtnud. Planmeca otsust Soome Vabariigi Riigikohtus ei vaidlustanud. Avaldaja on kassatsiooniga otsuse kokkuvõtlikult vaidlustanud osas, mis puudutas apellatsioonikohtu poolt otsuses väljendatud seisukohti seoses sellega, et vahekohtuotsuse resolutsiooni muutmisel arbiteri poolt tehtud eksimused ei olnud kogumis tõlgendatavad selliste rikkumistena, mis annaksid aluse vahekohtuotsuse tühistamiseks. Avaldaja ega Planmeca ei ole aga vaidlustanud neid otsuse osi, kus apellatsioonikohus on otsuses tuvastanud, et arbiter rikkus oluliselt oma kohustusi kahel eraldiseisval korral vahekohtuotsuse resolutsiooni muutmisel. Otsuse osalise jõustumisega on 28.12.2021 jõustunud samas ulatuses kui otsus ka samas asjas nr S 20/274 Helsingi piirkonnakohtus (Eesti Vabariigi mõistes maakohus) 13.12.2019 tehtud kohtuotsus. Olgugi, et Soome Vabariigi maakohus on otsusega jätnud vahekohtuotsuse tühistamata, on kohus möönnud, et arbiteri poolt on vahekohtuotsust korduvalt muudetud, viimati 01.11.2012. Seega on vaieldamatu fakt, et avaldajat ja puudutatud isikut puudutava vahekohtuasja lõpliku lahendi kuupäev on mitte 26.10.2012, vaid 01.11.2012. Tuginedes maakohtu otsuse ning otsuse 28.12.2021 osalisele jõustumisele on avaldaja Soome Vabariigis esitanud 21.01.2022 avalduse vahekohtuotsuse täidetavaks tunnistamise tühistamiseks Soome Vabariigis käesolevas kohtuasjas kirjeldatud asjaoludele analoogsetel alustel. Avaldaja eesmärk ei ole seega kohtuasja algatamisel olnud pelgalt täiteasjas nr 024/2016/1746 menetluse venitamine nagu on varasemalt väitnud puudutatud isik, vaid siiralt vahekohtuotsuse Eesti Vabariigis (aga ka paralleelselt Soome Vabariigis) täidetavaks tunnistamise tühistamine. Avaldaja poolt kohtuasjas kirjeldatud asjaoludel tehtud vahekohtuotsuse täitmine ja tunnustamine on vastuolus nii Soome Vabariigi kui Eesti Vabariigi kui õigusriikide aluspõhimõtetega. Avaldaja leiab, et otsuses tuvastatud ning kassatsioonkaebuses avaldaja poolt kirjeldatud asjaolud on piisavad asumaks seisukohale, et vahekohtuotsuse Eesti Vabariigis täidetavaks tunnistamine tuleks tühistada, kuivõrd vahekohtu otsuse korduvat muutmist puudutavad asjaolud on niivõrd ebaselged, samuti kuivõrd välisriigi apellatsioonikohus on otsusega tuvastanud vahekohtuotsuse teinud arbiteri rikkumised vahekohtuotsuse tegemisel. Otsusega tuvastatud ning kassatsioonis kirjeldatud ebaselgetel ja kahtlastel asjaoludel välisriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamine ja täidetavaks tunnistamine Eesti Vabariigis ei saa olla lubatud. Selgelt on Eesti Vabariigis kehtiva õigusega vastuolus vahekohtuotsuse tunnustamine ja täidetavaks tunnistamine, mille tegemisel on arbiter tegutsenud otsuses ja kassatsioonis kirjeldatud viisidel. Planmeca enda poolt kohtuasjas tõendina esitatud otsusega on
tuvastatud, et arbiter parandas korduvalt vahekohtuotsuse resolutsiooni sellest avaldajat teavitamata ning selle kohta avaldajalt seisukohta küsimata. Samuti on otsusega tuvastatud, et arbiteri poolt vahekohtuotsusele avaldaja kui menetlusosalise selja taga tehtud muudatuste tulemusena muutus avaldaja vastutus Planmeca ees teiseselt järjekohalt põhivõlgnikuga (FastClass Oy) sisuliselt solidaarseks, mis võimaldas Planmecal pöörduda põhivõlgniku (FastClass Oy) võlgnevuste sissenõudmiseks koheselt avaldaja vastu. Seega oli arbiteri poolt vahekohtuotsuse resolutsioonile korduvalt avaldaja teadmata tehtud muudatused selgelt avaldaja jaoks kahjulikud. Vastavalt otsuses tuvastatule ei olnud arbiteri poolt vahekohtuotsuse resolutsioonile avaldaja teadmata tehtud muudatuste näol tegemist ka pisivea (kirja- või arvutusviga) parandamisega, nagu on püüdnud mulje jätta Planmeca, vaid vahekohtuotsuse resolutsiooni oluliste muudatustega, millega muutus avaldaja vastutuse järk.
8.Välisriigi otsuste, olenemata sellest, et kas tegemist on vahekohtu või alalise kohtu poolt tehtud otsustega, Eesti Vabariigis tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluse mõte ja sisu saab olla üksnes ja ainult selles, et Eesti Vabariigi territooriumil oleks võimalik täita välisriigis tehtud õiguspäraseid, selgeid ning jõustunud otsuseid. Soome vahekohtu 25.10.2012 otsus kõigile eeltoodud kriteeriumitele ei vasta, mistõttu tuleb vastava otsuse Eesti Vabariigis täidetavaks tunnistamine tühistada. Eesti Vabariigis täidetavaks tunnistatud vahekohtuotsust puudutavad ning Harju Maakohtu 22.09.2016 kohtumääruse tegemise seisuga Harju Maakohtule teada mitteolnud asjaolud muudavad kõnealuse vahekohtuotsuse ebausaldusväärseks. Vahekohtuotsuse resolutsiooni oluline ning korduv vahekohtuniku poolt menetlusosalise selja taga muutmine ei ole tavapärane ega õiguspärane. Samuti ole õigus- ega tavapärane vahekohtuniku poolt vahekohtuotsusest lehekülgede eemaldamine või lisamine. Samuti ei ole lubatud ega õiguspärane ning on selgelt vastuolus vahekohtuniku erapooletuse põhimõttega see kui vahekohtunik suhtleb seoses vahekohtuotsuse resolutsiooni sõnastuse muutmisega pärast otsuse kuulutamist üksnes ühe menetlusosalisega (hagejaga) ning jätab tehtud muudatustest täielikult informeerimata kostja (avaldaja). Eesti Vabariigis ei saa tunnustada ning täidetavaks tunnistada välisriigi vahekohtuotsust, mille tegemise asjaolud on esiteks äärmiselt ebaselged ning teiseks, mille tegemisel on vahekohtunik selgelt rikkunud ühe menetlusosalise õigusi aga ka enda kui vahekohtuniku pädevusi. Eesti Vabariigi avaliku korraga on vastuolus välisriigi vahekohtuotsus, mille tegemisel ei ole arvestatud kõigi vastava menetluse osaliste õigustega. Õigus olla teadlik tema suhtes käimas olevast menetlusest, samuti selles kaasa rääkida on menetlusosalise kõige olulisem õigus. Vahekohtunik võttis viidatud õiguse avaldajalt õigusvastaselt ning sellega kaotas avaldaja ühtlasi võimaluse oma õigusi kaitsta seoses vahekohtuotsuse resolutsioonile 26.10.2012 ja 01.11.2012 tehtud oluliste muudatustega.
