lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-19-3968/24

Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 23.10.2019

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-19-3968/24
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale
Menetlusliik
Hagita menetlus
Kuulutamise aeg
23.10.2019
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2372
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
KTS § 35 lg 1, 2KTS § 41 lg 2TMS § 221 lg 4Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiTsMS § 172 lg 1, 10Menetluskulud hagita menetlusesTsMS § 664 lg 1, 2Määruskaebuse kontrollimine ringkonnakohtusKTS § 28 lg 1KTS § 32 lg 5RLS § 59 lg 15TMS § 172 lg 1Võlgniku õigus kasutada arestitud kinnisasjaTsMS § 177Kohtulahend menetluskulude kindlaksmääramise kohta

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (1)

lahend.ee
2-19-8832/14Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium29.10.2020

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

23.10.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-3968

Kohtuasi

XX (X) kaebus kohtutäitur Marek Laanemetsa (Laanemets) 06.03.2019 otsusele täiteasjas nr 014/2012/2957

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.06.2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Avaldaja XX (isikukood esindaja Ülo Kivi

XXXXXXXXX),

Puudutatud isik I kohtutäitur Marek Laanemets Puudutatud isik II YY (isikukood XXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi Arvo Kivar Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Jätta läbivaatamata XX nõue tühistada kohtutäitur Marek Laanemetsa 31.01.2019 otsus.
2.Tühistada Harju Maakohtu 10.06.2019 määrus ning teha uus määrus, millega rahuldada XX kaebus kohtutäitur Marek Laanemetsa 06.03.2019 otsuse peale täiteasjas nr 014/2012/2957 ja kohustada kohtutäitur Marek Laanemetsa uuesti läbi vaatama 11.02.2019 kaebus.
3.Rahuldada määruskaebus osaliselt.

