Kodumaa Laenud OÜ hagi M. K. vastu võlgnevuse, intressi ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
112 631,11 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja Kodumaa Laenud OÜ (isikukood 142592885), lepinguline esindaja Carmen Tars Kostja M. K. (isikukood xxxx), lepinguline esindaja Indrek Põder
Viimase kohtuistungi aeg
11.04.2022
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Kodumaa Laenud OÜ hagiavaldus.
2.Välja mõista M. K.lt Kodumaa Laenud OÜ kasuks järgmiseid summasid:
2.3.07.03.2018 käenduslepingust tulenevalt põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivis 82 170 eurot ja viivis põhinõudelt (25 000 eurot) 07.03.2018 käenduslepingu p-s 2.2 sätestatud määras 0,15% päevas alates 22.06.2022 kuni põhinõude täitmiseni.
2.4.06.07.2018 käenduslepingust tulenevalt põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivis 34 830 eurot ja viivis põhinõudelt (15 000 eurot) 06.07.2018 käenduslepingu p-s 2.2 sätestatud määras 0,15% päevas alates 22.06.2022 kuni põhinõude täitmiseni.
3.Jätta menetluskulud M. K. kanda. Kohus määrab poolte menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
4.Määrata tsiviilasja hinnaks 112 631,11 eurot.
Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (22.06.2022). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Kodumaa Laenud OÜ (hageja) esitas 11.02.2020 Harju Maakohtule hagi (täpsustatud 20.10.2020) J. N.i ja M. K. (kostja) vastu võlgnevuse, intressi ja viivise väljamõistmiseks. Hageja palus jätta menetluskulud vastaspoole kanda.
2.20.10.2020 täpsustatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Modular Building Worldwide OÜ (kustutatud; põhivõlgnik) 07.03.2018 laenulepingu, mille alusel andis hageja äriühingule laenu 50 000 eurot. Põhivõlgnik kohustus tagastama laenu hiljemalt 07.03.2019, tasuma intressi 16% aastas, st kokku 8000 eurot ja maksma laenu tagastamata jätmisel põhinõudelt viivist 0,1% päevas. Viidatud laenulepinguga samal kuupäeval (07.03.2018) sõlmisid hageja, J. N. ja kostja käenduslepingud, mille järgi kohustusid J. N. ja kostja vastutama solidaarselt põhivõlgnikuga 07.03.2018 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 06.07.2018 laenulepingu, mille alusel andis hageja äriühingule laenu 30 000 eurot. Põhivõlgnik kohustus tagastama laenu hiljemalt 06.08.2018, tasuma intressi 1,5% kuus, st kokku 450 eurot ja maksma laenu tagastamata jätmisel põhinõudelt viivist 0,1% päevas. Kuna põhivõlgnik ei ole laenu tähtaegselt tagastanud, sõlmisid pooled 06.09.2018 kokkuleppe, millega pikendasid laenu tagastamise tähtaega kuni 06.03.2020 ja leppisid kokku selles, et laenusaaja tasub intressi laenu pikendatud aja kasutamise eest kokku 8100 eurot igakuiste maksetena 450 eurot kuus. 06.07.2018 laenulepinguga samal kuupäeval sõlmisid hageja, J. N. ja kostja käenduslepingud, mille järgi kohustusid J. N. ja kostja vastutama solidaarselt põhivõlgnikuga viidatud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Hageja tõi välja, et põhivõlgnik ei ole laenulepingutest tulenevaid kohustusi täitnud. Hageja saatis 03.04.2019 J. N.ile ja kostjale nõuded, kus ta palus täita käenduslepingutega võetud kohustusi. Kuna käendajad ei ole hageja nõudeid täitnud, pöördus hageja kohtusse. Hageja palus välja mõista J. N.ilt ja kostjalt solidaarselt põhivõlgniku poolt 07.03.2018 laenulepingu alusel tasumata jäänud järgmiseid summasid: - põhinõue (laen) 50 000 eurot; - intress 3682,21 eurot; - põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivis 2050 eurot.
Lisaks palus hageja välja mõista J. N.ilt ja kostjalt solidaarselt põhivõlgniku poolt 06.07.2018 laenulepingu alusel tasumata jäänud järgmiseid summasid: - põhinõue (laen) 30 000 eurot; - intress 7200 eurot. Kuivõrd J. N. ja kostja kui käendajad ei ole täitnud käenduslepingutest tulenevaid kohustusi, on hageja palunud kohtul välja mõista neilt viivis. Kuna J. N. ei ole täitnud hageja nõuet tasuda põhivõlgniku poolt 07.03.2018 laenulepingu alusel võlgnetavat laenu 50 000 eurot, palus hageja, tuginedes tema ja J. N.i vahel 07.03.2018 sõlmitud käenduslepingule, välja mõista J. N.ilt põhinõudelt (50 000 eurot) sissenõutavaks muutunud viivis 22 245 eurot ja edasiulatuv viivis 0,15% päevas alates 11.02.2019 kuni põhinõude täitmiseni. Arvestades asjaolu, et kostja ei ole täitnud hageja nõuet tasuda põhivõlgniku poolt 07.03.2018 laenulepingu alusel võlgnetavat laenu 50 000 eurot, palus hageja, tuginedes tema ja kostja vahel 07.03.2018 sõlmitud käenduslepingule, välja mõista kostjalt põhinõudelt (50 000 eurot) sissenõutavaks muutunud viivis 22 245 eurot ja edasiulatuv viivis 0,15% päevas alates 11.02.2019 kuni põhinõude täitmiseni. Kuna J. N. ei ole täitnud hageja nõuet tasuda põhivõlgniku poolt 06.07.2018 laenulepingu alusel võlgnetavat laenu 30 000 eurot, palus hageja, tuginedes tema ja J. N.i vahel 06.07.2018 sõlmitud käenduslepingule, välja mõista J. N.ilt viivis põhinõudelt (30 000 eurot) 0,15% päevas alates 07.03.2020 kuni põhinõude täitmiseni. Arvestades asjaolu, et kostja ei ole täitnud hageja nõuet tasuda põhivõlgniku poolt 06.07.2018 laenulepingu alusel võlgnetavat laenu 30 000 eurot, palus hageja, tuginedes tema ja kostja vahel 06.07.2018 sõlmitud käenduslepingule, välja mõista kostjalt viivis põhinõudelt (30 000 eurot) 0,15% päevas alates 07.03.2020 kuni põhinõude täitmiseni.
