Eesistuja Ants Kull, liikmed Kai Kullerkupp ja Kalev Saare
Kohtuasi
Ivar Musta hagi Orkla Eesti AS (ühendatud aktsiaseltsiga PÕLTSAMAA FELIX) vastu autoritasu, teose õigusvastase kasutamise teel saadud tulu, kahjuhüvitise ning jooksva viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ivar Musta kassatsioonkaebus Orkla Eesti AS kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Ivar Musta kassatsioonkaebuse hind 50 008 eurot 41 senti Orkla Eesti AS kassatsioonkaebuse hind 17 262 eurot 21 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Ivar Must, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Anneli Aab Kostja Orkla Eesti AS, lepinguline esindaja vandeadvokaat Ants Nõmper
Asja läbivaatamise kuupäev
24. august 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8751 osas, millega ringkonnakohus:
tühistas Tartu Maakohtu 11. juuni 2018. a otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi 15 981 euro 60 sendi, viivise 4365 euro 12 sendi ja edasiulatuva viivise väljamõistmiseks, ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 15 981 eurot 60 senti, viivise 4365 eurot 12 senti ajavahemiku 3. juuni 2016 kuni 31. oktoober 2019 eest ning viivise 15 981 eurolt 60 sendilt võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 1. novembrist 2019 kuni nõude täitmiseni;
1.2.jättis Tartu Maakohtu 11. juuni 2018. a otsuse muutmata osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi 50 008 euro 41 sendi väljamõistmiseks.
2-16-8751
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019. a otsus menetluskulude jaotuse osas.
3.Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019. a otsus muutmata.
4.Saata asi tühistatud osas Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
5.Rahuldada Ivar Musta ja Orkla Eesti AS kassatsioonkaebused osaliselt.
6.Tartu Maakohtu 11. juuni 2018. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019. a otsus on jõustunud osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi autoritasu 38 908 euro, kahjuhüvitise 3500 euro ning nendele summadele vastava viivise saamiseks.
1.Ivar Must (hageja) esitas 3. juunil 2016 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista aktsiaseltsilt PÕLTSAMAA FELIX (registrist kustutatud 2. aprillil 2018, ühendatud Orkla Eesti AS-ga; edaspidi aktsiaselts PÕLTSAMAA FELIX ja Orkla Eesti AS kumbki nimetatud kui kostja) välja autoritasu 50 000 eurot, teose õigusvastase kasutamise teel saadud tulu 10 000 eurot alates 2013 kuni hagi esitamiseni, kahjuhüvitise kohtuväliste õigusabikulude eest 1981 eurot 60 senti ning jooksva viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Menetluse kestel hageja täiendas ja täpsustas oma nõudeid. 15. mail 2017 täpsustas hageja autoritasu nõuet, nõudes kostjalt 38 908 eurot, ning esitas täiendava kahju hüvitamise nõude teosest arranžeeringute tegemise eest 17 500 eurot. Hageja 1. märtsil 2018 esitatud lõplikuks nõudeks oli 108 398 eurot 1 sent, mis sisaldas saamata jäänud autoritasu 38 908 eurot, rikkumise teel saadud tulu 50 008 eurot 41 senti ja kahjuhüvitist 19 481 eurot 60 senti. Samuti nõudis hageja seaduses sätestatud määras viivist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel alates hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt on hageja helilooja, kes lõi 1994. a-l muusika (teose) kostja kasutatud reklaamile ”Põltsamaa, ehtne ja hea”. Teose loomiseks pöördus hageja poole J. Pihel, kuid hagejale teadaolevalt tegi reklaami reklaamiagentuur Guvatrak. Hagejal tekkisid teose loomisel autori varalised ja isiklikud õigused, mis endiselt kehtivad. Kostja on alates 1994. a-st kasutanud hageja teost ja selle töötlusi (arranžeeringuid) reklaamides, mida tõendavad hagiavaldusele lisatud reklaamklipid. Kõikides kostja reklaamides on äratuntav korduv helifraas „Põltsamaa ehtne ja hea“, sarnane on nii meloodia kui ka rütm. Hageja esitas oma väidete kinnitamiseks muusikute P. Pauluse, I. Laisaare ja A. Kotka arvamuse, kes leidsid, et hageja 15. mai 2017. a menetlusdokumendi lisades 2–24 on „Põltsamaa ehtne ja hea“ fraasi taustal kasutatud meloodia üks ja sama teos, mida on interpreteeritud ja arranžeeritud vastavalt soovitud stiilile. Hagejalt ei ole küsitud nõusolekut ei teose kasutamiseks nii pika aja jooksul, teosest arranžeeringute tegemiseks ega teose esitamiseks ärilistel eesmärkidel. Kostja ei ole teose kasutamiseks saanud hagejalt litsentsi ning hageja ei ole loovutanud kostjale teose varalisi õigusi. Autoriõiguse seadusest (AutÕS) ei tulene eeldust, et teose loomisel lähevad autoriõigused tellijale üle. Poolte kokkulepe teose kasutamise kohta sai piirduda teose kasutamisega 1994. a-l konkreetses reklaamis, mille jaoks teos oli loodud. Kostja ei ole hagejale alates teose loomisest tasunud autori- ega litsentsitasu. Kostja on rikkunud hageja varalisi õigusi, mh AutÕS § 13 lg 1 p-s 5 (õigus teose töötlemisele) ja p-s 9 (õigus teose edastamisele) nimetatud õigusi. Samuti on kostja rikkunud hageja isiklikke õigusi: õigust autorsusele, kuna üheski kostja reklaamikampaanias ei ole hagejat seostatud reklaami muusikaga (AutÕS § 12 lg 1 p 1); õigust teoste puutumatusele, kuna aastate jooksul on teosest tehtud erinevaid töötlusi ja arranžeeringuid (AutÕS § 12 lg 1 p 3); õigust lubada lisada teosele teiste autorite teoseid (AutÕS § 12 lg 1 p 4); õigust teost täiendada (AutÕS § 12 lg 1 p 7). Hagejal on AutÕS § 13 lg 1 ja § 14 lg 1 alusel kostja vastu seadusest tulenev autoritasu nõue teose kasutamise ja sellest töötluste (arranžeeringute) tegemise ning nii teose kui ka sellest tehtud töötluste 2(27)
2-16-8751 (arranžeeringute) kasutamise eest reklaamides. Kuivõrd pooled ei ole autoritasus kokku leppinud, on võimalik see kindlaks määrata selle järgi, mitu arranžeeringut teosest on tehtud ning kui palju kostja on hageja teost ja selle arranžeeringuid kasutanud. Hageja arvates saab aluseks võtta põhimõtted ja tasumäärad, mille alusel maksab hagejale autoritasu Eesti Autorite Ühing (EAÜ). Viimase kümne aasta jooksul on EAÜ maksnud hagejale autoritasu keskmiselt 2 eurot 34 senti teose kasutamise korra eest. Oma 19. septembri 2016. a menetlusdokumendis palus hageja juhul, kui tal kohtu arvates ei ole AutÕS § 14 lg 1 alusel seadusest tulenevat nõuet, käsitada vastavat nõuet autori õiguste rikkumise teel saadu väljaandmise nõudena ning alternatiivselt AutÕS § 817 lg 1 p 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 järgse nõudena. Menetlusökonoomilistel kaalutlustel piiras hageja 15. mai 2017. a menetlusdokumendis autoritasu nõude ajavahemikuga 2013–2016. Hageja esitas AS Emor uuringu tulemused, millest nähtuvalt on kostja kasutanud hageja teost või selle arranžeeringut eelkõige jookide (mahlad, mahlajoogid jms), köögivilja konservide (marineeritud kurgid (Põltsamaa perekurk, piknikukurk, võileivakurk) ja valmistoitude (purgisupid – borš, hernesupp, seljanka) reklaamimisel. Kõnealusel ajal on kostja kasutanud hageja teost kokku kolmekümnes reklaamklipis, mida on telekanalite eetris avaldatud kokku 16 631 korda, mis teeb keskmiselt u 4157 korda aastas. Keskmiseks autoritasu suuruseks oleks aastas 9727 eurot (4157 × 2,34). See teeb kostja tasumata autoritasu suuruseks kokku 38 908 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Kui vähendada autoritasu nõuet nende reklaamklippide (1193 tk) võrra, milles asjatundjate hinnangul ei ole hageja teost kasutatud (s.o hageja 15. mai 2017. a seisukoha lisades 25–31 esitatud reklaamid), on tasumata autoritasu vähemalt 36 124 eurot 92 senti. Samuti on hagejal õigus nõuda kostjalt teose õigusvastase kasutamisega saadu väljaandmist AutÕS § 817 lg 1 p 3 ning VÕS §-de 1037 ja 1039 alusel. Teose kasutamine ja sellest erinevate arranžeeringute tegemine ning nende kasutamine kostja reklaamides oli õigusvastane. Kostja oli hageja autoriõigusi rikkudes pahauskne, kuna ta teadis või pidi teadma, et tal ei ole õigust teost reklaamis kasutada, sh sellest arranžeeringuid teha. Kostja jätkas hageja autoriõiguse rikkumist ka pärast seda, kui hageja pöördus 2015. a-l tema poole oma õiguste rikkumise lõpetamise nõudega. Kuna kostja reklaamide eesmärgiks on suurendada oma tuntust ja kauba müüki, on kostja müügitulu otseses põhjuslikus seoses hageja autoriõiguse rikkumisega. Hageja teatas, et menetlusökonoomilistel kaalutlustel esitab ta rikkumise teel saadud tulu väljaandmise nõude viimase kolme aasta eest, s.o ajavahemiku 2013 kuni hagi esitamiseni. VÕS § 1039 teise lause kohaselt peab kostja hagejale teatama, millist tulu ta rikkumisest sai. 1. märtsi 2018. a menetlusdokumendis täpsustas hageja rikkumisega saadud tulu väljaandmise nõuet. Hageja leidis, et kostja esitatud R. Margi 24. jaanuari 2018. a tabeli „AS Põltsamaa Felix 2013–2016 tulu konkreetsete toodete lõikes“ alusel ei ole võimalik kostja saadud tulu kindlalt tuvastada ning kostja on teinud tulust lubamatuid mahaarvamisi. Seetõttu tugines hageja nõude suuruse määramisel kostja eeldatavalt saadud tulule. Kui jätta töötajate palgakulu ning turundus- ja turustuskulud kostja tulust maha arvamata, on kostja saanud ajavahemikul 2013–2016 hageja õiguste rikkumise tagajärjel tulu vähemalt 1 111 298 eurot. Menetlusökonoomilistel kaalutlustel nõudis hageja praeguses menetluses kostjalt teose õigusvastase kasutamise teel saadud tulu välja 50 008 eurot 41 senti, mis on 4,5% kogutulust. Hageja jättis endale õiguse nõuda ülejäänud rikkumise teel saadud tulu eraldi menetluses. Hagejal on AutÕS § 817 lg 1 p 1 ja VÕS § 1043 alusel koosmõjus VÕS § 1045 lg 1 p-ga 5 õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist kohtuväliste õigusabikulude eest. Hageja pöördus alguses ise oma õiguste kaitseks kostja poole, nõudes rikkumise lõpetamist, kuid see ei olnud tulemuslik. Seejärel pöördus hageja advokaadi poole ning on kandnud kohtuväliseid õigusabikulusid kokku 1981 eurot 60 senti. Jaanuarist märtsini 2016 toimusid poolte vahel kohtuvälised läbirääkimised vaidluse lahendamiseks, kuid pooled ei jõudnud kokkuleppele ja kostja ei lõpetanud teose arranžeeringute kasutamist oma reklaamides.