Sarnased lahendid

Täitmine
  • 06.07.20262-26-8450/9Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 29.06.20262-25-18381/18Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 25.06.20262-25-5076/54Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 25.06.20262-22-13886/41Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 22.06.20262-25-8918/4Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 22.06.20262-25-4768/36Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
TsMS § 32 lg 5Kohtu töökeel
TsMS § 663 lg 5Määruskaebuse menetlemine maakohtus
TsMS § 667Määruskaebuse lahendamine
TsMS § 9 lg 3Pädevad kohtud
4.
Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a maa- ja ringkonnakohtus tasutud riigilõiv, mis jätta kohtutäitur Marek Laanemetsa kanda.
5.Mõista kohtutäitur Marek Laanemetsalt XX kasuks välja riigilõiv 30 eurot. Menetluskulu tasumisega viivitamisel tuleb kohtutäituril tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättesaamisest. Asjaolud ja avaldaja nõue
1.XX (avaldaja) esitas 15.03.2019 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur Marek Laanemetsa 06.03.2019 otsusele (otsusel ekslikult märgitud 01.03.2019) täiteasjas nr 014/2012/2957. Menetluskulud palus avaldaja jätta kohtutäituri kanda. Avaldaja ja YY (puudutatud isik II) sõlmisid 29.05.2007 võlaõigusliku kinnistu mõttelise osa müügilepingu. Lepingu rikkumise tõttu esitas avaldaja 31.12.2010 kohtusse puudutatud isik II vastu hagi. Kohtuvaidluse tulemusena mõisteti puudutatud isikult II avaldaja kasuks välja põhivõlg 61 355,18 eurot, viivis 19 493,76 eurot ja viivis alates 31.12.2010 põhinõudelt määraga 0,026% päevas kuni põhinõude täitmiseni ning leppetrahv 5 000 eurot. Puudutatud isikult II väljamõistetud summade sissenõudmiseks esitas avaldaja kohtutäiturile Marek Laanemetsale täitemenetluse algatamise avalduse, kes algatas täiteasja nr 014/2012/2957. Kohtutäitur ei suutnud rohkem kui nelja aasta jooksul täitemenetluse algatamisest kohtu poolt avaldaja kasuks väljamõistetud summasid sisse nõuda, mistõttu taganes avaldaja 12.12.2016 puudutatud isikuga II sõlmitud lepingust. Samas avalduses esitas avaldaja nõuete tasaarvestamise avalduse. Puudutatud isik II esitas 15.12.2016 avaldajale omapoolsed seisukohad ja tasaarvestusavalduse, kus vaidlustas ka kohtuotsusega väljamõistetud summade avaldajapoolse tasaarvestuse. Puudutatud isik II esitas 20.02.2017 Harju Maakohtusse hagi sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 014/2012/2957, mille maakohus 08.06.2018 rahuldas. Ringkonnakohus jättis 01.01.2019 maakohtu otsuse muutmata. Eelnevalt nimetatud menetluse kestel esitas puudutatud isik II avalduse täitemenetluse lõpetamiseks, millele kohtutäitur palus avaldaja seisukohta. Avaldaja esitas 30.03.2017 kohtutäiturile seisukoha, milles kinnitas nõuete tasumist tasaarvestuse teel ja nõustus nende nõuete osas täitemenetluse lõpetamisega. Avaldaja palus jätkata menetlust kohtutäituri tasu nõudes. 04.04.2017 teatas kohtutäitur, et on vähendanud täiteasjas nr 014/2012/2957 puudutatud isikult II sissenõutavat summat põhinõuete osas ja jätkab menetlust kohtutäituri tasu osas. 2019. aasta veebruari alguses sai avaldaja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse, millega nõuti avaldajalt tasumata jäänud osalise kohtutäituri põhitasu 6 464,66 eurot, millele lisandus käibemaks. Avaldaja kohtutäituri otsusega ei nõustunud ja esitas 11.02.2019 kaebuse kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusele. Kohtutäitur rahuldas 06.03.2019 otsusega kaebuse osaliselt ja määras täitekulu suuruseks 4 296,28 eurot. Kohtutäitur jättis tasuotsuse tegemisel tähelepanuta kohtutäituri seaduse (KTS) § 32 lg-s 5 sätestatu, mille kohaselt olukorras, kus sundtäitmisele esitatud rahalise nõude täitmine õnnestub kohtutäituril osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Kohtutäituri tegevuse tulemusena laekus avaldajale 85,09 eurot ehk 0,07% nõudesummast. Nõude tasaarvestamine ei toimunud kohtutäituri tegevuse tulemusena. Seega oleks kohtutäituri põhitasu pidanud arvestama sissenõutud summalt. Puudutatud isikute seisukohad
2.Puudutatud isik II palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja nõue puudutatud isiku II vastu lõppes tema enda tasaarvestuse tulemusena, mistõttu lõpetati selles osas ka täitemenetlus. Avaldajal lasus kohustus tasuda pool menetluse põhitasust, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt (KTS § 41 lg 2). Kohtutäitur oli teinud täitetoiminguid: puudutatud isiku II pangakontod arestiti, temale ja tööandjale saadeti tasumise teateid ja meeldetuletusi.
3.Kohtutäitur palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohtutäituri otsuse õiguslikuks aluseks oli täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 4, mille kohaselt jäävad sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral täitekulud sissenõudja kanda. Praeguses

täitemenetluses oli põhivõlgnevuse suurus 80 848,94 eurot ja kohtutäituri tasu suurus 4 320 eurot (KTS § 35 lg 1). Maakohtu lahend