9.Õige ei ole puudutatud isiku väide, et käesoleva asja lahendamisel ei ole võimalik kohaldada analoogia korras TsMS § 624 lõiget 1 juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et konventsioonis nimetatud alused Harju Maakohtu 22.09.2016 määruse tühistamiseks puuduvad. TsMS § 624 lõike 1 eesmärk kattub samuti avaldaja poolt kohtuasjas esitatud avalduse eesmärgiga ehk sooviga vältida ebaõiglust, mis tekib avaldaja suhtes juhul, kui Harju Maakohtu 22.09.2016 määrus jääb täitedokumendina kehtima olukorras, kus vastav määrus on antud puuduliku, eksitava ning ebaõige teabe pinnalt. Avaldaja suhtes oleks selgelt ebaõiglane kui ta peaks Eestis alluma täitmisele välisriigi vahekohtu otsuse suhtes, mida enam ei eksisteeri. Puudutatud isiku seisukoht
10.Puudutatud isik palub jätta avalduse rahuldamata.
11.Välisriigi vahekohtute otsuseid tunnustatakse ja võetakse Eestis täitmisele üksnes vastavalt New Yorgi 1958. aasta välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsioonile ja teistele välislepingutele (TsMS § 754). Eesti kohus on vaidlusaluse Soome vahekohtuotsuse TsMS § 754
alusel Eestis tunnustanud ja täidetavaks tunnistanud juba 2016. aastal. See määrus on jõustunud ja ammu täitmisele pööratud.
12.TsMS § 624 ei kohaldu vahekohtumenetluses. Välisriigi vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamise tühistamise menetluses ei saa tugineda välisriigi kohtulahendeid puudutavatele sätetele olukorras, kus seadusest või välislepingust tuleneb teisiti (TsMS § 754 lg 2). Välisriigis tehtud vahekohtu otsuse puhul tuleb lähtuda TsMS § 754 lg-st 3, mille kohaselt võib võlgnik esitada avalduse vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamise tühistamiseks, kui täidetavaks tunnistatud välisriigi vahekohtu otsus välisriigis tühistatakse. Avalduse saaks rahuldada seega üksnes juhul, kui Soome kohus oleks Eestis tunnustatud ja täidetavaks tunnistatud vahekohtu otsuse tühistanud. Soome riigi kohus ei ole vahekohtu otsust tühistanud ja avaldaja ka ei väida seda. Soome kohtud on jätnud kõik avaldused, milles avaldaja on taotlenud vahekohtu otsuse tühistamist, rahuldamata. TsMS § 754 lg 3 rakendamise eeldused ei ole täidetud (vahekohtu otsust ei ole päritolu riigis tühistatud).
13.Avaldaja otsitud väited vahekohtuniku pädevuse ületamise, vahekohtuniku erapooletuse, tegevuse vmt osas ei ole käesolevas menetluses asjakohased. Avaldaja väited vahekohtuniku käitumise osas tuleb jätta niisamuti tähelepanuta. Eesti kohus ei saa otsustada Soome kohtu eest, kas vahekohtumenetluses esines asjaolusid, mis annaksid alust vahekohtu otsust tühistada. Antud juhul ei ole tegemist vahekohtuotsuse tühistamise menetlusega (mida on ainsana pädevad hindama Soome kohtud) ega ka tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetlusega, kus avaldaja saaks tõendada, et esineb mõni asjaolu, mis tingib vahekohtuotsuse tühistamise või välistab vahekohtuotsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise (vt TsMS § 754). Avaldaja on pealegi ammu minetanud õiguse väidetavatele tunnustamist välistavatele asjaoludele tugineda, olles samas tema suhtes tehtud vahekohtu otsusest teadlik juba alates 2012. aastast. Avaldajal olnuks võimalus pärast 2012. aasta vahekohtuotsuse tegemist pöörduda Soome kohtusse ja taotleda Soomes vahekohtututes tühistamist. Avaldaja seda toona ei teinud ning vaidlusalune vahekohtuotsus tunnistati täidetavaks Soomes juba 2012. aastal ja Eestis 2016. aastal. Antud juhul puudub siiski vaidlus, et Soome kohtud on seejuures põhjalikult menetlenud avaldaja erinevaid seisukohti ja väiteid, mida avaldaja on hiljem esitanud väitmaks, et vahekohtuotsust ei tohiks tema suhtes täita. Soome kohtute hinnangul puudub alus vahekohtuotsust tühistada. Seejuures on Soome kohtud ainsana pädevad hindama, kas asjas esinevad Soomes tehtud vahekohtuotsuse tühistamise alused, mis annaks Eesti kohtutele seejärel TsMS § 754 lg 3 alusel võimaluse tühistada 2016. aastast pärit määrus vahekohtuotsuse täidetavaks tunnistamise kohta.
14.Oluline on võrrelda, millises sõnastuses vahekohtu otsuse resolutsioon 2016. aastal Harju Maakohtule tunnustamiseks esitati. Harju Maakohus on tsiviilasjas nr 2-16-13675 tunnustanud ja täidetavaks tunnistanud vahekohtu otsuse just avalduse lisas 9 esitatud sõnastuses, s.o 01.11.2012 tehtud parandusega. Viimane parandus (lisati üks sõna „omavelkaisten“) tehti kaaskirja kohaselt 01.11.2012, muutmata 26.10.2012 paranduse kuupäeva. Avaldaja on avalduse lisana 1 esitanud küll vahekohtu otsuse, kuid on Harju Maakohtule 2016. aastal tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks esitatud soomekeelsest originaalist välja võtnud seal sisaldunud 26.10.2012 kuupäevaga (s.o 01.11.2012 parandatud) resolutsiooni. Vandetõlgi poolt eesti keelde tõlgitud vahekohtu otsus samas dokumendis sisaldab aga ka 26.10.2012 kuupäeva kandvat, ent 01.11.2012 tehtud parandusega resolutsiooni.
15.Väär ja eksitav on avalduse p-s 9 esitatud tõlge puudutatud isiku menetlusdokumendist. Selles räägitakse ühe ja sama vahekohtu otsuse resolutiivosa (parandatud) versioonidest (mitte erinevatest otsustest) ning et varasemad versioonid ei oma praktilist tähendust (avaldaja püüab aga väita, et otsus ei kehti). Tõlge: “Seadusjõuliseks on muutunud 1. novembril 2021 parandatud, lõplik vahekohtu
otsus. Vahekohtu otsuse resolutiivosa 25. oktoobri 2012 ja 26. oktoobri 2012 versioonidel ei ole enam praktilist tähtsust.”
16.Tallinna Ringkonnakohtu arutlus analoogia vajadusest kohtuotsuse muutmise sätetega oleks ehk asjakohane olukorras, kus (i) Soomes oleks tehtud vahekohtuotsus; (ii) see välisriigi vahekohtuotsus oleks Eestis esialgses sõnastuses tunnustatud ja täidetavaks tunnistatud; ning (iii) alles pärast Eestis läbi viidud tunnustamise menetlust oleks vahekohtunik vahekohtuotsust muutnud. Seda aga ei juhtunud. Antud juhul parandati vahekohtuotsust enne Eestis toimunud tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetlust ning puudutatud isik esitas 2016. aastal Harju Maakohtule esitati tunnustamiseks 01.11.2012 kuupäeva kandva kaaskirjaga parandatud resolutsiooniga vahekohtuotsuse. Puudutatud isik ei nõustu siiski ka õigusliku selgitusega, et analoogia korras oleks võimalik laiendada vahekohtumenetlusele kohtumenetluse spetsiifilisi aluseid, nagu TsMS § 624 lg-s 1 sätestatud alused „Täidetavaks tunnistatud kohtulahendi muutmise või tühistamise“ kohta. Vahekohtuotsuse muutmist kohtulahendi mõistes ei eksisteeri, sest vahekohtumenetluses puudub nö apellatsiooni, ennistamise või teistmise menetlus, millega kuid või aastaid hiljem esialgset otsust muudetakse. Küll aga saab limiteeritud aja jooksul vahekohtuotsust parandada, selgitada ja täiendada. Vahekohtuotsuse tühistamist reguleerib aga üheselt erisäte (TsMS § 754).
