lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-20-9371/22

Täitmine › Kaebus täituri tegevuse(tuse) peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumise peale

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 08.03.2021

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-20-9371/22
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Täitmine › Kaebus täituri tegevuse(tuse) peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumise peale
Menetlusliik
Hagita menetlus
Kuulutamise aeg
08.03.2021
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2211
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TMS § 221 lg 1Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiTMS § 48 lg 1Täitemenetluse lõpetamise alusedTsMS § 172 lg 1, 10Menetluskulud hagita menetlusesVÕS § 396 lg 1, 2Laenulepingu mõisteVÕS § 82 lg 2Tasu sissenõutavaks muutumine vastastikuste lepingute puhulTMS § 2 lg 1TäitedokumendidTsMS § 667 lg 2Määruskaebuse lahendamineTsÜS § 102 lg 2Edasilükkava või äramuutva tingimusega tehing

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Määruse tegemise aeg ja koht

8. märts 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-9371

Tsiviilasi

Aleksandr Hmõrovi kaebus kohtutäitur Andrei Kreki 19. juuni 2020 otsuse peale täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 9. novembri 2020 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksandr Hmõrovi määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

Määruskaebuse esitaja (võlgnik): Aleksandr Hmõrov (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Sergei Tšurkin

esindajad

Puudutatud isikud:

1.Kohtutäitur Andrei Krek
2.Sissenõudja Vladimir Ponomarev (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Igor Sumarok

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Viru Maakohtu 9. novembri 2020 määrus.
2.Teha asjas uus määrus, millega rahuldada Aleksandr Hmõrovi kaebus kohtutäitur Andrei Kreki tegevuse ja otsuse peale täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX.

Sarnased lahendid

Täitmine
  • 06.07.20262-26-8450/9Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 29.06.20262-25-18381/18Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 25.06.20262-25-5076/54Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 25.06.20262-22-13886/41Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 22.06.20262-25-8918/4Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 22.06.20262-25-4768/36Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
VÕS § 30Võlatunnistus
3.Tühistada Andrei Kreki 19. juuni 2020 otsus ja 22. mai 2020 riiklikust pensionist kinnipidamise akt täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX.
4.Kohustada kohtutäitur Andrei Kreki lõpetama täitemenetlus täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX.
5.Rahuldada Aleksandr Hmõrovi määruskaebus.
6.Jätta avalduselt ja määruskaebuselt tasutud riigilõiv kohtutäitur Andrei Kreki kanda. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
7.Mõista kohtutäitur Andrei Krekilt Aleksandr Hmõrovi kasuks menetluskulude katteks välja 65 eurot. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1.Aleksandr Hmõrov (avaldaja/võlgnik) esitas 29. juunil 2020 Viru Maakohtule kaebuse kohtutäitur Andrei Kreki 19. juuni 2020 otsuse peale täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX. Avaldaja palus tühistada kohtutäituri 19. juuni 2020 otsuse ja kohtutäituri 22. mai 2020 riiklikust pensionist kinnipidamise akti ning täitemenetlus lõpetada. Avalduse kohaselt algatas kohtutäitur 2016. aastal Vladimir Ponomarevi (sissenõudja) 15. juuni 2016 avalduse alusel võlgniku suhtes täitemenetluse täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX. Täitedokumendiks on 17. mail 2012 notariaalselt tõestatud laenuleping. Kohtutäituri 22. mail 2020 riiklikust pensionist kinnipidamise aktis (arestimisakt) palus kohtutäitur Sotsiaalkindlustusametil pidada kinni 20% võlgniku pensioni ja elatusmiinimumi (221,36 eurot) vahest. Akti kohaselt on sissenõudja nõude suurus 5076 eurot, millele lisanduvad täitemenetluse alustamise tasu 19,16 eurot, kohtutäituri tasu 690 eurot ja täitekulud 0,95 eurot. Võlgnik esitas 3. juunil 2020 kohtutäituri tegevuse ja 22. mai 2020 arestimisakti peale kaebuse põhjusel, et kohtutäitur on 2016. aastal täitemenetluse algatanud õigusliku aluseta ning arestimisaktis toodud põhinõude summa 5076 eurot on ülepaisutatud. Kohtutäitur jättis 19. juuni 2020 otsusega võlgniku kaebuse rahuldamata ning määras, et võlgnetav summa on 18. juuni 2020 seisuga 8982,82 eurot. Kohtutäitur asus seisukohale, et laenuleping vastab täitedokumendi nõuetele, sest laenulepinguga (p 2.5.2) kohustus võlgnik alluma kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus kehtestatud korras. Täitedokumendi p 2.3 kohaselt on laenu tagastamise kuupäevaks 17. august 2014. Laenuleping esitati koos täitmisavaldusega kohtutäiturile täitmiseks 15. juunil 2016, s.o pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Kohtutäitur ei pea kontrollima täitedokumendi materiaalõiguslikke asjaolusid. Võlgnik on seisukohal, et täitedokument ei vasta formaalsete nõuetele. Kuigi täitedokumendiks olev laenuleping sisaldab võlgniku nõusolekut alluda kohesele sundtäitmisele pärast nõude sissenõutavaks muutumist, oli see nõusolek antud enne nõude sissenõutavaks muutumist. Laenulepingu järgi oli laenu tagastamiseks aega kaks aastat. Võlgnik ei ole sõlminud pärast laenu tagastamise tähtaja saabumist 17. augustil 2014 (nõude sissenõutavaks muutumine) sissenõudjaga notariaalselt tõestatud kokkulepet alluda kohesele sundtäitmisele.

