Võlaõigus › Võõrandamislepingud

1(6)

2-19-9457 kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(6)

2-19-9457 Hageja ei ole esitanud tühistamisavaldust TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 sätestatud õigust lõpetava tähtaja (kuue kuu) jooksul alates eksimusest teada saamist. Kuigi hageja sai Riigikohtu seisukoha tsiviilasjas nr 2-17-4276 teada 5. juuni 2019. a lahendist, sai hageja ostueesõiguse teostamise soovist ja seega ka vastavast seaduslikust alusest teada hiljemalt 16. oktoobril 2017, kui sai kätte tolles tsiviilasjas hagi ja selle lisad. Ostueesõiguse soovi esitas kostja juba

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

2-19-9457 faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust, või kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Riigikohus on selgitanud, et hagi menetlusse võtmisest keeldumine on kohtu õigus, mitte kohustus (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-94-16, p 16) ning jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus. Seejuures võib kohus hagi menetlusse võtmisest keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. märtsi 2017. a määrus asjas nr 3-2-1-177-16, p 10). Samuti on Riigikohus korduvalt selgitanud, et asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ega lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-16, p 9). Eelnevat arvestades eksis maakohus hagi menetlusse võtmata jättes TsMS § 371 lg 2 kohaldamisel, sest hindas menetlusse võtmise üle otsustades hagile lisatud tõendeid ning tuvastas asjaolusid. Maakohus saanuks keelduda hagi menetlusse võtmast üksnes juhul, kui hagil ei oleks hagis esitatud asjaolude kohaselt edulootust. Seda arvestades keeldus maakohus ekslikel põhjustel hagi menetlusse võtmast, kuid asus lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et hagi tuleb jätta menetlusse võtmata. Kolleegium põhjendab hagi menetlusse võtmata jätmist alljärgnevalt.

4(6)

2-19-9457 tõttu pidi hageja andma pärandvara 1/3 mõttelist osa müügilepingu alusel ostjate asemel üle hoopis kostjale. Määruskaebuses täpsustas hageja sedagi, et selle kohtuasja menetluse vältel oli hageja arusaamal, et kostjal ei ole õigust saada ostueesõiguse teostamise läbi pärandvara ühisuse mõttelise osa omanikuks, sest tema ostueesõigusel ei olnud asjaõiguslikku toimet. Alles Riigikohtu nimetatud lahendist sai hageja teada, et ostueesõigusel oli asjaõiguslik toime, ning ühtlasi sellest, et ta oli olnud varem eksimuses. Seega põhistab hageja olulist eksimust sellega, et ta ei teadnud, milline on kostja 21. detsembril 2016 esitatud ostueesõiguse teostamise avalduse õiguslik toime. Samuti sai hageja enda väitel eksimusest teada Riigikohtu lahendist 5. juunil 2019. Ülaltoodud asjaolusid arvestades saaks hageja nõuda TsÜS § 90 lg 2 alusel müüdud pärandiosa tagastamist juhul, kui ta oleks toonud hagis esile asjaolud, mis andsid alust müügileping eksimuse tõttu TsÜS § 92 alusel tühistada, ning teinud tühistamise avalduse TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 sätestatud tähtaja jooksul alates eksimusest teada saamisest. Muul õiguslikul alusel ei näe kolleegium hagis esitatud asjaoludel võimalust hagi rahuldada.

5(6)

2-19-9457 esile toodud ekslikku õiguslikku arusaama pidada selliseks asjaoluks, mille puhul ei oleks hagejaga sarnane mõistlik isik samasuguses olukorras müügilepingut sõlminud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel TsÜS § 92 lg 2 tähenduses. Mõistlik heas usus tegutsev pärija ei müüks pärandvara ühisuse mõttelist osa eesmärgiga jätta teised kaaspärijad ostueesõiguse teostamise korral selle omandiõigusest ilma. Samuti ei jätaks mõistlik heas usus tegutsev pärija talle kuuluvat pärandivara ühisuse mõttelist osa müümata, kui ta teab, et ostueesõiguse teostamise korral saab kaaspärija selle omanikuks. Mõistliku müüja seisukohast ei ole oluline, kas pärandvara ühisuse mõttelise osa omandab ostja või kaaspärija. Seega ei saaks ka hageja ekslikku arusaama õigusest pidada oluliseks eksimuseks TsÜS § 92 tähenduses, mis annaks alust müügileping tühistada. Sellistel asjaoludel müügilepingu tühistamine oleks kolleegiumi hinnangul vastuolus ostueesõiguse mõtte ja eesmärgiga võimaldaks müüjal kuritarvitada oma õigusi olukorras, kus ta soovib võõrandada eset, millele kehtib ostueesõigus, kuid ei soovi seda võõrandada ostueesõigust omavale isikule. Nii on ka VÕS § 245 järgi ostueesõigust omava isiku suhtes tühine müüja ja ostja kokkulepe, mille kohaselt müügileping kehtib üksnes siis, kui ostueesõigust ei teostata või kui müüjale on ostueesõiguse teostamise juhuks jäetud lepingust taganemise õigus. Lisaks kandis hageja kolleegiumi hinnangul asjaolusid arvestades seaduse mittetundmise riisikot, mistõttu ei saanud ta TsÜS § 92 lg 5 järgi õiguse mittetundmisele tuginedes müügilepingut Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohast teada saamise järel tühistada.

/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen

/allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.