3.Hageja ja J. N. sõlmisid 02.02.2022 kompromissi. Kohus kinnitas kompromissi 09.02.2022 määrusega, millega lõpetas asja menetluse hageja poolt J. N.i vastu solidaarselt kostjaga ja ainuisikuliselt J. N.i vastu esitatud nõuetes.
4.Kuna kompromissi sõlmimise tulemusena rahuldas J. N. osaliselt muuhulgas neid hageja nõudeid, mille täitmise eest vastutas kostja solidaarselt J. N.iga, loobus hageja 02.02.2022 menetlusdokumendis kostja vastu esitatud ja osaliselt J. N.i poolt rahuldatud nõuetest. Kohus lõpetas 09.02.2022 määrusega asja menetluse kostja vastu selles osas, milles hageja oli nõuetest osaliselt loobunud. Pärast 09.02.2022 määruse jõustumist jätkus menetlus järgmistes hageja nõuetes kostja vastu:
4.1.Välja mõista kostjalt põhivõlgniku poolt 07.03.2018 laenulepingu alusel tasumata jäänud järgmiseid summasid: - põhinõue (laen) 25 000 eurot; - intress 1841,11 eurot; - põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivis 1025 eurot.
4.2.Välja mõista kostjalt põhivõlgniku poolt 06.07.2018 laenulepingu alusel tasumata jäänud järgmiseid summasid: - põhinõue (laen) 15 000 eurot; - intress 3600 eurot.
4.3.Välja mõista kostjalt 07.03.2018 käenduslepingu alusel seoses käendaja kohustute rikkumisega järgmiseid summasid: - põhinõudelt 50 000 eurot (07.03.2018 laenulepingu järgne laenusumma) sissenõutavaks muutunud viivis 22 245 eurot; - edasiulatuv viivis põhinõudelt (50 000 eurot ) 0,15% päevas alates 11.02.2019 kuni põhinõude täitmiseni.
4.4.Välja mõista kostjalt 06.07.2018 käenduslepingu alusel seoses käendaja kohustute rikkumisega järgmiseid summasid: - edasiulatuv viivis põhinõudelt 30 000 eurot (06.07.2018 laenulepingu järgne laenusumma) arvestusega 0,15% päevas alates 07.03.2020 kuni põhinõude täitmiseni.
5.Hageja vaidles kostja vastuväidetele vastu. Hageja leidis, et alusetud on kostja väited käenduslepingute tühisuse kohta. Kostja sõlmis käenduslepingud olles põhivõlgniku juhatuse liige ja 50% osaluse osanik. Seetõttu ei kohaldu kostjale tarbijakäenduslepingu sätted, sh kokkulepe sõlmimine käendaja vastutuse rahalise maksimummääras. Täiendavalt tõi hageja välja, et kostja poolt tagatav summa ei olnud ebamääraselt suur ning hageja ei olnud teadlik, et kostja poolt tagatav summa ei olnud vastavuses kostja sissetulekuga. Enne põhivõlgnikule laenu andmist esitas kostja hagejale andmed oma varalise seisundi kohta, millest nähtuvalt oli kostjal piisavalt vara, et täita võetavaid kohustusi 07.03.2018 käenduslepingu alusel maksimumsummas 75 000 eurot ja 06.07.2018 käenduslepingu alusel maksimumsummas 45 000 eurot. Lisaks puudus hagejal kui laenuandjal kohustus kontrollida, kas kostjal kui käendajal on piisav sissetulek võetud kohustuste täitmiseks. Hageja leidis, et ta ei ole oma nõudeid kostja vastu Securitatem Consult OÜ-le loovutanud. Hageja on üksnes volitanud viimati mainitud äriühingut tegelema kostjatelt võlgnevuse sissenõudmisega. Hageja ei ole kunagi teavitanud kostjat, et nõue olevat loovutatud kolmandale isikule. Hageja hinnangul on pahauskne kostja väide, et hageja ei ole asunud võlgnevust sisse nõudma põhivõlgnikult, vaid on asunud kogu võlgnetavat summat sisse nõuda käendajalt. Harju Maakohus kuulutas 20.03.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-16329 välja põhivõlgniku pankroti. Hageja esitas oma nõude laenusaaja pankrotimenetluses. Ebaõige on ka kostja väide, et hageja ei ole kostjat teavitanud põhivõlgniku pankrotimenetlusest. Juba märtsis 2019 saatis hageja kostjale teate, et äriühingu osas on alustatud pankrotimenetlus. Arvestades aga seda, et kostja oli põhivõlgniku juhatuse liige ja osanik pidi ta pankrotimenetlusest ka ilma hageja teateta teadlik olema. Kostja ei esitanud põhivõlgniku pankrotimenetluses hageja nõudele vastuväiteid. Hageja nõude rahuldamine laenusaaja pankrotimenetluses ebaõnnestus.
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastuses esitatud põhjenduste kohaselt on käenduslepingud tühised, sest käendaja vastutuse rahaline piirmäär on ebamõistlikult kõrge ja seetõttu on see vastuolus heade kommetega. Kostja leidis, et tema poolt tagatav summa on ebamääraselt suur ja ei ole vastavuses tema sissetulekuga. Kostja oli põhivõlgniku juhatuse liige ning ta sõlmis käenduslepingud juhatuse liikme vastutusest/kohustusest tulenevalt. Seega on käenduslepingud sõlmitud sõltuvussuhtes. Samuti ei ole kostja saanud tagatavast kohustusest isiklikku kasu. Kostja oli seisukohal, et hageja ei ole laenulepingute sõlmimisel täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning põhivõlgnikule laenu väljastamise ajal oli selge, et laenusaaja ei ole suutuleine tulevikus laenumakseid teenindama.
Kostja hinnangul loovutas hageja oma nõuded kostja vastu Securitatem Consult OÜ-le, mistõttu puudub hagejal õigus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist. Kostja tõi välja, et hageja ei ole asunud nõudma võlgnevust laenusaajalt, vaid on asunud kogu võlgnevust käendajatelt sisse nõudma. Hageja ei ole teavitanud kostjat sellest, et põhivõlgniku suhtes on käimas pankrotimenetlus ning ka sellest, kas hageja on enda nõude äriühingu pankrotimenetluses esitanud või mitte. Oma käitumisega on hageja tekitanud kostjale kahju, mistõttu esitas kostja tingimusliku vastuväite hageja nõudele, leides, et hagejal ei ole nõuet kostja vastu. Hageja tegevuse tulemusena ei saanud kostja enda õigusi maksma põhivõlgniku pankrotimenetluses. Kohtu põhjendused
7.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kohus põhistab oma seisukohta järgnevalt.
