lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-17-112704/84

Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 04.03.2020

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-17-112704/84
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
04.03.2020
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2057
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
VÕS § 113 lg 1ViivisPKS § 18 lg 1PKS § 33 lg 1TsMS § 174 lg 4Menetluskulude kindlaksmääramine koos kulude jaotusegaPKS § 29 lg 1TsMS § 171 lg 1Kõrgema astme kohtu menetluskulude kandmise erisusedTsMS § 177 lg 2Kohtulahend menetluskulude kindlaksmääramise kohtaTsMS § 218 lg 1Lepinguline esindajaTsMS § 230 lg 1Tõendamise ja tõendite esitamise kohustus

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
2-17-112704/93Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium02.11.2020

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasi nr 2-17-112704

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. märts 2020. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-112704

Tsiviilasi

XX hagi UU ja AA vastu solidaarselt võla 2 400 euro ja viivise 596.11 euro väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 6. märtsi 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

2 996.11 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja Reimo Mets Kostja 2 (vastustaja) AA (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1.Jätta Harju Maakohtu 6. märtsi 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.XX apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta XX kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. 1(6)

Sarnased lahendid

Võlaõigus
  • 20.07.20262-26-113859/3Viru Maakohus Rakvere kohtumaja
  • 17.07.20262-26-111516/11Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 16.07.20262-26-10708/6Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja
  • 15.07.20262-26-3243/4Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus
  • 14.07.20262-26-12320/8Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 14.07.20262-25-121675/9Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval
TsMS § 456 lg 4Kohtuotsuse jõustumine
TsMS § 647 lg 1Asja lahendamine kirjalikus menetluses
TsMS § 651 lg 1Apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatus
TsÜS § 146 lg 1Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg
VÕS § 101 lg 1Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral
VÕS § 396 lg 2Laenulepingu mõiste
VÕS § 8 lg 2Lepingu mõiste

Tsiviilasi nr 2-17-112704 Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagiavalduse asjaolud

1.XX (hageja) esitas 13. juunil 2017 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse UU-lt ja AA-lt (kostja 2) põhivõla 2 400 euro ja viivise 561.26 euro saamiseks. Võlgnikud esitas makseettepanekule vastuväite ja Harju Maakohus kohustas 20. juuli 2017 määrusega hagejat hagi esitama.

Hageja esitas 21. augustil 2017 Harju Maakohtule hagi UU ja kostja 2 vastu solidaarselt põhivõla 2 400 euro ja viivise 596.11 euro väljamõistmiseks. Kohtu ette toodud asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja UU 25. juunil 2014 suulise laenulepingu, mille alusel andis hageja UU-le laenu 2 400 eurot. Laenu tagastamise tähtajaks oli 16. juuli 2014. UU on raha vastu võtnud ning allkirjastanud kohustuse olemasolu kohta võlatunnistuse. Laen ei ole tähtaegselt tagastatud. Hageja leiab, et laen on võetud perekonna huvides, mistõttu on UU ja kostja 2 solidaarvõlgnikud. Hageja palus solidaarselt UU-lt ja kostjalt 2 välja mõista põhivõlg 2 400 eurot ning 18. augusti 2017 seisuga sissenõutavaks muutunud seaduses sätestatud määras viivis 596.11 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

