2-18-14344/21 - Täitmine - Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Tartu Maakohus jättis 27. augusti 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tartu Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 175 eurot. Tartu Maakohus tühistas Tartu Maakohtu 26. septembri 2018. a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu – täitemenetluse peatamise täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja suhtes kostja 18. aprilli 2018 avalduse alusel algatatud sundtäitmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohtu hinnangul võib hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine olla TMS § 221 järgi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks, kui sundtäitmine on hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohus leidis, et hageja ei saanud vähemalt 2018. a alguses olla arvamusel, et kostja on nõudest loobunud. Kohus järeldas seda 20. veebruari 2018 kirjast, milles kohaselt hageja kavatseb kompromissmäärusest tuleneva nõude täitmiseks temale kuuluva kinnistu (või selle osa) võõrandada. Kirja alusel on võimalik järeldada, et kostja esitas hagejale täitemenetluse algatamise eelselt kohtumääruse täitmiseks nõude vähemalt ühel korral. Täitemenetluse algatamine 20. aprillil 2018 ei saanud seega olla hagejale üllatuslik. Maakohus leidis, et asjaolu, et kostja elas 2016.a aprillist kuni 2018. a aprillini hagejale kuuluval kinnisasjal poolte ühise poja juures, ei mõjuta kompromissmäärusest tulenevaid kohustusi. Hageja väide, et pooled sõlmisid kokkuleppe kinnistu pärandamiseks poolte ühisele pojale, millisel juhul ei pea hageja kostjale maksma kompromissis märgitud rahasummat, ei oma asja lahendamisel tähtsust ning on tõendamata. Täitemenetluse aluseks olev kohtumäärus on kehtiv, seda ei ole muudetud ega tühistatud. Kostja ei ole oma nõudest loobunud. Kostja käitumise vastuolulisus oma nõude sissenõudmisel ja kostja õiguste kuritarvitamine ei ole tuvastatud. Vabatahtlikult täitmata täitedokumendi kohtutäiturile sundtäitmisele andmine on seadusest tulenev õigus ning sellise tegevuse vaidlustamiseks nõude aegumistähtaja jooksul peavad esinema erandlikud asjaolud. Maakohus on leidis, et kostja ei ole käitunud vastuolus hea usu põhimõttega.

20.veebruari 2018. a kirjast ei ole võimalik välja lugeda. Hageja on kogu menetluse jooksul tuginenud sellele, et kostja ei ole hagejalt kaheksa aasta jooksul võla tasumist nõudnud, kostja elas kinnistul mitmeid aastaid koos poolte ühise pojaga ning tekitas sellega hagejas veendumuse, et ta enam võlga ei nõua ja kinnistu jääb poolte ühisele lapsele. Need asjaolud on erandlikud asjaolud, mille alusel tuleb sundtäitmine lubamatuks tunnistada. Kostja pöördus hageja poole umbes kaheksa aastat hiljem, s.o 2018. a veebruaris, esitades täitmisavalduse 2018. a aprillis. Maakohtu väide, et hagejale ei saanud tulla üllatusena täitmisavalduse esitamine, on absurdne ja elukauge. 2018. a sündmused ei tähenda, et kostja oleks eelnevalt järjepidevalt võlgnevuse tasumist nõudnud või et hageja oleks saanud mõistlikult arvestada võla tasumise kohustusega. Tegemist ootamatu negatiivse üllatusega ning kohtu vastupidine seisukoht ei põhine asjas esitatud tõenditel ja väidetel. Kostja poolt telefonitsi võla tasumise nõudmine ei ole leidnud tõendamist. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis otseselt kinnitaks telefoni teel võla tasumise nõudmist. Maakohus leidis, et täitemenetluse alustamiseks avalduse esitamine kaheksa aasta möödumisel ei olnud hea usu põhimõtte vastane ning vastustajale ei olnud avalduse esitamisega soovi tekitada apellandile kahju. Maakohus ei ole kostja tegevuste motiive põhjalikult arutanud. Võlgnevuse tasumise nõudmine ja täitemenetluse alustamine olid hageja jaoks suureks üllatuseks. Kostja ei esitanud nõudeid ligi kaheksa aasta vältel. Hageja arvas tõsimeeli, et kompromissi kohaselt võlgnetavat summat ei pea enam maksma, kuna kostja ei avaldanud huvi selle tasumise vastu ning elas kaks aastat kinnistu teisel korrusel. 8-aastase vaikimise järel puhkes poolte vahel tüli, mille käigus ei suudetud jõuda üksmeelele kinnistu renoveerimise küsimuses ning selle peale hakkaski kostja „võla“ tasumist nõudma. Arvestades kompromissi sõlmimisest möödunud passiivsuse aega, on selge, et täitemenetluse alustamise ajendiks osutus kättemaksumotiiv.

8.Kostja õigusvastase käitumise all on hageja asja materjalide kohaselt pidanud silmas mitte kostja deliktilist käitumist, vaid kostjapoolset hea usu põhimõtte kuritarvitamist ja teistele isikutele kehtivate seaduslike õiguste realiseerimisel kahju tekitamist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. TMS § 221 lg 1 esimese lause järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Kui hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine on vastuolus hea usu põhimõttega, saab ka see iseenesest olla aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele TMS § 221 järgi (vt Riigikohtu 12. detsembri 2018 otsus tsiviilasjas 2-17-9391, p 16.1). Hageja tugineb oma nõudes pika ajavahemiku möödumisele pooltevahelise kompromissi kinnitamisest kuni täitemenetluse algatamiseni kostja poolt. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks oma nõude sundtäitmise algatamisel ligikaudu kaheksa aasta möödumisel kompromissi kinnitamisest käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. TsÜS § 157 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud (vt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-131-11, p 11). Ainuüksi pikemaajaline nõude sissenõudmata jätmine seda ei ole. Asja materjalide põhjal ei olnud poolte vahelised suhted kompromissi kinnitamisest kuni täitemenetluse algatamiseni head. Asja materjalidest ei nähtu ka seda, et pooled oleksid pidanud omavahelisi läbirääkimisi kompromissist tuleneva kohustuse täitmise üle muul viisil, kui kompromissis on kokku lepitud.