17.Eesti kohtumääruse kehtivus vahekohtuotsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise kohta ei sõltu sellest, kas vahekohtu otsus on Soomes täidetavaks tunnistatud (ehkki ka avaldaja tunnistab nüüdseks, et sama vahekohtuotsus on ka Soomes täidetavaks tunnistatud, vt avaldaja 04.03.2022 seisukoha p 4). Lisaks ei puutu asjasse ei TsMS § 753, mida kohaldatakse üksnes olukorras, kus vahekohtu otsus on tehtud Eestis, ega ka TsMS § 754, sest antud juhul ei ole tegemist vahekohtuotsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetlusega. Avaldaja on täiesti vääral arusaamal, justkui „Eesti Vabariigis ei saa olla tunnustatud ning täidetav välisriigi vahekohtuotsus resolutsiooniga, millises sõnastuses vastav vahekohtuotsus kunagi vastava vahekohtu asukohariigis tunnustatud ega täidetavaks tunnistatud ei ole“. Välisriigi vahekohtuotsusese tunnustamise eeldused on ammendavalt kirjas tulenevast New Yorgi 1958. aasta välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsioonist. Ükski Konventsiooni säte ei sea eelduseks, et vahekohtuotsus peab olema esmalt vahekohtu asukoha riigis tunnustatud ja täidetavaks tunnistatud. Tegemist on ilmselgelt praktika kauge arvamusega. Isegi, kui Konventsioonist tuleks selline eeldus (millega puudutatud isik ei nõustu), siis käesolevas menetluses ei saa kohus uuesti vahekohtuotsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise aluseid ümber vaadata. Taotlused
18.Avaldaja esitas 07.09.2022 ja 28.09.2022 järgmised taotlused:
1.Korraldada kohtuasjas kogutud tõendite uurimiseks ja avaldaja ärakuulamiseks kohtuistung (07.09.2022).
2.Korraldada kohtuasjas kogutud tõendite uurimiseks ja avaldaja, vahekohtunik H. H. ja Planmeca Oy (0112773-2) lep. esindaja A. S. ärakuulamiseks kohtuistung (28.09.2022).
4.Alternatiivselt peatada menetlus kuni Helsinki politsei prefektuuri poolt algatatud uurimise asjas 5500/R/64295/19 lõppemiseni (28.09.2022). 18.1 Arvestades käesoleva kohtuasja keerukust, kogutud tõendite mahtu ning olemuse analoogiat TsMS § 756 lõikega 2 on avaldaja hinnangul põhjendatud kohtuasja lahendamiseks kohtuistungi pidamine selleks, et kohtuasja menetlusosalistel oleks selgelt ja ammendavalt võimalik kohtule esitada oma seisukohad ning kohtul oleks võimalik täita selgitamiskohustust. Samuti on kohtuasjas vajalik kogutud tõendite sisuline ja ammendav uurimine, mida on kõige parem teha kohtuistungil kõigi menetlusosaliste isiklikul osavõtul. Alternatiivselt, juhul kui kohus peaks leidma, et kohtuasja
esemeks olev vaidlus ei ole oma olemuselt analoogne TsMS § 756 lõikes 2 mainitud menetlustega peaks avaldaja hinnangul kohus käesolevas asjas kohtuistungi pidama omal algatusel. 18.2 Avaldaja soovib, et kohus kuulaks kohtuasja raames ära avaldaja seletused. Kõige otstarbekam viis selleks on avaldaja hinnangul kohtuistungi kokkukutsumine, kuid kui kohus peaks pidama avaldaja ärakuulamiseks otstarbekamaks muud viisi, siis on avaldaja nõus ka sellega. Avaldaja leiab, et tema poolt kohtule isiklikult antavad suulised seletused aitavad kaasa kohtuasjale õige lahenduse leidmisele sh uurimispõhimõtte rakendamisele aga ka kohtule kohtuasja raames esitatud tõenditest parema ülevaate saamisele. Lisaks avaldaja ja puudutatud isiku ja viimase lepingulise esindaja Soomes A. S. ärakuulamisele oleks asjakohane avaldaja hinnangul tervikliku pildi saamiseks vahekohtu otsuse tegemise ja korduva muutmise asjaoludest kohtu poolt ära kuulata ka vahekohtu otsuse teinud vahekohtunik H.. 18.3 Puudutatud isik on järjekordselt asunud seisukohas arvamusele, et määruse tühistamine ehk vaidlusaluse vahekohtu otsuse Eesti Vabariigis täidetavaks tunnistamise tühistamine on võimalik üksnes ja ainult juhul, kui vastav otsus Soome Vabariigis tühistatakse. Olgugi, et avaldaja on seisukohal, et määruse vastavalt kohtu diskretsioonile kas täielik või osaline tühistamine peaks olema võimalik ka olukorras, kus vaidlusalune vahekohtu otsus on tema asukohariigis kehtiv (ka puudutatud isik on seisukohas möönnud, et välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist tuleb ja on võimalik käsitleda eraldi) on avaldaja nõus ja peab põhjendatuks kui kohus menetluse käesolevas asjas uurimispõhimõtte rakendamise käigus peataks kuni Soome Vabariigis pooleli olevas menetluses, mis puudutab vaidlusaluse vahekohtu otsuse kehtivuse küsimust, lahendi jõustumiseni. Vaidlusaluse vahekohtu otsuse Soome Vabariigi kehtivuse väljaselgitamise küsimus on käesoleva kohtuasja lahendamise seisukohalt isegi kohustuslik. Sisulist vaidlust ei saa käesoleval juhul olla selles, et asjas S2021 / 723 tehtavast lahendist sõltub käesoleva kohtuasja õige lahendamine. Soome Riigikohtu poolt asjas S2021 / 723 tehtava otsuse pinnalt saab selgeks, et kas vaidlusalune vahekohtu lahend jääb Soome Vabariigis kehtima või mitte. Vastavalt sellele, et kuidas lahendab Soome Riigikohus asja S2021 / 723 Soome Vabariigis on võimalik võtta kohtul seisukoht kohtuasjas avaldaja poolt esitatud avalduse osas. Avaldajale on saanud teatavaks, et Helsinki politsei prefektuur on algatanud uue uurimise asjas 5500/R/64295/19, mis puudutab puudutatud isiku poolt Helsinki Linnakohtule 12.12.2012 määruse aluseks olevas menetluses valeandmete esitamist. Viidatud menetluses on kannatajateks kõik vahekohtu menetluses kostjateks olnud isikud. Lisaks uurib Helsinki politseiprefektuur prokurör P. P. juhtimisel seda, et kas puudutatud isik varjas Helsinki Linnakohtu eest tahtlikult menetluses, mille tulemusena tegi Helsinki Linnakohus 12.12.2012 määruse asjaolu, et vahekohtu 25.10.2012 otsuse resolutsiooni muudeti vahekohtuniku poolt oluliselt viidatud vahekohtuasjas kostjateks olnud isikuid sellest teavitamata. Helsinki politsei prefektuuril on alust arvata, et puudutatud isik ei esitanud Helsinki Linnakohtule üldse infot vahekohtu 26.10.2012 olulise paranduse kohta ning varjas Helsinki Linnakohtu eest asjaolu, et vahekohtu otsust on üldse muudetud mitmel korral ning kostjaid sellest teavitamata. Kokkuvõttes on puudutatud isikule olnud alates 26.10.2012 teada, et 25.10.2012 vahekohtu otsused vastavalt 26.10.2012 ja 01.11.2012 on õigustühised, sellest hoolimata on puudutatud isik astunud samme vahekohtuotsuse alusel vahekohtuasjas kostjateks olnud isikutelt võlgnevuste sissenõudmiseks nii Soome Vabariigis kui mujal alustades mh menetlusi õigustühise vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja hiljem täitmiseks eesmärgiga teenida kostjate arvelt õigusvastaselt majanduslikku kasu. Kokkuvõttes on Soome Vabariigis tõusetunud tõsised kahtlused kohtuasja esemeks oleva vahekohtu menetlusega seonduvalt. Eelmainitud kohtumenetluse ning uurimise tulemuste pinnalt tehtavate järelduste ära ootamine enne käesolevas kohtuasjas sisulise lahendi tegemist on seega vajalik, põhjendatud ning otstarbekas.