UU ja kostja 2 vastuväited

3.UU ja kostja 2 palusid jätta hagiavalduse rahuldamata. Hageja ja UU ei ole kunagi sõlminud laenulepingut ning UU ei ole hagejalt raha saanud. Võladokumendi teksti järgi kinnitab UU, et temal on 25. juuni 2014 juba tekkinud kohustus, mis on võladokumendi andmise ajal täitmata, ja mille täitmist ta hagejale garanteerib. Võladokumendi andmise eesmärgiks oli tagada UU-le kuuluva firma F OÜ võla täitmist J OÜ-le, kelle seaduslikuks esindajaks oli hageja. UU ei ole kunagi kohtunud hagejaga, sealhulgas ei viibinud hageja võladokumendi andmise juures. Seega ei saanud hageja võladokumendi allkirjastamisel UU-le raha anda nagu hageja väidab. UU väljastas võladokumendi CC-le, kellega ta suhtles kui J OÜ esindajaga. UU kasutas äriühingu J OÜ litsentsi, mille eest tasumise kohta anti võlatunnistus. Võladokumendi näol on tegemist tagatiskokkuleppega, mis on olemusest sarnane käenduslepinguga, sest sellega on loodud UU võlaõiguslik kohustus vastutada põhivõlgniku (antud juhul F OÜ) kohustuse eest. Käenduslepingu alusel tekkiv käendaja solidaarne vastutus käendatava kohustuse eest on olemuselt aktsessoorne, sest käendaja vastutus sõltub käendatava kohustuse kehtivusest. UU vastuväidete kohaselt puudus pooltel tahe luua uus algsest kohustusest sõltumatu kohustus, mis on omane konstitutiivsele võlatunnistusele. Kuna 25. juuni 2014 võladokumendiga tagatud F OÜ võlg on tasutud täies ulatuses (1 000 eurot 4. juulil 2014, 1 000 eurot 18. juulil 2014 ja 500 eurot 5. augustil 2014), siis on lõppenud täies ulatuses ka 25. juuni 2014 võladokumendist tulenev kohustus. Kostja 2 on seisukohal, et tema ei ole väljastanud hagejale võlakirja. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et 25. juuni 2014 võladokumendi näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, siis ei pea kostja 2 nõudest vabanemiseks tõendama kohustuse puudumist. Hageja peab tõendama algse kohustuse tekkimist kostja 2 suhtes. Kostja 2

2(6)

Tsiviilasi nr 2-17-112704 leiab, et nõue on aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel, sest sellega tagati perioodil jaanuarist kuni maini 2014 tekkinud kohustust, kuid hageja pöördus kohtusse alles 13. juunil 2017. Maakohtu otsus

4.Harju Maakohus rahuldas 6. märtsi 2019 otsusega hagi osaliselt ja mõistis UU-lt hageja kasuks välja põhivõla 2 400 eurot ja viivise 596.11 eurot. Maakohus jättis hagi kostja 2 suhtes rahuldamata. Hageja menetluskulud UU nõude osas jättis kohus UU kanda ja kostja 2 menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Maakohus jättis otsuses rahuldamata kostja taotluse UU tunnistajana ülekuulamiseks.

Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud poolte tahet luua 25. juuni 2014 antud võlatunnistusega konstitutiivne võlatunnistus ja seetõttu tuleb see lugeda deklaratiivseks võlatunnistuseks. Kohtu hinnangul ei leidnud asjas tõendamist, et UU oleks võlgnevuse tasunud, mistõttu on võlatunnistus kehtiv ning kuulub VÕS § 8 lg 2 ja § 76 kohaselt täitmisele. Maakohus rahuldas seetõttu hagi VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel ja mõistis UU-lt hageja kasuks välja võlatunnistusest tuleneva põhivõla 2 400 eurot ning VÕS § 113 lg 1 alusel viivise perioodi 17. juuli 2014 kuni 18. august 2017 eest summas 596.11 eurot.

Maakohus leidis, et nõue ei ole TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud, sest võlatunnistus allkirjastati 25. juunil 2014 ning kohustus muutus sissenõutavaks 17. juulil 2014, kuid hageja esitas nõude kohtule 13. juunil 2017 ehk enne kolme aasta möödumist pärast nõude sissenõutavaks muutumist.

Kostja 2 osas leidis maakohus, et kuna deklaratiivse võlatunnistuse puhul ei oma tähtsust võlatunnistusest tulenev aluskohustus, ei ole kostja 2 ühelgi juhul vaadeldav solidaarvõlgnikuna. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul ei ole võlausaldajal tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Seega ei oma antud juhul tähtsust, millise eesmärgiga UU laenu võttis. Kehtiva võlatunnistuse olemasolu korral vastutab võlausaldaja ees üksnes võlatunnistuse andnud isik, s.o antud juhul UU. Sellest tulenevalt ei vastuta kostja 2 solidaarvõlgnikuna UU poolt antud võlatunnistuse eest ning hagiavaldus kostja osas jääb rahuldamata.