3(27)
2-16-8751 Hagejal on eraldiseisev kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel tema teosest ilma nõusolekuta arranžeeringute tegemise eest. Sellega on rikutud hageja isiklikke õigusi teose puutumatusele (AutÕS § 12 lg 1 p 3) ja täiendamisele (AutÕS § 12 lg 1 p 7) ning varalist õigust teha teosest töötlusi (AutÕS § 13 lg 1 p 5). Hagejal jäi saamata tasu, mida ta oleks saanud siis, kui kostja oleks tema poole pöördunud nõusoleku saamiseks, et kolmas isik teeb arranžeeringu, või palunud hagejal endal arranžeeringu teha. Hageja tavapärane tasu arranžeeringu tegemise eest on u 3500 eurot. Võttes arvesse, et hageja teosest tehti viis arranžeeringut, palus hageja mõista kostjalt välja 17 500 eurot. 29. septembri 2017. a menetlusdokumendis ja edaspidi tugines hageja teosest nelja erineva arranžeeringu tegemisele. Hageja nõuded ei ole ka osaliselt aegunud. Hageja ja kostja pidasid jaanuarist märtsini 2016 läbirääkimisi, mistõttu ei saa seda ajavahemikku aegumistähtaja hulka arvestada. Hageja esitas viivise nõude VÕS § 113 lg 1 alusel ning palus viivise välja mõista alates hagi esitamisest kuni nõude täieliku rahuldamiseni.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et ta oli 1994. a reklaami muusika autor. Teos ei ole avaldatud hageja nime all, mistõttu seadusest ei tulene hageja autorsuse eeldust. Kostja ei tunnusta hageja autorsust. Hageja on registreerinud teose EAÜ juures alles 10. novembril 2015, s.o vaid üks päev enne kostja poole pöördumist. Kostja ei tellinud 1994. a-l reklaami J. Pihelilt, vaid reklaamiagentuurilt Guvatrak. Kostjale läksid reklaamimuusika tellimisel üle selle reklaamis kasutamiseks vajalikud õigused. Hageja enda väidete kohaselt telliti temalt teos reklaamis kasutamiseks ja ta lõi selle spetsiaalselt kostjale. Eeldusel, et hageja oli teose autor, oli ta lepingu sõlmimisel ja tellimuse täitmisel teadlik kostja tahtest kasutada teost oma toodete reklaamis. Seega võib eeldada, et hageja oli teose sellisel viisil kasutamisega nõus. Uue muusikateose loomisel on tegemist töövõtulepinguga, mille puhul pidid teose reklaamis kasutamiseks vajalikud õigused seadusest tulenevalt kostjale üle minema. Hageja ei ole tõendanud 1994. a teose kasutamist ja sellest arranžeeringute tegemist. Kostja 1994. a reklaami ja 2013–2016 reklaamide helitaust on erinev. Hageja ei ole tõendanud, et 15. mai 2017. a menetlusdokumendi lisades 2–31 toodud reklaamide muusika on 1994. a muusikateose arranžeering. Kostja 2013–2016 reklaamides kasutatud muusika on tellitud erinevatelt muusikutelt (S. Rästalt ja T. Padarilt). Reklaamibüroo DDB Eesti OÜ sõlmitud lepingute kohaselt lepiti kokku uute ja seni avalikustamata muusikateoste loomises. Kui võtta piisavalt lühike lõik mis tahes loost, on peaaegu alati võimalik leida sarnasusi. Seda kinnitab T. Aintsi arvamus, mille kohaselt juhusliku kokkulangemise saab kahtluse alla seada vaid olukorras, kus mõistliku pikkusega teose osa või tervikteose vahel esineb ulatuslikke kokkulangevusi mitmete komponentide (meloodia, kontrapunkt, rütm jne) osas. Kostja seadis kahtluse alla P. Pauluse, I. Laisaare ja A. Kotka arvamuse, mis tugineb vahetult enne arvamuse küsimist hageja enda koostatud noodikirjale, mis erineb P. Pajusaare, T. Aintsi ja S. Selise üksteisest sõltumatult originaalteose alusel koostatud noodikirjadest. Kostja reklaamides 2016. a-l kasutatud meloodia on ka hageja enda esitatud P. Pauluse, I. Laisaare ja A. Kotka arvamuse kohaselt uus teos. Hageja nn autoritasu nõue ei ole põhjendatud. Riigikohus on selgitanud, et autori hüvitisnõude tema õiguste rikkumise tuvastamisel saab rahuldada kas rikastumise väljanõudmise või kahju hüvitamise nõudena. Hageja nõue on 2013. a osas osaliselt aegunud. Hageja esitas hagi 3. juunil 2016, millest tulenevalt saab hageja nõuda kahju hüvitamist või alternatiivselt alusetu rikastumisega saadu väljaandmist üksnes ajavahemiku 3. juuni 2013 kuni 3. juuni 2016 eest. Tasu suuruse arvutamisel on hageja lähtunud valedest alustest. Nii VÕS § 127 lg 6 kui ka VÕS § 1037 lg 1 kohaselt oleks hagejal muude eelduste täidetuse korral õigus saada litsentsitasu, mida tavapäraselt sellise muusikateose 4(27)
2-16-8751 kasutusviisi eest makstakse. EAÜ ei tegele litsentsitasu kogumisega reklaamides kasutatud muusika eest, mistõttu hageja on põhjendamatult lähtunud EAÜ litsentsitasu arvutamise põhimõtetest. Reklaamis kasutatud muusikateoste litsentsitasude osas on Eestis aastakümnete jooksul välja kujunenud tasuarvestuskord ja tariifid. Kuna arranžeeringu kasutamisel piirdub algse teose autori tegevus üksnes nõusoleku andmisega, peaks saadav tasu olema väiksem uue teose loomise ja selle kasutusõiguse andmise tasust. Kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmine on hea usu vastane. Hageja teadis teose ja selle väidetavate arranžeeringute kasutamisest juba alates 1994–1996, kuid esitas autoriõiguse rikkumisest tuleneva nõude alles novembris 2015. Seega on hageja käitumine olnud vastuoluline. Alternatiivselt tuleb kahjuhüvitist vähendada. Hageja enda sõnul telliti teos temalt spetsiaalselt kostja toodete reklaamis kasutamiseks, kuid ta ei andnud sellele vaatamata üle teose kasutamiseks vajalikke autoriõigusi ega litsentsi teose reklaamis kasutamiseks. Hagejalt võis mõistlikult oodata, et ta annab kostjale vastavate õiguste puudumisest mõistliku aja jooksul teada. Hageja nõue rikkumisega saadud tulu väljaandmiseks ei ole põhjendatud. Hageja ei ole tõendanud VÕS § 1039 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid, sh hageja õiguste rikkumist, kostja teadmist sellest ja põhjuslikku seost kostja „Põltsamaa“ kaubamärgiga toodete müügist saadud tulu ja nende toodete reklaamis kasutatud muusika vahel. Turu-uuringute kohaselt eelistavad tarbijad kaubamärgi „Põltsamaa“ tooteid tulenevalt kaubamärgi eestimaisusest ja pikkadest traditsioonidest. Toiduainetööstuses sõltub toote läbimüük ja saadav tulu väga paljudest asjaoludest, sh tarbija varasemast positiivsest kogemusest ja tootemüügi edendamiseks tehtavatest erinevatest kampaaniatest (hinnapakkumised, tarbijamängud jne). Reklaamis kasutatud muusika panus tarbija ostuotsuse tegemisse on kordades väiksem kui 4,5%. Hageja pole tõendanud, et kostja poleks saanud tulu või oleks saanud vähem tulu, kui ta oleks reklaamis kasutanud teistsugust muusikat. Kostja ei teadnud ega saanudki teada oma õigustuse puudumisest. 2013–2016 kostja reklaamides kasutatud muusikateosed on tellitud erinevatelt muusikutelt ning kostjale teadaolevalt oli tegu tema jaoks loodud uute teostega. Kostja on toidutööstus, kellel puuduvad eriteadmised muusikavaldkonnas, mistõttu ta ei saanud ega pidanudki aru saama, et reklaamides kasutatud muusikateosed võiksid olla 1994. a teose arranžeeringud. Seega ei ole kostja olnud raskelt hooletu VÕS § 15 lg 4 tähenduses. Kostja tulust tuleb maha arvata konkreetsete toodete tootmise ja turustamise kulud ning turunduskulud. Hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Vaatamata advokaadi õigusabi kasutamisele ei suutnud hageja kohtueelse suhtluse käigus üheselt välja tuua oma nõude aluseks olevaid asjaolusid. Tehtud kulusid ei saa pidada vajalikuks ega põhjendatuks. Need ei aidanud kaasa kohtuvälise kokkuleppe sõlmimisele, samuti ei tehtud nende eest kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke toiminguid. Kostja vaidles vastu hageja 15. mail 2017 esitatud täiendavale kahju hüvitamise nõudele ja leidis, et hageja on samadele asjaoludele tuginedes juba esitanud kostja vastu nõude 38 908 euro saamiseks.
3.Tartu Maakohus jättis 11. juuni 2018. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus märkis, et AutÕS § 4 lg 3 p 7 kohaselt on teoseks, millele tekib autoriõigus, muusikateos tekstiga ja tekstita. Hageja on esitanud kohtule helifaili 1994. a reklaamist ning faili tervest reklaamvideost, milles kõlava muusika autoriks loeb hageja ennast. Hageja nõue puudutab vaid muusikalist osa. Kuigi tegemist on tekstiga muusikateosega, ei ole hageja väitnud, et tema oleks teksti autor. AutÕS § 7 lg 1 alusel tekib autoriõigus teose loomisega ja lg 3 järgi ei nõuta autoriõiguse tekkimiseks ning teostamiseks teose registreerimist, deponeerimist või muude formaalsuste täitmist. AutÕS § 28 lg 2 kohaselt on teose autoriks füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on selle teose loonud. Tunnistaja J. Piheli ütlustega on tõendatud, et kostja 1994. a reklaami „Põltsamaa mahlad“ 5(27)
2-16-8751 muusika autor on hageja. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tema selle reklaami kunstiline juht ja reklaam oli tellitud reklaamiettevõttelt Guvatrak, kellega tunnistaja koostööd tegi. Lepingut hagejaga ei sõlmitud ja tasumisega tegeles Guvatrak. Tunnistaja selgitas, et hageja kirjutas muusika konkreetse reklaami jaoks. Hageja andis muusika üle fonogrammina ja tekstilise osa laulis sisse I. Linna. Kostja ei ole hageja väidet muusika autorsuse kohta ega tunnistaja J. Piheli ütlusi ümber lükanud. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et reklaamis kasutatud muusika autor oleks keegi teine. Kostja taotletud tunnistajate T. Ekenstami ja A. Koerni ütlused ei lükka tunnistaja J. Piheli ütlusi ümber. Oma väidete kohaselt ei teadnud nad kumbki reklaami tegemise ajal, kes on muusika autor. Tunnistaja T. Ekenstami arvamus, et muusika võis kirjutada I. Linna, on oletuslik. Hageja esitatud 1994. a reklaami helifaili ning reklaamvideo pikkus on u 26 sekundit. Hageja väitel on nimetatud muusikateosest kasutatud tema loata viimase tekstifraasi „Põltsamaa, ehtne ja hea“ muusikat ja tegemist on kahe takti pikkuse osaga koguteosest. Hageja on esitanud menetluses vaidlusaluse teose osa noodid, mille ta on reklaamis kasutatud muusika alusel üles kirjutanud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et vaidluse all on vaid osa 1994. a teosest, mitte kogu teos. Pooled esitasid kohtule mitme muusikaala spetsialisti arvamused selle kohta, kas hilisemates reklaamides on kasutatud originaalmuusika osa: hageja esitas P. Pauluse, I. Laisaare ja A. Kotka 23. septembri 2017. a arvamuse ning kostja esitas P. Pajusaare 22. veebruari 2018. a arvamuse. Need spetsialistid on esitanud eri kujul ka teose üleskirjutuse kas astmetena või noodikirjas. Lisaks on muusikaala spetsialistid T. Aints ja S. Selis esitanud algse teose osa noodikirja. Maakohus võrdles algse teose üleskirjutusi ja märkis, et erinevate spetsialistide ja hageja enda üleskirjutused erinevad osaliselt. Maakohtu hinnangul on ebaselge, milline oli hageja algne teos kirjapandud kujul. Väidetavalt ei ole hagejal algset nooti alles. Kuna eeldatavalt on ka hageja ise kirjutanud kohtule esitatud noodi üles kuulmise järgi ja see erineb teiste muusikute üles kirjutatust, ei saa väita, et just hageja üles kirjutatud noodikiri on originaalteose originaalnoot. Eelnevast tulenevalt puudub kindel võimalus hinnata, millist hageja teost on väidetavalt kasutatud ja arranžeeritud. Hageja õiguste rikkumise kohta leidis maakohus, et niivõrd lühikese teose osa puhul ei ole võimalik üheselt hinnata, kas tegu on sama teosega või mitte. Pooled ei vaidle selle üle, et reklaamid, milles hageja väitel on tema teost kasutatud, on suuremas osas helindatud teise muusikaga. Vaidluse all on vaid kaks takti. Maakohus oli seisukohal, et muutusi tuleb vaadata kontekstis ja nii lühikese helijupi puhul tuleb igasse muudetud noodikõrgusesse suhtuda tõsisemalt. Kui kaheksast noodist on erinevus juba ühe noodi kõrguses, siis see on kogu teosest 12,5%, kahe noodi puhul juba 1/4. Selliste erinevuste puhul ei saa kindlalt väita, et tegemist on sama teosega ja muudatused on tingitud vaid žanrilisest eripärast. P. Pajusaar märgib, et meloodiate kujundamisel on loojad korrektselt arvestanud eesti keele väldetega ja sellest on tekkinud ka meloodia rütm. Arvestades sõnalise fraasi lühidust (seitse silpi), mis kajastub ka muusikalises fraasis, ning kasutatud sõnade välteid, rõhke jms, ei saa olla palju erinevaid rütme, mida võiks kasutada. See asjaolu piirab võimalusi koostada samale sõnalisele fraasile täiesti erinev muusikaline taust, seda eelkõige rütmi osas. Olles kuulanud üle hageja tõendina esitatud reklaamklipid, järeldas maakohus, et ei saa üheselt asuda seisukohale, et tegemist on 1994. a teose osa arranžeeringutega. Kohtuistungil uuriti vahetult hageja 15. mai 2017. a menetlusdokumendi lisasid 2–24. Kuulatud tõendites on võimalik eristada grupiti reklaame, kus vaidluse all olev teose osa on ühesugune. Hinnanud reklaamklippides kõlanud muusikalist fraasi (teose osa) esitatud asjatundjate arvamustest ja kohtu tajumisvõimest lähtudes, asus maakohus seisukohale, et nimetatud klippides kasutatud fraasid on küll algteosega sarnased, kuid mitte sellisel määral, et neid saaks lugeda algteose töötluseks. Tegemist on juhusliku sarnasusega, mille esinemisele aitavad muu hulgas kaasa vaidlusaluse muusikalise fraasi lühidus ja eesti keele eripäradest tingitud rütmi parim kasutusvõimalus. Maakohus märkis, et praegusel juhul ei ole hageja esitanud veenvaid tõendeid selle kohta, milline oli täpne algteos ja et töötlused on selle koopiad. Seevastu on kostja esitanud tõendeid, et alates 2013. a 6(27)
2-16-8751 lõpust reklaamides kasutatud muusika on uus ja teiste autorite loodud. Kostja esitas 4. novembri 2013. a lepingu CRUNCH INDUSTRY OÜ ja DDB Eesti Osaühingu vahel, milles DDB Eesti Osaühing on oma kliendi aktsiaseltsi PÕLTSAMAA FELIX kasuks omandanud litsentsi kliendi brändingu ja tootereklaami helilogo kasutamiseks. Lepingu p 2.2.1 kohaselt pidi litsentsiandja mh uue fonogrammi tootmiseks tellima oma parimal äranägemisel valitud autori(te)lt uue ja seni avalikustamata muusikateose loomise. Analoogne leping on samade poolte vahel sõlmitud 1. märtsil 2016. Kuna maakohus leidis, et kostja 2013–2016 reklaamides kasutatud muusika osa ei ole hageja 1994. a teose kasutus, töötlus ega arranžeering, jättis kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata. Kohus ei hinnanud poolte väiteid algset teost puudutavate õiguste ülemineku ega hageja rahaliste nõuete kohta kostja vastu. Maakohus jättis TsMS § 162 alusel kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohus rahuldas kostja menetluskulude väljamõistmise taotluse osaliselt, pidades põhjendatud õigusabikuludeks 23 970 eurot (ilma käibemaksuta), s.o 141 tundi tunnihinnaga 170 eurot.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Maakohtu 11. juuni 2018. a otsus täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palus hageja saata asi uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule.
5.Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Maakohtu 11. juuni 2018. a otsus osas, millega maakohus jättis hagejalt välja mõistmata menetluskulud 11 214 eurot 37 senti kostja kasuks, ja teha asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega mõista hagejalt täiendavalt välja maakohtu menetluskulud 11 214 eurot 37 senti.