19.Puudutatud isik vaidleb taotlustele vastu.
19.1 Avaldaja ärakuulamiseks puudub igasugune põhjendus, lisaks ei ole taotluses kirjas, milliste asjaolude osas peaks avaldajat ära kuulama. Tegemist ei ole ka tavapärasest keerukama vaidlusega, vaid õigusliku aluse puudumisel on avaldaja esitanud korduvalt väärväited, neid siis arvukates seisukohades esitades pidevalt muutes. Avaldaja, vahekohtunik H. ega A. S. ära kuulamisega ei saa asenda asjaolu, et vahekohtuotsuse täidetavaks tunnistamise tühistamise eeldused on täitmata – Soome kohus keeldus vahekohtuotsust tühistamast. Seega ei muudaks nende isikute poolt käesolevas asjas antavad ütlused mitte midagi ja nendel ei oleks asjas tähtsust. Avaldaja taotlus on ebaselge ning avaldaja taotluses ei ole välja toodud, milliste faktiliste asjaolude osas peaks isikuid ära kuulama. Üldine vahekohtu menetluse käik ei ole tõendamise esemeks. Advokaadil A. S.l puudub puutumus vahekohtumenetlusega 2012. aastal. Puudutatud isikut esitas Teperi & Co advokaadibüroo. Advokaadibüroo Rochier esindas puudutatud isikut avaldaja poolt Soomes aastal 2018 algatatud vahekohtuotsuse tühistamise menetluses, mis lõppes Soome Riigikohtu 06.10.2022 määrustega. TsMS § 256 lg 1 p 1 kohaselt ei või tunnistajana üle kuulata ühe poole advokaadist lepingulist esindajat ning mis teatud osas võib laieneda ka vahekohtunikele. 19.2 Peatamiseks puudub alus. Menetlus asjas nr S2021/723 lõppes 06.10.2022 Soome Riigikohtu määrusega. Soome Riigikohus jättis 06.10.2022 menetlusse võtmata avaldaja kassatsioonkaebuse. Sellega on jõustunud Helsinki apellatsioonikohtu 26.10.2021 otsus asjas nr 1408, millega jäeti muutmata esimese astme 13.12.2019 otsus mitte rahuldada avaldaja avaldust vahekohtu otsuse tühistamiseks. Riigikohtu määrus ei ole edasikaevatav. Vahekohtuotsuse kehtivuse küsimus on seega lõplikult lahendatud. Vahekohtuotsus on kehtiv. TsMS § 356 lg 1 kohaselt ei ole võimalik peatada kohtumenetlust mistahes „uurimise“ tõttu, vaid üksnes teise kohtumenetluse tõttu. Seega ei ole menetluse peatamiseks väidetavalt toimuva uurimise tõttu juba formaalset alust ja taotluse rahuldamine on võimatu. Täidetud ei ole ka menetluse peatamise materiaalsed eeldused. Väidetav uurimine ei oma mistahes puutumust käesoleva asjaga. Üheski kriminaalasjas ei saaks tuvastada avaldaja väidetud vahekohtuotsuse „õigustühisust“ ning mistahes uurimine või selle tulemused ei oma antud asjas tähtsust. Kohtu põhjendused
20.Avaldaja nõudeks on tühistada Soome vahekohtu 25.10.2012 otsuse, Harju Maakohtu poolt 22.09.2016 määrusega tunnustatud ning täidetavaks tunnistatud sõnastuses (26.10.2012 resolutsiooniga), Eesti Vabariigis täidetavaks tunnistamine.
21.25.10.2012 vahekohtu otsus ja selle muudatused on avaldaja osas järgnevad. 25.10.2012 Soome vahekohtu otsus: „K. L., M. B. ja M. K. velvoitetaan kukin toissijaisesti FastClass OY:n jälkeen, mutta yhteisvastuullisesti suhteessa Planmeca Oy:hyn antamiensa takausten perusteella suorittamaan Planmeca Oy:lle 5.529.259,42 euroa korkolain 4§:n 1 momentin mukaisine korkoineen 1.4.2012 lukien sekä oikeudenkäyntikulujen ja rekisteröimismaksun korvauksena 44.381 euroa korkolain mukaisine korkoineen kuukauden kuluttua välitystuomion antamisesta“ (24.11.2021 avalduse lisa 1, lk 12, kuupäev 25.10.2012). Tõlge: „Välja mõista K. L.ilt, M. B.ilt ja M. K. igaühelt teises järjekorras pärast FastClass Oy-d, solidaarselt nende poolt antud käenduste alusel Planmeca Oy kasuks 5 529 259,42 eurot koos intressiseaduse (korkolaki) § 4 lg 1 alusel arvestatud intressidega alates 01.04.2012 ning kohtukulude ja registritasude hüvitisena 44 381 eurot koos seadusjärgsete intressidega, nimetatud summad tuleb tasuda ühe kuu jooksul pärast vahekohtu otsuse väljakuulutamist.“ (24.11.2021 avalduse lisa 1, lk 25, kuupäev 25.10.2012).