Apellatsioonkaebus

8.Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldamata jäetud osas tühistada ja hagi kostja 2 suhtes rahuldada ning jätta hageja menetluskulud kostja 2 kanda. Hageja hinnangul on maakohus ekslikult leidnud, et deklaratiivse võlatunnistuse korral ei oma tähtsust aluskohustus. UU ja kostja 2 on abielus. Hageja on tunnistajate ütlustega tõendanud, et laenu võtmise eesmärgiks oli perekonna ühine huvi. Seega vastutab kostja 2 UU võetud kohustuse eest solidaarvõlgnikuna PKS § 18 lg-te 1 ja 2 alusel. Kostja 2 vastus apellatsioonkaebusele
9.2. mail 2019 esitas kostja 2 ringkonnakohtule menetlusdokumendi, mida täpsustas 28. mai 2019 vastusega. Kostja 2 palus tühistada Harju Maakohtu 6. märtsi 2019 otsus hagi rahuldatud ulatuses. Vastusest apellatsioonkaebusele saab järeldada, et kostja 2 taotleb UU ülekuulamist. Kostja 2 hinnangul ei ole tõendatud, et laen oleks võetud perekonna huvides.

3(6)

Tsiviilasi nr 2-17-112704 Menetluse edasine käik

10.13. septembri 2019 määruses luges ringkonnakohus 2. mai 2019 menetlusdokumendis sisalduva taotluse tühistada Harju Maakohtu 6. märtsi 2019 otsuse resolutsiooni p 2 UU apellatsioonkaebuseks, milles kostja 2 esindas UU TsMS § 218 lg 1 p 5 alusel. Ringkonnakohus jättis 13. septembri 2019 määrusega UU apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, sest apellant ei kõrvaldanud kohtu määratud tähtpäevaks apellatsioonkaebuses sisalduvaid puudusi. Määrus on 1. oktoobril 2019 jõustunud (Kohtute Infosüsteemi dokument nr 78j).
11.5. veebruari 2020 määrusega jättis ringkonnakohus kostja 2 taotluse UU ülekuulamiseks rahuldamata ning apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendid asja juurde võtmata. Kohus määras menetleda asja kirjalikus menetluses TsMS § 647 lg 1 alusel, määras viimaste seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamise tähtajad ning teatas kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise aja. Ringkonnakohtu seisukoht
12.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 järgi rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta vaidlustatud osas maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
13.Kolleegium selgitab, et kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas. Käesolevas asjas esitas hageja nõude raha saamiseks solidaarselt nii UU-lt (kostja 1) kui AA-lt (kostja 2). Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, sest maakohus jättis tema nõude kostja 2 vastu rahuldamata. Ka UU esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (hagi rahuldatud osas), kuid ringkonnakohus jättis 13. septembri 2019 määrusega UU apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Määrus jõustus 1. oktoobril 2019 (Kohtute Infosüsteemi dokument nr 78j). Seega on UU osas maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt jõustunud (vt nt RKTKo 01.11.2017, 2-13-23176, p 14) ning ringkonnakohus kontrollib hageja apellatsioonkaebuse alusel, kas kostja 2 vastutab hagetava põhikohustuste ja viivisenõude täitmise eest.
14.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas maakohus kohaldas õigesti deklaratiivse võlatunnistuse õiguslikke tagajärgi, kui leidis, et selle aluseks oleva kohustuse eest vastutab ainult võlatunnistuse andnud abikaasa mitte abikaasad ühiselt.
15.Esmalt märgib kolleegium, et maakohus on 25. juuni 2014 dokumendile antud kvalifikatsiooni nõuetekohaselt põhjendanud kui leidis, et vaidlusaluse võlatunnistuse andmise eesmärk oli VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Ringkonnakohus nõustub aga apellatsioonkaebuse väitega, et kvalifitseerides 25. juuni 2014 dokumendi deklaratiivseks võlatunnistuseks, ei saanud maakohus järeldada, et sel puhul ei oma tähtsust võlatunnistusest tulenev aluskohustus, sest võlausaldaja nõude aluseks on tuvastatud asjaoludel laenuleping mitte aga võlatunnistus kui selline. Eelnevast tulenevalt ei nõustu kolleegium maakohtuga, et antud juhul ei oma tähtsust, millise eesmärgiga UU (kostja 1) laenu võttis, sest hageja nõue on suunatud nii võlatunnistuse andnud kostja (UU) kui ka tema abikaasa vastu.