8.Kohus on tuvastanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 ning § 231 lg-te 2 ja 4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: - hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 07.03.2018 laenulepingu, mille alusel andis hageja äriühingule laenu 50 000 eurot. Põhivõlgnik kohustus laenu tagastama 07.03.2019 ja tasuma igakuiste maksetena laenu kasutamise eest intressi 16% aastas. Lepingust tulenevate maksete tasumata jätmisel kohustus laenusaaja tasuma viivist 0,1% tasumata summalt päevas (I kd, tl 8–11); - hageja ja kostja sõlmisid 07.03.2018 käenduslepingu, mille järgi kohustus kostja vastutama solidaarselt põhivõlgnikuga 07.03.2018 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks oli 75 000 eurot. Lepingu järgi kohustus kostja kui käendaja tasuma viivist 0,15% tasumata summalt päevas juhul, kui ta viivitab võlausaldaja nõutud kohustuse täitmisega (I kd, tl 15 pöördel–17); - hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 06.07.2018 laenulepingu, mille alusel andis hageja äriühingule laenu 30 000 eurot. Põhivõlgnik kohustus laenu tagastamata 06.08.2018 ja tasuma samal kuupäeval ka intressi 1,5% kuus laenu kasutamise eest (; I kd, tl 18–20); - hageja ja kostja sõlmisid 06.07.2018 käenduslepingu, mille järgi kohustus kostja vastutama solidaarselt põhivõlgnikuga 06.07.2018 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Käendaja vastutuse maksimumsummaks oli 45 000 eurot. Lepingu järgi kohustus kostja kui käendaja tasuma viivist 0,15% tasumata summalt päevas juhul, kui ta viivitab võlausaldaja nõutud kohustuse täitmisega (I kd, tl 24–26); - hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 06.09.2018 kokkuleppe, millega pikendasid hageja poolt 06.07.2018 laenulepinguga äriühingule antud laenu tagastamise tähtaega kuni 06.03.2020. Lisaks leppisid pooled kokku, et põhivõlgnik kohustub tasuma igakuiste maksetena intressi laenu kasutamise eest 1,5% kuus (I kd, tl 27-28); - kostja oli perioodil 19.08.2003–22.02.2019 põhivõlgniku juhatuse liige. Kostja oli alates 31.07.2013 põhivõlgniku osanik ja alates 03.11.2017 kuni 20.02.2019 kuulus kostjale 50% osa äriühingus (II kd, tl 21–23); - Harju Maakohus kuulutas 20.03.2019 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-18-16329 välja põhivõlgniku pankroti (I kd, tl 37).
9.Esmalt käsitleb kohus kostja väidet, et käenduslepingud on tühised. Kostja sisustas lepingute tühisust selliselt, et käendaja rahalise vastutuse maksimumsumma on ebamõistlikult suur ja ainuüksi seetõttu on lepingud vastuolus heade kommetega ja on tühised. Lisaks tõi kostja välja, et vastutuse maksimumsumma ei ole vastavuses tema sissetulekuga. Täiendavalt väitis kostja, et
tema sõlmis lepingud sõltuvussuhtes, st juhatuse liikme vastutusest/kohustusest tulenevalt, mida ta tavaolukorras ei oleks teinud.
9.1.Esmalt toob kohus välja, et kuna kostja sõlmis käenduslepingud, olles põhivõlgniku juhatuse liige ja 50% osa omanik, oli ta huvitatud põhivõlgniku majandustegevust. Asjaolu, et laenusaaja juhatuse liikmed ja osanikud (st J. N. ja kostja) soovisid laenude abil finantseerida äriühingu majandustegevust, nähtub J. N.i poolt enne tema vastu asja menetluse lõpetamist 02.09.2021 istungil antud selgitusest. J. N. avaldas istungil, et ettevõte sõlmis laenulepingud selleks, et käivitada majandustegevust (II kd, tl 89–96). Viidatud laenude võtmise eesmärki kinnitas samal kohtuistungil ka hageja (II kd, tl 89–96). Sellest järeldub, et põhivõlgniku juhatuse liikmed (sh kostja) sõlmisid käenduslepingud tagamaks äriühingu kohustuste täitmist laenulepingutest, mille alusel saadud laen kulus äriühingu majandustegevuse käivitamiseks. Seega sõlmisid juhatuse liikmed (sh kostja) käenduslepingud ajendatuna huvist põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Eeltoodust tulenevalt ei sõlminud kostja käenduslepinguid tarbijana (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5) ja talle ei laiene tarbijakaitse (sh tarbijakäenduslepingu) sätted (vt nt Riigikohtu 01.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-11, p 13).
9.2.Kostja tõi välja, et käenduslepingud on kostja viidatud asjaolude (vt otsuse p 9) tõttu vastuolus heade kommetega ja seetõttu on tühised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 alusel. TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Sama sätte lg 2 järgi on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel (p 1) või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (p 2). Sama sätte lg 3 näeb ette, et kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest.
9.3.Kohtupraktikas märgitakse, et käendusleping võib olla heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: - käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; - käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; - käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; - eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu (Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 49).
sõlmimisel
äratuntavad
9.3.1.Kohus leiab, et täidetud ei ole eelviidatud käenduslepingute tühisuse asjaolud. Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt ei olnud kostja põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes. Kohtule ei nähtu ka see, et kostja oleks lepinguid sõlminud sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt. Kohus ei nõustu kostjaga, et tema tegi tehingud sõltuvussuhtes, st juhatuse liikme vastutusest/kohustusest tulenevalt, mida tavaolukorras ei oleks esinenud. Kostjal kui võlgniku juhatuse liikmel lasus kohustus täita oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (äriseadustik (ÄS) § 187 lg 1). Kohtu hinnangul pidi kostja sellest kohustusest juhinduma võlgniku nimel tehingute tegemisel. Kuivõrd võlgniku juhatuse liikmed sõlmisid vaidlusalused laenulepingud
hagejaga, siis eelduslikult vastasid need tehingu juhatuse liikmete (sh kostja) hinnangul võlgniku huvidele. Kohus leiab, et viidatud juhatuse liikme hoolsuskohustus ei laiene juhatuse liikmele olukorras, kus ta otsustab, kas sõlmida käendusleping äriühingu kohutuste tagamiseks või mitte. Juhatuse liikme hoolsuskohustusega ei saa sisustada kostja sõltuvussuhet. Kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, et kostja viibis vaidlusaluste käenduslepingute sõlmimisel olukorras, kus tal puudus võimalus keelduda lepingute sõlmimisest.