26.10.2012 on tehtud parandus vahekohtu 25.10.2012 otsusesse (edaspidi nimetatud ka esimeseks muudatuseks või 26.10.2012 muudatuseks): „K. L., M. B. ja M. K. velvoitetaan kukin yhteisvastuullisesti antamiensa takausten perusteella suorittamaan Planmeca Oy:lle 5.529.259,42 euroa korkolain 4§:n 1 momentin mukaisine korkoineen 1.4.2012 lukien sekä oikeudenkäyntikulujen ja rekisteröimismaksun korvauksena 44.381 euroa korkolain mukaisine korkoineen kuukauden kuluttua välitystuomion antamisesta“ (24.11.2021 avalduse lisa 7, kuupäev 26.10.2012) Tõlge: „K. L.ilt, M. B.ilt ja M. K. mõistetakse solidaarselt antud käenduste alusel Planmeca Oy kasuks välja 5 529 259,42 eurot koos intressiseaduse § 4 lõikes 1 sätestatud intressiga alates 1.04.2012 ning menetluskulude ja registreerimislõivu katteks 44.381 eurot koos intressiseaduses sätestatud intressiga kuu aja möödudes vahekohtu otsuse tegemisest.“ (24.11.2021 avalduse lisa 8, kuupäev 26.10.2012) 01.11.2012 parandus 25.10.2012 vahekohtu otsuses (edaspidi nimetatud ka teiseks muudatuseks või 01.11.2012 muudatuseks): „K. L., M. B. ja M. K. velvoitetaan kukin yhteisvastuullisesti antamiensa omavelkaisten takausten perusteella suorittamaan Planmeca Oy:lle 5.529.259,42 euroa korkolain 4§:n 1 momentin mukaisine korkoineen 1.4.2012 lukien sekä oikeudenkäyntikulujen ja rekisteröimismaksun korvauksena 44.381 euroa korkolain mukaisine korkoineen kuukauden kuluttua välitystuomion antamisesta“ (24.11.2021 avalduse lisa 9, teksti lõpus on kuupäev 26.10.2012, kaaskirjas on kuupäev 01.11.2012) Tõlge: „K. L.ilt, M. B.ilt ja M. K. mõistetakse solidaarselt antud isiklike käenduste alusel Planmeca Oy kasuks välja 5 529 259,42 eurot koos intressiseaduse § 4 lõikes 1 sätestatud intressiga alates 1.04.2012 ning menetluskulude ja registreerimislõivu katteks 44.381 eurot koos intressiseaduses sätestatud intressiga kuu aja möödudes vahekohtu otsuse tegemisest.“ (24.11.2021 avalduse lisa 10, teksti lõpus on kuupäev 26.10.2012, kaaskirjas on kuupäev 01.11.2012). Nimetatud muudatuste põhjal saab järeldada, et:
1.Algselt mõisteti avaldajalt solidaarselt M. B.i ja M. K.ga välja võlgnevus teises järjekorras pärast FastClass Oy-d.
2.Esimese muudatusega kaotati „teise järjekorra“ tingimus ning võlgnevus mõisteti välja avaldajalt, M. B.ilt ja M. K. „solidaarselt antud käenduste alusel“.
3.Teise muudatusega lisati üks sõna „isiklike“ (omavelkaisten) ehk mõisteti võlgnevus välja „solidaarselt antud isiklike käenduste alusel“. Antud juhul on nii esimese kui teise muudatuse lõpus kuupäev 26.10.2012, kuigi üks neist on tehtud 01.11.2012, mida võib järeldada kaaskirjast.
22.Planmeca Oy esitas Harju Maakohtule avalduse Soome vahekohtu 25.10.2012 otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks Eesti Vabariigi territooriumil (tsiviilasi 2-16-13675). Nimetatud tsiviilasjas esitas Planmeca kohtule 25.10.2012 vahekohtuotsuse koos tõlkega ning 26.10.2012 kuupäevaga muudatuse koos tõlkega (15.12.2021 puudutatud isiku seisukoha lisa 1; kohus kontrollis nimetatut ka kohtute infosüsteemist). Nimetatud muudatuse teksti tõlge on järgnev: „Välja mõista K. L.ilt, M. B.ilt ja M. K. solidaarselt nende poolt antud täieliku käenduse (omavelkainen takaus) alusel igaühelt Planmeca Oy kasuks 5 529 259,42 eurot koos intressiseaduse (korkolaki) § 4 lg 1 alusel arvestatud intressidega alates 01.04.2012 ning kohtukulude ja registritasude hüvitisena 44 381 eurot koos seadusjärgsete intressidega, nimetatud summad tuleb tasuda ühe kuu jooksul pärast vahekohtu otsuse väljakuulutamist.“ Soomekeelse versiooni 26.10.2012 tekst on sama kui on ülalpool välja toodud teise muudatuse (s.o 01.11.2012 paranduse) tekst. Kui võrrelda esimese ja teise muudatuse teksti (sõna omavelkaisten lisamine teise muudatusse), siis on Planmeca esitanud Eestis tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks 25.10.2012 otsuse koos teise muudatusega.
22.09.2016 rahuldas Harju Maakohus tsiviilasjas 2-16-13675 Planmeca Oy avalduse Soome vahekohtu 25.10.2012 otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks Eesti Vabariigi territooriumil (24.11.2021 avalduse lisa 2). Maakohtu määruse resolutsiooni p 3 on: „Tunnustada ja tunnistada täidetavaks Eesti Vabariigi territooriumil Soome vahekohtu 25.10.2012 otsus, X’i suhtes, millega mõisteti K. L.ilt, M. B.ilit ja M. K. solidaarselt nende poolt antud käenduste alusel Planmeca OY kasuks 5 529 259,42 eurot koos intressiseaduse (korkolaki) § 4 lg 1 alusel arvestatud intressidega alates 01.04.2012 ning kohtukulude ja registritasu hüvitisena 44 381 eurot koos seadusjärgsete intressidega.“ Kuna Harju Maakohtule esitati 25.10.2012 vahekohtu otsus koos teise muudatuse tekstiga, siis on Eestis tunnustatud ja täidetavaks tunnistatud 25.10.2012 vahekohtuotsus arvestades teist (01.11.2012) muudatust. Sellest tulenevalt ei pea kohus õigeks avaldaja (vähemalt algset) lähenemist, et selles sõnastuses nagu Harju Maakohus otsust tunnustas ja täidetavaks tunnistas, otsus enam ei kehti. Samuti ei ole kohtu hinnangul oluline ka see, et Planmeca on avaldanud seisukohta, et 25.10.2012 ja 26.10.2012 resolutsiooni versioonid enam ei kehti või et neil pole praktilist tähendust (avaldaja viitab Planmeca poolt Soome kohtuasjas L. 19/4873 esitatud 19.03.2019 menetlusdokumendile; 24.11.2021 avalduse lisa 11, tõlge esitatud 10.01.2022).
23.Avaldaja on tuginenud sellele, et Helsingi Linnakohtu 12.12.2012 otsusega (30.12.2021 avaldaja lisa) on vahekohtu otsus tunnistatud täidetavaks koos 26.10.2012 parandusega (kuid 01.11.2012 muudatusele vastava resolutsiooniga), kuid 01.11.2012 parandus ei olnud Helsingi Linnakohtu 12.12.2012 määruse esemeks. Mh ei kontrollinud Helsingi Linnakohus, kas vahekohtu otsust muudeti 01.12.2012 korrektselt ja ega vahekohtunik ei rikkunud avaldaja õigusi. Kohtu hinnangul on avaldaja põhjendamatult suurt rõhku pannud Helsingi Linnakohtu 12.12.2012 otsusele ning selle mõjule Eestis vahekohtuotsuse tunnustamisele ja täidetavaks tunnistamisele. Eestis välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise eelduseks ei ole see, et seda oleks varem tehtud vahekohtu asukoha riigis. New Yorgi 1958. aasta välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni (edaspidi ka konventsioon) artikkel 3 kohaselt „iga lepinguosaline riik tunnustab vahekohtu otsuseid kui kohustuslikke ja täidab neid kooskõlas protseduurireeglitega, mis kehtivad territooriumil, kus toetutakse sellele otsusele, vastavalt järgnevates artiklites kehtestatud tingimustele.“ Artiklist 4 tuleneb, et tunnustamiseks ja täitmiseks tuleb esitada originaalotsus või selle nõuetekohaselt kinnitatud koopia, vahekohtu kokkulepe, vajadusel tõlked. Konventsioonist ei tulene, et esitama peaks ka vahekohtu riigi kohtulahendi tunnustamise kohta. Avaldaja on tuginenud sellele, et „Eesti Vabariigi seadusandluse kohaselt ei saa läbi viia täitemenetlust vahekohtu otsuse alusel, mis ei ole alalise kohtu poolt täidetavaks tunnistatud (TsMS 753 lg 1)“. Nimetatud norm reguleerib Eestis tehtud vahekohtu otsuse tunnustamist ja täitmist ning see ei kohaldu välisriikide lahendite tunnustamisele ja täitmisele. Viimast on märgitud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 753 kommentaaris 3.1 d. Tsiviilasjas 2-16-13675 jäi avaldus algselt käiguta, kohus pidas vajalikuks et avaldaja esitaks andmed mh selle kohta, kuidas on K. L. teavitatud vahekohtumenetluse toimumisest ning kas vahekohtu otsus on jõustunud. Antud juhul sai Planmeca jõustumist tõendada Helsingi Linnakohtu 12.12.2012 otsusega.