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Hageja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 31. oktoobri 2019. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 15 981 eurot 60 senti, viivise 4365 eurot 12 senti ajavahemiku 3. juuni 2016 – 31. oktoober 2019 eest ning alates 1. novembrist 2019 viivise 15 981 eurolt 60 sendilt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni nõude täitmiseni. Ringkonnakohus muutis menetluskulude jaotust ning jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja vastuapellatsioonkaebuse ning taotluse täpsustada eksperdiarvamust. Ringkonnakohus märkis, et hageja väitel rikuvad tema autoriõigusi Põltsamaa toodete reklaamid, mis olid eetris aastatel 2013–2016. Hageja nõuab kostjalt saamata jäänud autoritasu, hageja autoriõiguse rikkumise teel saadud tulu, kahjuhüvitist ja viivist. Hageja tugineb tasu ja alusetult saadud tulu nõudes AutÕS § 14 lg-le 1, § 817 lg 1 p-le 3 ning VÕS §-dele 1037 ja 1039. Kahju hüvitamise nõude puhul on hageja nõude aluseks hagiavalduse kohaselt AutÕS § 817 lg 1 p 1 ning VÕS §-d 1043 ja § 1045 lg 1 p 5. Kostja aegumise vastuväite kohta leidis ringkonnakohus, et autoritasu kui olemuselt lepingulise tasu saamise nõude aegumisele kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3, mistõttu hageja nõuded 2013. a eest hakkasid aeguma 1. jaanuarist 2014. Ringkonnakohus viitas TsÜS § 150 lg-le 1 ja § 151 lg-le 1 ning leidis, et kuna vaidlusaluste kostja reklaamklippide kasutamise aeg ei ole üheselt selge, ei saa teose kasutamise või töötlemise aega kindlaks määrata. Seetõttu on põhjendatud lugeda ka 2013. a õigusvastaselt kahju tekitamise ja alusetu rikastumise 7(27)
2-16-8751 nõuete aegumistähtaja kulgemise alguseks 1. jaanuar 2014. Hageja ei ole kostja vastu nõuete esitamisel käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Hagejal on õigus kogu teose autoriõiguse kehtivuse aja jooksul oma õigusi teostada. Autori teadmine teose kasutamisest ei tähenda automaatselt kasutamise õiguspärasust. Ringkonnakohus leidis, et reklaamklipi jaoks loodud algupärane muusikateos on üldjuhul autoriõigusega kaitstud (AutÕS § 4 lg 2). Maakohus on õigesti lugenud tunnistaja J. Piheli ütlustega tuvastatuks, et hageja kirjutas 1994. a reklaamimuusika kostja konkreetse reklaamklipi jaoks. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et mida lühem on teos, seda kõrgemad on nõuded selle originaalsusele ning seda raskem on teose individuaalsust tuvastada. Maakohus on ekslikult leidnud, et hageja väidetav autoriõigusega kaitstud teose osa on liiga lühike ning selle puhul ei ole võimalik üheselt hinnata, kas hiljem loodu on sama teos või mitte. Ka väga lühikese, mõnesekundilise teose osa puhul saab rääkida autoriõigusega kaitstavast teose osast. Teose osale autoriõiguse kaitse laienemise eelduseks on selle piisav äratuntavus ning autori intellektuaalse loomingu elementide sisaldumine selles. Ekspertide A. Saluveeri ja M. R. Puuri arvamustele tuginedes asus ringkonnakohus seisukohale, et 1994. a teose vaidlusalune osa on piisavalt äratuntav ning selles sisaldub autori algupärane looming, mistõttu ka selle osa kasutamine ning töötlemine ja kohandamine on autoriõiguse kaitse all. Ringkonnakohus oli seisukohal, et kostja peab tõendama, et ta kasutas 2013. a-st alates reklaamklippides muusikateost õiguslikul alusel. Kuna ringkonnakohus asus tõendamiskoormuse osas maakohtust erinevale seisukohale, andis ta pooltele võimaluse esitada lisatõendeid. Kostja on maakohtule esitanud 4. novembril 2013 ja 1. märtsil 2016 sõlmitud lepingud CRUNCH INDUSTRY OÜ ja DDB Eesti Osaühingu vahel ning DDB Eesti Osaühingu kinnitused, et kostja reklaamimuusika on tellitud kolmandatelt isikutelt. Ringkonnakohtule esitas kostja S. Rästa, T. Padari ja J. Koppeli selgitused. Ringkonnakohus kuulas ära tunnistajad J. Koppeli ja S. Rästa. Hagejal tuleb TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendada, et T. Padari ja S. Rästa loodud muusikateoste kasutamine rikub tema autoriõigusi, kuna need on hageja originaalloomingu kohandused või töötlused. Ringkonnakohus tuvastas asjatundjate P. Pauluse, I. Laisaare ja A. Kotka 23. septembri 2017. a arvamuse ning ekspertide A. Saluveeri ja M. R. Puur arvamuste põhjal, et hageja 15. mai 2017. a menetlusdokumendi lisades 25–31 olevates reklaamklippides kõlav meloodia ei ole hageja teose arranžeering ega töötlus, vaid tegemist on uue teosega, kuid lisades 2–24 esitatud teoste puhul on hageja 1994. a originaalteost arranžeeritud. Seega kasutas kostja aastatel 2013–2016 reklaamklippides hageja originaalmuusika töötlusi. AutÕS § 13 lg 1 p 5 järgi kuulub ainult autorile õigus lubada ja keelata teha teosest kohandusi (adaptsioone), töötlusi (arranžeeringuid) ja teisi töötlusi (õigus teose töötlemisele). Menetluses ei ole esitatud hageja nõusolekut oma teose arranžeerimiseks. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kostja võis eeldada, et hageja oli tööd tegema asudes sellise kasutusviisiga nõus. Tõendamiskoormus litsentsilepingu ja selle tingimuste kohta on litsentsisaajal. Kostja ei ole tõendanud, et tema kasutus jääb lepingu eesmärgi piiridesse. Hagiavaldusest tuleneb, et hageja lõi teose reklaami eesmärgil ning pooled ei vaidle selle üle, et hageja on teose loomise järel andnud kostjale põhimõttelise nõusoleku teose kasutamiseks reklaamis. Nimetatu ei tähenda aga seda, et hageja oleks andnud kõikehõlmava nõusoleku teose kasutamiseks ilma tasu saamata väga pika aja jooksul paljudes meediakanalites. Eelnevast tulenevalt leidis ringkonnakohus, et kostja on hageja teosest õigusvastaselt tehtud töötlustega rikkunud hageja autoriõigust. Kostjale saab ette heita käibekohustuse rikkumist ja seega hooletust VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Kostja ei ole tõendanud süü puudumist. Hageja nõuete kohta leidis ringkonnakohus, et autoritasu, rikkumise teel saadud tulu ja hüvitis ilma nõusolekuta tehtud arranžeeringute eest on oma olemuselt ühe ja sama kahju hüvitamise nõude 8(27)
2-16-8751 erinevad arvestusviisid. Neil kõigil on üks kahju tekkimise alus. Hagejal on seega võimalik valida nende kolme erineva kahju hüvitamise metoodika vahel. Eraldi kahjuliik on hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue 1981 eurot 60 senti, mis on teistest sõltumatu. Hageja ei ole tõendanud saamata jäänud autoritasu (hüpoteetilise litsentsitasu) suurust kostja 2013-2016 reklaamklippides kasutatud muusika eest. EAÜ litsentsitasu arvestamise põhimõtetest lähtumine ei ole põhjendatud. Kostja esitas tõendina reklaamiagentuuri Tank esindaja selgituse heliteoste tellimise kohta reklaamitööstuses, mille kohaselt määratakse autoritasud ühekordse summana sõltuvalt lepingu tähtajast ja tellija eelarvest. Hageja vastuväited nimetatud tõendile on paljasõnalised. Teine arvestusmeetod kostja tekitatud kahju hüvitamiseks on hageja väitel kostja rikkumise teel saadud tulust 4,5% väljamõistmine, kokku 50 008 eurot 41 senti. Hageja ei ole oma nõude suurust tõendanud. Olukorras, kus hageja ise kinnitab, et kostja esitatud tõendid (R. Margi
24.jaanuari 2018. a „AS Põltsamaa Felix 2013–2016 tulu konkreetsete toodete lõikes“) ei võimalda tõsikindlalt tuvastada, millist tulu on kostja rikkumise teel saanud, ja muid tõendeid ei ole hageja esitanud, ei ole võimalik hüvitatava kahju suurust kindlaks teha, lähtudes kostja kasumist vaidlusalusel ajal. Hagejal väitel jäi tal saamata tasu, mida ta oleks saanud siis, kui kostja oleks tema poole pöördunud nõusoleku saamiseks, et kolmas isik teeb arranžeeringu, või palunud hagejal teha arranžeering. Hageja väitel on tema tavapärane tasu arranžeeringu tegemise eest u 3500 eurot. Hageja kahju hüvitamise nõude suuruseks on 4 × 3500 = 14 000 eurot. Litsentsitasu 3500 eurot on kooskõlas ka kostja esitatud tõenditega. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue on 14 000 euro ulatuses põhjendatud ning see summa tuleb kostjalt välja mõista. Kostja ei ole nõude suurusele sisulisi vastuväiteid esitanud. Põhjendatud on ka hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue 1981 eurot 60 senti. Kohtueelsed õigusabikulud on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatavad. Hagejale kahju tekkimine on põhjuslikus seoses kostja rikkumisega, kulud on mõistliku suurusega. Eelnevast tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kokku 15 981 eurot 60 senti (14 000 + 1981,60). Ei ole alust kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel vähendada. Hageja viivisenõue tuleb rahuldada ajast, mil hageja nõude kohtule esitas, s.o 3. juunist 2016. Kokku on hageja viivisenõue 3. juuni 2016 – 31. oktoobri 2019 eest 4365 eurot 12 senti. Alates 1. novembrist 2019 kuni nõude täieliku rahuldamiseni tuleb kostjal tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja vastuapellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata, kuna see on esitatud eeldusel, et maakohtu otsuse menetluskulude jaotus jääb jõusse. Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, muutis ta ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus jättis menetluskulud maakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise ning vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud ka ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab Tartu Ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rikkumise teel saadud tulu 50 008 eurot 41 senti (s.o 4,5% kostja kogu rikkumise teel saadud tulust) välja mõistmata, ning menetluskulude jaotuse osas. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1039 vääralt kohaldanud. Väär ja üllatav on ringkonnakohtu seisukoht, et autoritasu, rikkumise teel saadud tulu ja kahjuhüvitis ilma nõusolekuta tehtud arranžeeringute eest on oma olemuselt ühe ja sama kahju 9(27)
2-16-8751 hüvitamise nõude erinevad arvestusviisid ning hageja ei saa nõuda kõiki hüvitisi korraga. Isegi kui möönda, et saamata jäänud autoritasu nõude (hageja esitatud nõue 38 908 eurot) saab kvalifitseerida nii kahju hüvitamise kui ka saamata jäänud tulu nõudena, siis hageja 50 008 euro 41 sendi suurune nõue tulu väljaandmiseks ei ole esitatud alternatiivselt kahju hüvitamise nõudele, vaid eraldiseisva nõudena AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1039 alusel. VÕS § 1039 näeb ette pahauskse rikkuja kõrgendatud vastutuse ja rikkumise teel saadud tulu väljaandmise kohustuse. Ringkonnakohus jaotas VÕS § 1039 alusel esitatud nõude rahuldamata jätmisel valesti tõendamiskoormuse ja rikkus menetlusõiguse normi, jättes kõik hageja väited tähelepanuta. Ringkonnakohus heitis hagejale põhjendamatult ette seda, et hageja ei ole oma nõude suurust tõendanud. VÕS § 1039 teine lause näeb sõnaselgelt ette, et rikkuja peab ise õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega sai. Kui ringkonnakohus leidis, et tõendamiskoormus rikkumise teel saadud tulu suuruse tõendamiseks lasub hagejal, oleks ta pidanud seda menetlusosalistele selgitama ning andma täiendava tähtaja tõendite esitamiseks. Kuna ringkonnakohus sisulises osas tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, tuli ringkonnakohtul võtta otsuses seisukoht poolte kõikide maakohtus esitatud väidete ja vastuväidete kohta. Kuna ringkonnakohus seda ei teinud, rikkus ta kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Hagejal on õigus nõuda kostjalt rikkumisega saadud tulu 50 008 euro 41 sendi väljaandmist. Lähtudes kostja esitatud R. Margi 24. jaanuari 2018. a tabelist, on kostja saanud hageja õiguste rikkumise tagajärjel 2013–2016 tulu kokku vähemalt 1 111 298 eurot, millest hageja nõuab praeguses menetluses 4,5% suurust osa. Nõue on põhjendatud, arvestades kostja rikkumise raskust, sh selle kestust ning kostja rasket hooletust. Kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel on tähtsust ka sellel, et ta tegutses majandusliku kasu saamise eesmärgil. Kostja kogutulust saab maha arvata kauba omahinna ja otseselt kauba turustamisega seotud kulud, sh transpordikulud. Muid üldkulusid ei saa rikkumisega saadud tulust maha arvata, kuivõrd see võimaldaks intellektuaalse omandi õiguse rikkujal katta rikkumisest saadud tulu arvel üldkulusid. Ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud poolte maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud nende endi kanda. Oluline osa hageja menetluskuludest on tekkinud seoses neid küsimusi puudutavate toimingutega, mis lahendati lõpuks hageja kasuks. Lisaks, sõltumata hagi osalisest rahuldamisest, rahuldas ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse ning jättis täies ulatuses rahuldamata kostja vastuapellatsioonkaebuse. Jättes sellises olukorras menetluskulud poolte endi kanda, tekitab kohus olukorra, kus nõude aluse üle toimunud äärmiselt detailirohke ja põhjalik vaidlus tekitab kohtusse pöördujale kahju. Ringkonnakohus ei ole menetluskulude jaotust otsuses põhjendanud.
