Täitmine › Kaebus täituri tegevuse(tuse) peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumise peale

nr 2-16-9345. Sissenõudja esitas 06.03.2017 avalduse lepitusmenetluse alustamiseks. 25.05.2017 tegi maakohus lahendi, millega tunnistas lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, muutis osaliselt maakohtu 07.11.2016 määrust asjas nr 2-16-9345. Samuti reguleeris kohus sissenõudja ja lapse suhtlemise korda esialgse õiguskaitse raames. Kohus kuulutas määruse viivitamata täidetavaks. Võlgnik vaidlustas määruse. Kohtutäitur algatas sissenõudja avalduse alusel võlgniku suhtes täitemenetluse maakohtu 25.05.2017 lahendi tsiviilasjas nr 2-16-9345 täitmiseks. 19.07.2017 esitas kohtutäitur võlgnikule teate täitemenetluse kohta ja sunniraha määramise hoiatuse. Hoiatuses märgiti muuhulgas, et 23.07.2017 kell 11.00-14.00 kontrollib kohtutäitur sissenõudja kodus, kas võlgnik täidab maakohtu 25.05.2017 lahendiga asjas nr 2-16-9345 kehtestatud sissenõudja ja lapse suhtlemise korda ning võimaldab sissenõudjal lapsega kohtuda täitedokumendis märgitud tingimustel. Samuti hoiatati, et täitedokumendi täitmata jätmise või rikkumise korral rakendab kohtutäitur võlgniku suhtes sunniraha 192 eurot. 23.07.2017 tuli võlgnik koos lapsega sissenõudja maja juurde, kuid võlgnik keeldus minemast sissenõudja koju ja ei lubanud sinna ka lapsel üksi minna. See ei oleks olnud sedavõrd väikesele lapsele ohutu. Võlgnik oleks lubanud lapsel isaga kohtuda avalikus kohas. Kuivõrd täitedokumendis kirjeldatud tingimustel kohtumist ei toimunud, tegi kohtutäitur 31.07.2017 võlgniku suhtes sunniraha määramise otsuse. Kohtutäitur kontrollis ka hiljem sissenõudja ja lapse kohtumisi ning leidis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud suhtlemiskord ei ole lapse huvidega kooskõlas. Võlgnik esitas 10.11.2017 kohtutäituri tegevuse peale kaebuse koos taotlusega täitemenetlus lõpetada. Sissenõudja eesmärk täitemenetluses oli võlgnikku karistada, mitte tingimata lapsega kohtuda. 28.08.2017 jättis kohtutäitur kaebuse rahuldamata ja menetluse lõpetamata. Puudutatud isiku I seisukoht

tõendamata. Hoopis ema on väiklane ning kahjustab lapse huve, kui takistab lapse lävimist isaga. Maakohtu lahend

LasteKS § 21 lg 1 järgi tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ja otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel välja selgitada lapse huvid ning nendest lähtuda. Nii kohus kui kohtutäitur jätsid oma otsuste tegemisel lapse huvid põhjendamatult kõrvale. Võlgnik jättis täitedokumendi selles märgitud viisil täitmata, sest see oli vastuolus lapse huvidega. Samal ajal võimaldas võlgnik sissenõudjal soovi korral lapsega suhelda, viibides kohtulahendis märgitud ajal sissenõudja maja ees. Seega ei takistanud avaldaja sissenõudja ja lapse suhtlemist ning toona jäi suhtlemine ära sissenõudja enda tegevuse tõttu. Tegelikult ei olnud sissenõudjal huvi lapsega suhelda, vaid võlgnikule kahju tekitada, kasutades vahendina last. Eelnevale lisaks märkis võlgnik, et lapsega suhtlemise korda puudutava esialgse õiguskaitse määruse rikkumise korral otsustab sunniraha määramise üksnes kohus, mitte täitur. Vastused määruskaebusele

dokumendi loomisel selgitatakse kohtumenetluses välja, missugune lahendus on lapse huvides ja kui menetlusosalised kahtlevad lahendi õigsuses, on võimalik seda vaidlustada. Praegusel juhul veendus 25.05.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-9345 määratud suhtlemiskorra lapse huvidega vastavuses ka ringkonnakohus, kes jättis maakohtu määruse muutmata. Viidatud asjas tehtud maakohtu ja ringkonnakohtu määrused jõustusid, kui Riigikohus keeldus 18.10.2017 kaebuse menetlusse võtmisest. Seega on kohtud veendunud täitedokumendi vastavuses lapse huvidega. Kohtutäituril on kohustus täita jõustunud kohtulahendit. Siinkohal rõhutab kohus, et täitedokumenti tuleb täita viisil, nagu see on dokumendis sõnastatud. Kaebaja teise väite osas, et sunniraha saab määrata ainult kohus, märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtutäituril on lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades vastavalt TMS § 179 lg-le 2 koosmõjus TMS §-ga 183 ja §-ga 261 sunniraha määramise õigus, kui esinevad seaduses sätestatud sunniraha määramise eeldused, mida nimetas maakohus vaidlustatud määruses. See õigus on kohtutäituril sõltumata sellest, kas tal on selleks eelnev kohtu luba/suunis või mitte, s.t kohtutäitur võib sunniraha määramise otsustada iseseisvalt. Meede, mille kasutamiseks on kohtutäituril vaja kohtu luba, on nt jõu kasutamine (TsMS § 179 lg 4). TsMS § 563 lg 7 p-s 1 sätestatud kohtu kohustus määrata, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada ja TsMS § 563 lg-s 8 sätestatud tingimus, et lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse või kokkuleppe täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks võib täitemenetluse läbi viia üksnes sunnivahendeid sisaldava määruse alusel, ei piira kohtutäituri õigust täitedokumendi olemasolul TMS-i alusel sunniraha määrata ilma sellekohase kohtu loata. TsMS § 563 lg 8 mõte on esmajoones visualiseerida menetlusosalistele rikkumisega kaasnevaid tagajärgi, et vähendada rikkumiste toimepanemise riski. Lisaks annab see kohtule võimaluse otsustada jõu kasutamise üle lapsega suhtlemise võimaldamiseks. Seega, kui kirjeldatud eesmärkidest johtuv TsMS § 563 lg-s 8 sätestatud nõue on täidetud (kajastada määruses rakendatavad sunnivahendid), on võimalik lahendi sundtäitmine. Täitedokumendi täitmiseks on kohtutäituril õigus kasutada TMS-is sätestatud lubatavaid meetmeid sundtäitmise tagamiseks. Menetluskulude jaotus

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.