lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-19-17573/8

Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 18.05.2020

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-19-17573/8
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
18.05.2020
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1881
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsÜS § 86 lg 1, 3, 4Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehingVÕS § 113 lg 1ViivisVÕS § 94 lg 1Intress võlasuhtesTsMS § 163Menetluskulude jaotus hagi osalise rahuldamise korralTsMS § 171 lg 1Kõrgema astme kohtu menetluskulude kandmise erisusedTsMS § 657 lg 1Ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamiselVÕS § 1132 lg 2VÕS § 402Tarbijakrediidilepingu ja elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu mõiste

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
2-19-17573/5Tartu Maakohus Tartu kohtumaja17.01.2020

Seotud ettevõtted

nimistu.ee
Aktsiaselts PlusPlus Capital11919806

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. mai 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-17573

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi Rita Raitari vastu 6773 euro 67 sendi ja lisanduva viivise saamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

6506 eurot 6 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. jaanuari 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

PlusPlus Capital AS-i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): PlusPlus Capital AS (registrikood 11919806), lepinguline esindaja Marjana Šestel Vastustaja (kostja): Rita Raitar (isikukood

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 17. jaanuari 2020 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus PlusPlus Capital AS kanda.
3.Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata, kuna asjas ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

Sarnased lahendid

Võlaõigus
  • 20.07.20262-26-113859/3Viru Maakohus Rakvere kohtumaja
  • 17.07.20262-26-111516/11Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 16.07.20262-26-10708/6Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja
  • 15.07.20262-26-3243/4Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus
  • 14.07.20262-26-12320/8Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 14.07.20262-25-121675/9Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval
VÕS § 415 lg 2Viivis ja ebapiisavate maksete tegemine
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 11. novembril 2019 Tartu Maakohtule hagi Rita Raitari (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 4307 eurot 90 senti, intressi 1276 eurot 48 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1154 eurot 29 senti ja viivise alates 12. novembrist 2019 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja BIGBANK AS 14. aprillil 2014 tarbijakrediidilepingu nr SL14-01-14-967816. Lepingu kohaselt võimaldas pank kostjale 4900 euro suurust krediiti. Kostja kohustus tagastama krediidi ja tasuma intresse osade kaupa annuiteetmaksetena alates
15.maist 2014 kuni 15. aprillini 2019. Kostja ei täitnud nõuetekohaselt lepingust tulenevaid kohustusi. Pank ütles 6. juulil 2016 lepingu üles. Pank loovutas 27. novembril 2017 oma nõude kostja vastu hagejale.
2.Kostja ei vastanud hagile.

MAAKOHTU LAHEND

3.Tartu Maakohus rahuldas 17. jaanuari 2020 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 267 eurot 53 senti (põhinõue 255 eurot 76 senti ja 11. novembri 2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 11 eurot 77 senti) ja viivise alates 12. novembrist 2019 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses määras. Menetluskuludest jäi 4% kostja ja 96% hageja kanda. Maakohus jättis kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata menetluskulude puudumise tõttu ning määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 725 eurot (riigilõiv 475 eurot ja lepingulise esindaja kulud 250 eurot). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 29 eurot ja viivise menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu põhjenduste kohaselt on lepingu puhul tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes. Kuigi krediidiandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta krediiti annab, on maakohtu hinnangul lepingus sätestatud intressimäär 52,50% tinginud krediidi ja intressi ebaproportsionaalsuse (intress on laenust ligikaudu kaks korda suurem), viies poolte vastastikused kohustused tasakaalust välja ning koormates sellega tarbijast kostjat ebamõistlikult ja ülemääraselt. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu

esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tehingu tühisuse aluseid ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud, sest tegemist on seaduse kohaldamisega. Olukorras, kus tarbija saab krediiti 4900 eurot, kuid peab majandus- või kutsetegevuses tegutsevale krediidiandjale tagastama 13 943 eurot 15 senti (peaaegu kolmekordne krediidisumma), on 9043 euro 15 sendi suurune intress kohtu hinnangul liigkasuvõtjalik, olles vastuolus õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangutega. Maakohus leidis, et leping on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel vastuolu tõttu heade kommetega, mistõttu on hagejal TsÜS § 86 lg 4 järgi õigus nõuda kostjalt intressi kokkulepitud aja eest VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses ja viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgses määras. Muid tühisest lepingust tulenevaid nõudeid hageja kostja vastu esitada ei saa. Maakohus viitas TsÜS § 86 lg-le 4 (14. aprillil 2014 kehtinud redaktsioon) ning VÕS § 94 lg-tele 1 ja 2. Kostjal oli kohustus tasuda intressi perioodi 15. maist 2014 kuni 15. aprillini 2019 eest maksimaalselt 8 eurot 95 senti (intressi arvestus on esitatud intressikalkulaatorit kasutades). Kuna kostja on intressi katteks tasunud 4061 eurot 9 senti, tuleb hageja 1276 euro 40 sendi suurune intressinõue jätta rahuldamata ning 4052 eurot 14 senti (4061,09 – 8,95) VÕS § 415 lg 2 p 2 alusel arvestada võlgnetava krediidisumma katteks. Seega on hageja põhinõude suuruseks 255 eurot 76 senti (4900 – 592,10 – 4052,14). Hageja viivise nõue perioodi 16. aprillist 2019 kuni

11.novembri 2019 eest on 11 eurot 77 senti (viivise arvestus on esitatud viivisekalkulaatorit kasutades). Hageja lisanduva viivise nõue on põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata põhinõude 4052 eurot 14 senti, intressi 1276 eurot 40 senti, alates 7. juulist 2016 kuni 11. novembrini 2019 sissenõutavaks muutunud viivise 1142 eurot 52 senti ja sissenõudmiskulu 35 eurot, ning jättis 96% menetluskuludest hageja kanda ja vähendas kostjalt hageja kasuks välja mõistetava lepingulise esindaja kulu suurust. Tühistatud osas palub hageja saata asi tagasi maakohtule uueks otsustamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole leping tühine. Lepingu tühisuse põhjendamiseks kasutas maakohus üldiseid põhimõtteid. Otsusest ei ole arusaadav, kust algab see piir, millal algab ebaproportsionaalsus krediidi ja intressi vahel. Hageja viitab Riigikohtu
12.novembri 2014 määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14 ja 5. märtsi 2014 määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13. Vastavalt Eesti Panga andmetele oli tarbimislaenude kulukuse määr 2014. aasta märtsis 33,96% ja sama aasta aprillis 33,34%. Lepingust tulenev krediidi kulukuse määr on 68,35% aastas, mis ei ületa krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Samuti ei ole seadusandja kehtestanud piirangut intressimäärale. Eeltoodust lähtudes on põhjendatud järgmised nõuded: põhinõue 4307 eurot 90 senti, intressinõue 1276 eurot 40 senti, viivisenõue alates 7. juulist 2016 (lepingu ülesütlemisest) kuni 11. novembrini 2019 summas 1154 eurot 29 senti. VÕS § 1132 lg 2 alusel on hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulu 35 eurot. Maakohus ei ole seda nõuet otsuses käsitlenud. Hageja ei nõustu sellega, et maakohus vähendas hageja lepingulise esindaja kulu 250 euroni ja jättis menetluskuludest 4% kostja ja 96% hageja kanda.
5.Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
17.jaanuari 2020 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole maakohtu vaidlustaud otsuse tühistamise aluseks.
7.Hageja väitel on maakohus ebaõigesti tuvastanud ebaproportsionaalsus krediidi ja intressi vahel, sest vastavalt Eesti Panga andmetele oli tarbimislaenude kulukuse määr 2014 märtsis 33,96% ja sama aasta aprillis 33,34%, samas lepingust tulenev krediidi kulukuse määr on 68,35% aastas, mis ei ületanud krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Asja materjalide kohaselt sõlmiti kostja ja panga vahel 14. aprillil 2014 tarbijakrediidileping, mille kohaselt andis pank kostjale 4900 euro suurust krediiti. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuses, et lepingus sätestatud intressimäär 52,50% on tinginud krediidi ja intressi ebaproportsionaalsuse (intress on laenust ligikaudu kaks korda suurem), mille tõttu on poolte vastastikused kohustused tasakaalust väljas ning tarbijast kostjat on koormatud ebamõistlikult ja ülemääraselt. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 6, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.
8.Maakohus ei ole krediidilepingu tühisuse tuvastamisel tuginenud asjaolule, et lepingujärgsete soorituste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ülikõrge krediidi kulukuse määra tõttu. Seetõttu ei ole asjakohane hageja väited puutuvalt krediidi kulukuse määra (s.o et lepingujärgne krediidi kulukuse määr oli 68,35% aastas, mis ei ületa krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda). Soorituste vahe võib olla heade kommete vastaselt ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas ka siis, kui tarbijakrediidilepingu kulukuse määra ja Eesti Panga viimati avaldatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra vahe on väiksem, kui on aluseks võetud kohtupraktikas (vt nt Riigikohtu 2. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14 ja 5. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13). Lisaks märgib ringkonnakohus, et tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 3 alusel tarbijakrediidilepingute puhul eeldati, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Tarbijakrediidilepingus märgitud krediidi kulukuse määr 68,35% ei ületanud krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra 33,34% enam kui kolm korda.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et krediidilepingu tühisuse kohta käivate erisätete (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3 tarbijakrediidilepingu sõlmimise aja redaktsioonis) olemasolu ei välista krediidilepingu tühisuse võimalust TsÜS § 86 lg 1 alusel. Maakohus on õigesti kohaldanud TsÜS § 86 lg-t 1, samuti lg-d 2 ja 3. Ringkonnakohtu arvates on TsÜS § 86 lg-t 1 võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt nt Riigikohtu 17. juuni 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11). Kui esineb viimati nimetatu (tehingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas), siis eeldatakse