9.3.2.Kohus leiab, et kostja sai käenduslepingutega tagatavast kohustusest isiklikku kasu. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et peale selle, et kostja oli põhivõlgniku juhatuse liige, kuulus talle ka 50% osa äriühingus (vt otsuse p 8). Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt oli põhivõlgnikule antud laenude eesmärgiks finantseerida äriühingu majandustegevust. Vastav asjaolu tuleneb hageja menetlusdokumentidest ja tema selgitusest 02.09.2021 istungil (II kd, tl 89–96). Sellega riimub ka viidatud istungil äriühingu juhatuse liikmeks ja osanikuks olnud J. N.i poolt antud selgitus, et laenude abil soovis juhatus käivitada võlgniku majandustegevust (II kd, tl 89–96). Eeltoodust nähtub, et kostja saanuks tagatavast kohustusest isiklikku kasu, sest kui põhivõlgnik oleks asunud majanduslikult edukalt tegutsema, oleks kostja osanikuna teeninud kasumit.
9.3.3.Kohtu hinnangul ei olnud kostja kui käendaja vastutuse maksimumsumma kostja sissetuleku suhtes äärmiselt ebaproportsionaalne.
9.3.3.1.Kohus on tuvastanud, et kostja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks oli 07.03.2018 käenduslepingu järgi 75 000 eurot ning 06.07.2018 käenduslepingu alusel piirdus kostja vastutus 45 000 euroga (I kd, tl 15 pöördel–17; tl 24–26). 07.03.2018 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg oli 07.03.2019 (I kd, tl 8–11). 06.07.2018 laenulepingust tulenevate kohustuste tähtaeg oli alguses 06.08.2018, kuid 06.09.2018 kokkuleppega pikendasid pooled tähtaega kuni 06.03.2020 (I kd, tl 18–20; tl 27-28).
9.3.3.2.Hageja esitas kostja palgalehe, mis tõendab, et käenduslepingute sõlmimise ajal oli kostja töötasu võlgniku juures 3890,04 eurot (bruto) kuus (II kd, tl 24-25). Hageja väitel sai kostja 2018. a keskmist töötasu 1310 eurot kuus ka Beamest OÜ-st, kuid kohtule esitatud andmetest ei nähtu, et kostja oleks töötanud viidatud äriühingus töölepingu alusel. Hageja poolt esitatud Beamest OÜ 2017. a majandusaasta aruandest nähtub, et kostja oli osaühingu osanik ja juhatuse liige ning aruande järgi ei makstud juhatuse liikmetele 2017. a tasu (II kd, tl 133–141). Seega on tõendamata hageja väide, et kostja sai sissetulekus Beamest OÜ-st. Kostja oli ainuosanik Beamest OÜ-s, mille müügitulu 2017. a oli 948 485 eurot ning puhaskasum 165 932 eurot. Seisuga 31.12.2017 oli äriühingu jaotamata kasum 342 540 eurot (II kd, tl 133– 141). Käenduslepingute sõlmimise ajal omas kostja kahte kinnisasja: Xxxx hinnangulise väärtusega 279 000 eurot (II kd, tl 142–146) ja Xxxx hinnangulise väärtusega 180 000 eurot–210 000 eurot (I kd, tl 107–115).
9.3.4.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et käenduslepingute sõlmimise ajal oli kostjal piisavalt vara (igakuine töötasu 3890,04 eurot (bruto) kuus, 100% osa kasumlikus Beamest OÜ-s, kinnisasjad väärtusega 279 000 eurot ja 180 000 eurot–210 000 eurot), mis võimaldas tal, arvestades muuhulgas kostja rahalise vastutuse maksimummäära käenduslepingute järgi vastavalt 75 000 eurot ja 45 000 eurot, täita käendusriisiko realiseerumisel põhivõlgniku kohustust olulises osas. Arvestades kostja varalist seisu käenduslepingute sõlmimisel ajal ei saanud eeldada, et kostjal võivad tekkida raskused võlgniku laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmisel.
9.4.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlusaluste käenduslepingute puhul ei esinenud otsuse p-s 9.3 välja toodud asjaolude kogumit, mis oleks põhjustanud lepingute tühisuse.
10.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingud ei ole vastuolus heade kommetega ja seetõttu ei ole need ka tühised TsÜS § 86 alusel.
11.Kostja tõi käenduslepingute tühisuse alusena TsÜS § 86 järgi ka sellise väite, et maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel
11.1.Kohtupraktikas tuuakse välja, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust (Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 49).
11.2.Kohus leiab, et eelmises punktis välja toodud seisukoht kohaldub tarbijakäenduslepingu puhul. Käesoleval juhul on kohus tuvastanud, et kostja ei sõlminud käenduslepinguid tarbijana, mistõttu ei laiene talle tarbijakaitse (sh tarbijakäenduslepingu) sätted. Seetõttu ei kohaldu praegu ka kostja viidatud põhimõte.
11.3.Isegi juhul, kui kostja puhul tulnuks tehingu kehtivuse eeldusena kontrollida käendaja vastutuse maksimumsumma suurust suhestatuna käendaja võimega käendatavat kohustust täita, ei oleks käenduslepingud olnud tühised. Kostja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks oli 07.03.2018 käenduslepingu järgi 75 000 eurot ning 06.07.2018 käenduslepingu järgi oli kostja vastutuse piiratud summaga 45 000 eurot (I kd, tl 15 pöördel–17; tl 24–26). Põhivõlgnik pidi täitma 07.03.2018 laenulepingust tulenevate kohustused ühe aasta jooksul ja 06.07.2018 laenulepingu täitmise tähtaeg oli ca 1,5 aastat. Arvestades otsuse p-s 9.3.4 tuvastatud kostja varalist seisu, ei oleks käendusriisiko saabumise korral võlgniku kohustuste täitmine, arvestades seejuures kostja vastutuse rahalist maksimumsummat kummagi lepingu järgi vastavalt 75 000 eurot ja 45 000 eurot ning laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaega üks aasta kuni poolteist aastat, tekitanud kostjale ületamatuid raskusi ega oleks põhjustanud talle võimatust säilitada minimaalset elatustaset ja suutmatust kanda jooksvaid vältimatuid kulusid.
12.Järgnevalt käsitleb kohus kostja väidet, et hageja on loovutanud oma nõuded kostja vastu Securitatem Consult OÜ-le, mistõttu ei saa hageja nõuda kostjalt kohustuste täitmist.