9.Kostja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega rahuldati osaliselt hageja apellatsioonkaebus, tühistati osaliselt Tartu Maakohtu otsus, rahuldati osaliselt hageja hagi kostja vastu ning mõisteti kostjalt välja 15 981 eurot 60 senti, viivis ajavahemiku 3. juuni 2016 – 31. oktoober 2019 eest 4365 eurot 12 senti ning VÕS-s sätestatud määras alates 1. novembrist 2019 kuni nõude täitmiseni, jäeti menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda ning jäeti kostja vastuapellatsioonkaebus ja eksperdiarvamuse täpsustamise taotlus rahuldamata. Kostja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, millega jäeti hagi osaliselt rahuldamata. Kostja kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus hageja ja kostja õigussuhet üheselt kvalifitseerinud. Otsusest ei nähtu, millisel konkreetsel õiguslikul alusel on ringkonnakohus hageja nõude rahuldanud. Aegumise kohaldamisel viitas ringkonnakohus nii TsÜS § 150 lg-le 1, § 151 lg-le 1 kui ka § 147 lg-le 3. Sellest tulenevalt ei ole ringkonnakohus viidanud ka konkreetsele TsÜS sättele, mille alusel tuleb määrata kindlaks aegumise algus ja aegumistähtaeg. Aegumise alguse kindlaksmääramine ei olnud praeguses asjas võimatu. Ringkonnakohus on jätnud aegumise põhjendamatult kohaldamata. 10(27)
2-16-8751
Ringkonnakohus on ilma seadusest tuleneva aluse ja poolte kokkuleppeta jaganud maakohtuga võrreldes ümber poolte tõendamiskoormuse ning leidnud, et kostja peab tõendama uute teoste tellimist. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab hageja tõendama oma nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh esitatud faktiväidet, et kostja 2013–2016 reklaamid on helindatud 1994. a teose arranžeeringuga. Tõendamiskoormuse ümberpööramiseks ei ole alust. Ringkonnakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata. Vaidlusaluse seitsme noodi originaalsuse osas ei võtnud ringkonnakohus arvesse mh ekspertide seisukohti ja kostja väiteid selle kohta, et autoriõigus ei laiene tavapärastele võtetele muusikas ning vaidlusaluse kahe takti nootide arv tuleneb kostja ette antud silpide arvust (seitse silpi) ja rütm eesti keele väldetest, mistõttu need ei väljenda autori isikupära. Ringkonnakohus on tõlgendanud ja kohaldanud vääralt AutÕS § 4 lg-t 2, kuna on lähtunud üksnes kahe takti äratuntavuse kriteeriumist, arvestamata muid varasemas kohtupraktikas ja ekspertide välja toodud kaalutlusi. Ringkonnakohtu analüüs ei ole arranžeeringute tegemise osas jälgitav ning kohus ei ole võtnud seisukohta kostja vastuväidete kohta. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta hindab P. Pauluse, I. Laisaare ja A. Kotka 23. septembri 2017. a arvamust maakohtust erinevalt, leides, et mh sellega on tõendatud, et kostja on kasutanud hilisemates reklaamklippides hageja originaalteost töödeldud (arranžeeritud) kujul. Pooled vaidlevad jätkuvalt ka 1994. a teose autorsuse üle. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta kostja vastuväidete kohta, mis viitasid vastuoludele nii hageja enda selgitustes kui ka hageja tunnistaja J. Piheli ütluste ja kostja selleaegse turundusjuhi T. Ekenstami ja tegevjuhi A. Koerni ütluste vahel. Hageja käitumine autoriõiguse rikkumisest tulenevate nõuete esitamisel on olnud vastuoluline ja hageja ei ole oma õiguste teostamisel toiminud heas usus (TsÜS § 138, VÕS § 6 lg 1). Ringkonnakohus jättis kostja välja toodud asjaolud ja õiguslikud väited hindamata. Hagejalt võis mõistlikult oodata, et ta annab kostjale tema õiguste puudumisest teada mõistliku aja jooksul teose kasutusele võtmisest. Kahjuhüvitise suurust tuleks VÕS § 139 lg 2 ja § 140 lg 1 alusel oluliselt vähendada. Ringkonnakohus on kohtu tuvastatud asjaoludel jätnud alusetult kohaldamata VÕS § 1050 lg 1, mille kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju eest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. Kostja võimaliku vastutuse välistas see, et ta ei kasutanud aastatel 2013–2016 reklaamis 1994. a teost ennast, vaid tellis 2013–2016 reklaamides kasutamiseks uued muusikateosed. Ringkonnakohus oleks pidanud VÕS § 1050 lg 1 järgse hoolsuskohustuse kindlaksmääramisel arvestama, et kostja tegutses toiduainetööstuses ning tal puudusid spetsiifilised teadmised ja oskused muusikaloome valdkonnas. Ringkonnakohus ei ole toonud välja, missuguste täiendavate abinõude rakendamist oleks võinud keskmiselt toiduainetetööstuses tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et tuvastada reklaamide jaoks tellitud muusika seitsme noodi sarnasus varasema 1994. a teose seitsme noodiga, mida kostja väidetavalt ei rakendanud. Muusika jaoks ei ole sellist programmi, mis tuvastaks nt üksikute taktide sarnasusi. Seega ei olnud kostjal võimalik kontrollida, et tema tellitud muusika puhul ei ole seitse nooti sarnased mistahes varasema teosega. Kostjal oli võimalik üksnes anda reklaamiagentuurile enda soov uue teose loomiseks ja kontrollida, et reklaamiagentuuri muusikasalvestise tellimiseks sõlmitavas lepingus on sees uue muusika loomise nõue. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, ei ole menetluskulude jätmine poolte endi kanda põhjendatud. Hageja arvukad taotlused maakohtus tõendite kogumiseks, millele hageja lõpuks ei tuginenudki, on toonud kaasa menetluse venimise ja lisakulud kostjale.
10.Pooled vaidlevad üksteise kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata ning menetluskulud teise poole kanda. 11(27)
2-16-8751
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja rahuldas uue otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 15 981 eurot 60 senti ja viivise sellelt, samuti osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi 50 008 euro 41 sendi väljamõistmiseks. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.
12.Kolleegium juhib kõigepealt tähelepanu ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni ebaselgusele ja käsitleb asja läbivaatamise ulatust (I). Järgmisena käsitleb kolleegium poolte väiteid hageja nõuete kvalifitseerimise kohta, sealhulgas aegumise kohaldamisel (II). Seejärel käsitleb kolleegium kostja väiteid hageja 1994. a teose vaidlusaluse lõigu õiguskaitse ja autorsuse kohta (III) ning poolte väiteid hageja õiguste rikkumise ja esitatud nõuete sisulise põhjendatuse kohta (IV), samuti hageja nõuete suuruse kohta (V). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (VI). I
13.Hageja lõplik nõue kostja vastu pärast hagi täpsustamist ja täiendamist maakohtus oli 108 398 eurot 1 sent, mis koosneb saamata jäänud autoritasust 38 908 eurot, rikkumise teel saadud tulust 50 008 eurot 41 senti ja kahjuhüvitisest 19 481 eurot 60 senti. Samuti nõudis hageja seaduses sätestatud määras viiviseid alates hagi esitamisest 3. juunil 2016 TsMS § 367 alusel kuni põhinõude 108 398 eurot 1 sent rahuldamiseni (hageja 1. märtsi 2018. a menetlusdokument (IV kd, tl 31)). Tartu Maakohus jättis 11. juuni 2018. a otsusega hagi rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus tühistas
31.oktoobri 2019. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt (resolutsiooni p 2). Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 15 981 eurot 60 senti, viivise 4365 eurot 12 senti (ajavahemiku 3. juuni 2016 kuni 31. oktoober 2019 eest) ja viivise 15 981 eurolt 60 sendilt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 1. novembrist 2019 kuni nõude täitmiseni (resolutsiooni p 3).
14.TsMS § 442 lg-st 5 ja § 654 lg-st 1 tulenevalt peab maakohtu lahendi muutmine (sh osaline tühistamine) olema selgelt näha ringkonnakohtu lahendi resolutsioonist. Kui ringkonnakohus ei too resolutsioonis selgelt välja, millises osas maakohtu otsus jääb muutmata, raskendab see nii lõpliku otsuse mõistmist kui ka Riigikohtul vajadusel ringkonnakohtu otsust osaliselt tühistava resolutsiooni sõnastamist. Seega oleks selguse huvides vajalik, et ringkonnakohus võtaks eraldi seisukoha kõikides nendes punktides, milles ta maakohtu otsust muudab (sh osaliselt tühistab) või muutmata jätab (Riigikohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 24; 20. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-40856/124, p 16). Praeguses asjas on ringkonnakohus vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 2 kohaselt tühistanud maakohtu otsuse täielikult. Kohtuotsuse resolutsiooni ja põhjendusi tervikuna lugedes nähtub, et ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise kohta siiski osaliselt muutmata. Nõustudes osaliselt maakohtu seisukohtadega hagi rahuldamata jätmisel, tulnuks ringkonnakohtul asjas uut otsust tehes märkida resolutsioonis selgelt, et maakohtu otsus jääb vastavas osas muutmata. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni mõistmist raskendab asjaolu, et selles ei ole eristatud hageja rahalisi nõudeid ega otsustatud nende rahuldamist (sh osalist rahuldamist) või rahuldamata jätmist iga nõude kohta eraldi. See, millised hageja rahalised nõuded rahuldati või rahuldamata jäeti, on tuvastatav üksnes kohtuotsuse põhjenduste abil. 12(27)
2-16-8751
15.Kostja kassatsioonkaebusega on ringkonnakohtu otsus vaidlustatud esiteks osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja autoriõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitise 15 981 eurot 60 senti, viivise 4365 eurot 12 senti (ajavahemiku 3. juuni 2016 kuni 31. oktoober 2019 eest) ja viivise 15 981 eurolt 60 sendilt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 1. novembrist 2019 kuni nõude täitmiseni. Kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse ka osas, millega jäeti rahuldamata kostja taotlus eksperdiarvamuse täpsustamiseks (resolutsiooni p 5). Hageja kassatsioonkaebusega on ringkonnakohtu otsus vaidlustatud osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega hagi jäeti rahuldamata kostja rikkumise teel saadud tulu 50 008 euro 41 sendi väljaandmise nõudes. Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019. a otsust ei ole vaidlustatud osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi saamata jäänud autoritasu 38 908 euro nõudes, kahjuhüvitise 3500 euro (19 481,60 – 15 981,60) nõudes ning põhinõudele 42 408 eurot (38 908 + 3500) vastava viivise nõudes. Selles osas on ringkonnakohtu otsus jõustunud.
16.Kohtute rahuldamata jäetud ja kassatsioonkaebuse esitamata jätmise tõttu jõustunud autoritasu nõude aluseks oli hageja teosest arranžeeringute tegemine ning teose ja selle väidetavate arranžeeringute õigusvastane kasutamine kostja reklaamikampaaniates. Samad teod on ka kostja rikkumisega saadud tulu väljaandmise nõude aluseks, mille üle asjas jätkuvalt vaieldakse (3. juuni 2016. a hagiavalduse p 2 (I kd, tl 4)). Hageja eraldiseisva kahju hüvitamise nõude, mille üle samuti jätkuvalt vaieldakse, aluseks on üksnes hageja teosest õigusvastaselt arranžeeringute tegemine, mitte nende kasutamine reklaamides (vt hageja 15. mai 2017. a seisukoha p 3.5.2.1 (III kd, tl 102); hageja 18. juuli 2017. a menetlusdokumendi p-d 2.2 ja 2.4 (III kd, tl 131 pöördel)). Seega vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas kostja on teinud hageja teosest arranžeeringuid ja kas hagejal on õigus nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist, samuti kas hagejal on õigus nõuda kostjalt välja oma autoriõiguse rikkumisega, sh nii teose kui ka selle arranžeeringute reklaamides kasutamisega saadud tulu. II
17.Kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse väitega, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel on ringkonnakohus hageja kahju hüvitamise nõude rahuldanud (kostja kassatsioonkaebuse p 23). Ringkonnakohus rahuldas osaliselt hageja nõude kahjuhüvitise saamiseks ilma nõusolekuta tehtud arranžeeringute eest. Vaidlustatud otsuse p-st 19 nähtuvalt on ringkonnakohus selle nõude osaliselt rahuldanud AutÕS § 13 lg 1 p 5 ning VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 lg 1 alusel. Seega on nõude osalise rahuldamise õiguslik alus otsusest selgelt tuvastatav.
18.AutÕS § 13 lg 1 p 5 kohaselt kuulub autorile ainuõigus lubada ja keelata teha teosest kohandusi (adaptsioone), töötlusi (arranžeeringuid) ja teisi töötlusi (õigus teose töötlemisele). Üldjuhul vastutab autori AutÕS § 13 lg 1 p-s 5 sätestatud varalise õiguse rikkumise ees isik, kes vahetult teost töötleb. Poolte esitatud ja kohtute tuvastatud asjaoludest nähtuvalt tellis kostja (või tema eest reklaamiagentuur) reklaamimuusika professionaalsetelt muusikutelt, kes hageja 1994. a teost arranžeerisid (vt ringkonnakohtu otsuse p 17). Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb kostjat praegusel juhul lugeda hageja teose töötlejaks AutÕS § 13 lg 1 p 5 tähenduses, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kui kostja ei ole teost ise töödelnud, võib ta vastutada muusikat vahetult töödelnud isikute õigusvastaselt tekitatud kahju eest VÕS § 1054 alusel. Vaidlustatud otsuses ei ole ringkonnakohus aga kostja võimalikku vastutust VÕS § 1054 järgi käsitlenud.
19.Vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtub siiski see, et ringkonnakohtu arvates saab kostjale ette heita mitte üksnes hageja teosest arranžeeringute tegemist, vaid ka nende kasutamist kostja reklaamikampaaniates (vt ringkonnakohtu otsuse p 17 viimane lause, p 19). Samas ei ole 13(27)
2-16-8751 ringkonnakohus otsesõnu viidanud ühelegi teisele hageja varalisele või isiklikule õigusele, mida kostja tegevus on rikkunud. Samuti ei ole ringkonnakohus võtnud seisukohta hageja väite kohta, et hageja teosest arranžeeringute tegemine rikub ka tema isiklikke õigusi, sealhulgas õigust teose puutumatusele (AutÕS § 12 lg 1 p 3). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hageja nõuete rahuldamise eeldusena selgelt tuvastada, milliseid hageja isiklikke ja varalisi õigusi kostja on rikkunud, ning oma järeldusi põhjendada.