4(6)

Tsiviilasi nr 2-17-112704

16.Abikaasade vastutust kolmanda isiku ees reguleerib varaühisuse varasuhte korral peamiselt PKS § 33. Mõlemad abikaasad vastutavad kolmanda isiku ees enda lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses peamiselt solidaarkohustuste täitmise eest ning kohustuste eest, mis tulenevad lepingust, mille võib olla sõlminud üksnes üks abikaasadest, kuid mis on seotud ühisvara valitsemiseks või perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud kohustustega (vt PKS § 33 lg 1 p-d 1 ja 2). Sealjuures täpsustab PKS § 18 lg 1 perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud tehingu mõistet (vt RKTKo 22.05.2019, 2-16-16114, p 29). PKS § 18 lg 1 järgi tekib tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Kuna kostjad on vastu vaielnud, et laen kulutati abikaasade ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks, pidi hageja tulenevalt TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud üldisest tõendamiskoormise reeglist, PKS § 33 lg 1 p 1 järgse kohustuse tekkimiseks kostjal 2 tõendama, et hageja ja kostja 1 vaheline laenukokkulepe vastab PKS § 18 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Kolleegium leiab, et abikaasade solidaarvastutuse tekkimiseks tuleb võlausaldajal näidata ja tõendada, millise konkreetse PKS § 18 lg 1 tähenduses perekonna vajadusena käsitatava vajaduse rahuldamiseks üks abikaasa kohustuse võttis. Hageja on esile toonud, et UU (kostja 1) palus temalt raha perekonna toimetulekuks, kuid ei ole näidanud, millis(t)e perekonna vajadus(t)e rahuldamiseks tehtava kulutuste katmisega kostja 1 kohustus seotud on. Kolleegiumi hinnangul ei piisa teise abikaasa solidaarvastutuse tekkimiseks tuginemisest vaid ühe abikaasa väitele, et kohustus võeti perekonna toimetulekuks. Sellisel juhul jääks teise abikaasa huvid piisava kaitseta, kuivõrd varaühisuse varasuhte korral võib abikaasa teha enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühisvaraga tehinguid teise abikaasa nõusolekuta (PKS § 29 lg 1). Käesolevas asjas andis tunnistaja CC (hageja poeg) ütlusi üksnes selle kohta, et kostja 1 selgituste kohaselt oli raha vaja perekonna hüvanguks (“...//Vist oli nii, et raha oli tarvis perekonna hüvanguks. Ütles, et perekonnateema ja ta ei taha sellest rääkida// ...“ [tl 138, I kd]). Tunnistaja TT (hageja õe- või vennapoeg) andis ütlusi samuti üksnes selle kohta, mida kostja 1 selgitas, miks raha vaja on (“... //Ta ütles, et see on tema isiklik asi ja ta ütles, et mingi perekonnaasi, aga täpsemalt ta ei ütle// ...“ [tl 139, I kd]). Seega saaks tunnistajate ütlustest hindamata nende usaldusväärsusest vaid järeldada, et kostja 1 väitel oli raha vaja perekonna huvides, mis ei ole kolleegiumi arvates eelnevalt toodud põhjendusel piisav.
17.Kolleegium leiab eeltoodud põhjendustel, et kuna hageja ei ole esile toonud ja tõendanud konkreetseid elulisi asjaolusid, mis võimaldaks järeldada, et kohustus oleks võetud abikaasade ühise majapidamise korraldamiseks, laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, ei ole vaidlusaluse laenulepingulise suhte puhul tegemist PKS § 18 lg 1 kohase perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud tehinguga, mistõttu ei vastuta praegusel juhul kostja 2 PKS § 33 lg 1 p 1 järgi kostja 1 kohustuse eest.
18.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi maakohus mõistliku aja jooksul alates otsuse jõustumisest. 5(6)

Tsiviilasi nr 2-17-112704

(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 14.07.20262-26-114762/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 13.07.20262-23-116107/17Harju Maakohus Tallinna kohtumaja