12.1.Kostja väide nõude loovutamise kohta tugineb Securitatem Consult OÜ poolt J. N.ile ja kostjale 02.01.2020 saadetud võlateatisele/makseettepanekule. Viidatud võlateatises tõi Securitatem Consult OÜ välja, et hageja volitas teda vaidlusalustest laenulepingust tulenevaid võlgnevusi J. N.ilt ja kostjalt sisse nõudma. Securitatem Consult OÜ nimetab kirjas ennast uueks kreeditoriks ja viitab ka sellele, et esialgne kreeditor on lisaks nõude loovutamisele volitanud Securitatem Consult OÜ-t nõudma sisse ka sissenõudmiskulusid (II kd, tl 6-7).
12.2.Kohus leiab, et 02.01.2020 võlateatise sõnastus võib jätta mulje, et hageja olevat loovutanud kolmandale isikule nõuded J. K. ja kostja vastu. Kohtule esitatud asjaoludest aga nähtub, et nõuete loovutamist ei ole toimunud. Hageja esitas Securitatem Consult OÜ 08.02.2021 kinnituskirja, kus viimane avaldas, et hageja ei ole kunagi loovutanud nõuet J. K. ja kostja vastu Securitatem Consult OÜ-le. Kirjas tuuakse välja, et Securitatem Consult OÜ poolt J. N.ile ja kostjale 15.11.2019, 22.11.2019, 28.11.2019, 05.12.2019 ning 13.12.20129 väljastatud võlateatistele oli ekslikult märgitud, et hageja loovutas oma nõuded nimetatud isikute vastu Securitatem Consult OÜ-le. Kinnituskirjas avaldas Securitatem Consult OÜ, et hageja üksnes volitas teda võlgnevust J. K.lt ja kostjalt sisse nõudma (II kd, tl 18-19). Securitatem Consult OÜ väidet, et tema nõudis võlgnevust sisse hageja volitatud esindajana, kinnitab hageja poolt kohtule esitatud 04.10.2019 volikiri, millega hageja volitas Securitatem Consult OÜ võlgnikelt võlgnevusi sisse nõudma ja võtma hageja nimel vastu raha (II kd, tl 121-122). Securitatem Consult OÜ 08.02.2021 kinnituskiri tõendab, et hageja ei ole talle oma nõudeid kostja vastu loovutanud.
12.3.Asjaolu, et hageja ei ole loovutanud nõudeid kostja vastu, tõendavad Securitatem Consult OÜ juhatuse liikme M. R.i poolt 11.04.2022 istungil antud ütlused. M. R. selgitas, et tema teada ei ole hageja kunagi ühtegi nõuet Securitatem Consult OÜ-le loovutanud. Lisaks tunnistas M. R., et 02.01.2020 võlateatise puhul on tegemist eksitusega. Võlgnevust ei ole loovutatud. Securitatem Consult OÜ esindas hagejat volituse alusel (III kd, tl 1–3).
12.4.Asjaolu, et hageja ei ole loovutanud nõudeid kostja vastu tõendavad K. A.-H. – kes oli hageja ainus juhatuse liige perioodil 06.07.2019–27.12.2020 (II kd, tl 171-172) – 11.04.2022 istungil antud ütlused. K. A.-H. selgitas, et hageja tellis inkassoteenust Securitatem Consult OÜlt ja volitas teda ennast esindama võlgnevuse sissenõudmisel. Hageja ei ole oma nõudeid Securitatem Consult OÜ-le loovutanud (III kd, tl 1–3).
12.5.Eeltoodust nähtub, et hageja ei ole nõudeid kostja vastu kolmandale isikule loovutanud. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.
13.Järgnevalt lahendab kohus hageja nõude välja mõista kostjalt võlgnevus ja kõrvalnõuded. Esmalt lahendab kohus hageja nõudeid kostja vastu, mille täitmise eest vastutab kostja käendajana solidaarselt võlgnikuga.
14.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja andis põhivõlgnikule 07.03.2018 laenulepingu alusel laenu 50 000 eurot (I kd, tl 8–11). Puudub vaidlus, et äriühing ei ole laenu tagasi maksnud, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt laenusaaja poolt tasumata jäänud laenu tagastamist 07.03.2018 käenduslepingu p-de 1.2 ja 1.4 (I kd, tl 15–17) ning VÕS § 145 lg 1 ja sama sätte lg 2 esimese lause alusel. Kuna J. N. on maksnud hagejale poole laenusaaja poolt võlgnetavast laenusummast, on selles ulatuses vähenenud kostja vastutus hageja ees (VÕS § 153 lg 1 p 1). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgniku poolt 07.03.2018 laenulepingu alusel tagastamata jäänud laen 25 000 eurot. Hageja nõude rahuldamise õiguslik alus on hageja ja kostja vahel 07.03.2018 sõlmitud käenduslepingu p-d 1.2 ja 1.4 (I kd, tl 15–17) ning VÕS § 145 lg 1 ja sama sätte lg 2 esimene lause.
14.1.Põhivõlgnik kohustus tasuma 07.03.2018 laenulepingu alusel võimaldatud laenu (50 000 eurot) kasutamise eest intressi 16% aastas ehk kokku 8000 eurot (I kd, tl 8–11). Laenusaaja maksis hagejale intressi 4317,79 eurot (I kd, tl 29) ja tasumata jäi 3682,21 eurot. Hagejal on õigus nõuda kostjalt laenusaaja poolt tasumata jäänud intressi maksmist 07.03.2018 käenduslepingu p-de 1.2 ja 1.4 ning VÕS § 145 lg 1 ja sama sätte lg 2 esimese ja teise lause alusel. Kuna J. N. on maksnud hagejale poole laenusaaja poolt võlgnetavast intressist, vähenes selles ulatuses kostja vastutus hageja ees (VÕS § 153 lg 1 p 1). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgniku poolt 07.03.2018 laenulepingu alusel tasumata jäänud intress 1841,11 eurot.
Hageja nõude rahuldamise õiguslik alus on hageja ja kostja vahel 07.03.2018 sõlmitud käenduslepingu p-d 1.2 ja 1.4 ning VÕS § 145 lg 1 ja sama sätte lg 2 esimene ja teine lause.