20.Põhjendatud on kostja väited kvalifitseerimiskohustuse rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta hageja nõuete aegumise hindamisel.
20.1.Kolleegium nõustub kostja etteheitega, et ringkonnakohus ei kvalifitseerinud hageja nõudeid aegumise üle otsustamisel üheselt ega viidanud seetõttu ka konkreetsetele tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätetele, mille alusel tuleb määrata kindlaks aegumistähtaegade algus ja lõpp (kostja kassatsioonkaebuse p-d 21, 23 ja 125). Riigikohus on varem leidnud, et aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe. Vastavalt nõude kvalifikatsioonile tuleb määrata aegumise algus ning aegumistähtaeg (vt nt Riigikohtu 9. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-4918/86, p 10). Vaidlustatud otsuse p-s 13 on ringkonnakohus hageja nõuete aegumise hindamisel viidanud nii TsÜS § 147 lg-le 3, mis reguleerib lepingust tuleneva nõude aegumist, kui ka TsÜS § 150 lg-le 1 ja § 151 lg-le 1, mis reguleerivad vastavalt kahju õigusvastasest tekitamisest ja alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist. Seejuures on ringkonnakohus hageja nõuete aegumise üle otsustamiseks kvalifitseerinud vaid hageja saamata jäänud autoritasu nõude, kuid jätnud hageja teised nõuded kvalifitseerimata.
20.2.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et autoriõiguse rikkumise tõttu saamata jäänud autoritasu (hüpoteetilise litsentsitasu) saamise nõude aegumist reguleerib TsÜS § 147 lg 3. Praeguses asjas ei ole hageja oma nõuete esitamisel tuginenud kostjaga sõlmitud lepingule. Autor saab nõuda autoriõiguse rikkumise tõttu saamata jäänud autoritasu kas kahju hüvitamise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 1 ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5) või alusetu rikastumise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1037) (vt selle kohta praeguse otsuse p 21.4). Esimesel juhul reguleerib nõude aegumist TsÜS § 150 ja teisel juhul TsÜS § 151. Praeguses asjas on ringkonnakohus põhjendamatult hinnanud hageja nõuete aegumist lepinguliste nõuete aegumist reguleeriva TsÜS § 147 lg 3 alusel.
20.3.Vaidlustatud otsuses luges ringkonnakohus hageja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise ja alusetu rikastumise nõuete aegumistähtaja alguseks 1. jaanuari 2014, põhjendades seda asjaoluga, et aega, millal kostja teost kasutas või töötles, ei saa üheselt kindlaks määrata (ringkonnakohtu otsuse p 13). Kolleegium nõustub kostjaga selles, et ringkonnakohtu seisukoht ei ole poolte esitatud tõendeid arvestades põhjendatud (kostja kassatsioonkaebuse p-d 128 ja 129). Asja materjalidest nähtuvalt on pooled esitanud menetluses tõendeid selle kohta, millal hageja teost on väidetavalt töödeldud ja hageja nõusolekuta reklaamides kasutatud (sh hageja 15. mail 2017 esitatud AS Emor vastus teabenõudele koos lisadega (III kd, tl 108 (toimikus ilma lisadeta)); kostja esitatud andmed kõigi väidetavate arranžeeringute tegemise aja kohta 12. augusti 2016. a menetlusdokumendi p-des 1.8–1.20 (III kd, tl 103) ja selle lisades 9a–11 (III kd, tl-d 128–139) ning 19. detsembri 2018. a menetlusdokumendi p-des 25–30 (V kd, tl 42) ja lisades 1–3 (V kd, tl-d 45–54)). Samuti on ringkonnakohus 16. aprilli 2019. a istungil kuulanud 2010. a-l loodud muusika osas tunnistajana üle S. Rästa ning 2013. a-l ja 2016. a-l loodud muusika osas J. Koppeli (vt istungi protokolli lk-d 2–6 (V kd, tl-d 87 pöördel – 89 pöördel)). Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks muu hulgas nimetatud tõendite põhjal ei ole võimalik tuvastada hageja teosest väidetavate arranžeeringute tegemise ning vaidlusaluste reklaamklippide kasutamise aega. 14(27)
2-16-8751
20.4.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata kostja aegumise vastuväidet, kvalifitseerides esmalt pooltevahelise õigussuhte, määrates selle põhjal kindlaks aegumise alguse ning kontrollides nõude aegumist.
21.Ringkonnakohus eksis kostja rikkumise teel saadud tulu väljaandmise nõude kvalifitseerimisel, jättes nõude põhjendamatult hindamata AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1039 alusel (hageja kassatsioonkaebuse p 3.3).
21.1.Ringkonnakohus asus vaidlustatud otsuse p-s 21 seisukohale, et hageja nõutud autoritasu, rikkumise teel saadud tulu ja hüvitis ilma nõusolekuta tehtud arranžeeringute eest on oma olemuselt ühe ja sama kahju hüvitamise nõude erinevad arvestusviisid. Seetõttu ei saa hageja esitada kõigi hüvitiste nõuet korraga, vaid tal on võimalus valida nende kolme erineva kahju hüvitamise metoodika vahel. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
21.2.AutÕS § 817 lg 1 kohaselt võib autor või autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda: 1) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt VÕS §-le 1043; 2) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist vastavalt VÕS §-le 1055; 3) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist vastavalt VÕS §-dele 1037 ja 1039.
21.3.Praeguses asjas nõudis hageja muu hulgas saamata jäänud autoritasu teose reklaamis kasutamise eest ja hüvitist ilma tema nõusolekuta tehtud arranžeeringute eest. Sisuliselt tugines hageja mõlemal juhul sellele, et kostja on tema teost õigusvastaselt kasutatud, ning nõudis hüvitisena tasu, mida ta oleks saanud, kui kostja oleks saanud teose kasutamiseks loa, nimetades seda ühel juhul saamata jäänud autoritasuks ja teisel juhul kahjuhüvitiseks.
21.4.Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja teose reklaamis kasutamise eest saamata jäänud autoritasu nõude AutÕS § 14 lg 1 alusel, rõhutades, et tegemist ei ole kahju hüvitamise nõudega (vt hageja 19. septembri 2016. a seisukoha p 2.4.3 (I kd, tl 153)). Juhuks, kui kohus nõude sellise kvalifitseerimisega ei nõustu, palus hageja esitatud nõuet alternatiivselt käsitada autoriõiguse rikkumise teel saadu väljaandmise nõudena ning omakorda alternatiivselt AutÕS § 817 lg 1 p 1 ja VÕS § 1043 järgse nõudena (samas, p 2.4.4). Ehkki ringkonnakohus jättis kõnealuse nõude rahuldamata ning hageja ringkonnakohtu otsust selles osas ei vaidlustanud, märgib kolleegium, et autori nõudeõigusi teose õigusvastase kasutamise korral reguleerib AutÕS § 817, mille lg 1 p-d 1–3 viitavad erinevatele VÕS sätetele (vt Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 21.1). Riigikohus on varem märkinud, et autori hüvitisnõude tema õiguste rikkumise tuvastamisel saab rahuldada põhimõtteliselt kahel alternatiivsel õiguslikul alusel: rikastumise väljanõudmise või kahju hüvitamise nõudena (Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 30). Eelneva tõttu ei saa hageja esitada oma teose õigusvastasest kasutamisest tulenevat rahalist nõuet vahetult AutÕS § 14 lg 1 alusel.
21.5.Kehtiva õiguse kohaselt saab autor nõuda selle litsentsitasu (autoritasu) hüvitamist, mida ta oleks saanud, kui rikkuja oleks hankinud loa teose kasutamiseks (nn hüpoteetiline litsentsitasu), esitades alternatiivselt kas saamata jäänud tulu hüvitamise nõude õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 1 ning VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 5) või õiguse rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamise nõude alusetu rikastumise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1037). Autor ei saa nõuda saamata jäänud autoritasu korraga mõlemal alusel. Praegusel juhul rahuldas ringkonnakohus hageja nõude tema nõusolekuta arranžeeringute tegemise eest hüvitise saamiseks 14 000 euro ulatuses AutÕS § 817 lg 1 p 1 ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel. 15(27)
2-16-8751
21.6.Täiendavalt aga esitas hageja kostja vastu rikkumise teel saadud tulu väljaandmise nõude AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1039 alusel. VÕS § 1039 esimese lause kohaselt võib õigustatud isik nõuda rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, lisaks saadu harilikule väärtusele ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. VÕS § 1039 alusel esitatud nõue ei kattu sisult VÕS § 1037 või § 1043 alusel esitatud nõudega, vaid tegemist on pahauskse rikkuja kõrgendatud vastutusega. Kui VÕS § 1043 alusel saab hageja nõuda endale tekitatud kahju hüvitamist ja VÕS § 1037 alusel saab ta nõuda selle summa hüvitamist, mille rikkuja tema õiguste rikkumisega kokku hoidis, siis VÕS § 1039 võimaldab nõuda rikkuja saadud tulu väljaandmist. Vaidlustatud otsuses käsitles ringkonnakohus hageja nõuet kostja rikkumisega saadud tulu väljaandmiseks ekslikult nii, nagu hageja nõude esemeks oleks saamata jäänud autoritasu. Seetõttu jättis ringkonnakohus põhjendamatult hageja nõude VÕS § 1039 alusel sisuliselt analüüsimata.
21.7.Eelnevast tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu, mis TsMS § 692 lg 1 p 1 järgi hõlmab ka selle põhjendamatult kohaldamata jätmist, ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue kostja rikkumise teel saadud tulu 50 008 euro 41 sendi väljaandmiseks.
21.8.Asja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata hageja VÕS § 1039 alusel esitatud nõude eelduste täidetust. Selleks tuleb lisaks hageja autoriõiguse rikkumise tuvastamisele hinnata, kas kostja on hageja õigusi rikkunud pahauskselt, kuna teadis või pidi teadma oma õigustuse puudumisest (vt Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-11, p 14). VÕS § 15 lg 4 kohaselt, kui isik ei teadnud õiguslikku tähendust omavat asjaolu raske hooletuse tõttu, siis loetakse, et ta pidi seda asjaolu teadma. Kostja pahausksuse hindamisel peab ringkonnakohus kontrollima muu hulgas kostja väiteid selle kohta, et ta ei teadnud, et aastatel 2013–2016 kasutatud reklaamimuusika rikkus hageja õigusi, ning temalt ei saanud selle teadmist ka mõistlikult eeldada (nt kostja 12. augusti 2016. a hagi vastuse p-d 2.4.3–2.4.5 (I kd, tl 107 pöördel); 16. septembri 2019. a seisukohtade p-d 86–91 (V kd, tl-d 181 pöördel – 182)). Samas tuleb hinnata ka hageja väidet, et ta pöördus oma õiguste rikkumise asjus kostja poole juba 2015. a novembris, kuid kostja jätkas hageja autoriõiguse rikkumist ka 2015. a lõpus ja 2016. a-l (nt 3. juuni 2016. a hagiavalduse p-d 1.6–1.8 (I kd, tl-d 3 pöördel – 4); hageja 19. septembri 2016. a seisukoha p 2.8.2 (I kd, tl 157); 15. mai 2017. a seisukoha p 3.4.3 (III kd, tl 100)). III
22.Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et ringkonnakohus on selle tuvastamisel, kas vaidlusalune osa hageja 1994. a teosest on autoriõigusega kaitstud, kohaldanud ebaõigesti AutÕS § 4 lg-t 2 ja rikkunud menetlusõiguse norme, sealhulgas kohtuotsuse põhjendamise kohustust (kostja kassatsioonkaebuse p-d 49–59 ja 102–108).
22.1.AutÕS § 4 lg 1 kohaselt tekib autoriõigus kirjandus-, kunsti- ja teadusteostele. AutÕS § 4 lg 2 esimese lause kohaselt loetakse teoseks autoriõiguse seaduse tähenduses mis tahes originaalset tulemust kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud mingisuguses objektiivses vormis ja on selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil. Lõike 2 teise lause kohaselt on teos originaalne, kui see on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus. AutÕS § 4 lg 2 sisustamisel tuleb arvesse võtta Euroopa Kohtu praktikat Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/29/EÜ, 22. mai 2001, autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas kohta, mille kohaselt tuleb „teost“ üldjuhul tõlgendada kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt. Euroopa Kohtu sõnul selleks, et objekti saaks kvalifitseerida „teoseks“ direktiivi 2001/29 tähenduses, peavad olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust. Esiteks peab see objekt olema algupärane (originaalne, ingl original) selles 16(27)
2-16-8751 mõttes, et see on autori enese intellektuaalne looming. Teiseks saab „teoseks“ pidada ainult sellise intellektuaalse loomingu väljendust (vt Euroopa Kohtu 13. novembri 2018. a otsus kohtuasjas C‐310/17, Levola Hengelo, p-d 33, 35–37 ja seal viidatud kohtupraktika; 12. septembri 2019. a otsus kohtuasjas C‐683/17, Cofemel, p 29).
22.2.Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et kostja ei ole kasutanud aastatel 2013–2016, millega hageja nõuded seostuvad, hageja 1994. a teost muutmata kujul ega tervikuna, vaid vaidluse all on 1994. a teosest kahe takti pikkuse helilõigu kasutamine. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et teose osade autoriõiguse kaitset hinnatakse tervikteosega samadel alustel (Euroopa Kohtu 16. juuli 2009. a otsus kohtuasjas C-5/08, Infopaq International, p 38). Teose osa loata kasutamine rikub autori õigusi siis, kui ka kõnealune osa sisaldab elemente, mis on selle teose autori enese intellektuaalne looming (vt samas, p-d 39 ja 51). Seega sõltub see, kas vaidlusaluse kahe takti pikkuse helilõigu kasutamine rikub hageja õigusi, asjaolust, kas kõnealune helilõik vastab teose tunnustele.
22.3.AutÕS § 4 lg 3 p 7 kohaselt on teoseks, millele tekib autoriõigus, muu hulgas muusikateosed tekstiga ja ilma tekstita. AutÕS § 4 lg 6 kohaselt eeldatakse teose kaitstust autoriõigusega, välja arvatud juhul, kui autoriõiguse seadusest või muudest autoriõigusaktidest tulenevalt esineb seda välistav ilmne asjaolu. Tõendamiskohustus lasub teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal. Sellest lähtuvalt oli kostjal kohustus tuua esile asjaolud, mille alusel saaks järeldada, et vaidlusalune helilõik ei ole autoriõigusega kaitstud, kuna see ei vasta AutÕS § 4 lg-s 2 sätestatud teose juriidilistele tunnustele (vt Riigikohtu 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-12, p 10; 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16 p 20.2).