Laenu tagastamise tähtajaks oli põhivõlg 2800 eurot ning seega jääb arusaamatuks arestimisaktis toodud summa 5076 eurot. 19. juuni 2020 otsusega suurendas kohtutäitur sissenõudja nõuet viivisenõude arvel 8982,82 euroni. Kohtutäituril ei ole õigust määrata sissenõudmiseks kuuluvat viivisenõuet. Viivisenõude peab määratlema sissenõudja täitmisavalduses.

2.Kohtutäitur palus jätta võlgniku kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur jäi oma 19. juuli 2020 otsuses toodud arvamuse juurde. Võlgnik on andnud laenulepingu p-des 2.5.1 ja 2.5.2 selge tingimusliku (TsÜS § 102 lg 2) nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede tekkimine sõltub nõude täitmisest võlgniku poolt. Ka peale nõude sissenõutavaks muutumist oli võlgniku nõusolek kehtiv. Nõue on muutunud sissenõutavaks, seega algatati täitemenetlus põhjendatult. Kohtutäitur ei nõustunud võlgniku seisukohaga, et kohtutäituril puudub viivise arvestamise õigus. Juhul, kui võlgnik leiab, et viivise sissenõudmine on lubamatu, on kohaseks õiguskaitsevahendiks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221).
3.Sissenõudja palus jätta võlgniku kaebuse rahuldamata. Menetluskulud palus sissenõudja jätta võlgniku kanda. Ebaõige on võlgniku seisukoht, et täitemenetlus algatati õigusliku aluseta. Võlgnik andis täitedokumendi p-des 2.5.1 ja 2.5.2 selge nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Võlgnik ei ole vaidlustanud lepingut ega võla olemasolu. Kui kohtutäiturile esitatakse formaalsetele nõuetele vastav täitedokument, on ta kohustatud selle ja sissenõudja avalduse alusel algatama täitemenetluse. Võlgnik oli täitemenetlusest selle algatamisest alates teadlik ega vaielnud sellele vastu. Võlgniku eesmärk on kõrvaldada täitedokumendi täidetavus. Sellise eesmärgi täitmiseks on kohaseks õiguskaitsevahendiks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Käesoleval juhul ei ole tegemist tavalise laenulepinguga VÕS § 396 lg 1 tähenduses, vaid sissenõutavaks muutunud võla laenuks ümberkujundamisega VÕS § 396 lg 2 või isegi võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. Võlgnikul oli olemas võlgnevus sissenõudja ees, mis muutus sissenõutavaks notariaalse lepingu koostamise päevaks. Laenulepingus anti võlgnikule sisuliselt täiendav tähtaeg võlgnevuse kustutamiseks. Sissenõudja taotles viivise sissenõudmist oma täitmisavalduses. Viivise arvestamine kohtutäituri poolt ei ole formaliseerituse põhimõttega vastuolus.