14.2.Põhivõlgnik sattus 07.03.2018 laenulepingu alusel võimaldatud laenu 50 000 eurot tagastamisega viivitusse 08.03.2019. Viidatud kuupäevast alates tekkis hagejal õigus arvestada viivist võlgnetavalt summalt laenulepingu p-s 1.5.1 sätestatud määras ehk 0,1% päevas (I kd, tl 8-9). Hageja palus välja mõista põhinõudelt sissenõutavaks muutnud viivise perioodi eest 08.03.2019–17.04.2019 kokku 2050 eurot. Kuna J. N. on maksnud hagejale poole laenusaaja poolt võlgnetavast viivisest, vähenes rahuldatud summa ulatuses kostja vastutus hageja ees (VÕS § 153 lg 1 p 1). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgniku poolt 07.03.2018 laenulepingu alusel tasumata jäänud viivis 1025 eurot. Hageja nõude rahuldamise õiguslik alus on hageja ja kostja vahel 07.03.2018 sõlmitud käenduslepingu p-d 1.2 ja 1.4 ning VÕS § 145 lg 1 ja sama sätte lg 2 esimene ja teine lause.
14.3.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja andis põhivõlgnikule 06.07.2018 laenulepingu alusel laenu 30 000 eurot (I kd, tl 18–20). Puudub vaidlus, et äriühing ei ole laenu tagasi maksnud, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt laenusaaja poolt tasumata jäänud laenu tagastamist 06.07.2018 käenduslepingu p-de 1.2 ja 1.4 (I kd, tl 24–26) ning VÕS § 145 lg 1 ja sama sätte lg 2 esimese lause alusel. Kuna J. N. on maksnud hagejale poole laenusaaja poolt võlgnetavast laenusummast, vähenes selles ulatuses kostja vastutus hageja ees (VÕS § 153 lg 1 p 1). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgniku poolt 06.07.2018 laenulepingu alusel tagastamata jäänud laen 15 000 eurot. Hageja nõude rahuldamise õiguslik alus on hageja ja kostja vahel 06.07.2018 sõlmitud käenduslepingu p-d 1.2 ja 1.4 (I kd, tl 24–26) ning VÕS § 145 lg 1 ja sama sätte lg 2 esimene lause.
14.4.Põhivõlgnik kohustus tasuma 06.07.2018 laenulepingu alusel võimaldatud laenu (30 000 eurot) kasutamise eest intressi 1,5% kuus ehk kokku 450 eurot (I kd, tl 18–20). Laenusaaja maksis viidatud intressi. Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 06.09.2018 kokkuleppe, millega pikendasid 06.07.2018 lepingu alusel võimaldatud laenu tagastamise tähtaega kuni 06.03.2020. Äriühing kohustus kokkuleppe järgi tasuma laenu kasutamise eest intressi 1,5% kuus ehk kokku 8100 eurot (I kd, tl 27-28). Laenusaaja ja J. N. maksid intressi kokku 900 eurot (I kd, tl 29–32) ja tasumata jäi 7200 eurot. Hagejal on õigus nõuda kostjalt põhivõlgniku poolt tasumata jäänud intressi maksmist 06.07.2018 käenduslepingu p-de 1.2 ja 1.4 (I kd, tl 24–26) ning VÕS § 145 lg 1 ja sama sätte lg 2 esimese ja teise lause alusel. Kuna J. N. on maksnud hagejale poole laenusaaja poolt võlgnetavast intressist, vähenes selles ulatuses kostja vastutus hageja ees (VÕS § 153 lg 1 p 1). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgniku poolt 06.07.2018 laenulepingu alusel tasumata jäänud intress 3600 eurot. Hageja nõude rahuldamise õiguslik alus on hageja ja kostja vahel 06.07.2018 sõlmitud käenduslepingu p-d 1.2 ja 1.4 (I kd, tl 24–26) ning VÕS § 145 lg 1 ja sama sätte lg 2 esimene ja teine lause.
15.Järgnevalt lahendab kohus hageja nõudeid kostja vastu, mille täitmise eest vastutab kostja kui käendaja ainuisikuliselt. Hageja palus välja mõista kostjalt viivise võlgnikule 07.03.2018 laenulepingu alusel antud laenu tagastamisega viivitamise eest perioodil 18.04.2019–10.02.2020 kokku 22 245 eurot ja alates 11.02.2020 kuni põhinõude täitmiseni.
15.1.1.Hageja saatis kostjale 02.04.2019 nõude käenduslepingutes võetud kohustuste täitmiseks. Hageja tõi nõudes esile, et kohus kuulutas 20.03.2019 välja võlgniku pankroti. Hageja selgitas, et põhivõlgnik ei ole tähtaegselt tagastanud 07.03.2018 laenulepingu alusel saadud laenu 50 000 eurot. Hageja palus kostjal kui käendajal tagastada hiljemalt 17.04.2019 laenusaajale võimaldatud laen 50 000 eurot (I kd, tl 42-43).
15.1.2.Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kostja ei ole hageja nõuet täitnud ja ta ei ole laenusaaja poolt võlgnetavat laenu hagejale tähtaegselt (17.04.2019) tagastanud. Seega on kostja sattunud alates 18.04.2019 käenduslepingust tuleneva kohustuse – tagastada laenusaaja poolt võlgnetav laen 50 000 eurot – täitmisega viivitusse ja hagejal on 07.03.2018 käenduslepingu p-i 2.2 alusel (I kd, tl
pöördel–17) ning VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi õigus nõuda kostjalt viivist 0,15% tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest.
15.1.3.Viivise väljamõistmise nõude juures tuleb arvestada seda, et J. N. on hagejaga 02.02.2022 sõlmitud kompromissi alusel tasunud hagejale poole (st 25 000 eurot) võlgniku poolt 07.03.2018 laenulepingu alusel võlgnetavast laenust (II kd, tl 174–177). Sellega on osaliselt (25 000 eurot ulatuses) lõppenud (VÕS § 153 lg 1 p 1) ka kostja kohustus hageja eest tasuda laenusaaja poolt võlgnetavat laenu. Kohus kinnitas 09.02.2022 määrusega hageja ja J. K. kompromissi (II kd, tl 181-182) ning maksis 16.02.2022 välja J. K. poolt varem kohtu pangakontole deponeeritud summa hagejale (III kd, tl 12), millest 25 000 eurot kulus võlgnetava laenusumma katteks. Seega saab hageja nõuda kostjalt alates 16.02.2022 viivise tasumist põhinõudelt 25 000 eurot (50 000 eurot – 25 000 eurot).