22.4.Maakohus ei võtnud selget seisukoha vaidlusaluse kahe takti pikkuse helilõigu vastavuse kohta teose tunnustele, vaid leidis, et selle lühidusest tulenevalt ei ole võimalik väidetavat teost kindlaks määrata ja hinnata, kas hilisemad muusikateosed on algse teose arranžeeringud või mitte (maakohtu otsuse lk 19). Seevastu ringkonnakohus leidis A. Saluveeri ja M. R. Puuri eksperdiarvamuste põhjal, et vaidlusalune kahe takti pikkune helilõik on piisavalt äratuntav ning selles sisaldub autori algupärane looming, mistõttu on ka selle osa kasutamine ning töötlemine ja kohandamine autoriõiguse kaitse all (ringkonnakohtu otsuse p 16).
22.5.Kolleegium nõustub kostjaga selles, et teose või selle osa äratuntavus ei ole autoriõiguse kaitse eraldiseisev eeldus. Kasutatud osa äratuntavust on Euroopa Kohus pidanud oluliseks hindamisel, kas fonogrammist isegi väga lühikese helilõigu kasutamine teises fonogrammis rikub fonogrammitootja ainuõigust lubada või keelata oma fonogrammi reprodutseerimist (Euroopa Kohtu 29. juuli 2019. a otsus kohtuasjas C-476/17, Pelham jt, p 39). Teose autoriõiguse kaitse puhul, mille eelduseks on autori intellektuaalne looming, on Euroopa Kohus aga pidanud oluliseks seda, et teoses kajastuks autori isikupära. Nii on see Euroopa Kohtu sõnul juhul, kui autor on vabu ja loomingulisi valikuid rakendades saanud teose loomisel väljendada oma loomingulisi võimeid ning jätnud erinevate valikute tegemisel loodavasse teosesse oma „käekirja“ (Euroopa Kohtu 1. detsembri 2011. a otsus kohtuasjas C-145/10, Painer, p-d 88, 89 ja 92). Kui teoses peegeldub autori isikupära ning ilmnevad tema vabad ja loomingulised valikud, on see algupärasuse (originaalsuse) nõude täitmiseks piisav (Euroopa Kohtu 12. septembri 2019. a otsus kohtuasjas C‐683/17, Cofemel, p 30). Kolleegium märgib siiski, et see, kui teose osa on selgelt äratuntav ja konkreetse teose või autoriga seostatav, võib anda tunnistust sellest, et teose osa kannab kindla autori „käekirja“. Seejuures on autoriõiguse kaitse saamiseks nõutava originaalsuse lävi võrdlemisi madal, näiteks on Euroopa Kohus pidanud võimalikuks 11 sõnast koosneva tekstiosa kaitset autoriõigusega (Euroopa Kohtu 16. juuli 2009. a otsus kohtuasjas C-5/08, Infopaq International, p 48). Eelnevast tulenevalt võib ka väga lühike, mõnesekundiline teose osa (sh kahe takti pikkune helilõik) olla autoriõigusega kaitstud ja selle kasutamine autori loata keelatud, kui selles peegeldub autori isikupära ning ilmnevad tema vabad ja loomingulised valikud. 17(27)
2-16-8751
22.6.Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus vaidlustatud otsuses nõuetekohaselt põhjendanud oma järeldust, et vaidlusalune kahe takti pikkune helilõik on autoriõigusega kaitstud, tuginedes seejuures ekspertide A. Saluveeri ja M. R. Puuri ringkonnakohtus antud arvamustele. Kostja menetluses esitatud väited selle kohta, et vaidlusalune helilõik on tavapäraseks võtteks muusikas ning selle nootide arv ja rütm tuleneb eesti keele eripäradest, on ümber lükatud ringkonnakohtu eksperdiarvamustel põhineva järeldusega, et 1994. a-l loodud teose vaidlusalune osa, s.o kõnealune kahe takti pikkune helilõik on äratuntav ning selles sisaldub autori algupärane looming. Erinevalt kostja väidetust ei ole autoriõiguse kaitse tekkimise eelduseks teose omanäolisus selles tähenduses, et midagi sellist ei ole maailmas seni loodud (vt kostja 24. augusti 2020. a seisukoha p 12).
22.7.Põhjendatud ei ole kostja etteheide, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja
16.septembri 2019. a menetlusdokumendis esitatud taotluse esitada ekspert M. R. Puurile lisaküsimus tema arvamuse täpsustamiseks selle osas, millistes enne 1994. a-t loodud teostes võib leida vaidlusaluse helilõiguga sarnaseid takte või meloodiat (V kd, tl 173; kostja kassatsioonkaebuse p 57). Ringkonnakohus on taotluse rahuldamata jätmist nõuetekohaselt põhjendanud, leides, et eksperdi esitatud arvamus on asja lahendamiseks piisav ning asjas on esitatud mitme eksperdi ja muusikaala spetsialisti arvamused (ringkonnakohtu otsuse p 9). Kolleegiumi hinnangul ei anna see, et eksperdil ei palutud oma arvamust kostja taotluse alusel täpsustada, alust kahelda eksperdi järeldustes ega esitatud eksperdiarvamuse nõuetele vastavuses. Samuti ei ole see kolleegiumi hinnangul mõjutanud eksperdiarvamusele tuginedes tehtud ringkonnakohtu järeldusi. Ringkonnakohus ei hinnanud vaidlusaluse helilõigu autoriõigusega kaitstust selle põhjal, kas varasemates teostes leidub sarnaseid takte või meloodiat, vaid lähtus helilõigu äratuntavusest ja selles autori intellektuaalse loomingu elementide sisaldumisest.
23.Kolleegium ei nõustu kostja väidetega, et ringkonnakohus on 1994. a teose autorsuse tuvastamisel lähtunud ebaõigest tõendamiskoormusest ja rikkunud sellega seoses kohtuotsuse põhjendamise kohustust (kostja kassatsioonkaebuse p-d 80–86).
23.1.Kolleegium nõustub kostjaga selles, et isik, kes tugineb autoriõiguse rikkumisele ja esitab sellest tulenevalt nõudeid, peab vaidluse korral TsMS § 230 kohaselt tõendama oma autorsust või seda, et õigused kuuluvad talle. Seejuures pöördub tõendamiskoormus AutÕS § 29 lg 1 järgi ümber ja tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal juhul, kui enda autorsusele tuginev isik on avaldanud teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all. Pooled ei vaidle selle üle, et praegu ei ole tegemist AutÕS § 29 lg-s 1 nimetatud juhuga, kuna hageja ei avaldanud 1994. a-l loodud muusikateost oma nime all (vt ringkonnakohtu otsuse p 11). Eelnevast tulenevalt ei ole õige ringkonnakohtu otsuse p-s 11 märgitu, et hageja peab tõendamiskoormuse ümberpööramiseks oma autorsust TsMS § 235 tähenduses põhistama. Vaatamata sellele, et ringkonnakohus viitas autorsuse põhistamise vajadusele, on kohus vaidlustatud otsuses siiski hinnanud hageja autorsuse tõendatust ning leidnud, et maakohus on õigesti lugenud tunnistaja J. Piheli ütlustega tuvastatuks, et 1994. a reklaamimuusika kirjutas kostja jaoks hageja (samas, vt ka maakohtu otsuse lk 18).
23.2.Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus nõuetekohaselt põhjendanud järeldust, et hageja on 1994. a teose autor. Kostja etteheide, et kohtud ei võtnud arvesse vastuolusid tunnistaja J. Piheli ütluste ning kostja selleaegse turundusjuhi T. Ekenstami ja tegevjuhi A. Koerni ütluste vahel, ei ole põhjendatud. Nimetatud tunnistajate ütlused, millele kostja kassatsioonkaebuses viitab, ei ole omavahel vastuolus. T. Ekenstam andis 21. märtsil 2018 kirjalikke ütlusi selle kohta, et ta ei tea, et hageja oleks olnud kostja 1994. a reklaamiga seotud, ning ta uskus, et laulu ja sõnad kirjutas keegi teine (IV kd, tl 87, tõlge lk 98). A. Koern andis maakohtu 4. mai 2018. a istungil ütlusi selle kohta, et ta ei tunne hagejat ja J. Pihelit (IV kd, tl 177). Kumbki tunnistaja ei väitnud end kindlalt teadvat, et reklaamile lõi muusika keegi muu kui hageja. Nagu viitas põhjendatult ka ringkonnakohus, ei ole 18(27)
2-16-8751 kostja esitanud kohtule ühtegi tõendit, mis viitaks muu isiku kui hageja autorsusele (ringkonnakohtu otsuse p 11). Sellel, et hageja registreeris teose EAÜ juures alles 10. novembril 2015, ei ole autorsuse kindlaksmääramisel tähtsust, kuna autoriõigus teosele tekib teose loomisega (AutÕS § 7 lg 1) ja kuulub üldjuhul teose autorile (AutÕS § 28 lg 1), kelleks on selle teose loonud füüsiline isik (AutÕS § 28 lg 2). IV
24.Kolleegium nõustub kostjaga selles, et vaidlustatud otsus on vastuoluline selle osas, kuidas jaotub poolte vahel tõendamiskoormus küsimuses, kas kostja reklaamides kasutati aastatel 2013–2016 hageja teose arranžeeringuid (kostja kassatsioonkaebuse p 47). Lõppastmes on ringkonnakohus siiski lugenud arranžeeringute tegemise ja kasutamise tõendatuks, mistõttu kostja väited TsMS § 230 lg-st 1 tuleneva tõendamiskoormuse põhjendamatu ümberpööramise kohta ei ole asjakohased (kostja kassatsioonkaebuse p-d 25–46).
24.1.Kolleegium möönab, et ringkonnakohtu otsuse eri osade põhjal jääb ebaselgeks, kellel on kohustus tõendada, kas kostja reklaamides kasutati aastatel 2013–2016 hageja teose arranžeeringuid või iseseisvalt loodud teoseid. Otsuse p-s 16 märkis ringkonnakohus, et hagejal tuleb tõendada, et T. Padari ja S. Rästa loodud muusikateose kasutamine rikub tema autoriõigusi (on hageja originaalloomingu kohandus või töötlus). Seevastu otsuse p-s 14 leidis ringkonnakohus, et olukorras, kus on tuvastatud, et hageja lõi kostja jaoks reklaamimuusika ja kostja jätkab hageja teose loomisest saadik oma toodete reklaamimist muusikateosega, tuleb kostjal tõendada, et ta kasutas 2013. a reklaamklippides muusikateost õiguslikul alusel. Asja materjalidest nähtuvalt viitas ringkonnakohus otsuse p-st 14 nähtuvale tõendamiskoormuse jaotusele ka 20. novembri 2018. a istungil (vt istungi protokolli lk 3 (V kd, tl-d 38 pöördel ja 39)).
24.2.Autoriõiguse rikkumise tõendamise kohustus on TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt autoril või õiguste omajal, kes sellele rikkumisele oma nõudes tugineb. Seetõttu nõustub kolleegium kostjaga, et TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt peab üldjuhul hageja tõendama, et kostja 2013–2016 reklaamides on kasutatud hageja 1994. a teose või selle osa arranžeeringuid ning rikutud sellega hageja autoriõigust. Selliselt jaotas praeguses asjas tõendamiskoormuse ka maakohus (vt maakohtu 22. augusti 2017. a eelistungi protokolli lk 2 (III kd, tl 135 pöördel)). Riigikohus on varasemas praktikas siiski leidnud, et hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub tõendamisele kaasa aitamast. Kui hageja on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist (Riigikohtu 19. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9016/34, p 11.2; 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17; 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13). Kolleegium märgib, et autoril või õiguste omajal on sageli raske või isegi võimatu tõendada seda, kuidas väidetavalt tema õigusi rikkuv teos on loodud, sealhulgas, kas selle käigus on kasutatud tema teost või mitte. Seetõttu juhul, kui hageja on toonud esile asjaolud, mis viitavad tema teose kasutamisele hilisema teose loomisel, ja põhistanud sellise kasutamise tõenäosust, võib olla põhjendatud nõuda kostjalt tõendamist, et hilisema teose loomisel ei ole kasutatud hageja teost, mh tehtud sellest arranžeeringut, vaid tegemist on iseseisvalt loodud teosega. Olukorras, kus hageja lõi 1994. a teose kostja jaoks, mistõttu kostja oli teosest vaieldamatult teadlik, ning hageja on toonud välja olulised sarnasused oma 1994. a teose osa ning kostja reklaamides aastatel 2013–2016 kasutatud muusika vahel, oleks kolleegiumi hinnangul olnud põhjendatud nõuda kostjalt tõendamist, et 19(27)
2-16-8751 reklaamides kasutatud muusika ei ole hageja 1994. a teose arranžeering, vaid see on loodud hageja teosest sõltumatult.
24.3.Praeguses asjas ei ole ringkonnakohus siiski heitnud kostjale ette seda, et kostja ei ole täitnud kohustust tõendada, et tema 2013–2016 reklaamides kasutatud muusika ei ole hageja teose töötlus. Sõltumata kostja väidetest tõendamiskoormuse ümberpööramise kohta on ringkonnakohus vaidlustatud otsuses tuvastanud, et hageja on tõendanud oma teosest arranžeeringute tegemist ja nende kasutamist kostja reklaamklippides (ringkonnakohtu otsuse p 17). Täpsemalt on hageja ringkonnakohtu hinnangul tõendanud, et hagiavalduse lisades 2–24 esitatud teoste puhul on tegemist tema 1994. a originaalteose arranžeeringutega. Seda järeldust toetavad ringkonnakohtu arvates nii hageja maakohtus esitatud P. Pauluse, I. Laisaare ja A. Kotka 23. septembri 2017. a arvamus kui ka ekspertide A. Saluveeri ja M. R. Puuri ringkonnakohtus antud arvamused. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus oma järeldust hageja teosest arranžeeringute tegemise ja kasutamise kohta piisavalt põhjendanud. Kolleegium ei nõustu eeltoodu osas kostja etteheidetega kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumise kohta (kostja kassatsioonkaebuse p-d 60–69).