Harju Maakohus ei ole 12.12.2012 otsusele 22.09.2016 lahendis mingisugust tähtsust omistanud (seda ei ole isegi mainitud). Seetõttu ei saa kohus asuda seisukohale, et kui Soome kohus poleks vahekohtu otsust täitmisele pööratavaks tunnistanud, siis poleks seda ka Eesti kohus teinud. Samal põhjusel ei saa kohus ka nõustuda sellega, et kui Soome kohus ei ole vahekohtu otsust koos 01.11.2012 muudatusega täitmisele pööranud (või kui nt 12.12.2012 otsus oleks tühistatud), siis tuleb ka Eesti lahend tühistada. Nagu eelnevalt märgitud, oli lahendi ainus eesmärk Eesti menetluses tõendada vahekohtuotsuse jõustumist. Omaette vaidluskoht on seegi, kas Soome kohtuotsuses viidatud 26.10.2012 muudatuse näol on tegu esimese muudatusega või teise muudatusega, kuna mõlema teksti lõpus on kuupäev 26.10.2012. Puudutatud isik on väitnud, et muudatuse näol oli tegu 01.11.2012 muudatusega ja seda on puudutatud isik avaldanud ka Soome kohtule nt 19.03.2019 esitatud menetlusdokumendi punktis 31 (24.11.2021 avalduse lisa 11, tõlge esitatud 10.01.2022), viitega tõendile. Avaldaja hinnangul on tegu 26.10.2012 (s.o esimese muudatusega). Helsingi apellatsioonikohtu 26.10.2021 põhjendustest (15.12.2021 puudutatud isiku seisukoha lisa 4-5, lk 12) nähtub, et kohus tuvastas, et „kaaskiri 01.11.2012, mis sisaldab kõiki paranduse etappe ja ka viimast parandust, millest nähtub resolutsiooni lõplik vorm, on saadetud kõigile menetlusosalistele ja ka I astme kohtule, mis oli seotud vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamise taotlemisega“. Kohtu jaoks on usutav, et Soome kohtule oli teada 01.11.2012 paranduse sisu. Samas ei oma see kohtu hinnangul käesolevas asjas määravat tähtsust, kuna Soomes täidetavaks tunnistamine ei mõjuta Eestis tunnustamist/täidetavaks tunnistamist või selle tühistamist. Lisaks märgib kohus sedagi. 01.11.2012 Soome kohtule esitatud avalduses on Planmeca taotlenud „25.10.2012 tehtud ja 26.10.2012 parandatud vahekohtu otsuse täitmisele pööratavaks tunnistamist.“ 12.12.2012 otsusest nähtub, et „Vastaspooltele on antud ärakuulamise võimalus. FastClass Oy, B., L. ja K. on oma ütlustes avaldust aktsepteerinud.“ Avaldaja on tuginenud sellele, et Soome kohus on täidetavaks tunnistanud vahekohtu lahendi koos 26.10.2012 muudatusega. Seega on igal juhul tunnistatud täidetavaks vähemalt esimene muudatus (seejuures esimene oli oma sisult olulisem muudatus) ja avaldaja on sellega Soomes ka nõustunud. Nagu eelnevalt märgitud, siis teise muudatusega lisati üks sõna, mis vähemalt Eesti õiguskorras ei oma erilist tähtsust. Eesti õiguses saaks sellist muutust pidada kirjavea parandamiseks. Arvestades seda – koostoimes sellega, et Eesti kohus tunnustas/tunnistas täidetavaks vahekohtu otsuse koos teise muudatusega – ei ole kohtu hinnangul alust tühistada Eesti Vabariigis täidetavaks tunnistamist.
24.Lisaks ei ole alust tühistada Eestis täidetavaks tunnistamist põhjusel, et vahekohtuotsust (või selle muudatusi) ei ole tühistatud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 754 kommentaaris nr 3.3 on selgitatud: „Välisriigi vahekohtu lahendite tunnustamisel ja täidetavaks tunnistamisel tuleb esmajoones lähtuda New Yorgi konventsioonist. Konventsioonis reguleerimata osas tuleb kohaldada TsMS 14. osa erisätteid välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise kohta ning alles kolmandana saab välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamisele ja täitmisele lg 2 kohaselt kohaldada välisriigi kohtulahendite tunnustamise kohta sätestatut.“ Konventsioon ei reguleeri olukorda, kus vahekohtu otsust muudetakse. TsMS § 754 (välisriigis tehtud vahekohtu otsuse täitmine) lg 3 sätestab, et kui täidetavaks tunnistatud välisriigi vahekohtu otsus välisriigis tühistatakse, võib võlgnik esitada avalduse täidetavaks tunnistamise tühistamiseks. Praegusel juhul antud norm ei kohaldu, vahekohtu otsust ei ole tühistatud ja vahekohtu otsuste muutmist nimetatud norm ei käsitle. Avaldaja tugines avalduses TsMS § 624 (täidetavaks tunnistatud kohtulahendi muutmine või tühistamine) lg 1, mis sätestab: „Kui täidetavaks tunnistatud kohtulahend on lahendi teinud kohtu
asukohariigis tühistatud või kui seda on muudetud ja võlgnik ei saa sellele asjaolule enam lahendi täidetavaks tunnistamise menetluses tugineda, võib ta taotleda kohtulahendi täidetavaks tunnistanud kohtult lahendi täidetavaks tunnistamise tühistamist või muutmist.“ Avaldaja on rõhutanud avalduses normist osasid „..või kui seda on muudetud..“ ja „..võib ta taotleda kohtulahendi täidetavaks tunnistanud kohtult lahendi täidetavaks tunnistamise tühistamist..“. Kohtu hinnangul ei saa avaldaja (vaatamata enda eelistatud rõhutustele) ka selle normi alusel olukorras, kus vahekohtuotsust on muudetud, nõuda täidetavaks tunnistamise tühistamist. Kui vahekohtuotsust on muudetud, siis saab nõuda muutmist ja kui vahekohtuotsus on tühistatud, siis saab nõuda tühistamist. Maakohus on 24.08.2022 kirjas selgitanud, et avaldajal on võimalik soovi korral korrigeerida oma nõuet või esitada alternatiivnõue. Avaldaja nõuet ei muutnud ning alternatiivset nõuet ei esitanud. Seega kuna vahekohtuotsust ei ole tühistatud, siis ei ole alust avaldust rahuldada.
25.Avaldaja on toonud menetluses esile, millised on tema etteheited vahekohtumenetlusele. Kohtu hinnangul ei mõjuta need käesoleva asja lahendust ja kohus neid etteheiteid ega nendega seotud tõendeid põhjalikumalt ei käsitle. TsMS § 754 lg 3 (ega § 624 lg 1) ei anna muid aluseid täidetavaks tunnistamise tühistamiseks, kui selle aluseks oleva otsuse tühistamine. Vahekohtumenetluse osas esitatud etteheited kuuluks lahendamisele Soomes, vahekohtuotsuse (või muudatuste) tühistamise menetluses.
