Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing
Määruse tegemise aeg ja koht
28.01.2020, Tallinn
Kohtuasja number
2-15-5667
Kohtuasi
XX pankrotimenetlus. Võlgniku vabastamise menetluse lõpetamine
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.06.2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Võlgnik/usaldusisik esindaja Janno Perv
XX
(ik
kohustustest
Puudutatud isikud: Võlausaldaja I Eesti Vabariik Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu, esindaja Tuuliki Lorvi Võlausaldaja II Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu, esindaja Kadri Kööp Võlausaldaja III Tallinna kohtutäitur Arvi Pink Võlausaldaja IV Tallinna kohtutäitur Risto Sepp Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu – 2 794,87 eurot; Kohtutäitur Arvi Pink – 142,50 eurot; Kohtutäitur Risto Sepp – 1 319,26 eurot; Eesti Vabariik Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu – 2 542,42 eurot.
võlgniku haigust ja töövõimetust, mis annab aluse kohaldada PankrS § 175 lg 11. Võlgnikul puudub võimalus ka tulevikus oma sissetulekuid suurendada. Kohus ei ole käesolevas menetluses tuvastanud võlgniku käitumises võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust. Kohus rahuldas eeltoodust tulenevalt taotluse ja vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. PankrS § 176 lg 1 järgi kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud. Kohus selgitas, et PankrS § 177 lg 1 järgi võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja võib PankrS § 177 lg-s 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist. Menetluskulud tuli tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel jätta võlgniku kanda. Määruskaebus
Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus on põhjendatult lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Võlausaldaja I heidab määruskaebuses võlgnikule kokkuvõtvalt ette seda, et võlgnik ei ole piisavalt tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ega seda otsinud (PankrS § 173 lg 1). Samuti väidab kaebuse esitaja, et kuigi võlgnik on töövõimetuspensionär, ei välista see lisatöö otsimist. Võlgnik ei ole võlausaldajale väljamakseid teinud. Maakohus hindas, kas võlgnik on menetluse käigus oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud või esinevad PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud absoluutsed keeldumise alused, mille järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast. Seejuures kontrollis maakohus, kas võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või on võlgnik rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt pole võlgnik süüdi mõistetud pankrotikuriteos ega rikkunud PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt menetluse ajal kohustusi sellisel määral, mis tooksid kaasa kohustustest vabastamata jätmise. Kohtuasja materjalid ja määruskaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Asja materjalist nähtub, et võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse perioodi jooksul võlausaldajatele väljamakseid teinud, kuid samas ei ole ta hoidunud sellel perioodil tahtlikult kõrvale kohustuste täitmisest. Pankrotihalduri ettekande kohaselt puudus võlgnikul vara, mille realiseerimisest oleks saanud võlausaldajate nõudeid rahuldada. Seega oleks saanud võlausaldajate nõudeid rahuldada vaid võlgniku sissetuleku arvelt. Maakohtule esitatud tõenditest nähtuvalt oli võlgniku sissetulekuks pension ja töötasu kokku 270 eurot, kuid kulutused ravimitele olid suuremad ja võlgnikku aitas tema ema. Samas on võlgniku tervislik seisund halvenenud, mistõttu tööandja lõpetas 01.06.2019 temaga töölepingu töölepinguseaduse (TLS) § 88 lg 1 p 1 kohaselt seoses töövõime vähenemisega. Eesti Töötukassa koostatud töövõime hindamise otsuse kohaselt puudub võlgnikul töövõime ning ühe aasta jooksul on see raskesti prognoositav. Otsuse kohaselt on võlgnikul raske tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on immuunsüsteemi ning seedeelundite haigused, artroos, lülihaigustus ning võlgnikul on kerge tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mille põhjuseks on dorsopaatia. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega, mille kohaselt saab võlgnikul töövõime puudumist pidada erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse PankrS § 175 lg 11 kohaldamiseks. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik hoidnud teadlikult ning eesmärgipäraselt kõrvale PankrS § 173 lg 1 sätestatud kohustustest. Arvestades asjaoludega, et võlgnikul töövõime puudub, ei pea ringkonnakohus kohaseks kaebuses väidetut, et töövõimetuspensionil viibimine ei takista nõuete täitmist ega välista lisatöö otsimist. Ringkonnakohus rõhutab samas, et kuivõrd võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse käigus saanud töövõimetustoetust, siis vastavalt PankrS § 173 lg-le 5, ei pidanud võlgnik üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata.
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.