2-19-10923/15 - Pankrotiõigus - Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2-19-10923 Avalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik 23.04.2015 kinnisasja mõttelise osa müügilepingu (leping). Võlausaldaja ja võlgnik leppisid lepingus kokku, et sõlmivad asjaõiguslepingu omandi üleandmiseks hiljemalt 20.04.2018, tingimusel, et võlausaldaja on tasunud ostuhinna 30 000 eurot. Võlgnik ei andnud 20.04.2018 võlausaldajale kinnisasja omandit üle. Alates 16.10.2018 oli see Rae valla omandis. Võlausaldaja andis 31.01.2019 võlgnikule täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks ning omandi üleandmiseks. Võlausaldaja luges ennast võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 5 järgi lepingust taganenuks, kui võlgnik ei täida kohustust täiendava tähtaja jooksul ega anna võlausaldajale üle kinnisasja omandit. Võlgnik ei täitnud kohustust. Võlausaldajal on võlgniku vastu nõue 324 500 eurot. Võlausaldaja taganes lepingust. Pärast taganemist tuleb võlgnikul lepingu p 5.4 järgi tagastada üleantud raha ning maksta leppetrahvi lepingu eseme turuväärtuse ulatuses taganemise hetkel. Võlausaldaja andis võlgnikule lepingu p 2.2. kohaselt üle 20 000 eurot. Võlgnik kinnitas selle kättesaamist. Taganemise hetkel oli lepingu eseme turuväärtus vastavalt eksperthinnangule 304 500 eurot. Seega on võlausaldajal võlgniku vastu nõue 324 500 eurot. Võlgnik on maksejõuetu, sest võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ning see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorras tulenevalt ajutine. Võlgnik ei ole täitnud võlausaldaja nõuet. Võlausaldaja esitas võlgnikule 17.04.2019 pankrotihoiatuse, milles palus tasuda võlg 324 500 eurot hiljemalt 02.05.2019. Võlgnik sai pankrotihoiatuse kätte, kuid ei tasunud võlga. Seega on täidetud pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p 1 eeldused. Võlgniku maksejõuetus nähtub ka sellest, et võlgnik on võõrandanud kõik temale kuulunud kinnisasjad. Võlgniku omandis oli kokku 14 kinnisasja. Samuti ei olnud võlgnikul Maksu- ja Tolliameti andmete kohaselt 2019. a teises kvartalis käivet.

3.Harju Maakohus jättis avalduse ajutise halduri nimetamiseks ja pankrot väljakuulutamiseks rahuldamata ning menetluskulud võlausaldaja kanda. Võlgnikul ei olnud hüvitatavaid menetluskulusid. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei tõendanud võlausaldaja enda nõuet piisavalt ning võlgnik vaidles sellele põhjendatult vastu, mistõttu tuleb vaidlus nõude üle lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Poolte vaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, mida on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Seejuures on vajalik hinnata kõiki võlgniku poolt võlausaldaja nõude vastu esitatud vastuväiteid, mille kohta seisukoha võtmiseks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse läbivaatamise piiridest. Pankrotimenetluses ei ole võimalik kohtul anda hinnangut võlgniku poolt esile toodud asjaoludele. Hagimenetluses tuleb lahendada küsimused, kas tehing on näilik või sõlmitud pettuse teel, kas taganemise sisulised ja formaalsed eeldused on täidetud, kasutades sealse menetluse tõendite esitamise ja hindamise võimalusi. Ebaõige on võlausaldaja seisukoht, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, kas võlausaldaja on lepingust taganenud võlgniku olulise rikkumise tõttu ning kas võlgnik kohustub seetõttu tagastama lepingu alusel üle antud raha ja maksma leppetrahvi. Võlgnik märkis, et võlausaldaja ei teavitanud võlgnikku väidetava leppetrahvi nõudest VÕS § 159 lg 2 kohaselt mõistliku aja jooksul pärast rikkumisest teadasaamist. Võlausaldaja ei põhistanud pankrotiavaldust. Võlausaldaja väidetest ei saa järeldada võlgniku maksejõuetust. PankrS § 15 lg 3 p 4 kohaselt jätab kohus ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja ei ole pankrotiavaldust piisavalt põhistanud. Väite põhistamine on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 235 kohaselt kohtule väite põhistamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pankrotiavalduse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu nõue 324 500 eurot. Üksnes võla olemasolu ei kinnita püsivat maksejõuetust. Samuti ei kinnita seda võlausaldaja väide, et

14.Maakohus märkis ebaõigesti, et võlausaldaja on üksnes väitnud, et võlgnikul ei ole majandustegevust. Võlausaldaja tugines avalduses sellele, et võlgnik on võõrandanud kõik temale kuuluvad kinnisasjad ning Maksu- ja Tolliameti andmetel ei olnud võlgnikul 2019. a teises kvartalis käivet. Võlausaldaja esitas kinnistusraamatu väljavõtte, millest nähtub, et võlgnikule kuulus varem mitu kinnisasja Viinamäe teel, kuid seisuga 18.07.2019 ei olnud võlgnikul enam ühtegi kinnisasja. Avaliku andmebaasi (äriregistri) kohaselt esitas võlgnik viimase majandusaasta aruande 2017. a kohta. Eelnevaid asjaolusid arvestades võib esineda piisav alus ajutise halduri nimetamiseks PankrS § 15 järgi. Määruskaebemenetluses esitatud võlausaldaja ning võlgniku esitatud väited ja tõendid ei ole piisavad, et lõplikult kinnitada või välistada võlgniku maksejõuetust. Võlausaldaja esitas määruskaebemenetluses Viinamäe tee 16 kinnistusraamatu väljavõtted, millest nähtub, et kinnisasja omanikuks on Sestling Arendus OÜ, ning Sestling Arendus OÜ äriregistri väljavõtte. Samuti esitas võlausaldaja koopia kaebusest kriminaalasja alustamata jätmise peale. Kumbki tõend ei viita võlgniku maksejõuetusele. Asjaolu, et võlgnik võõrandas vara kolmandale isikule (isegi kui see oli võlgniku juhatuse liikme tuttav), ei näita, et võlgnik on maksejõuetu. Samuti ei näita seda võlausaldaja kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale, mille väidete kohaselt soovis võlgnik võõrandada enda vara mitte võlausaldajale, vaid kolmandale isikule. Võlgniku määruskaebemenetluses esitatud arved võivad seada kahtluse alla võlgniku maksejõuetuse, kuid ei ole praeguste asjaolude juures piisavad, et välistada ajutise halduri nimetamise. Võlgniku esitatud tõenditest nähtub, et võlgnik maksis 2019. a septembris esitatud arved (23 eurot 20 senti ja 7200 eurot). Samas ei esitanud võlgnik maksekorraldust kõige suurema arve (94 912 eurot 80 senti) maksmise kohta. Maksete tegemine ei anna iseenesest ka piisavalt ülevaadet võlgniku vara ning kohustuste kohta, et välistada ajutise halduri nimetamise.