26.Avaldaja on esitanud Soome kohtule avalduse tunnistada 25.10.2012 tehtud vahekohtu otsus koos sellesse 26.10.2012 ja 01.11.2012 tehtud muudatustega tühiseks. Helsingi I astme kohus jättis 13.12.2019 otsusega avalduse rahuldamata (15.12.2021 puudutatud isiku seisukoha lisad 2, osaline tõlge lisa 3; osaline tõlge avaldaja 31.01.2022 lisa 3). Helsingi apellatsioonikohus jättis 26.10.2021 kohtuotsusega I astme kohtu lahendi muutmata (15.12.2021 puudutatud isiku seisukoha lisad 4-5). Avaldaja esitas 26.10.2021 otsusele kassatsioonkaebuse 27.12.2021 (avaldaja 20.01.2022 lisa 1-3, tõlge avaldaja 31.01.2022 lisa 1). Käesolevaks ajaks on Soomes jäänud lõplikult jõusse I astme 13.12.2019 otsus ja Helsingi apellatsioonikohtu 26.10.2021 otsus. Soome Riigikohus ei andnud 06.10.2022 edasikaebamise õigust, sellega jäi jõusse apellatsioonikohtu 26.10.2021 otsus ja see Riigikohtu lahend ei ole kaevatav (24.10.2022 puudutatud isiku seisukoha lisa 1). Seega on Soomes mitu kohtuastet jätnud vahekohtuotsuse ja selle muudatuste tühistamise taotluse rahuldamata. Soome kohtud ei ole pidanud avaldaja etteheideteid vahekohtumenetluse läbiviimise jm osas selliseks, mis tingiks vahekohtuotsuse või muudatuste tühistamise. Seega puudub alus Eesti tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist tühistada. Avaldaja on seisukohal, et otsus on osas (arbiteri õigusvastane ja ebaselge tegevus vahekohtuotsuse korduval parandamisel), mida kassatsioon ei hõlma, jõustunud; lõplikud on seega otsuses apellatsioonikohtu poolt arbiteri tegevuse osas võetud seisukohad. Tulenevalt sellest osalisest jõustumisest, on avaldaja esitanud Soomes 21.01.2022 avalduse vahekohtuotsuse täidetavaks tunnistamise tühistamiseks (avaldaja 25.01.222 lisa 1, tõlge avaldaja 31.01.2022 lisa 2). Kohtu hinnangul ei oma nimetatu tähtsust käesolevas asjas, seda ka siis, kui Soomes 21.01.2022 esitatud avaldus rahuldatakse. Eestis välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise eelduseks ei ole see, et seda oleks tehtud vahekohtu asukoha riigis (kohus käsitles nimetatut punktis 23).
27.Kõike eelnevat kokkuvõttes jääb rahuldamata avaldaja taotlus tühistada Soome vahekohtu 25.10.2012 otsuse, Harju Maakohtu poolt 22.09.2016 määrusega tunnustatud ning täidetavaks tunnistatud sõnastuses (26.10.2012 resolutsiooniga), Eesti Vabariigis täidetavaks tunnistamine. Lahendis nimetamata tõendid ei mõjuta asja lahendust.
28.Kohus jätab rahuldamata avaldaja taotlused kohtuistungi korraldamiseks ja avaldaja, vahekohtunik H. H. ja Planmeca Oy esindaja A. S. ärakuulamiseks. Avaldaja on saanud seisukohti avaldada kirjalikult. Kohus on seisukohal, et kuna vahekohtu otsust pole Soomes tühistatud (Soome vastav menetlus on käesolevaks ajaks ka lõppenud jõustunud lahendiga), siis ei ole alust tühistada selle otsuse Eestis täidetavaks tunnistamist. Isikute selgitustega (mh selle kohta, kuidas toimus menetlus vahekohtus) ei saa tekkida alust teistsuguseks lahenduseks. Kohus ei nõustu ka sellega, et menetlus on keskmisest keerulisem. Menetlus on ehk olnud koormav seisukohtade/tõendite/tõlgete tilgutamise ja viimase hetke taotluste esitamise tõttu, kuid see ei tähenda, et menetlus on keskmisest keerulisem. Kohtu hinnangul ei kohaldu TsMS § 756 lg 2, tegu ei ole vahekohtu otsuse tühistamise menetlusega. Samuti ei ole vajalik kohtuistungi määramine kohtu algatusel, kuna kohus ei pea seda vajalikuks. Seega jääb kohtuistungi korraldamise ja isikute ärakuulamise taotlus rahuldamata. Rahuldamata jääb taotlus peatada menetlus kuni Soome Vabariigis läbiviidavas menetluses Riigikohtu asjas S2021/723 tehtava lahendi jõustumiseni. Pärast taotluse esitamist on Soome Riigikohus otsustanud mitte anda edasikaebamise õigust ja sellega on jäänud jõusse Helsingi apellatsioonikohtu 26.10.2021 otsus nr 1408 (millega jäi muutmata I astme kohtu lahend, millega jäi rahuldamata taotlus vahekohtu 25.10.2012 otsuse ja selle muudatuste tühistamiseks). Seega on nimetatud peatamise alus ära langenud ja taotlus jääb rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata taotlus peatada menetlus kuni Helsinki politsei prefektuuri poolt algatatud uurimise asjas 5500/R/64295/19 lõppemiseni. Nimetatud menetluse tulemuseks ei ole vahekohtuotsuse/muudatuste tühistamine ja kuna vahekohtus toimunud minetused ei ole aluseks Eestis täidetavaks tunnistamise tühistamisele, siis ei ole põhjust peatada käesolevat menetlust Soomes toimuva uurimise ajaks.
29.TsMS § 172 lg 1 sätestab: „Hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.“ Kohus jätab menetluskulud avaldaja kanda.
30.TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtulahendis. Puudutatud isik on esitanud menetluskulude nimekirjad (osaliselt kattuvad) 15.12.2021, 29.12.2021, 21.09.2022, 24.10.2022. 30.1 TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. Puudutatud isik on tasunud määruskaebuselt riigilõivu 50 eurot. Riigilõivukulu on põhjendatud. 30.2 TsMS § 143 lg 1 kohaselt on asja läbivaatamise kuluks mh tõlgikulu (p 1) ja dokumentaalse tõendi saamise kulu (p 2). Puudutatud isik on toonud tõendite saamise kuluna välja 1 014,39 eurot (15.12.2021 taotlus ja selle lisa 8), 110 eurot (29.12.2021 taotlus ja selle lisa 1), 36 eurot (24.10.2022 taotlus ja selle lisa 4).