MAAKOHTU SEISUKOHT

4.Maakohus jättis kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda. Võlgnik andis täitedokumendi p-des 2.5.1 ja 2.5.2 selge nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele ning sai oma kohustustest ja selle täitmata jätmise tagajärgedest aru. Lepingut ega võlgnevust ei ole võlgnik vaidlustanud. Täitemenetluses kehtiva formaliseerituse põhimõtte kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid ega saa tõlgendada täitedokumendi sisu. Võlgniku kaebuse kohaselt on tema eesmärk kõrvaldada täitedokumendi täidetavus. Maakohus nõustus sissenõudjaga, et võlgniku kohaseks õiguskaitsevahendiks oleks sel juhul sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Võlgnik ei ole täitemenetluse algatamisele vastu vaielnud.

Võlgnikul oli sissenõudja ees võlg, mis muutus sissenõutavaks notariaalse lepingu koostamise päevaks. Laenulepingus anti võlgnikule sisuliselt täiendav tähtaeg võlgnevuse kustutamiseks. Sellele viitab võlgniku kinnitus lepingus, et ta on raha kätte saanud ning kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe. Sellised kokkulepped on lubatavad, sest annavad kohesele sundtäitmisele allunud võlgnikule uue tähtaja nõude vabatahtlikuks täitmiseks, mis muu hulgas võimaldab võlgnikul vältida täitekulusid. Põhimõtteliselt on tegemist kokkuleppega, milles võlgnik tunnistab oma võlga ning sissenõudja annab võlgnevuse tasumiseks uue tähtaja. Maakohus ei nõustunud võlgnikuga, et kohtutäituril ei ole õigust määrata sissenõudmiseks kuuluva viivisenõude summat. Viivisenõue tuleneb täitedokumendist. Sissenõudja taotles täitmisavalduses viivise sissenõudmist.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

5.Võlgnik (määruskaebuse esitaja) esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega võlgniku kaebus rahuldada ning tühistada kohtutäituri 22. mai 2020 arestimisakt ja 19. juuni 2020 otsus. Samuti palub võlgnik täitemenetlus lõpetada. Menetluskulud palub võlgnik jätta solidaarselt kohtutäituri ja sissenõudja kanda. Võlgnik ei vaidle, et ta on sissenõudjale laenulepingu järgi võlgu. Vaidlus on võlgnetava summa suuruses. Laenuleping ei vasta täitedokumendi sisulistele ja formaalsetele eeldustele, mis välistab täitemenetluse algatamise ja tingib täitemenetluse lõpetamise (TMS § 48 lg 1 p 7). Riigikohtu seisukoha järgi peab isik, kes soovib vaidlustada seda, et kohtutäitur alustas täitemenetlust dokumendi alusel, mis ei ole täitedokument, esitama kaebuse kohtutäituri otsuse peale. Maakohus jõudis ebaõigele järeldusele, et laenuleping vastab täitedokumendi tunnustele. Laenulepingu p-s 2.6. notar selgitas lepingupooltele, et sissenõudjal on õigus pöörduda kohtutäituri poole alles siis, kui on olemas rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Notar märkis lepingu p-s 2.7, et vaatamata selgitusele nõudsid pooled lepingu notariaalset tõestamist. Punktides 2.5.1. ja 2.5.2. toodud laenusaaja nõusolek oli antud enne nõude sissenõuetavaks muutmist. Kohus ei ole eeltoodud väitele hinnangut andnud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta nõustus sissenõudja väidetega, et tegemist on mitte laenulepinguga, vaid kokkuleppega täiendava tähtaja andmiseks võla kustutamiseks. Samuti ei ole maakohus selgitanud, miks kohus ei nõustunud kohtutäituri väitega, et tegemist on edasilükkava tingimusega tehinguga või võlgniku väitega, et laenulepingu p-d 2.6. ja 2.7. tõendavad, et lepingupooled sõlmisid laenulepingu ja raha tagastamise nõue ei ole muutunud sissenõutavaks laenulepingu sõlmimisel. Sissenõudja ja kohtu etteheide, et võlgnik ei vaielnud täitemenetluse algatamisele vastu, ei ole asjakohane. Võlgnik jääb oma seisukoha juurde, et kohtutäituril pole õigust määrata sissenõudmiseks kuuluva viivisenõude summat.

PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHAD

6.Kohtutäitur palub jätta maakohtu määruse muutmata. Kohtutäitur jääb oma varasema seisukoha juurde.
7.Sissenõudja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Menetluskulud palub sissenõudja jätta kohtutäituri kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8.Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb TsMS § 667 lg 2 esimese lause alusel uue määruse, millega rahuldab võlgniku kaebuse, tühistab kohtutäituri 19. juuni 2020 otsuse ja 20. mai 2020 riiklikust pensioni arestimise akti ning kohustab kohtutäiturit lõpetama täitemenetlus.
9.Võlgnik on seisukohal, et täitemenetlus on algatatud ebaseaduslikult, kuivõrd puudub nõuetekohane täitedokument, mistõttu tuleb kohtutäituri 20. mai 2020 riiklikust pensioni arestimise akt ja kohtutäituri 19. juuni 2020 otsus tühistada ning täitemenetlus lõpetada (TMS § 48 lg 1 p 7). TMS § 2 lg 1 kohaselt täidetakse täitemenetluses üksnes need nõuded, mis tulenevad täitemenetluse seadustikus sätestatud täitedokumentidest. Sissenõudja esitas kohtutäiturile täitmiseks 17. mail 2012 sõlmitud notariaalselt tõestatud laenulepingu kui TMS § 2 lg 1 p 18 järgse täitedokumendi. Võlgnik ja sissenõudja on 17. mail 2012 notariaalselt tõestatud kokkuleppes kokku leppinud mh järgmises: „2.1.1. Laenuandja annab Laenusaajale laenu summas 10 000 eurot.
2.1.2.Lepingupooled kinnitavad, et laenusumma üleandmine Laenusaajale on toimunud sularahas enne käesolevale lepingule allakirjutamist. Laenusumma kätte saamist kinnitab Laenusaaja oma allkirjaga käesoleval lepingul. /.../
2.3.1.Laenusumma täieliku tasumise Laenusaaja poolt Laenuandjale lõpptähtaeg seitsmeteistkümnes (17.) august (08.) kahe tuhande neljateistkümnendal (2014.) aastal. /.../

on

2.5.Lepingupooled on kokku leppinud, et:
2.5.1.juhul, kui Laenusaaja ei tasu õigeaegselt Laenuandjale laenusummat allub nõue Laenusaaja vastu kohesele sundtäitmisele Täitemenetluse seadustikus kehtestatud korras.
2.5.2.Käesolevast lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks kohustub Laenusaaja alluma kohesele sundtäitmisele vastavalt Täitemenetluse seadustikuga kehtestatud korrale ning vastutama Laenuandja ees kogu oma olemasoleva ja tulevikus omandatava varaga. /.../
2.6.Notariaalakti tõestaja on Lepingupooltele selgitanud, et täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 18 kohaselt täidetakse kohtutäituri poolt nõudeid, mis tulenevad rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkuleppest, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele.
2.7.Vaatamata käesoleva lepingu alapunktis 2.6. nimetatud selgitusele nõuavad Lepingupooled käesoleva notariaalakti tõestamist.“
10.Maakohus tuvastas õigesti, et lepingu punktides 2.5.1. ja 2.5.2. on võlgnik andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Maakohus ei ole seejuures aga andnud hinnangut, kas notariaalselt tõestatud laenuleping (sh selle punktid 2.5.1. ja 2.5.2.) vastab täitedokumendi nõuetele TMS § 2 lg 1 p 18 tähenduses. Ringkonnakohus nõustub võlgnikuga, et maakohus on jätnud hinnangu andmata laenulepingu p-dele 2.6. ja 2.7., kuigi võlgnik on nendele lepingupunktidele kaebuses tuginenud. Notariaalselt tõestatud kokkuleppe TMS § 2 lg 1 p 18 järgi täitedokumendiks lugemiseks on vajalik tingimus, et võlgnik on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele pärast seda, mil tema vastu esitatud nõue on muutunud sissenõutavaks (vt Riigikohtu 5. mai 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-138-09, p-d 11, 13).