15.1.4.Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 50 000 eurot viivise 07.03.2018 käenduslepingu p-s 2.2 (I kd, tl 15 pöördel–17) sätestatud määras 0,15% päevas alates 18.04.2019 kuni 15.02.2022 kokku 77 445 eurot (summa kujuneb järgmiselt: viivis perioodi eest 18.04.2019 kuni 10.02.2020 hageja palutud summas 22 245 eurot, kuigi hagejal oleks õigus viidatud perioodi eest nõuda viivist 22 425 eurot. Viidatud summale lisandub viivis perioodi eest 11.02.2020 kuni 15.02.2022 summas 55 200 eurot). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 25 000 eurot viivise 07.03.2018 käenduslepingu p-s 2.2 (I kd, tl 15 pöördel–17) sätestatud määras 0,15% päevas alates 16.02.2022 kuni 21.06.2022 kokku 4725 eurot (viivis on välja arvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu). Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise kokku 82 170 eurot (77 445 eurot + 4725 eurot).
15.1.5.Kohus mõistab hageja taotlusel TsMS § 367 alusel kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 25 000 eurot viivise 07.03.2018 käenduslepingu p-s 2.2 (I kd, tl 15 pöördel–17) sätestatud määras 0,15% päevas alates 22.06.2022 kuni põhinõude täitmiseni.
15.2.Hageja palus välja mõista kostjalt viivise põhivõlgnikule 06.07.2018 laenulepingu alusel antud laenu tagastamisega viivitamise eest alates 07.03.2020 kuni põhinõude täitmiseni.
15.2.1.Hageja saatis kostjale 02.04.2019 nõude käenduslepingutes võetud kohustuste täitmiseks. Hageja tõi nõudes esile, et kohus kuulutas 20.03.2019 välja põhivõlgniku pankroti. Hageja selgitas, et äriühing ei ole tähtaegselt tagastanud 06.07.2018 laenulepingu alusel saadud laenu 30 000 eurot. Hageja palus kostjal kui käendajal tagastada hiljemalt 17.04.2019 laenusaajale võimaldatud laen 30 000 eurot (I kd, tl 42-43).
15.2.2.Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kostja ei ole hageja nõuet täitnud ja ta ei ole laenusaaja poolt võlgnetavat laenu hagejale tähtaegselt (17.04.2019) tagastanud. Seega on kostja sattunud käenduslepingust tuleneva kohustuse – tagastada laenusaaja poolt võlgnetav laen 30 000 eurot – täitmisega viivitusse ja hagejal on 06.07.2018 käenduslepingu p-i 2.2 alusel (I kd, tl 24–26) ning VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel õigus nõuda kostjalt viivist 0,15% tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest.
15.2.3.Viivise väljamõistmise nõude juures tuleb arvestada seda, et J. N. on hagejaga 02.02.2022 sõlmitud kompromissi alusel tasunud hagejale poole (st 15 000 eurot) võlgniku poolt 06.07.2018 laenulepingu alusel võlgnetavast laenust (II kd, tl 174–177). Sellega on osaliselt (15 000 eurot ulatuses) lõppenud (VÕS § 153 lg 1 p 1) ka kostja kohustus hageja eest tagastada laenusaaja poolt võlgnetav laen. Kohus kinnitas 09.02.2022 määrusega hageja ja J. K. kompromissi ning maksis 16.02.2022 välja J. K. poolt varem kohtu pangakontole deponeeritud summa hagejale (III kd, tl 12), millest 15 000 eurot kulus võlgnetava laenusumma katteks. Seega saab hageja nõuda kostjalt alates 16.02.2022 viivise tasumist põhinõudelt 15 000 eurot (30 000 eurot – 15 000 eurot).
15.2.4.Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 30 000 eurot viivise 06.07.2018 käenduslepingu p-s 2.2 (I kd, tl 24–26) sätestatud määras 0,15% päevas alates 07.03.2020 kuni 15.02.2022 kokku 31 995 eurot (viivis on välja arvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 15 000 eurot viivise 06.07.2018 käenduslepingu p-s 2.2 (I kd, tl 24–26) sätestatud määras 0,15% päevas alates 16.02.2022 kuni 21.06.2022 kokku 2835 eurot (viivis on välja arvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu). Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise kokku 34 830 eurot (31 995 eurot + 2835 eurot).
15.2.5.Kohus mõistab hageja taotlusel TsMS § 367 alusel kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 15 000 eurot viivise 06.07.2018 käenduslepingu p-s 2.2 (I kd, tl 24–26) sätestatud määras 0,15% päevas alates 22.06.2022 kuni põhinõude täitmiseni.
16.Järgnevalt käsitleb kohus järgmiseid kostja väiteid: hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest hageja oli teadlik laenu andes põhivõlgnikule, et laenusaaja ei ole suuteline enda kohustusi täita; hageja rikkus võlausaldaja kohustust teavitada käendajast kostjat põhivõlgniku pankrotimenetlusest; hageja ei esitanud oma nõuet põhivõlgniku pankotimenetluses; hageja tegevuse tulemusena ei saanud kostja enda õigusi maksma panna laenusaaja pankrotimenetluses.
16.1.Kohus selgitas 02.09.2021 kohtuistungil, milliseid õiguskaitsevahendeid saab käendaja kasutada (II kd, tl 89–96). Kohus selgitas viidatud istungil ka seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus on laenuandjal suhtes laenusaajaga, mitte käendajaga (Riigikohtu 18.02.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11) ning et laenuandja suhtes käendajaga vastutustundliku laenamise põhimõte käenduslepingule ei kohaldu (Riigikohtu 26.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). Seega ei oma asjaolu, kas hageja on järginud põhivõlgnikuga laenulepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, kostja vastutuse seisukohalt määravat tähtsust, sest oma nõudes kostja vastu tugineb hageja viimasega sõlmitud käenduslepingutele. Kohtupraktikas tuuakse välja, et käendaja saab VÕS § 149 lg‐te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 52). Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et põhivõlgnik oleks tasaarvestanud hageja laenu tagastamise ja kõrvalnõuete tasumise nõuded enda vastu oma nõudega hageja vastu hüvitada vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tekitatud kahju. Kostja ise ei saa põhivõlgniku võimalikku kahju hüvitamise nõuet tasaarvestuseks kasutada. Kuna võlgnik ei ole viidatud tasaarvestust teinud, ei ole asjakohane kostja väide, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja viidatud väide ei välista hageja nõude rahuldamist.
