2-21-131200/14 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

5.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 11,50 eurot (leppetrahv 10 eurot ja sissenõudekulud 1,50 eurot). Menetluskulud jäid poolte endi kanda ja kohus neid rahaliselt kindlaks ei määranud. Kohus lahendas hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses ja ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 637 lg 21). Pooled ei vaielnud, et hageja oli parkimisteenust osutav ettevõte, kostjale kuuluv sõiduk numbrimärgiga XXXXXX oli pargitud 22.10.2018 hageja opereeritavale parkimisalale (Maxima, Ehitajate tee 148), parklate sissesõidutee juurde oli paigutatud infotahvel, teavitusja liiklusmärgid, mis sisaldasid lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks (parkimistingimused) ning sõiduki omanik/vastutav kasutaja oli vähemalt alates 14.09.2018 kuni hagiavalduse esitamiseni kostja. Pooled vaidlesid, kas ja kellega oli hagejal sõlmitud leping sõiduauto parkimiseks hageja hallataval territooriumil ja kes peaks vastutama parkimistingimuste rikkumise korral. Hagejal oli õigus nõuda leppetrahvi võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, § 101 lg 1, § 158 lg 1 ja § 159 lg 2 alusel. Poolte vahel oli lepinguline suhe. Juriidilise isiku teovõime realiseerus tema esindusorgani liikmete kaudu ja juriidilise isiku puhul tuli eeldada, et sõidukit kasutas ja parkis kostja seaduslik esindaja, st parkimislepingu pooleks oli kostja. Hageja tegi pakkumise (VÕS § 9 lg-d 1 ja 2, § 16 lg 3 ja Riigikohtu 20.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10, p 14.), mille tingimustes oli selgelt väljendatud asjaolu, et parkimistingimuste avaldamisega teeb ta pakkumuse lepingu sõlmimiseks pakkumuses toodud tingimustel ja parklasse parkimisega loetakse tingimustega nõustumiseks ja lepingu sõlmimiseks. Kostja nõustus hageja pakkumisega (VÕS § 20 lg-d 1 ja 2). Sisenedes tähistatud ning teavitus- ja liiklusmärkidega varustatud parkimiseks ettenähtud territooriumile, allutas sõidukijuht end tingimustele, mis oli territooriumile sisenedes teatavaks tehtud. Kui need tingimused sõiduki juhile ei sobinud või ta ei soovinud olla nendega seotud, siis tuli tal parkimiseks valida teine koht ja territooriumile mitte siseneda. Sõiduki juhil puudus õigus eeldada, et ta võib oma äranägemisel tasuta parkida teisele isikule kuuluvale või teise isiku kasutuses olevale maa-alale. Seega luges kohus tuvastatuks, et hageja tegi kostjale territooriumile sissesõidul avalikult pakkumuse lepingu sõlmimiseks ja sõiduki juht võttis pakkumuse vastu ning sõlmis lepingu pakkumuses näidatud tingimustel, sõidukiga territooriumile sisenedes ja selle parkimisega territooriumile. Hageja oli parkimisteenust osutav äriühing. Iga hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde oli paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldasid tingimusi sõiduki parkimiseks. Ühtlasi oli hageja avaldanud tüüptingimustes selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja hageja parklasse pargib. Kohus leidis, et võis eeldada, et sõidukit kasutas selle omanik/vastutav kasutaja (asjaõigusseadus § 90 lg 1). Hageja väitel teatas ta leppetrahvinõuetest, pannes vastava teate sõiduki esiklaasile kojamehe vahele. Samuti tegi hageja töötaja sellest fotod. Parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele võib pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70