4.Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohus määras puudutatud isiku II hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 360 eurot, mille mõistis avaldajalt välja. Samuti kohustas avaldajat tasuma tasumisega viivitamise korral viivist. Avaldaja esitas maakohtule tähtaegselt kaebuse kohtutäituri tegevusele, olles eelnevalt läbinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg-s 1 nõutud kohtueelse menetluse. Avaldajal ei olnud vastuväiteid sellele, et täitekulud jäid tema kanda. Avaldaja väitis, et kohtutäitur oli põhitasu suuruse ebaõigesti määranud, kuivõrd oleks pidanud põhitasu arvestama üksnes reaalselt sissenõutud summalt, s.o 85,09 eurolt. Põhjendamatu oli väide, et kohtutäitur pidi põhitasu suuruse määrama üksnes KTS § 32 lg 5 alusel ehk täitemenetluse kaudu sissenõutud summast lähtuvalt. KTS § 28 lg 1 kohaselt on kohtutäituri ametitoiming tasuline. Sama paragrahvi lg 2 näeb ette, et kohtutäituril on õigus võtta tasu ametitoimingu eest ja nõuda sellega seotud kulude hüvitamist ainult käesolevas seaduses sätestatud juhtudel, ulatuses ja korras. Põhitasu lõplik suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita, millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel (nt vara müümine) või n-ö väljaspool täitemenetlust (võlgnik maksab võla otse sissenõudjale vms). Kui osa nõudest on rahuldatud täitemenetluses ja osa väljaspool, siis määratakse tasu osaliselt täitemenetluse kaudu rahuldatud nõude põhjal ning väljaspool menetlust tasutud osalt KTS § 41 lg 2 alusel. Seega ei saanud kohtutäituri põhitasu määrata üksnes TsMS § 32 lg 5 alusel, vaid koostoimes teiste tasu määramise aluseks olevate asjaolude ja sätetega. Praeguses asjas lõppes sundtäidetav kohustus 02.12.2016, mistõttu tunnistas kohus sundtäitmise lubamatuks. Alles 30.03.2017 esitas avaldaja kohtutäiturile kinnituse, et sissenõudja nõue on tasutud tasaarvestuse teel. Seda tuli põhitasu suuruse määramisel arvesse võtta. Sellisel juhul jäävad kõik täitekulud TMS § 221 lg 4 alusel sissenõudja kanda. täitemenetluses oli sissenõutavaks summaks 80 848,94 eurot, millelt kohtutäitur määras 06.03.2019 otsusega KTS § 35 alusel tasuks 3 600 eurot, millele lisandub käibemaks 720 eurot, s.o kokku 4 320 eurot. Kohtutäitur selgitas, et arvestas KTS § 32 lg 5 alusel sissenõudjale ülekantud summadelt (246,42 eurot) proportsionaalselt tasu 23,72 eurot, mille arvestas põhitasust maha. Nii kujunes avaldajalt välja mõistetava tasu suuruseks 4 296,28 eurot. Kohtutäituri sellekohane otsus oli seaduspärane. Menetluskulud jättis kohus avaldaja kanda. Kohtutäituril menetluskulud puudusid, puudutatud isiku II menetluskulud olid põhjendatud 360 euro ulatuses. Nimetatud summalt tuli välja mõista viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Määruskaebus
5.Avaldaja palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus, millega tühistada kohtutäituri 31.01.2019 otsus ja 06.03.2019 kaebuse lahendamise otsus ning kohustada kohtutäiturit tegema uus põhitasu otsus, mis vastab seadusele. Menetluskulud palus avaldaja jätta kohtutäituri kanda. Maakohus jättis tähelepanuta, et kohtutäitur ei viidanud 31.01.2019 täituri tasu väljamõistmise otsuses ega kaebuse lahendamisel otsuse õigusliku alusena KTS § 41 lg-le 2. Samuti ei viidanud kohtutäitur sellele oma vastuses. Kohtutäitur ei rakendanud viidatud sätet teadlikult, sest selleks puudusid eeldused. Avaldaja ei taotlenud täitemenetluse lõpetamist, vaid kinnitas täitemenetluse nr 014/2012/2957 esemeks olevate sissenõudja nõuete tasumist tasaarvestuse

teel. Nende nõuete osas nõustus avaldaja täitemenetluse lõpetamisega. Täitmisele jäi kohtutäituri tasu nõue. Seega ei lõpetanud kohtutäitur täitemenetlust. Tegu ei olnud erandliku olukorraga, mil sissenõudja peaks maksma kohtutäituri põhitasu KTS § 41 lg 2 järgi. Kohtutäituri tasu maksma kohustatud isikuks muutus avaldaja TMS § 221 alusel. Sellises olukorras ei reguleerinud kohtutäituri tasu suurust erinorm KTS § 41 lg 2, vaid KTS § 32 lg 5. Menetluse edasine käik