Avaldaja on tõlkekuludega (tõendite saamise kulu) seoses esitanud vastuväite käibemaksu osas kuna puudutatud isik taotleb menetluskulude kindlaksmääramist summas, mis ei sisalda käibemaksu. Viidatud arvetest nähtub, et puudutatud isiku poolt menetluskuluna kajastatud summad 1014,39 eurot ja 110 eurot ei sisalda käibemaksu. Summa 36 eurot hõlmab käibemaksu (6 eurot). Kuna puudutatud isik on taotlenud menetluskulude kindlaksmääramist ilma käibemaksuta, siis jätab kohus viimase arve käibemaksu 6 eurot menetluskulude hulgast välja. Kohtu hinnangul on nimetatud kulud seotud käesoleva asjaga, sisuliselt vajalikud ning ei ole summaliselt ülemäära suured. Kohus peab põhjendatud tõendi hankimise kuluks kokku 1154,39 eurot (1014,39 + 110 + 30). 30.3 TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Avaldaja on esitanud õigusabikulude osas esiteks vastuväite, et puudutatud isiku esindajate tunnitasud (350 eurot ja 390 eurot) on liiga suured, põhjendatud ei ole tunnihind suuremas ulatuses kui 250 eurot (käibemaksuga). Avaldajale on õigusteenust osutatud tunnihinnaga 250 eurot (käibemaksuga), õige oleks sama määra kohaldamine ka puudutatud isiku suhtes. Kohtu hinnangul saab pidada põhjendatud tunnitasuks 300 eurot. Kohus lähtub sellest, et menetlusosalised on välisriigi kodanik ja välisriigi äriühing ning Soome vahekohtuotsuse tühistamise menetluses on peetud põhjendatud tunnitasuks 300 eurot. Tunnitasule ei lisandu käibemaksu. Avaldaja hinnangul pole põhjendatud kahe lepingulise esindaja kasutamine puudutatud isiku poolt. Kohus põhimõtteliselt avaldaja seisukohaga. Samas puudutatud isiku menetluskulude nimekirjadest nähtuvate toimingute põhjal võib asuda seisukohale, et üldiselt ei ole toimingud esindajate poolt dubleeritud, mistõttu ei pea kohus õigeks mehaaniliselt kõrvale jätta kahe esindaja toiminguid ja „jätta alles“ ühe esindaja toimingud. Tehtud toimingute ajakulu põhjendatust saab hinnata sellest vaatest, et kas ühe esindaja selline ajakulu toimingutele oleks põhjendatud või mitte. 15.12.2021 seisukohas on kajastatud toimingud (avaldusega tutvumine, määruskaebuse koostamine ja nendega seonduvad toimingud, sh suhtlus kliendi esindajaga ja tutvumine Soome kohtulahenditega), mille ajakulu kokku on 11,75 tundi. Kohtu hinnangul on sellised toimingud vajalikud ja ajakulu põhjendatud. Ülejäänud menetluskulud (periood 02.01.2022-23.10.2022) kajastuvad puudutatud isiku 24.10.2022 seisukohas. • 10.01.2022 esitas puudutatud isik esialgse seisukoha avaldaja menetluskulude osad. Selle menetlusdokumendi esitamiseni olid toiminguteks suhtlemine kliendi esindajaga ja 10.01.2022 dokumendi koostamine – ajakulu kokku 0,7 tundi. Kohus peab toiminguid ja ajakulu põhjendatuks. • 09.02.2022 saatis puudutatud isik kohtule e-kirja (tähtaja määramiseks). Selle dokumendi esitamiseni olid puudutatud isiku toiminguteks suhtlemine kliendi esindajaga, õiguslik analüüs, avaldaja 30.12.2021 ja 31.01.2022 dokumentidega tutvumine – ajakulu kokku 5,05 tundi. Kohus peab toiminguid ja ajakulu põhjendatuks, arvestades ka menetluse puutumust välisriigi kohtus toimuvate/toimunud menetlustega ning et puudutatud isikut ei esindanud nimetatud menetlustes Eesti esindajad.
• 04.04.2022 esitas puudutatud isik seisukoha avaldaja poolt erineval ajal esitatud dokumentide kohta. Selle dokumendi esitamiseni oli toiminguteks kohtu kirjaga, avaldaja seisukohaga tutvumine ning seisukoha esitamine – ajakulu kokku 6,55 tundi. Kohus peab toiminguid ja ajakulu põhjendatuks. Avaldaja esitas alates 01.01.2022 dokumente 10.01.2022 (varasema tõendi tõlge), 11.01.2022 (menetluskulude nimekiri), 20.01.2022 (täiendavad tõendid ja seisukoht), 25.01.2022 (täiendavad tõendid), 31.01.2022 (tõendite tõlked), 04.03.2022 (täiendavad tõendid ja seisukoht). Puudutatud isikule anti tähtaeg kõige selle osas seisukoha esitamiseks. • 19.04.2022 esitas puudutatud isik seisukoha Ringkonnakohtu määruse osas. Selleks ajaks tehtud toiminguteks oli Ringkonnakohtu määrusega tutvumine ja seisukoha koostamine – ajakulu kokku 4,7 tundi, mida ei pea kohus ebamõistlikult suureks. • 21.09.2022 oli antud puudutatud isikule tähtaeg lõpliku seisukoha esitamiseks. Selle dokumendi esitamiseni oli toiminguteks suhtlus kliendiga, avaldaja 07.09.2022 dokumendiga tutvumine, puudutatud isiku dokumentide koostamine – ajakulu kokku 10,7 tundi. Kohtul ei ole vastuväiteid tehtud toimingutele ega kulunud ajale (arvestades mh ka sellega, et avaldaja 07.09.2022 seisukoht sisaldab mh arvukalt uusi tõendeid ja taotlusi). • Kohus andis puudutatud isikule täiendavalt tähtaja avaldaja 28.09.2022 seisukoha osas vastuse esitamiseks. Puudutatud isik esitas seisukoha 24.10.2022. Selle dokumendi esitamiseni tehtud toiminguteks oli tutvumine avaldaja 28.09.2022 seisukohaga, õiguslik analüüs, suhtlus kliendi Soome esindajaga, seisukoha koostamine – ajakulu kokku 15,2 tundi. Kuigi ajakulu on tavapärasest mõnevõrra suurem, siis arvestab kohus siinkohal sellega, et 28.09.2022 esitas avaldaja mh taotluse menetluse peatamiseks Soomes toimuvate kohtumenetluse ja kriminaalmenetluse tõttu, mistõttu on põhjendatud ka suurem ajakulu puudutatud isiku Soome esindajaga suhtlemisele. Seetõttu peab kohus ajakulu 15,2 tundi ja toiminguid põhjendatuks. Kokku on põhjendatud ajakulu 54,65 tundi. Tunnitasuga 300 eurot kujuneb puudutatud isiku põhjendatud õigusabikuluks 16 395 eurot. Eeltoodu põhjal määrab kohus puudutatud isiku menetluskuludena kindlaks 17 599,39 eurot (riigilõiv 50 eurot, tõendite saamise/tõlkimise kulu 1154,39 eurot ja õigusabikulu 16 395 eurot) ning mõistab menetluskulud avaldajalt välja, samuti tuleb avaldajal tasuda viivist väljamõistetud menetluskuludelt (TsMS § 177 lg 4).
31.TsMS § 386 lg 4 esimese lause kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kuivõrd avaldus jääb rahuldamata, tühistab kohus 29.11.2021 kohtumäärusega rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu, millega peatati täitemenetlus kohtutäitur R. S. menetluses olevas täiteasjas nr 024/2016/1746 kuni käesolevas tsiviilasjas kohtulahendi jõustumiseni.
32.TsMS § 756 lg 4 sätestab: „Vahekohtu otsuse tühistamise määruse ja vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamisest keeldumise määruse peale võib esitada määruskaebuse. Muu käesolevas osas sätestatu kohaselt tehtud määruse, sealhulgas käesoleva seadustiku § 730 lõike 6 alusel vahekohtu pädevuse kohta tehtud määruse peale ei saa edasi kaevata.“ Seega ei ole avalduse rahuldamata jätmine kaevatav. Määrus on kaevatav esialgse õiguskaitse abinõu tühistamise osas (TsMS § 390 lg 1 ja TsMS § 4771 lg 2) ja menetluskulude kindlaksmääramise osas (TsMS § 178 lg 2). /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Kark Kohtunik
Tallinna Ringkonnakohtu 09.08.2023 kohtumäärusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 07.11.2022 kohtumäärus.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.