Hageja nõudis kostjalt leppetrahvi 10 eurot ja sissenõudmiskulusid 40 eurot (kokku 50 eurot). VÕS § 1131 reguleerib sissenõudmiskulude hüvitamist majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku poolt. VÕS § 1131 lg 1 näeb ette, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Sellise nõude rahuldamiseks tuleb tuvastada, et kostja tegutseb majandus- või kutsetegevuses ja hageja võib nõuda võlgnevuselt viivist. Nõude eeldused ei ole tegelik kahju tekkimine. Võlausaldaja ei pea tõendama, et kahju tekkis, st et ta tegelikult mingeid võla sissenõudmisega seotud kulusid kandis. Kulude suurus 40 eurot tuleneb seadusest. VÕS § 1 lg 6 sätestab, et ettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on isik, sealhulgas avalikõiguslik juriidiline isik, kes teeb tehingu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kostja on osaühing ehk äriühing, kes tegutseb majandustegevusega VÕS § 1 lg 6 mõttes. Maakohus tuvastas, et kehtiv leping parkimiseks oli sõlmitud hageja ja kostja vahel. Pooled ei vaielnud, et kostjale kuuluv sõiduk oli pargitud 22.10.2018 hageja opereeritavale parkimisalale. Maakohus tuvastas, et hageja teatas leppetrahvinõudest, pannes vastava teate sõiduki esiklaasi kojameeste vahele, mis oli aktsepteeritav ja mõistlik tahteavalduse edastamise viis. Hagiavalduse lisa nr 1 kohaselt oli teade paigutatud kojameeste vahele 22.10.2018 ja see tuli tasuda hiljemalt 05.11.2018. Kostja leppetrahvi tähtaegselt ei tasunud, st kostja viivitas oma kohustuse täitmisega. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega nähtub, et sissenõudmiskulude väljamõistmise mõlemad eeldused olid praegusel juhul täidetud. Ringkonnakohus leiab, et võlausaldajale ei saa ette heita oma nõude maksmapanekuks kohtusse pöördumist. Samas ei välista eeltoodu kostja tuginemist hea usu põhimõtte rikkumisele ning nõude lubamatusele selle tõttu. Praegusel juhul tugineski kostja hea usu põhimõtte vastasusele. VÕS § 6 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu 20.12.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p14.). Riigikohus on leidnud, et VÕS § 6 lg 2 alusel on võimalik ka vähendada kahjuhüvitise suurust (Riigikohtu 10.03.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-194-13, p 12. ja 08.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115 p-d 18.-19.). Ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu sissenõudmiskulu 1,50 euro ületavas osas rahuldamisele. Praegusel juhul tuvastas maakohus, et hageja tegi päringu Transpordiametile ja Äriregistrile ning saatis 26.04.2021 meeldetuletuskirja kostjale. Maakohus tuvastas, et hageja kandis reaalselt kulusid 1,50 euro ulatuses. Lisaks nähtub, et hageja asus nõudma kostjalt leppetrahvi tasumist alles 2,5 aastat pärast trahvi tegemist, saates kostjale meeldetuletuskirja elektrooniliselt (saatmise kulusid eelduslikult pole). Kohtuväliselt nõudis hageja kulude hüvitamist 1,5 eurot, mitte 40 eurot. VÕS § 1131 eesmärk on eelkõige lihtsustada hagejal saada kahju hüvitamist selle tõttu, et pidi võlgnikult raha sisse nõudma. Samas nähtub, et reaalselt tekkinud kulud on maakohus välja mõistnud ja seda ületavas osas hagejal kulusid ei tekkinud. Praegusel juhul on vastuolus hea usu põhimõttega nõuda kolm aastat pärast leppetrahvi 10 eurot sissenõutavaks muutumist sissenõudmiskulusid, mida hageja pole reaalselt tekkinud ja mille hüvitamist ta kohtuväliselt kostjalt ei nõudnudki. Lisaks oli kostja teinud ettepaneku menetluse ajal sõlmida kokkulepe. Seega nähtub, et hageja eesmärk sissenõudmiskulude saamiseks praegusel juhul on eelkõige teenida kostja arvelt, mitte katta hagejale tekkinud kahju.