6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis puudutatud isikutele tähtaja määruskaebusele vastamiseks.
7.Kohtutäitur palus jätta määruskaebus rahuldamata. Kohtutäituri otsuse õiguslik alus oli TMS § 221 lg 4, mille kohaselt jäävad sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise puhul täitekulud sissenõudja kanda. Kohtutäitur ei saanud KTS § 41 lg 2 kohaldada, sest see eeldab avaldust täitemenetluse lõpetamiseks. Sissenõudja sellekohast avaldust ei esitanud. Reeglina tasub täitekulud võlgnik, v.a KTS § 41 lg-s 2 ja TMS § 221 lg-s 4 sätestatud juhtudel. Menetluskulud palus kohtutäitur jätta poolte endi kanda.
8.Puudutatud isik II palus jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäituri otsust ei muutnud ebaõigeks asjaolu, kas ta nimetas otsuses kõik kohaldatavad õigusnormid (KTS § 41 lg 2) või mitte. Kohtutäitur võis iseseisvalt otsustada tasude nõudmise üle.
9.Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
10.Esmalt märgib ringkonnakohus, et avaldaja palus määruskaebuse lahendamisel teha otsustus nõude osas, mida ta maakohtule ei esitanud, s.o palve tühistada kohtutäituri 31.01.2019 otsus, mis tuleb jätta läbivaatamata. Määruskaebemenetluse eesmärk on kontrollida maakohtu määruse õiguspärasust maakohtule esitatud nõuete lahendamisel, mitte esmakordselt lahendada uusi nõudeid. Uute nõuete esitamine alles määruskaebemenetluses on äärmiselt piiratud ja praegusel juhul avaldaja eeldusi selleks välja ei toonud. Ringkonnakohus on TsMS § 664 lg 1 järgi pädev kontrollida menetlusse võetud määruskaebuse saamisel, kas maakohus on kaebuse õigesti menetlusse võtnud. Muuhulgas võib ringkonnakohus jätta määruskaebuse määrusega läbi vaatamata (TsMS § 664 lg 2). Eelnevale tuginedes jätab ringkonnakohus läbivaatamata avaldaja nõude tühistada kohtutäituri 31.01.2019 otsus. Kuivõrd maakohus ei lahendanud kaebust kohtutäituri 31.01.2019 otsuse peale, ei ole selle nõude esitamine esmakordselt apellatsioonimenetluses võimalik. TsMS § 9 lg 3 kohaselt ei vaata kõrgema astme kohus enne kohtuasja läbi, kui selle on läbi vaadanud maakohus. Praeguses asjas vaidlustas avaldaja 15.03.2019 kaebuses üksnes kohtutäituri 06.03.2019 otsuse. Ülejäänud osas leiab ringkonnakohus, olles tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, et vastavalt TsMS § 667 lg-le 2 tuleb maakohtu määrus tühistada ja tühistatud osas teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus määrus, millega avaldus rahuldada. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Menetlusosalistel ei olnud vaidlust selles, et täiteasjas nr 014/2012/2957 tuleb täitekulud kanda avaldajal. Küll aga oldi eriarvamusel TMS § 221 lg 4, KTS § 35 lg 2 ja KTS § 41 lg 2 tõlgendamise osas ning sätete kohalduvuses praegusele vaidlusele. Avaldaja oli seisukohal, et