TsÜS § 86 lg 3 järgi, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Muu hulgas tuleb arvestada, et asjaolu, kas laenuvõtja sai aru laenutingimustest ja nõustus nendega laenu saamise eeldusena, ei välista laenuintressi liigkasuvõtjalikkust, laenuvõtja sundolukorda ega ka laenuandja teadlikkuse eeldust sundolukorra.

10.Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu seisukohta, et tarbijakrediidileping on tühine ning sellest tulenevalt on vaidlustatud ka intressinõude ja põhinõude suurust. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud vastuväiteid seoses sellega, et tühise tarbijakrediidilepingu puhul oleksid põhivõlg ja intressinõue teistsugused, kui on leidnud maakohus. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et vaidlusalune tarbijakrediidileping on tühine, ning põhivõla ja intressinõude suuruse arvutuse osas vastuväiteid esitatud ei ole, siis ei kontrolli ringkonnakohus arvestuse õigsust.
11.Hageja väitel jättis maakohus käsitlemata VÕS § 1132 lg 2 alusel esitatud nõude sissenõudmiskulu 35 eurot väljamõistmiseks kostjalt. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole VÕS § 1132 lg 2 kohaldatav. Viidatud sätet on võimalik kohaldada tarbijast võlgnikult sissenõudmiskulude hüvitamise nõudmise korral lepinguliste rahaliste kohustuste täitmisega viivitamisel, kuid antud juhul on kostja ja panga vahel sõlmitud tarbijakrediidileping tühine ning seetõttu ei ole ka kostja lepinguliste rahaliste kohustuste täitmisega viivitanud.
12.Hageja väitel vähendas maakohus ebaõigesti hageja lepingulise esindaja kulu 250 euroni ja jättis menetluskuludest 4% kostja ja 96% hageja kanda. Maakohus on õigesti lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 jaotanud menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ning jätnud menetluskulud 4% ulatuses kostja kanda ja 96% ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtuga selles, et hageja lepingulise esindaja vajalik ja põhjendatud õigusabikulu on arvestades asja keerukuse astet 250 eurot ning ei pea vajalikuks õigusabikulu suurust muuta.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Ringkonnakohus jätab menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata, kuna asjas ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 14.07.20262-26-114762/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 13.07.20262-23-116107/17Harju Maakohus Tallinna kohtumaja