25.Ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludel nõustub kolleegium kohtu järeldusega, et kostja kasutas hageja teost oma reklaamides ilma loata ja seega õigusvastaselt. Põhjendatud ei ole kostja väited selle kohta, et hageja käitus oma autoriõigusi teostades vastuolus hea usu põhimõttega (kostja kassatsioonkaebuse p-d 87–91).
25.1.AutÕS § 46 lg 1 kohaselt ei lubata teose kasutamist teiste isikute poolt teisiti kui autori poolt oma varaliste õiguste üleandmise (loovutamise) korral või autori poolt antud loa (litsentsi) alusel, välja arvatud AutÕS 4. peatükis ettenähtud juhud. Säte kehtis samas redaktsioonis ka aastal 1994. Hageja 1994. a teose loomise ajal kehtinud AutÕS § 56 reguleeris autorilepingut uue teose loomiseks (tellimuslepingut), nähes ette selle definitsiooni ning poolte peamised õigused ja kohustused teose loomisel, üleandmisel ja selle eest tasu maksmisel. Samas ei näinud AutÕS § 56 ette erisusi § 46 lg-st 1. AutÕS § 51 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuli selleks, et lugeda autorileping sõlmituks, saavutada kokkulepe mh teose kasutamise ulatuses, eesmärgis, viisis ja vahendites (lg 2 p 2), teose kasutamise territooriumis (lg 2 p 3), autorilepingu kehtivuse tähtajas (lg 2 p 4) ning üleantavates õigustes (lg 2 p 5) või kasutusloa liigis (lg 2 p 6). Seega oli ka tellimuslepingu alusel loodud teoste puhul teose kasutamise eelduseks üldjuhul kas varaliste õiguste loovutamine või autori luba (litsents).
25.2.Ringkonnakohus tuvastas, et hageja lõi 1994. a teose reklaami eesmärgil ning pooled ei vaidle selle üle, et hageja andis teose loomise järel kostjale põhimõttelise nõusoleku selle kasutamiseks reklaamis (ringkonnakohtu otsuse p 19). Ringkonnakohtu viidatud põhimõtteline nõusolek võib kolleegiumi hinnangul tähendada suulist litsentsilepingut, mille alusel hageja andis kostjale litsentsi teose kasutamiseks reklaamis. Nii kehtiva kui ka 1994. a-l kehtinud AutÕS redaktsiooni § 49 lg 1 kohaselt peab autorileping olema üldjuhul sõlmitud kirjalikus vormis. AutÕS 1994. a-l kehtinud § 49 lg 2 redaktsiooni kohaselt ei ole kirjalik vorm kohustuslik lihtlitsentsi andmisel, mistõttu oli suulise lihtlitsentsilepingu sõlmimine põhimõtteliselt võimalik. Kehtiva AutÕS § 49 lg 1 teise lause kohaselt peab lihtlitsentsi andmine olema vormistatud vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Samas on Riigikohus varasemas praktikas leidnud, et seaduses sätestatud vormi järgimata jätmine ei too kaasa autorilepingu tühisust (Riigikohtu 13. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-06, p 16; 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-12, p 11). Kolleegiumi arvates ei ole välistatud ka see, et autor annab teose kasutamiseks loa (litsentsi) AutÕS § 46 lg 1 tähenduses ühepoolse, sh suulise tahteavaldusega. Arvestades autori AutÕS § 14 lg-st 1 tulenevat õigust saada tasu teose kasutamise eest teiste isikute poolt, tuleb teose kasutamiseks 20(27)
2-16-8751 loa andmine ühepoolse tahteavaldusega kõne alla eelkõige juhul, kui autor luba andes autoritasust loobub või loeb selle hõlmatuks näiteks tellijalt saadud tasuga teose loomise eest. Riigikohtu varasemat praktikat arvestades võib autori põhimõtteline nõusolek teose kasutamiseks kujutada endast ka kannatanu nõustumist tema õigustesse sekkumisega (ja seega kahju tekitamisega) VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses, s.o deliktiõiguslikku tahteavaldust, mis välistab kahju tekitamise õigusvastasuse (Riigikohtu 13. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-06, p 11). Ringkonnakohus ei ole vaidlustatud otsuses täpsustanud, milline on kohtu viidatud hageja põhimõttelise nõusoleku õiguslik tähendus.
25.3.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et põhimõttelise nõusoleku andmine sel eesmärgil loodud teose reklaamis kasutamiseks ei tähenda, et hageja oleks nõustunud teose kasutamisega väga pika aja jooksul mis tahes viisil, sh paljudes meediakanalites ja arranžeeringutena, selle eest tasu saamata (ringkonnakohtu otsuse p 19). Kehtivas õiguses tuleb kindlale isikule tehtud tahteavalduse tõlgendamisel lähtuda TsÜS § 75 lg-s 1 toodud põhimõtetest, autorilepingu tõlgendamisel aga VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise üldistest põhimõtetest ja VÕS § 370 lg-s 3 sätestatud erireeglist litsentsilepingu tõlgendamise kohta. Viimati nimetatud sättest tuleneb, et kui kasutusõigus, millele litsentsileping laieneb, ei ole lepingus täpselt määratletud, määratakse kasutusõiguse ulatus vastavalt lepingu eesmärgile. Kohtud ei ole tuvastanud, millal täpselt hageja kostjale teose kasutamiseks nõusoleku andis, sh millal hagejaga 1994. a-l reklaamimuusika loomises kokku lepiti ja millal teos üle anti. Nõusoleku andmise ajast sõltub, kas selle ulatus tuleb kindlaks määrata 1. septembril 1994 jõustunud TsÜS-i või tsiviilkoodeksi sätete alusel. Kolleegiumi hinnangul ei saa ei kehtiva ega 1994. a-l kehtinud õiguse alusel olukorras, kus pooled ei ole teose kasutamise viisis ja ulatuses selgelt kokku leppinud, autori tahe litsentsilepingu sõlmimisel, teose kasutamiseks loa andmisel või oma õigustesse sekkumisega nõustumisel ulatuda kaugemale teose kasutamise sellistest eesmärkidest, viisist ja mahust, mis olid talle kõnealuse lepingu sõlmimise või tahteavalduse tegemise ajal teada või mõistlikult ettenähtavad. Üldjuhul ei saa ilma poolte sellekohase konkreetse kokkuleppeta eeldada, et reklaami jaoks muusika loonud autor peab ette nägema seda, et tellija soovib kasutada teost väga pika aja jooksul ja erinevates arranžeeringutes. Pigem saab reklaamis kasutamiseks loodava teose puhul eeldada, et autor annab tellijale loa kasutada teost algsel kujul; reklaami tellimisel või vähemalt teose üleandmisel autorile ettenähtaval viisil; ajavahemiku jooksul, mis vastab sarnase reklaami kasutamise tavapärasele kestusele.
25.4.Samuti ei hõlma tellitud teose otstarbekohaseks kasutamiseks antud luba kolleegiumi hinnangul üldjuhul luba teosest töötluse (arranžeeringu) tegemiseks. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus õigesti tuvastanud, et hageja ei ole andnud nõusolekut oma teose arranžeerimiseks ning õigusvastaselt tehtud töötlustega hageja teosest on hageja autoriõigust rikutud (ringkonnakohtu otsuse p 19). Seejuures ei ole tähtsust sellel, kas hageja teose töötlused vastavad ka ise teose tunnustele, olles tuletatud teosed AutÕS § 4 lg 3 p 21 ja § 35 lg 1 tähenduses, kuna ka tuletatud teose loomine algse teose töötlemise teel eeldab autori luba (AutÕS § 35 lg 2). Küll aga tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel põhjendada, miks tuleb käesoleval juhul lugeda kostjat hageja teose töötlejaks (vt otsuse p 18).
25.5.Eelnevast tulenevalt ei välista asjaolu, et hageja lõi 1994. a teose kostja reklaamis kasutamiseks ning andis selleks nõusoleku, hageja õigust tugineda oma autoriõiguse rikkumisele olukorras, kus kostja on teinud hageja teosest arranžeeringuid ja kasutanud neid väga pika aja jooksul reklaamides. Samuti ei tähenda hageja teadmine sellest, et kostja kasutas oma toodete reklaamimiseks tema loodud teose arranžeeringuid, seda, et selline kasutamine oli õiguspärane. Kolleegium nõustub 21(27)
2-16-8751 ringkonnakohtuga selles, et hagejal on õigus teostada oma õigusi kogu autoriõiguse kehtivuse aja jooksul (vt ringkonnakohtu otsuse p 13).
26.Ringkonnakohus jättis hageja kahju hüvitamise nõude lahendamisel nõuetekohaselt hindamata kostja süü VÕS § 1050 lg 1 järgi (kostja kassatsioonkaebuse p-d 109–122).
26.1.Kahju tekitamine autoriõiguse rikkumise teel on VÕS § 1045 lg 1 p-st 5 tulenevalt eelduslikult õigusvastane. Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab omal valikul kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral ka VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. Kuna kostja on juriidiline isik, ei saa ta vabaneda vastutusest VÕS § 1050 lg-s 2 ja § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude tõttu (Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 18).
26.2.Kolleegiumi hinnangul saab VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (vt Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 18.1 ja seal viidatud kohtupraktika). Praeguses asjas tugines kostja menetluses oma süüd välistavatele asjaoludele.
26.3.Ringkonnakohus käsitles kostja süüd vaidlustatud otsuse p-s 19, leides, et kostjale saab ette heita käibekohustuse rikkumist ja seega hooletust VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Otsusest nähtub, et ringkonnakohus luges kostja käibekohustuse rikkumiseks ja seega hooletuseks VÕS § 104 lg 3 tähenduses seda, et kostja ei sõlminud 1994. a-l hagejaga teose kasutamise lepingut. Nimelt põhjendas ringkonnakohus kostja süüd sellega, et autoriõiguse ülemineku suhtes selle konkreetseid tingimusi mitte kokku leppides jättis kostja tegemata toimingud, mille tegemist saab vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoiduda oma tegevusega teiste isikute autoriõiguse rikkumisest (ringkonnakohtu otsuse p 19). Tuvastamaks kostja süü kahju tekitamises, andis ringkonnakohus põhjendamatult hinnangu kostja tegevusele 1994. a-l, mil ta hagejalt algse teose tellis. Kostjale etteheidetavaid rikkumisi arvestades oleks ringkonnakohus pidanud hindama kostja hoolsust aastatel 2013–2016 hageja teosest arranžeeringute tegemisel ja nende kasutamisel oma toodete reklaamides. Jättes nimetatu hindamata, rikkus ringkonnakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust.
26.4.Kolleegium on üldist käibekohustust sisustanud isiku kohustusena tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10; 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10). Kostjal lasus seega kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguse rikkumine (vt Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641, p 18.2). Seejuures tuleb kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel võtta arvesse ka seda, kas ta tegutses autoriõigust rikkudes majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte (samas, p 18.3).
26.5.Kohtud on tuvastanud, et kostja reklaamides ei kasutatud aastatel 2013–2016 hageja 1994. a teost, sh vaidlusalust kahte takti töötlemata kujul (ringkonnakohtu otsuse p 18). Kostja on kassatsioonkaebuses tuginenud sellele, et on esitanud menetluses lepingud ja muud tõendid selle 22(27)
2-16-8751 kohta, et vaidlusalusel ajavahemikul kostja reklaamides kasutatud muusika telliti kolmandatelt isikutelt – S. Rästalt ja T. Padarilt (vt kostja 12. augusti 2016. a vastus hagile, p-d 1.12–1.20 (I kd, tl 103)). Samuti on kostja enda väitel astunud samme selleks, et tagada, et reklaamibüroo vahendusel tellitud muusika ei rikuks kellegi õigusi, sh oleks uus ja seni avalikustamata teos (vt ringkonnakohtu otsuse p 15; kostja 9. juuni 2017. a seisukoha p 1.2.10 (III kd, tl-d 113 ja 114)). Kostja väitel ei olnud tal võimalik tegelikult kontrollida, et tellitud muusika puhul ei esineks seitsme noodi juures sarnasusi hageja 1994. a teosega, arvestades mh seda, et tal puuduvad muusikaalased eriteadmised ning muusika võrdlemiseks ei ole loodud sellist programmi, mis tuvastaks sarnasusi nt üksikute taktide ulatuses (vt kostja 16. septembri 2019. a seisukoha p 48 (V kd, tl 179)). Samuti tuleks kostja väitel arvestada asjaoluga, et tegemist on toiduainetööstusega, kellel puuduvad spetsiifilised teadmised muusikaloome valdkonnas (vt nt kostja 12. augusti 2016. a vastus hagile, p 2.4.4 (I kd, tl 107 pöördel); 9. juuni 2017. a seisukoha p 1.4.8 (III kd, tl 116 pöördel); 14. mai 2018. a kohtukõne kirjalike teeside p 1.61 (IV kd, tl 154 pöördel); 16. septembri 2019. a seisukoha p 47 (V kd, tl 179)). Ringkonnakohus ei ole neid asjaolusid ja kostja väiteid kostja süü hindamisel sisuliselt analüüsinud. Seejuures ei ole ringkonnakohus selgitanud, milline oleks olnud käibekohustuse täitmiseks kostjalt oodatav täiendav hoolsus, sealhulgas abinõud, mille rakendamist oleks kostjalt võinud mõistlikult oodata.
26.6.Kirjeldatud põhjendamiskohustuse rikkumine on samuti ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks osas, millega hageja kahju hüvitamise nõue rahuldati. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama kostja süüd talle etteheidetava rikkumise toimepanemisel, hinnates kõiki kostja väiteid ja esitatud tõendeid süü puudumise kohta. V
27.Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta kostja vastuväidete kohta hageja kahju hüvitamise nõude suurusele, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust (kostja kassatsioonkaebuse p-d 70-79).
27.1.Vaidlustatud otsusest nähtuvalt lähtus ringkonnakohus kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 127 lg-st 6. Nimetatud sätte teise lause kohaselt juhul, kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kahjuhüvitise VÕS § 127 lg 6 alusel nn hüpoteetilise litsentsitasu suurusena määramisel saab lähtuda esitatud tõenditest selle kohta, millise suurusega tasu hageja tavapäraselt oma teose kasutamise eest küsib ning palju kostja oleks pidanud hageja teose õiguspärasel kasutamisel eelduslikult maksma. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest (Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 20).
