Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

MAAKOHTU LAHEND

ja viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei nõustunud kohus hageja käsitlusega 21.11.2016 kohtuotsuse resolutsiooni p 6 sissenõutavuse puudumise osas. TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagi puhul on tegemist hagiga, mille eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine. Hageja on esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi seetõttu, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vältimatuks eelduseks on kohustuse puudumise tuvastamine. Täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle tekkinud vaidluse korral tuleks tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus. Harju Maakohus on 21.11.2016 otsuse p-s 6 määranud, et hageja peab maksma kostjale hüvitisena 1644,29 eurot. Riigikohus on leidnud (2-14-18828 p 14.2), et vähemasti üldjuhul ei ole põhjendatud mõista hüvitist kinnisasja omandamiseks õigustatud kaasomanikult välja, vaid raha maksma kohustatud ühis- või kaasomaniku omaniku muutmise tahteavalduste andmine tuleks otsuses siduda raha saamisega VÕS § 110 lg 5 mõttes. Kohus ei ole otseselt resolutsiooni märkinud, et tegemist oleks vastastikuste kohustustega ja need tuleks täita üheaegselt. Samas ei muuda see hageja tasu maksmise kohustust olematuks. Otsuse põhjendavas osas on kohus selgitanud, et Siim Ausmehel tuleb pärija poolt annakute väljaandmiseks tasuda kostjale 5821,11 eurot ja Kristo Ausmehel 1644,29 eurot. Pärast kompensatsiooni tasumist kostjale puuduvad takistused annakute väljaandmiseks hagejatele. Kohtuotsust tuleb tõlgendada koos selle põhjendava osaga, lähtudes otsuse sõnastusest ning resolutsiooni mõttest ja eesmärgist. Vastastikused on kohustused, mis on vastastikku seotud ehk nn sünallagmas, st kohustus tuleb täita vaid juhul, kui täidetakse ka sellega seotud vastastikune kohustus. Lähtekohaks võiks konneksiteedi jaatamisel olla põhimõte, et ühe nõude maksmapanek ja realiseerimine teist arvestamata oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Harju Maakohtu 21.11.2016 otsuse resolutsiooni sõnastusest on üheselt välja loetavad nii kohustatud (hageja) kui õigustatud (kostja) isik, kohustuse sisu/tegevus („peab maksma“) ja tasumisele kuuluv rahasumma (1644,29 eurot). Kohus ei nõustunud hagejaga, et ainuüksi resolutsioonis sisalduva sõna „määrata“ põhjal on ilmne, et tegemist on tuvastusotsustusega. Tegemist on annakute väljaandmiseks väljamõistetud summaga, mis tuleb hagejal kostjale tasuda kui vastastikune kohustus. Kuna tsiviilasjas nr 2-14-18828 on hageja ise esitanud kostja vastu hagi annakute väljaandmiseks, on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine pahatahtlik ning selle esitamisel ei ole hageja lähtunud hea usu põhimõttest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1, lg 2).

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

teha kindlaks, millise õigusliku tagajärje pooltele resolutsioonis sisalduv kaasa toob. Seega ei saa otsuse täitmisel lähtuda sellest, mida on kohus veel põhjendavas osas leidnud. Hagi ese TsMS § 363 lg 1 p 1 tähenduses oli tuvastada hageja hüvitise maksmise kohustus kostja ees TsMS § 368 lg 1 mõistes. Hageja täpsustas menetluse kestel tuvastusnõuet (esialgselt palus hageja tuvastada hageja kohustus hüvitada kostjale 179,75 eurot, seejärel 86,23 eurot ja siis 0 eurot). Lisaks tuvastusnõudele oli hagejatel veel kolm annakutega seotud nõuet, mille kohus rahuldas, kuid tuvastusnõude rahuldas kohus osaliselt, tuvastades 0-eurose kohustuse asemel hageja kohustuse hüvitada kostjale 1644,29 eurot. Kohtu seisukoht praeguses tsiviilasjas on vastuolus kehtiva õiguse, Riigikohtu praktika ja õiguskirjandusega, sest kuigi kohtulahendi põhjendav osa peab olema kooskõlas resolutsiooniga, ei saa üksnes otsuse põhjendustele tuginedes leida, et resolutsiooniga lahendati mingisugune muu nõue, kui on ilmselge, et hagis taotleti kohustuse tuvastamist; 2) ei ole maakohus arvestanud Tallinna Ringkonnakohtu poolt 07.04.2017 istungil märgituga, et Harju Maakohtu 21.11.2016 lahendiga ei mõistetud hagejalt kostja kasuks ühtegi rahasummat välja. Maakohus ei ole põhjendanud, rikkudes TsMS § 442 lg-t 8, miks ta on hageja välja toodud kõrgema kohtu seisukoha kõrvale jätnud; 3) kuivõrd kostja ei ole esitanud nõuet kohustada hagejat kostjale raha maksma, siis on kostja poolt täitmisavalduse esitamine hea usu põhimõttega vastuolus, kuna kostja oli teadlik, et viidatud tsiviilasjas oli hageja esitanud tuvastusnõude. Hageja esitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, kuna täitemenetlus rikub hageja seadusega kaitstud õigusi, mitte eesmärgiga tekitada kostjale kahju või käituda muul viisil hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja eesmärgiks annakute väljaandmise hagi esitamisel ei olnud saavutada olukord, millega kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja summa, millega kostja saab pöörduda kohtutäituri poole nõude maksmapanekuks, vaid hageja soovis, et kohus tuvastaks hageja kohustuse kostja ees; 4) on kohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 6, kuna resolutsioonile ei ole lisatud vaidlustamisviidet.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.