2-21-12077/32 - Täitmine - Kaebused kohtutäituri otsuste peale - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.X (võlgnik) esitas 2. augustil 2021 kaebuse kohtutäitur Risto Sepa (kohtutäitur) 10. juuni 2021 otsuse peale täiteasjas nr 027/2020/1653. Avaldaja palub tühistada kohtutäituri 10. juuni 2021 otsuse 31. detsembri 2020 rahalise nõude arestimise akti tühistamiseks ja 10. juuni 2021 rahalise nõude arestimise akti. Kaebuses toodud asjaolude kohaselt esitas avaldaja 11. septembril 2020 kohtutäiturile avalduse täitemenetluse alustamiseks Y (võlgnik) suhtes. Täitedokumendiks oli avaldaja ning võlgniku vahel sõlmitud notariaalne kokkulepe elatise tasumise kohta alaealistele lastele koos võlgniku nõusolekuga alluda kohesele sundtäitmisele. Kokkuleppega tunnistas võlgnik oma kohustust tasuda lastele alates nende sünnist kuni täisealiseks saamiseni elatist kokkuleppes sätestatud määras ning tingimustel. Kuivõrd võlgnik kokkulepet täitma ei hakanud, samuti ei asunud võlgnik likvideerima kokkuleppe sõlmimise hetkeks juba sissenõutavaks muutunud elatise nõudeid, pöördus avaldaja avaldusega kohtutäituri poole täitemenetluse algatamiseks võlgniku suhtes. 22. septembril 2020 algatas kohtutäitur menetluse täiteasjas nr 027/2020/1653. Kohtutäitur koostas 31. detsembril 2020 täiteasjas rahalise nõude arestimise akti (akt I), millega otsustas sissenõudja nõude täiteasjas tervikuna määratleda prioriteetse elatisnõudena ning selle täitmiseks arestida võlgniku rahalise nõude Osaühing Copterline (pankrotis) pankrotimenetluses. Seega rahuldas täitur akti I koostamisega tervikuna sissenõudja poolt kohtuasjas I esitatud nõuded. Akti I ei vaidlustatud ja see jõustus 11. jaanuaril 2021. 21. jaanuaril 2021 saatis kohtutäitur avaldajale täiendavad selgitused akti I täitmise kohta. Selgituses asus täitur üllatuslikult uuesti seisukohale, et avaldaja nõue ei ole elatisnõue ja ei ole seetõttu prioriteetne teiste võimalike nõuete ees. Avaldaja esitas kohtutäituri tegevuse peale kaebuse, mille kohtutäitur lahendas 21. veebruari 2021 otsusega, jättes kaebuse rahuldamata. Avaldaja esitas kohtutäituri otsuse peale kaebuse kohtule ning 4. mai 2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-21-3382 rahuldas maakohus avaldaja kaebuse. Kohtutäitur koostas 10. juunil 2021 otsuse, millega tühistas akti I. Otsusega samal päeval koostas kohtutäitur täiteasjas uue arestimisakti (akt II), millega arestis võlgniku rahalise nõude Osaühing Copterline (pankrotis) pankrotimenetluses avaldaja esitatud nõuete täitmiseks. Akti II kohaselt ei ole aga enam sissenõudja esitatud nõude näol täiteasjas tegemist prioriteetse elatisnõudega, vaid tavalise rahalise nõudega. Harju Maakohus tegi 15. juunil 2021 otsuse tsiviilasjas nr 2-21-6563, milles tuvastas, et täiteasjas täitedokumendiks olenevast kokkuleppest tulenevate sissenõudja nõuete näol on tegemist elatisnõuetega. Avaldaja esitas 18. juunil 2021 kohtutäiturile kaebuse, sest otsuse ja aktiga II oli kohtutäitur õigusliku aluseta muutnud jõustunud akti I sisu ning tõlgendanud täiteasjas täitedokumendiks 2(6)

12.Kolleegium selgitab, et kaebus kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale on TsMS § 475 lg 1 p 15 kohaselt hagita asi, mille kohus vaatab TsMS § 477 lg 1 järgi läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kohus peab TsMS § 477 lg 7 kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajadusel nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. Ka TsMS § 5 lg 3 kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Eelnimetatud sätetes väljendub hagita menetlusele iseloomulik uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid. Asjas tähtsust omavad asjaolud nähtuvad eeldatavasti ka täitetoimikust (vt ka Riigikohtu 27. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-09, p 19). Kolleegium märgib, et formaalselt saab menetlusosaline TMS § 218 lg 1 järgi kohtus vaidlustada otsuse, mille kohtutäitur tegi menetlusosalise kaebuse kohta, kuid menetlusosalise kohtusse esitatud kaebuse eesmärk on tavajuhul saavutada ka algse otsuse tühistamine. Seetõttu hõlmab menetlusosalise TMS § 218 lg 1 alusel kohtule esitatud kaebus ka kohtutäituri algset otsust, seda vähemalt juhul, kui menetlusosaline on kaebuses niimoodi taotlenud. Kohus ei saa kohtutäituri asemel uut otsust teha (vt Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, p 10). Avaldaja palub kaebuses tühistada kohtutäituri 10. juuni 2021 otsuse rahalise nõude arestimise akti tühistamiseks ja 10. juuni 2021 rahalise nõude arestimise akti. Toimikust nähtuvalt tegi kohtutäitur 10. juunil 2021 otsuse, millega otsustas tühistada

13.Kolleegium leiab, et vaidluse põhiküsimus seisneb selles, kas vanemate vahel sõlmitud elatiskokkuleppe (TMS § 2 lg 181) alusel tekkinud elatise võlgnevuse puhul on tegemist lapse elatisnõudega, mille alusel tekkinud arestipandiõigus asub sõltumata arestimise ajast muudest arestipandiõigustest eespool TMS § 119 lg 1 teist lause sätestatu kohaselt. Praeguses asjas on täitemenetluses sissenõudjaks avaldaja ehk lapse ema ning täitedokumendiks on Tallinna notar Robert Kimmeli 25. augusti 2020. a leping notariaalasjas nr. 4725, tegemist on laste vanemate vahel sõlmitud notariaalse kohesele sundtäitmisele allumise nõusolekuga elatiskokkuleppega. Tegemist on täitedokumendiga TMS § 2 lg 1 p 181 mõttes. Täitmisavaldusest nähtuvalt esitas avaldaja täitmiseks elatise võlgnevuse perioodi 10. august 2010 kuni 11. september 2020 kokku mõlema lapse puhul 342 086,36 eurot. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et kohese sundtäitmise tingimusega elatiskokkuleppe näol peab olema tegu lepinguga, milles lapsele on antud elatise iseseisva nõudmise õigus, st laps on ise lepingu pooleks või lepingu järgi täitmise nõuet omavaks kolmandaks isikuks. Samuti peab laps olema täitemenetluse pooleks. Kolleegium leiab, et elatiskokkulepe täitedokumendina ei taga alati lapsele elatise maksmise nõude eelisrahuldamist täitemenetluses. Lapse elatisnõude puhul näevad nõude eelisrahuldamise ette nt TMS § 65 lg 4 esimene lause ja § 119 lg 1 teine lause. Kolleegium leiab, et eelis teiste sissenõudjate ees saab olla vaid juhul, kui tegu on lapse elatisnõude alusel koostatud arestimisaktiga. See tähendab, et elatise nõudjaks, s.o sissenõudjaks peab täitemenetluses olema laps, mitte aga vanem või muu isik. Seadusandja on eelistanud täitemenetluses küll last teistele sissenõudjatele, kuid seda vaid juhul, kui elatisnõude kohta on olemas täitedokument ja see on koostatud lapse kasuks. Seega peab kohese sundtäitmise tingimusega elatiskokkuleppe näol olema tegu lepinguga, milles lapsele on antud elatise iseseisva nõudmise õigus, st laps on ise lepingu pooleks või lepingu järgi täitmise nõuet omavaks kolmandaks isikuks (nn ehtne leping kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 lg 2 mõttes) (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 25 ja 10. veebruari 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-9679/27, p-d 11 ja 12). Kuna täitemenetluses on sissenõudjaks laste ema ehk avaldaja, mitte lapsed ise, siis ei taga elatiskokkulepe täitedokumendina elatise maksmise nõude eelisrahuldamist täitemenetluses. Sel põhjusel tuleb jätta avaldaja kaebus kohtutäituri 22. juuli 2021. a otsuse peale rahuldamata. Sel põhjusel ei esine alust ka 10. juuni 2021. a otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus täpsustab maakohtu määruse resolutsiooni p-i 1 vastavalt eeltoodule. Avaldaja kaebus jääb tervikuna rahuldamata.