16.2.Tõele ei vasta kostja väide, et hageja ei ole teatanud kostjale põhivõlgniku pankrotimenetlusest. Hageja saatis 15.03.2019 kosjatele käenduslepingutes fikseeritud e-posti aadressile teate selle kohta, et hagejale teadaolevalt on võlgniku osas alustatud pankrotimenetlust (I kd, tl 35-36). Kostja sai hageja viidatud teate kätte, sest kostja saatis 01.04.2019 vastuse hageja teatele, kus avaldas, et hageja ei ole talle peale kirja võlgniku pankrotimenetluse algatamise kohta saatnud rekvisiite võlgnevuse tasumiseks (II kd, tl 188). Seega on alusetud kostja väited, et hageja on rikkunud VÕS § 146 lg 2 teist lauset, sest hageja ei ole teavitanud kostjat laenusaaja pankrotimenetluse algatamisest. Eelnevalt viidatud dokumentidega on tõendatud, et hageja on täitnud tal lasunud kohustuse.
16.3.Alusetu on kostja väide, et hageja ei ole esitanud oma nõuet põhivõlgniku pankrotimenetluses. Hageja on esitanud 03.04.2019 nõudeavalduse võlgniku pankrotimenetluses, tuues välja, et laenusaaja võlgneb hagejale 20.03.2019 seisuga 07.03.2018 laenulepingu alusel 54 332,21 eurot (laen 50 000 eurot, intress 3682 eurot ja viivis 650 eurot) ning 06.07.2018 laenulepingu alusel 32 003,23 eurot (laen 30 000 eurot ja intress 2003,23 eurot), kokku 86 335,44 eurot (I kd, tl 38-39). Hageja nõue 86 335,44 eurot tunnustati 03.07.2019 põhivõlgniku nõuete kaitsmise koosolekul teise rahuldamisjärgu nõudena. Seejuures ei vaidlustanud kostja viidatud koosolekul hageja nõuet (II kd, tl 189-190). Hageja tõendas, et laenusaaja pankrotimenetluses ei ole talle nõude katteks väljamakseid laekunud. Seda tõendab hageja poolt esitatud 02.02.2021 võlgniku pankrotihalduri taotlus pankrotimenetluse lõpetamiseks pärast pankroti väljakuulutamist raugemise tõttu. Taotlusest nähtuvalt ei jätku pankrotivarast massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks ning taotluse p 7 järgi ei ole võlausaldajad raha saanud (II kd, tl 26–28). Kostja ei ole vastupidist – st hageja nõuded võlgniku vastu olid viimase pankrotimenetluses osaliselt või täielikult rahuldatud – väitnud ega tõendanud. Seega on alusetud kostja väited, et hageja on rikkunud VÕS § 146 lg 2 esimest lauset, sest hageja ei ole esitanud oma nõudeid põhivõlgniku pankrotimenetluses. Eelnevalt viidatud dokumentidega on tõendatud, et hageja on täitnud tal lasunud kohustuse.
16.4.Eeltoodust tulenevalt on alusetu kostja viide VÕS § 146 lg-le 3. Hageja on täitnud tal VÕS § 146 lg 2 alusel lasunud kohustusi, mistõttu ei vähene VÕS § 146 lg 3 alusel hageja nõue kostja vastu kohustuse rikkumisest tekkinud kahju ulatuses. Kuna täitmata on VÕS § 146 lg 3 kohaldamise eeldused, puudub vajadus hinnata, kas ja kui suur kahju võis kostjal tekkida.
16.5.Põhjendamatu on kostja väide, et hageja tegevuse tulemusena ei saanud kostja panna enda õigusi maksma põhivõlgniku pankrotimenetluses. Hageja esitas 03.07.2019 võlgniku nõuete kaitsmise koosoleku protokolli, millest nähtuvalt tunnustati kostja nõue võlgniku vastu summas 86 335,44 eurot tingimusliku teise rahuldamisjärgu nõudena (II kd, tl 189-190). Kuna kostja tunnustatud nõude suurus vastab samal koosolekul tunnustatud hageja nõude suurusele, eeldab kohus, et kostja esitas nõude juhuks, kui ta oleks rahuldanud hageja nõude põhivõlgniku vastu. Seega oli kostjal võimalus panna oma õigusi maksma laenusaaja pankrotimenetluses.
16.6.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja käsitletud väited ei anna alust jätta hagi rahuldamata.
17.Hageja ja J. N. on kohtumenetluse käigus sõlminud kompromissi, mille tulemusena on hageja osaliselt loobunud 02.02.2022 menetlusdokumendis kostja vastu esitatud nõuetest (II kd, tl 174– 177). Viidatud asjaolu mõjutas hagi hinda ja seetõttu peab kohus vajalikuks määrata tsiviilasja hind TsMS § 136 lg-te 1 ja 4 alusel. Pärast nõude osalist loobumist palus hageja välja mõista kostjalt järgmiseid summasid:
17.1.07.03.2018 laenulepingu alusel põhivõlgniku poolt tasumata jäänud põhinõue (laen) 25 000 eurot, intress 1841,11 eurot ja põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivis 1025 eurot.
17.2.06.07.2018 laenulepingu alusel põhivõlgniku põhinõue (laen) 15 000 eurot ja intress 3600 eurot.
poolt
tasumata
jäänud
17.3.07.03.2018 käenduslepingu alusel käendaja kohustute rikkumise tõttu viivis 07.03.2018 käenduslepingu p-s 2.2 sätestatud määras 0,15% päevas seoses põhinõude (laen) 50 000 eurot tasumata jätmisega perioodil 18.04.2019–10.02.2020 kokku 22 245 eurot. Lisaks palus hageja välja mõista kostjalt viivise põhinõudelt (laen) 50 000 eurot 07.03.2018 käenduslepingu p-s 2.2 sätestatud määras 0,15% päevas alates 11.02.2020 kuni põhinõude täitmiseni. Edasiulatuva viivise väljamõistmise nõude hind on TsMS § 367 järgi 27 450 eurot (viivis on väljaarvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu).
17.4.06.07.2018 käenduslepingu alusel käendaja kohustute rikkumise tõttu viivis põhinõudelt (laen) 30 000 eurot 06.07.2018 käenduslepingu p-s 2.2 sätestatud määras 0,15% päevas alates 11.02.2020 kuni põhinõude täitmiseni. Edasiulatuva viivise väljamõistmise nõude hind on TsMS § 367 järgi 16 470 eurot (viivis on väljaarvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu).
17.5.Hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded (TsMS § 134 lg 1 esimene lause) ja tsiviilasja hind on 112 631,11 eurot (25 000 eurot + 1841,11 eurot + 1025 eurot + 15 000 eurot + 3600 eurot + 22 245 eurot + 27 450 eurot + 16 470 eurot).
18.Kohus rahuldab hagi, mistõttu tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud kostja kanda.
19.Kohus määrab TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
20.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.