Võlaõigus

2-25-6642 viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2-25-6642

võib kohus tagaseljaotsuse või hagi õigeksvõtul põhineva otsuse teha kirjeldava ja põhjendava osata, kohustuseta sellist otsust puuduva osaga hiljem täiendada (Riigikohtu 30. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-13, p 15). Kuigi kohus ei esita tulenevalt TsMS § 444 lg.3 tagaseljaotsuses kirjeldavat ja põhjendavat osa, selgitab kohus järgmist. Euroopa Kohus on otsustanud, et liikmesriikidel on kohustus tagada isikutele tõhusad liidu õigusest tulenevad õigused. Selle kohustusega on hõlmatud eelkõige direktiivist 93/13 tulenevad õigused. Liikmesriigi kohtu kohustust kontrollida omal algatusel, ega lepingutingimused pole ebaõiglased, õigustab tarbijatele pakutava kaitse aluseks oleva avaliku huvi olemus ja tähtsus. Seetõttu ei saa tagada lepingutingimuste võimaliku ebaõiglase laadi tõhusat kontrolli, kui kohtuotsuse seadusjõud oleks kohtulahenditel, millest ei nähtu, et selline kontroll on toimunud. Asjaomane kaitse on tagatud üksnes juhul, kui pädev kohus on vähemalt korra kontrollinud, ega vaidlusaluse lepingu tingimused pole ebaõiglased, ja et selle kontrolli käigus, mida on vähemalt kokkuvõtlikult põhjendatud, ei ilmnenud ebaõiglaste tingimuste olemasolu, ning et tarbijat on nõuetekohaselt teavitatud sellest, et kui ta ei esita apellatsioonkaebust riigisiseses õiguses sätestatud tähtaja jooksul, aegub tema õigus tugineda hiljem nende tingimuste võimalikule ebaõiglasele laadile (EKo, 07.11.2024, C 178/23, p d 36– 39 ja seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohus on selgitanud, et need samad põhimõtted kohalduvad ka tarbijakrediidi sätetest, sh direktiivist 2008/48 tulenevate tarbijate õiguste puhul. Riigikohus on rõhutanud, et kiirlaenusaajate vähese õigusteadlikkusese tõttu ei pruugi nad TsÜS § 86 alusel ette nähtud kaitset saada. Seetõttu soovitas Riigikohus astuda samme, tagamaks kiirlaenusaajate seaduslike õiguste kaitse (eelkõige ebaseaduslike kõrvalnõuete sissenõudmise vastu) ka kohtumenetluses, eriti kui võlgnik ise menetluses ei osale, sh tagaseljaotsuste ja maksekäsu kiirmenetluse puhul (RKTKm 05.03.2014, 3-2-1-186-13, p 25). Ringkonnakohus on olnud seisukohal, et kohtutel tuleb püüda järgida viidatud juhist ka nn jätkumenetlustes, sh maksejõuetus- ja täitemenetluses (TlnRnKm 28.03.2025, 2-24-1214, p 7.1). Tarbijast võlgniku pankrotimenetluses peab kohus eelnevalt kirjeldatud kontrolli tegema samuti omal algatusel, eelkõige, kui võlausaldaja taotleb oma nõude tunnustamist üldises korras (st muul kui PankrS § 1003 lg 4 p 1 alusel) ja ka juhul, kui nõudele ei esitatud vastuväiteid. Nimetatud kohustus laieneb PankrS § 1003 lg 4 p 1 olukorrale, kui tarbijakrediidi lepingul rajaneva nõude alusdokumendina esitatud kohtulahendist ei nähtu nõude aluseks oleva tehingu tühisusele viitavate asjaolude kontrolli (TlnRnKm 28.03.2025, 2-24-1214, p 7.3). Eelmises punktis viidatud kohtupraktika ja mõlema direktiiviga ei ole kooskõlas PankrS § 1003 lg 4 p 1 tõlgendus, mille kohaselt selle sätte alusel saab kohus ilma täiendava kontrollita lugeda kaitsmiseta tunnustatuks varasema jõustunud kohtulahendiga rahuldatud tarbijakrediidi lepingu tunnustele vastaval õigussuhtel rajaneva nõude, kui varasemast kohtulahendist ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud nõude aluseks oleva tehingu tühisuse aluste puudumist. Koostoimes PankrS § 1003 lg ga 1 tähendab see, et kohus kontrollib nii omal algatusel kui ka teiste menetlusosaliste (sh halduri) väidete alusel, kas tarbijakrediidi tunnustega nõude kohta esitatud kohtulahend kajastab piisavaid, st vähemalt kokkuvõtvaid põhjendusi. Kui neid põhjendusi kohtulahendist ei nähtu, tuleb kohtul samuti kas omal algatusel või teiste menetlusosaliste väidete alusel kontrollida lepingu kehtivust. Kui halduri esitatud andmetest ja dokumentidest ei nähtu kõik kontrolli aluseks vajalikud asjaolud, saab kohus kohustada võlausaldajat neid esitama ja selgitades talle ühtlasi, et kohtu nõutud andmete esitamata jätmise korral võib jääda vastav nõue võlausaldajate nimekirja kandmata (TlnRnKm 28.03.2025, 2-24-1214, p 7.4). Eeltoodust tulenevalt ja vältimaks tagaseljaotsusega lahendatud tsiviilasja sisulist uuestimenetlemist võimalikus hilisemas maksejõuetusmenetluses osundab kohus järgmisele.

2-25-6642

2-25-6642 lg 7) võib olla tühine.

2-25-6642 ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kostja kohtule menetluskulude nimekirja ei esitanud, seega tuleb lugeda, et kostjal puuduvad hagejalt väljamõistetavad menetluskulud. Hageja on esitanud menetluskuluna hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 1260 eurot ja esindajakulu 592,50 eurot (ilma käibemaksuta). Esindajakulu koosneb (i) hagiavalduse koostamise kulu fikseeritud tasumääraga 150 eurot; (ii) täiendava seisukoha koostamine vastavalt kohtumääruses toodud selgitustele 4h 20 m ulatuses, tunnitasu määraga 90 eurot/h, summas 390 eurot; (iii) kohtu korraldava kirjaga tutvumine, suhtlus kliendiga ja menetluskulude nimekirja koostamine ning esitamine 25 m, summas 37,50 eurot. Kohus loeb nimetatud esindajakulu vajalikuks ja põhjendatuks TsMS § 175 lg.1 mõttes. Riigilõiv menetluskuluna on kooskõlas TsMS § 138 lg.2, § 139 lg.1, § 146 lg.1 p.3.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.