Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Kostja II loovutas oma nõuded hageja vastu 04.07.2017 kostjale I. Hageja leidis, et nõude loovutamise ajal oli tsiviilasjast nr 2-15-16531 tulenev nõue kostja II ja tema abikaasa Z ühisomandis vaatamata sellele, et hagiavalduse esitas vaid üks abikaasadest ning hagis nõutud summa mõisteti välja vaid kostja II kasuks. Seega oli kostjal II õigus loovutada oma nõudest vaid pool. Kostjal II puudus iseseisev õigus loovutada kostjale I hageja vastu suunatud nõue. Nõude loovutamise lepingu tühisuse tuvastamiseks esitas kostja II abikaasa Harju Maakohtule hagi (tsiviilasi nr 2-20-9706). Hageja sai 27.10.2021 teada, et kostja II loobus 28.01.2009 ja 20.05.2012 hagejalt nõuete sissenõudmisest (hagi p 11). Kostja II avaldas hagejale, justkui oleks ta lepingu alusel (28.09.2021 nõude loovutamise lepingu lõpetamise kokkulepe) saanud ise tsiviilasjas nr 2-15-16531 hageja suhtes tehtud kohtotsustest tulenevate nõuete omanikuks. Kuna 04.07.2017 nõude loovutamise leping oli tühine, siis ei saanud kostja I kosjale II midagi tühise tehingu alusel loovutada. Maakohtu määrus

Hageja juba pöördus tsiviilasjas nr 2-19-12266 kohtu poole kostja I vastu esitatud hagiga, milles hageja palus tunnistada täiteasjas nr 023/2017/1366 alustatud täitemenetlus lubamatuks. Kohus oli vastava vaidluse jõustunud kohtulahendiga lahendanud, ent hageja pöördus sama vaidluse lahendamiseks uuesti kohtu poole käesoleva tsiviilasja raames. Hageja ja kostja I vahelise vaidluse osas oli tegemist vaidlusega samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel, mis välistas samas asjas uue kohtusse pöördumise. Eeltoodut ei muutnud asjaolu, et käesolevas vaidluses oli hageja täiendavalt kostjaks märkinud kostja II. Hageja ja kostja I vahelise vaidluse ese (asjades esitatud nõuded olid identsed) ja alus olid TsMS § 371 lg 1 p 4 tähenduses mõlema tsiviilasja osas samad. Sisult uudne oli hagiavalduse p-s 11 märgitu, mille kohaselt 28.01.2009 ja 20.05.2012 allkirjastas kostja II kinnitused, mille kohaselt polnud tal hageja vastu rahalisi pretensioone. Hageja välja toodud täiendavate asjaolude näol oli tegemist hagi aluseks olevasse asjaolude kogumisse kuuluvate üksikute asjaoludega, mida ei saanud pidada uueks hagi aluseks võrreldes tsiviilasjas nr 2-19-12266 esitatud hagi alusega (Riigikohtu 16.11.2005 otsus tsiviilasjas nr 32-1-113-05, p 14). Hageja ei toonud välja mingeid põhjapanevaid uusi asjaolusid, mis võimaldaksid pidada käesolevat vaidlust erinevaks tsiviilasjas nr 2-19-12266 peetud vaidlusest. Eelnevat ei muutnud hageja väide selle kohta, et ta sai kostja II kinnitustest teada alles 27.10.2021. Tsiviilasjas nr 2-19-12266 peetud kohtuvaidluse ajal objektiivselt olemas olnud üksikud asjaolud olid osa vastava tsiviilasja hagi aluseks olevate asjaolude kogumist sõltumata sellest, kas vastavad asjaolud olid juba sel ajal hagejale teada või mitte. Uudne oli ka hagiavalduse p-s 12 märgitu nõude tagasiloovutamise kohta, ent hageja polnud oma nõude esitamisel üldse soovinud eelviidatud asjaolule tugineda (tegemist polnud hagi alusega), kuna hageja ise tõi välja, et vastav loovutamine oli tagajärjetu. Eelnevast tulenevalt tuli kostja I vastu esitatud hagi menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt. Hageja määruskaebus

27.10.2021 tahteavaldustest teadasaamine täitedokumendis (jõustunud otsused tsiviilasjas nr 215-16531) märgitud nõude olemasolu ja kostja II õigust nõuda kehtivate kohtulahendite alusel nõude täitmist. Selle tõttu ei saa väita, et kostjal pole nõudeid ja tsiviilasjas nr 2-15-16531 tehtud otsuste sundtäitmine oleks lubamatu. Hageja tugines hagi alusena asjaolule, et sundtäitmine oli nõude loovutamise (kostja II loovutas 04.07.2017 nõude kostjale I) tühisuse tõttu lubamatu. Kuna asjaolude kohaselt nõude loovutamise leping lõpetati ja sissenõudjaks jäi kostja II, siis pole sellel asjaolul asja lahendamisel tähtsust. Kostja I pole ka enam sissenõudja. Kohus menetleb hagi üksnes hagis toodud asjaolude pinnalt. Hageja muudele sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks olevatele asjaoludele ei tuginenud, siis leiab ringkonnakohus, et hagiavalduse ja määruskaebuses toodud asjaolude põhjal puudub hagil perspektiiv. Hageja esitatud hagiga kostja II vastu pole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada (TsMS § 371 lg 2 p 2). Vastuväited ei olnud praegu TMS § 221 lg 2 mõttes lubatavad, kuna need esinesid juba enne kohtulahendi jõustumist.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.