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 7 kohaselt on nõue sissenõutav, kui võlausaldaja saab nõuda selle täitmist. 17. mai 2012 notariaalselt tõestatud laenulepingu järgi oli laenu täieliku tasumise lõpptähtaeg

17.augustil 2014. VÕS § 82 lg 2 alusel muutus kohustus seega sissenõutavaks 18. augustil 2014, millisest ajast sai sissenõudja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kuni 17. augustini 2014 võis võlgnik kohustust täita vabatahtlikult. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et võlgnikul oli sissenõudja ees võlg, mis muutus sissenõutavaks laenulepingu koostamise päevaks (17. mai 2012). Maakohtu selline seisukoht ei tugine tõenditele ning tuleneb üksnes sissenõudja paljasõnalisest väitest. Pooled on laenulepingus kinnitanud, et on notarile teinud teatavaks kõik lepingu sõlmimisega seotud nendevahelised kokkulepped (p 1.1.3.) ning ühtegi viidet varasema võlgnevuse laenuks ümberkujundamise kohta lepingust ja muudest tõenditest ei nähtu. Samuti on notar lepingupooltele selgitanud, et täitedokumendiks saab olla vaid leping, milles võlgniku nõusolek alluda sundtäitmisele on antud pärast nõude sissenõutavaks muutumist (p-d 2.6 ja 2.7). Eeltoodust tulenevalt ei vasta täitemenetluse aluseks olev notariaalselt tõestatud laenuleping täitedokumendi nõuetele (TMS § 2 lg 1 p 18), mistõttu on kohtutäitur algatanud täitemenetluse ilma õigusliku aluseta. Ebaseaduslikud on kõik täitemenetluses tehtud täitetoimingud, sh kohtutäituri 22. mai 2020 riikliku pensioni arestimise akt ning kohtutäituri 19. juuni 2020 otsus, mis tuleb tühistada. Ringkonnakohus kohustab kohtutäiturit täitemenetluse lõpetama (TMS § 48 lg 1 p 7). Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et võlgnik pidanuks oma rikutud õiguste kaitsmiseks esitama hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks TMS § 221 lg 1 alusel. Ringkonnakohus nõustub võlgnikuga, et käesoleval juhul on kohane õiguskaitsevahend kaebus kohtutäituri otsuse peale (vt nt Riigikohtu 1. detsembri 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-10 ja 4. detsembri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-17-18529, p 21).
11.Kuivõrd ringkonnakohus tuvastas, et täitemenetlus on algatatud õigusliku aluseta, ei pea ringkonnakohus vajalikuks hinnata määruskaebuse väiteid kohtutäituri poolt viivise arvestamise osas.
12.TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus jätta menetluskulud mõne menetlusosalise kanda, kui see on kohtu hinnangul õiglane. TsMS § 172 lg 10 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Kuigi sissenõudja esitas vaatamata notari selgitustele lepingus täitmisavalduse ning kohtutäitur algatas põhjendamatult täitemenetluse, ei ole ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulusid üksnes kohtutäituri ja sissenõudja kanda. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgnik teadis täitemenetlusest alates selle algatamisest (2016. aastal), kuid ei vaielnud kuni 22. mai 2020 arestimisaktini selle läbiviimisele vastu. Nõustudes ca nelja aasta vältel täitemenetlusega, mille algatamise õiguslik alus oli arvestades notari selgitusi lepingus vähemalt vaieldav, on võlgnik käitunud vastuoluliselt. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta võlgniku poolt mõlemas kohtuastmes tasutud riigilõiv (15 eurot avalduselt ja 50 eurot määruskaebuselt) kohtutäituri kanda ja ülejäänud menetluskulud mõlemas kohtuastmes menetlusosaliste endi kanda. Kohtutäiturilt tuleb võlgniku kasuks välja mõista riigilõivuna 65 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke

Kersti Kerstna-Vaks

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 01.06.20262-24-14358/30Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval
  • 29.05.20262-21-581/29Viru Maakohus Narva kohtumaja