kohtutäituri põhitasu suurus sõltus summast, mis õnnestus kohtutäituril täitemenetluses sisse nõuda (KTS § 35 lg 2) ja KTS § 41 lg 2 praegusel juhul kohaldada ei saanud, sest avaldaja ei taotlenud täitemenetluse lõpetamist. Kohtutäitur nõustus KTS § 41 lg 2 kohaldamise võimatusega, tuues samuti põhjusena välja, et talle ei esitatud sellekohast avaldust. Samas ei nõustunud ta avaldaja seisukohaga, et praeguses asjas tuli kohtutäituri põhitasu välja mõista üksnes KTS § 35 lg-st 2 juhindudes. Tema hinnangul tulenes TMS § 221 lg-st 4 avaldajale kohustus kõik täitekulud kanda. Maakohus nõustus kohtutäituriga, et TMS § 221 lg-st 4 tuli avaldajale kohustus kõik täitekulud kanda. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul sätestab TMS § 221 lg 4 üldreegli, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi puhul jäävad täitekulud sissenõudja kanda, kuid ei piira KTS-is sätestatud põhimõtete kohaldamist tasu suuruse kindlaksmääramisel. Nõndasamuti tuleb sellises täiteasjas kohtutäituri tasu suuruse määramisel, mille sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks, arvestada KTS § 41 lg-s 2 sätestatuga. Viidatud õigusnormi kohaldamise võimalusi on Riigikohus kirjeldanud muuhulgas lahendis, millele maakohus viitas vaidlustatud lahendis, kuid millest tulenevad põhimõtted kohaldamata jättis (Riigikohtu 16.12.2015 määrus asjas nr 3-2-1-108-15). KTS § 41 lg 2 on säte, mis reguleerib kohtutäituri tasu vähendatud suuruses arvutamist olukorras, mil kohtutäitur on jõudnud täitemenetluses teha täitetoiminguid, kuid täitemenetlus sissenõudja nõude osas tuleks lõpetada kas selle nõude rahuldamise tõttu võla sissenõudjale otse tasumise järel või kui sissenõudja soovib muul põhjusel täitemenetlusest loobuda (vt ka Riigikohtu 07.06.2017 määrust asjas nr 3-2-1-51-17, p 18; Riigikohtu 15.06.2016 määrust asjas nr 3-2-1-32-16, p 14). Kui sundtäitmisele esitatud rahaline nõue õnnestub kohtutäituri tegevuse tulemusel täita osaliselt, tuleb arvestada KTS § 32 lg-s 5 sätestatuga, mille kohaselt on kohtutäituril sel juhul õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Kui sundtäitmisele esitatud nõue täidetakse n-ö väljaspool täitemenetlust, arvutatakse kohtutäituri tasu KTS § 41 lg-s 2 sätestatud alusel ja tingimustel. Vajaduse korral tuleb kohaldada mõlemat sätet, määrates kohtutäituri tegevuse tulemusel sissenõutud nõude osalt tasu KTS § 32 lg 5 järgi ning väljaspool täitemenetlust tasutud osalt KTS § 41 lg 2 alusel nõudes (vt ka Riigikohtu 16.12.2015 määrust asjas nr 3-2-1-108-15, p 11. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub KTS § 41 lg 2 nii juhtudel, mil nõue rahuldatakse sel teel, et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale kui ka olukorras, kus nõue rahuldatakse tasaarvestuse kaudu. Nimelt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses alates ajast, mil neid võis tasaarvestada, s.t nõue rahuldatakse kohustusest vabanemise kaudu. KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks võla tasumisel väljaspool täitemenetlust ei ole vajalik sissenõudja avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. Seda enam, et täitemenetlus võib jätkuda kohtutäituri tasu nõudes (vt ka Riigikohtu 16.12.2015 määrust asjas nr 3-2-1-108-15, p 13; Riigikohtu 16.09.2015 määrust asjas nr 3-2-1-77-15, p 29). Sellises olukorras piisab sissenõudja teatest võla tasumise kohta (vt ka Riigikohtu 15.06.2016 määrust asjas nr 3-2-1-3216, p 14), aga ka teatest tasaarvestuse toimumisest, nagu praegusel juhul. Seega pidi kohtutäitur lähtuma tasuotsuse tegemisel nii KTS § 35 lg-st 2 kui ka KTS § 41 lg-st 2, mitte juhinduma üksnes täitemenetluse kaudu sissenõutavast summast ja KTS § 35 lg-s 1 toodud tabelis märgitud tasumäärast. Menetluskulude jaotus

11.Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb TMS § 172 lg 1 teise lause alusel jätta menetlusosaliste endi kanda, v.a maa- ja ringkonnakohtus tasutud riigilõiv, mille kohus jätab TsMS § 172 lg 10 alusel menetlusosalise kanda, kelle kahjuks lahend tehti, s.o kohtutäituri kanda. Muude menetluskulude kui riigilõivu sellist jaotust õigustab ühelt poolt asjaolu, et reeglina jäetakse hagita menetluses menetluskulud avaldaja, kui isiku, kelle huvides lahend tehakse, kanda (TsMS § 172 lg 1 esimene lause). Teiselt on avaldaja kaebus suures osas põhjendatud ning algpõhjus, miks täna toimub vaidlus täitemenetluse kulude üle, on asjaolu, et puudutatud isik II ei täitnud pikema aja vältel oma kohustusi avaldaja ees. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem (vt nt Riigikohtu 16.10.2012 määrust asjas nr 3-2-1-119-12, p-d 20 ja 21). Avaldaja tasus avalduse esitamisel riigilõivu 15 eurot ja määruskaebuse esitamisel 50 eurot. Vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-le 10 tasutakse kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamisel hagita menetluses riigilõivu 15 eurot ja RLS § 59 lg 15 järgi tasutakse hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. Seega tuli nii avalduselt kui määruskaebuselt riigilõivu tasuda 15 eurot, s.o kokku 30 eurot, mis tuleb kohtutäiturilt välja mõista. Vastavalt avaldaja poolt menetluses esitatud taotlusele (tl 49) ja kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 peab puudutatud isik I maksma menetluskulude tasumisega viivitamise korral avaldajale viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 01.06.20262-24-14358/30Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval
  • 29.05.20262-21-581/29Viru Maakohus Narva kohtumaja