27.2.Ringkonnakohus lähtus hageja saamata jäänud litsentsitasu suuruse kindlaksmääramisel arranžeeringute tegemise eest hageja väitest, et tema tavapärane tasu arranžeeringu tegemise eest on u 3500 eurot, märkides, et see on kooskõlas ka kostja esitatud tõenditega, täpsemalt 1. märtsil 2016 CRUNCH INDUSTRY OÜ ja DDB Eesti Osaühingu vahel sõlmitud lepingu p-s 6.1 ette nähtud sama suure tasuga (ringkonnakohtu otsuse p 23). Seejuures ei viidanud ringkonnakohus vaidlustatud otsuses ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et hageja kas küsib tavapäraselt või saab küsida oma teosest arranžeeringu tegemise eest just sellise litsentsitasu. Kostja on menetluses viidanud, et hageja väide tavapärase tasu kohta on paljasõnaline ning tõendamata (vt kostja 14. mai 2018. a kohtukõne kirjalike teeside p 1.48 (IV kd, tl 153 pöördel); 16. septembri 2019. a seisukoha p 70 (V kd, tl 180 pöördel)). Ühtlasi on kostja juhtinud tähelepanu sellele, et CRUNCH INDUSTRY OÜ ja DDB Eesti Osaühingu 23(27)
2-16-8751 vahel sõlmitud lepingus ettenähtud tasu, millele ringkonnakohus võrdlusena viitas, oli ette nähtud nii uue muusika loomise kui ka salvestamise eest ning tuli jagada autori, muusikute (laulja, pillimehed), salvestamise tehnilise personali, produtsendi ja teiste fonogrammi tootmises osalevate isikute vahel (vt maakohtu 4. mai 2018. a istungi protokolli lk 9 (IV kd, tl 178); kostja 16. septembri 2019. a seisukoha p 58 (V kd, tl 179 pöördel)). Kostja on viidanud menetluses ka Eestis väidetavalt välja kujunenud litsentsitasu arvestamise korrale ja tariifidele muusikateoste reklaamis kasutamise eest (kostja 12. augusti 2016. a vastus hagile, p 2.3.19 ja lisa 12 (I kd, tl-d 106 pöördel ja 141); 9. juuni 2017. a seisukoha p 1.3.11 (III kd, tl 115); 16. septembri 2019. a seisukoha p 57 (V kd, tl 179 pöördel)). Ringkonnakohus ei ole kostja vastuväiteid hageja nõude suurusele hinnanud ega põhjendanud, miks ta nendega ei nõustu.
27.3.Lisaks märgib kolleegium, et ringkonnakohus ei ole selgelt tuvastanud, kas hageja väidetav tavapärane 3500 euro suurune tasu arranžeeringu tegemise eest sisaldab üksnes saamata jäänud litsentsitasu, s.o tasu autori ainuõiguste (sh õigus teose töötlemisele) kasutamise eest, või ka töötluse tegemise (töö) eest makstavat tasu. Hageja esitatud 31. mai 2017. a ja 3. juuli 2017. a arvete kohta Kontuur LB OÜ-le (hageja 29. septembri 2017. a seisukoha lisad 6 ja 7 (III kd, tl-d 156 ja 157)) on kostja viidanud, et need kajastavad tasu reklaami jaoks muusika loomise eest (vt kostja 16. septembri 2019. a seisukoha p 65 (V kd, tl 180)). Autoriõiguse rikkumise korral tuleb saamata jäänud tuluna üldjuhul hüvitada üksnes saamata jäänud litsentsitasu, kuivõrd selle kahju ja autori õiguste rikkumise vahel on põhjuslik seos. Üldjuhul ei saa autor nõuda väidetavalt rikkujalt selle summa hüvitamist, mille ta oleks saanud, kui temalt oleks tellitud töötluse tegemine (töö), kuna tellijal on autori õigusi järgides võimalik tellida algse teose põhjal tuletatud teose loomine ka kelleltki teiselt.
28.Põhjendatud ei ole kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole hageja kohtueelsete õigusabikulude kostjalt väljamõistmist nõuetekohaselt põhjendanud, võttes seejuures arvesse kostja vastuväiteid (kostja kassatsioonkaebuse p-d 92–94). Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad (Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 29). Kolleegium on ka autoriõiguse rikkumise kontekstis kinnitanud, et hagejal on VÕS § 127 lg 2 ning § 128 lg-te 1 ja 2 järgi õigus nõuda kostjalt hüvitist enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalike ja ettenähtavate õigusabikulude eest (vt Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 22). Kohtuväliste õigusabikulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega (Riigikohtu 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 11). Vaidlustatud otsuses on ringkonnakohus hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitatavust analüüsinud ning leidnud, et need on kostja rikkumisega põhjuslikus seoses, põhjendatud ja mõistliku suurusega (ringkonnakohtu otsuse p 24). Arvestades aga käesolevas otsuses viidatud ringkonnakohtu rikkumisi, sh kostja süü hindamisel ja kostja aegumise vastuväite lahendamisel, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka hageja kasuks välja mõistetud kohtueelsete õigusabikulude osas. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hageja vastav nõue uuesti lahendada.
29.Rikkumisega saadud tulu väljaandmise nõude lahendamisel jaotas ringkonnakohus valesti kostja saadud tulu tõendamise koormuse, jättes kohaldamata VÕS § 1039 teise lause (hageja kassatsioonkaebuse p 3.4).
29.1.Ehkki ringkonnakohus jättis hageja nõude kostja rikkumise teel saadud tulu väljaandmiseks sisuliselt analüüsimata (vt käesoleva otsuse p 21), märkis ta vaidlustatud otsuse p-s 22, et hageja ei ole oma nõude suurust tõendanud ning hüvitatava summa suurust ei ole võimalik kindlaks määrata. 24(27)
2-16-8751
29.2.VÕS § 1039 teise lause kohaselt peab pahauskne rikkuja õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Seega lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal (vt Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-11, p 15). Hageja õiguste pahauskse rikkumise korral (vt käesoleva otsuse p 21.8), saab hagejalt eeldada selliste asjaolude väljatoomist, millest nähtuvalt kostja tõenäoliselt sai tema õiguste rikkumisest tulu. Praeguses asjas on hageja sellised asjaolud välja toonud. Ringkonnakohus on aga VÕS § 1039 teisest lausest tuleneva reegli vastu eksides heitnud hagejale põhjendamatult ette seda, et ta ei ole tõendanud kostja saadud tulu täpset suurust. Eelnevast nähtuvalt tuleb kostjal juhul, kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et VÕS § 1039 kohaldamise eeldused (sh kostja pahausksus) on praegusel juhul täidetud, VÕS § 1039 teisest lausest tulenevalt tõendada, kui suurt tulu ta hageja õiguste rikkumisega sai.
29.3.Hageja on menetluses väitnud, et kostja on hageja teost õigusvastaselt kasutanud eelkõige mahlade jms jookide, valmistoitude (purgisupid – borš, hernesupp, seljanka) ning köögiviljakonservide (pere-, pikniku-, võileivakurk) reklaamimisel (nt hageja 15. mai 2017. a menetlusdokumendi p 3.4.5 (III kd, tl 100)). Kostja esitas menetluses maakohtu nõudmisel aktsiaseltsi PÕLTSAMAA FELIX juhtiva kontrolleri R. Margi koostatud tabeli (kostja 24. jaanuari 2018. a menetlusdokumendi lisa (IV kd, tl-d 11 ja 12)). Hageja arvates on kostja sellest nähtuvalt saanud kõnealuste kaupade müügist 2013–2016 tulu vähemalt 1 111 298 eurot, millest hageja nõuab praeguses menetluses 4,5% suurust osa (hageja 1. märtsi 2018. a menetlusdokumendi p-d 3.5 ja 3.8 (IV kd, tl 32)). Kostja arvates ei ole hageja nõue selles ulatuses põhjendatud, kuna kostja tegelik tulu hageja õiguste väidetavast rikkumisest on väiksem.
29.4.Riigikohus on varem kaubamärgi rikkumisest tulenevas vaidluses leidnud, et rikkumisega saadud tuluks VÕS § 1039 tähenduses on õigusvastaselt kaubamärgiga tähistatud kaupade müügihind, millest on maha arvatud otseselt kaupade müümisega seotud kulutused, nt hind, mida rikkuja ise kaupade eest tasus, ja transpordikulud, kuid mitte üldkulud. Kuna VÕS § 1039 teisest lausest tulenevalt peab tulu suuruse teatama rikkuja (kostja), siis peab kostja väljamõistetava summa vähendamiseks välja tooma, kui suurt tulu sai ta just hageja õiguste rikkumise tõttu (Riigikohtu
7.detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-11, p 15). Kolleegiumi arvates saab ka praeguses asjas hageja põhjendatud nõude suuruse kindlaksmääramisel aluseks võtta kostja saadud müügitulu, kuid kostjal on võimalik tõendada, et tema tegelik tulu hageja õiguste rikkumise tõttu on otseselt kaupade müümisega seotud kulutuste (nt kaupade eest tasutud hind ja transpordikulud) tõttu väiksem. Kostja on menetluses väitnud, et müügitulust on põhjendatud maha arvata nt asjassepuutuvate toodete tootmisega tegelevate töötajate palgakulu ja konkreetsete toodetega seotud turunduskulu (vt kostja
16.märtsi 2018. a menetlusdokumendi p-d 2.6 ja 2.7 (IV kd, tl-d 48 pöördel ja 49)). Ringkonnakohus ei ole vaidlustatud otsuses neid väiteid hinnanud.
29.5.Lisaks võimalikele põhjendatud mahaarvamistele kostja müügitulust, mis seisnevad tulu saamiseks kantud kulutustes, on kostjal võimalik välja tuua ka muid asjaolusid, mis mõjutavad selle tulu suurust, mille kostja hageja õiguste rikkumise tõttu sai. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 annavad aluse nõuda vaid rikkumise teel saadud tulu väljaandmist. Näiteks juhul, kui koguteoses on hageja isikuõigusi rikutud vaid üksikute lausetega, ei ole üldjuhul alust nõuda kogu teosega saadud tulu, välja arvatud juhul, kui kannatanu tõendab, et teost on müüdud just nende lausete tõttu (Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 18). Praeguses asjas on kostja menetluses väitnud ja esitanud tõendeid selle kohta, et toiduainetööstuses sõltub toote läbimüük ja saadav tulu paljudest asjaoludest, sh tootest endast ning kaubamärgi ja tootja 25(27)
2-16-8751 tuntusest, et reklaam on üks paljudest toote müügi edendamiseks tehtavatest tegevustest, et reklaamis kasutatav muusika mõjutab tarbija ostuotsust väga vähe ning et tarbijad eelistavad kostja tooteid hoopis nende eestimaise kuvandi tõttu (vt kostja 12. augusti 2016. a vastus hagile, p 2.4.7 (I kd, tl 108); 9. juuni 2017. a seisukoha p 1.4.12 (III kd, tl 116 pöördel); 16. märtsi 2018. a menetlusdokumendi p-d 2.8, 2.10.2–2.10.4 ja lisad 4–15 (IV kd, tl-d 49, 59–85); maakohtu 4. mai 2018. a istungi protokolli lk 11 (IV kd, tl 179); kostja 16. septembri 2019. a seisukoha p-d 82 ja 83 (V kd, tl 181)). Ringkonnakohus ei ole vaidlustatud otsuses neid väiteid ja tõendeid hinnanud. Kolleegiumi arvates saab üldjuhul eeldada, et toote müügist saadav tulu ei ole tingitud üksnes toote kohta tehtud reklaamist ega selles kasutatud muusikast, vaid tulu kujunemises mängivad rolli ka muud asjaolud. Hagejal on võimalik siiski tõendada, et kostja tooteid on ostetud just reklaamides kasutatud muusika tõttu.
29.6.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul juhul, kui VÕS § 1039 kohaldamise eeldused on täidetud, lähtuda hageja nõude suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 1039 teises lauses sätestatust. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel selgitama pooltele tõendamiskoormuse jaotust rikkumisega saadud tulu väljaandmise nõude lahendamisel ning andma pooltele võimaluse lisatõendite esitamiseks kostja rikkumisega saadud tulu suuruse kohta. Hageja põhjendatud nõude suuruse hindamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata muuhulgas poolte senises menetluses esitatud väiteid ja tõendeid. Juhul, kui selle tulu täpse suuruse, mille kostja sai hageja õigusi rikkuva reklaamimuusika kasutamise tõttu, kindlaksmääramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega, võib kohus TsMS § 233 lg-te 1 ja 2 järgi otsustada hageja põhjendatud nõude suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.
30.Põhjendatud ei ole kostja väited selle kohta, et ringkonnakohus oleks pidanud kostjalt välja mõistetavat kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 ja § 140 lg 1 alusel vähendama põhjusel, et hageja viivitas nõude esitamisega, olles väidetavalt oma õiguste rikkumisest teadlik (kostja kassatsioonkaebuse p 90). Ringkonnakohus on kahjuhüvitise vähendamata jätmist vaidlustatud otsuse p-s 25 põhjendanud. Kolleegium lisab, et hagejal on seadusest tulenev õigus tugineda ka minevikus toimunud autoriõiguse rikkumisele. Hageja võimalust esitada nõudeid sellistest rikkumistest tulenevalt, millest ta on teadlik, piirab seadusest tulenev aegumistähtaeg (TsÜS § 150 lg 1 ja § 151 lg 1). Kostja ei ole menetluses toonud välja asjaolusid, millest nähtuvalt oleks temalt kahjuhüvitise väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane või paneks ta majanduslikult raskesse olukorda.
31.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti jaotada ka poolte menetluskulud ning oma otsustust nõuetekohaselt põhjendada. Poolte kassatsioonkaebuse väidete kohta, mis puudutavad menetluskulude jaotust (hageja kassatsioonkaebuse p 3.6; kostja kassatsioonkaebuse p-d 95–98) märgib kolleegium järgmist. See, millisel TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud jaotab, on kohtu diskretsiooniotsus. Kolleegium on varem leidnud, et olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, on põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist (vt Riigikohtu
29.novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 23.1). See ei takista kohtul konkreetses asjas hageja rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval arvestada ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud. VI
32.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jagab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ka menetluskulud.
26(27)
2-16-8751
33.Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kautsjonid tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. (allkirjastatud digitaalselt) Ants Kull, Kai Kullerkupp, Kalev Saare
27(27)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.